Korramehed mustad kulmud, kaabukandjad, kavalad talupojad Daiiulised märkasid merelt tulles kavatsesid kalalt ta käies mere urki uurides rohu söödud altar, ranna, heina, heinamaalt, Jääratud Tudre tallatud mujalt. Rannamehed, mustad kuued, hahk av ammused vanemad mehed, noored ja nobedad läksid õhtul Urvaia piduses varitsemaie üllatama keskeerla piiludes padubajussa ranna puhmissa. Roossa nägid nad, sinised lehmad. Mere karvased kavatsesid silmasid savu helised maale tõusvat merest lainetes talonkivada. Vee sisestavantsivad. Karjane järele jooksis, käis pärasse Paimendaja lehmiljone lappel ajas kõhvad õitsele. Lehmad rannale, läheti rohumaale rammu, salle, hein, alle, Heletaval lehmad laudjalt ilusad kaunikesed, karvaldasa Turedat tuharil, tasamehed, varjustav alatid, pilgud tellita, ennustada redustasa rõõmustelid, vallatud, ilusta lehmi, kasvusta, Merise karjavesi jõhvade vilusta. Ligi Lümisid mehed hiilisivad hallid kuued, lakipäised langesivad. Kari läks kargavai üle jala, jookse majja. Kadus farsivoogude pea ladusi lainetesse. Suitseva Meresine. Karjus kammerlik järel. Paimend Aegi pärasse, lehmiline kepp käes. Üks jäi meestele, Käday sinikarjastas hõresta voo õisi jõhvadest, lõiga kaelas, kaunisse, Põlusis pahemjalga kammitsesse kaksi reit. Lehma hakkas ammu, May kohe merdamöögi majja, haleste halisemai meri mürkis. Laine läikis kallast, Udrene kajasid ranna ääretki, ägasid kelkisi merest, ta karjus Paimendaja lainepäist vee. Vahusta naine, noori tuli lehmadel unim Õhvakest osta. May, mullikad, Omaarumajja vehistab, vabasta majja. Mehed, mukid, mustad kulmud ei lasknud lemmakest. Ei andanud ammujada. Mere veista Möögijada ajasid küla jõhva kalluttelit kaarte all, panid lauta ja lebama. Lehm jäi lehmade segaja Õhva Õhvakeste hulka. Küla karja keskel taharis Arula käima ilusa vesila jooma ranna Maila roita majja Robisteli rohtu süüa. Purescella puigu juurte hammustel. Rannaheina oli vaka ilmal vaiksel tuuletum alla tasale vagane pagusel ilmal. Kui tuhisi väina tuuli, ulgutuuleke humisi, meri hoogu hoogeeli, tundis ta Merise hõngu. Laine halja haigatuse haisu vee heinakest. Tõstis pääda Tuudre seesta koonukese kergiteli. Kohemmerd mühisevad mere Kohkavad kohada, merevahtu valgeda, nuusutas nina alla haisu, vesi hõngu, haisteli tuult. Ta sõelus sõõremil. Siis tasa Iiemmüügimai Innassaa inisemai ainest ammumai ta mõlisti müür, kajali, röökised kajasi randa, kivid vees, vasta eelid vastu huilgas Hiiu saar. Muhu kaldad kajasid. Süda kutsus Mermi. Igatse kodu kohal, kodu randuda kahetsi. Merehaljasta arvuda, rohelisi rohtumaida, Hõrnukesi heinasida. Katsus korra Jokarata põgeneda väina poole, taanduda tagasi merre. Ta saadi kohalta kätte, toodi rannaste tagasi. Kallutati küla kui oli kandanud vasika poeginud poja, sinise saanud endasarnalise kasultasa kaunikese karvalt akumedakese näitas kahjud kahetsenud, jätanud igatsemise heitanud Johollanduse. Leppis lehmade sega, ei küla karja keskella vasikaliste vahel. Rikas merekülasse, paisusi, piimaandi, kasvis, rõõsa kurandi või andis viie võrra korra keskella suveda, heledada heinaaega, palavada põuaaega Kiili karguda kavalad lehmad rannal lebasid mere ääres, sa mäletasid Ruske silm rohusta, rauge roidunud Juvasta Roosta ranna Roosta Rammusesta. Esiaastas valgeena hõbe karvasse kajasi. Kulla helgis Heleti kauged rannad, kangastelid, siinetid, suvised metsad, õhulised, õnnesaared, põuapilved, purjetellid, kui need illediitikesed taga rannad, alle, karjad hulka, Möögijaid murul, pilv, valeti, teine õhkus, kolmas kullas, Kumeti vesi, piirellapuneti, hõbe, jäli õhtu pool tuuli, tutius taevas kõrgusesse kõnniskeli puhkas pilve pardal siniõhkude seasse Viru vaid vaheste tõusi, aeg-ajalt hoogajali puhanguksi puhkhääli. Siis suhes vesikarja, siniveised, Vaike merelehmad leedeeell karja tüterik tagana, VESI piigake pärassa käes Virbi vitsakene vahalad, valedakene, sinilehmad, sinkumai, mere Õhvad Möögi maiainest ammumai merelehm oma Aalto kostis sinisarv Inizi vastu. Pastasi sinivasikas. Nad pistsid punuma merre, lasid varsi jooksu jalga, Kiili karguda kihutid. Küla karja kõigi järel. Kookus, arved, Kinder, Ella Õhvad jõude, jooksemasse, vasikad valamas, järg. Sinikarja läks süvamerelehmad, laine jäi pesi Wireta Vi viis seltsis sinise lehma, viis ühes sinivasik küla karja kargutesse, muud mullikad, möirgadesse Õhvad kõik õletadesse, meri, lõim, ühisemai mereveed, vihisemai laine, lahisemai Minnessa Merise karja sinilehma, sööstadesse, vasikate viirgadesse, Mere suurija, süvi, merehalja aru karjamaale mürki. Oll, kus asub sugu summule, uinub und. Udune rahvas, vee emmed iluda peavad, löövad laululaine lapsed. Vajus ja Tallinna päeva õhtu aeg hämardi tulla. Videviku veeres kella, kui naine talustamaalta sai linnasta sõite May alevist ta aiale. Mai Tiina saani tiksudesse raksudes rahase looga hobu hirnusi, Ühisi, kaerasööja Kaljateni virku jooksis virgest kodu, Teedad Impidesse talvideeda, tampidesse maada, jäista järkidesse, rada talumista, laskes, talunaine teelisena, Käisi sees sugulassilla kulda hõimu kuulamas aega viitama somilla, Omaccilla armalla kui kõneldud vestu korrad. Jutud varmad aetud, kõik kõned vestetud Velidzis sõsarys rida ja seatud naine deeda jätkeli kodu deeda, kiuseli, rootaceli Ruunakista. Taas ajasid hääd hobusta hiiruda, hühisevada kaerasööjad, kaljuvad. Südaöö. Kädee sai oli valge ja valusa taevas selge ja heleda kuu valu, hõbehelin. Valusid Valevad väljad, Heletid, lagede lumised järve seljad sätendasid pilved, purjetid, ülaalla, pilvelõngad, laskusivad raugad, valged valusid. Hiilgessa hõbelisesse välkees Helendavas Heletuses õhkuvassa alussa rohelisesse. Naine sai mööda mõis aasta mööda mõisapõldudest. Laskus väljale lagel sooväljal valgel särassaa sadeleval kuu valus Avalkuval. Naine noori vee, pärassa saanissa suvisevassa lume sees Luhisevas. Lõie vaate lagel. Lagedal lumel lisel silmad soo väljapoole nägi naise pilvepikku. Kao võikagavatsi. Ree lapelle laskevada. Virguga sammuvad võidu. Laine, ta märkas Marduseksi kummituseks kuu valussa varjuks pilvede vilussa. Naine noorima altas meelda Maltas meeltalitsi, hirm, kinniti kõvaks südamepidi naiselt ta pärima kummitusel ta küsima võikaaltavaidelema, kuhu ta kõnnib hilja ööse, kuu valusse kiirustele sammub tähtede särasse hõbetaeva tuikees. Hirmu haaras naise noore, valdas julge südame süda lõi lõdisemai hambad suus, lõhisemai külma kahmu, sõitis selga, selja ruududa ragisti hüüdisteli rooüdi ta kube, mida katkuteli. Laineloori, vee pärassa, Kabul, lubjakarvaline jumetu jubedusest, ta ei uskunud pääda, pöörda silmi, käendad kõrvallessa vaadet luua väljaspoole. Ta tundis tagana võõra Re saballa seisavad, jaluksis jää jalul pidavad aree pärast akorjusta käsila Luisil ilged naeru vilkuvad, murelista muigavad suu Kadala Kalma karva ilged lihata, lõuad, silmad õõnesat särata, terakesed tuikkeeta. Laine nooruke Reezza abisi kui haavalehti lõdisi, kui lipuvarras Südoyok külmakuu alla raudkülma kasuka alla raske, kui see rahnu tüki siiski sai sasida. Piitsa, vitsa võta veerelt osa. Roosa kahmatareesta. Lüüa hiirud, hääd hobusta. Kaerasööjad Akkalista pilgutada virku, koosta hiiruke müüristi, sõita nelistella kaera, söja Ruunakene rutel läbi öö läbi heleda, läbi vaikuse valusa kuukuma Kaledat karv, tähe tuigete tulist kui naine kodu ja saia, koduõue õigusi, kadusi, reeldavarju kummitusvee pärast. Maardus jäi maha ja teel.