Tere, olen Peeter Helme ja räägin täna vahelduseks jälle ühest luuleraamatust. Olen siin saatesarjas varemgi üsna sageli käsitlenud Kivisildniku kirjastuse jumalikud ilmutused, loomingut ja midagi pole teha, tuleb jälle üks selle sarja raamat kätte võtta. Kivisildnik lihtsalt annab välja head luulet ja sellest mööda vaadata oleks patt. 37.-na tema jumalik ilmutuste luuleraamatusarjas on välja antud Martin plaseri raamat, üraski hääl, läbik, hüproki. Martin plaseri nimi võib-olla on, aga võib-olla ei ole mõnele raadiokuulajale tuntud. Martin plaser andis möödunud aastal välja proosateose minu teine miljon, selle kirjastus, Eesti keele sihtasutus. Ja nüüd üraski hääl läbi. Gyproc'i on siis tema luuledebüüt. Kes on Martin plaser. Raamatu koostaja Kaupo Meijel ise väga hea luuletaja, ütleb saatesõnas, et teose autor Martin laser on sõdur luuraja, maadleja, ihukaitsja, turvamees, piraadikütt, ettevõtja, langevarjur, modell, stsenarist, proosakirjanik ja nüüd lisaks ka luuletaja. No täpselt nii ongi Martin plaservist, esimest korda kerkis Eesti avalikkuse orbiiti seoses sellega, et ta tegutses India ookeanis siis Somaalia piraate jahtides nii-öelda võib öelda turvamehena. Tegelikult siis laevakaitsemeeskonnas. Ja mäletan, rääkis sellest telekas ja raadios Kristo sõna võtnud ja sellega siis nagu tuntumaks sai, aga tundub, et mehes on kirjaliku soon täiesti olemas. Pingutatud ei ole midagi ei tema proosas ega tema luules. See kõlab võib-olla veidi patroneerivalt, aga siiski julgen väita, et üsna üllatav, et debüütkogus on autori enda häält tunda. Siin on kobavust, aga on selgelt näha, kuhu poole autor suundub, talle meeldib napp kuiv stiil. Siin on ilmselgelt klassikalisi jaapani luule mõjutusi. Talle meeldib selline lühidus, ta ei põlga ära rütmi ja riimi, aga ta ei püüdle selle poole. Siin raamatus on siis nii, selliseid rütmilisemaid, luuletusi loen ühes pisikeses kohe ette. Lapsed on ajaankruks, nukrusepeletajad vajavad hoolt, annavad poolt, tahavad kalli ja musi. Ja siin raamatus on olemas ka täiesti rütmi ja riimita vabavärssi, sellist veidi pikemat, aga usun, et kuulaja saab ka kohe aru, et jätab selline rõhutatud kuivus, täpsus igasugusest liigsest hoidumine on ka järgnevas luuletuses selgelt sees. Lahingus teiseks jäävad luuserid vist sellised, kes vähe, pumpasid, igavesed tropid, keda vähe miski huvitas. Aeg lendab ise ka. Paniküüride marss, Killerid reas, trumpasid üle. Lars, segane. Oled sa temaga suhelnud või sõnadega nuheldud? Siit öelda pole lahe, pigem ütleffissis ega tere, mees lahingust ei naase. Luuserid karjuvad, lillevaase täidetakse laipadega, harjutakse küünlaid, läidetakse, see pole farss, see on mäng tõsiga siin luuletuses olid mõned lõppriimid Sis sees. Aga usun, et siiski ei jäänud märkamata rõhutatud kõnekeelsus justkui lohmakus või rohmakus, mis samal ajal on ikkagi väga konkreetne ja katsub hoiduda üleliigsetest sõnadest. No mingil määral on nüüd selles üraski hääl läbi Küproki kindlasti sees ka raamatu koostajad Kaupo meielit kellele Kaupo meieni luule on tav, see märkab ka Martin plaseris sedasama täpsust, nappust, lühidust, aforistliku lähenemist. Aga võib-olla see ei ole mitte meieni mõju otseselt luulekirjutamisele, aga võib-olla lihtsalt luulekogu koostajana katsus ta siis välja otsida just sellised lühemad napimad, tekstid, mis vastavad siis ka koostaja kaupa meie enda maitsele. No üks näide, mis vaata, võiks isegi öelda, ideaalis esindab sellist luulet, mis mulle seostub kohe Kaupo meieliga ja mida Martin plasergisin harrastab, on järgmine. Väljas valgeneb, tõde, kalgeneb, võtab nukraks. Sinna lausa sellist jaapanliku elutunnetus sees, kus paaris sõnas. On siis mõtteid rohkelt, kus paar sõna kannavad endas palju suuremat ideed, suuremat alget kui need üksikud silbid ise kus nende taga aimub mingi maailm, mingi mõttemaailm, mida autor püüab siis väljendada püüab üsna veenvalt. Kaupo Meijel ise ütleb saatesõnas, et Martin laseri tekste iseloomustab omajagu jõhkeri otsekohene vaade. Otsekohene vaade endale naabritele, elukeskkonnale, mälestustele, läbielamistele ning perekonnale. Seal ilmselt õige, aga ma ei tea, kas need sõna jõhker. Selles mõttes võib tekitada natuke valesid seoseid, et Martin laser ei ole kindlasti jõhker selles mõttes, et oleks kuidagi armutu või temast puuduks empaatia või kaastunne. Aga ta on jõhker ilmselt selles mõttes, et ei häbene nimetamast asju otse ei häbene tungimas nende tuumani. Võib isegi minna äkki nii kaugele, et ta ei hooli luulest selle klassikalises või sellises romantilises mõttes. Luule on pigem tema jaoks puhastatud keel kus puudub kõik üleliigne. Ja see on küll jõhker, sest tema luule on tõesti kalk, karm, umbes nagu hall hommikune valgus, mis toob kõikide asjade teravamad nurgad esile. Ja minu meelest on see suurepärane, see näitab veel ühte võimalust, kuidas eesti keel lubab luulet teha. Eesti keel, mis muidu kipub ju olema väga rütmiline ja riimiline ja lubab igasuguseid kauneid kujundeid, nendest plaser täiesti loobub ta raps saab need maha. Ja see on väga kihvt, see annab väga tugeva luule-elamuse mingis mõttes hirmutama ka. Aga ilmselt see luule vastab mingile vajadusele, mis tänapäeva Eesti elus eesti kultuuris on, ta räägib meist suuresti nii nagu me ennast võib-olla ise näha ei tahaks, aga nagu me kipume vähemalt väga asised ja asjalikud ikka eesmärgi poole Rihkimas. Kas eesmärk üldse midagi väärt on, seda me teinekord ei küsigi. Ja luules on kõvasti tunnet ja ja usun, et see jää Martin plaseri viimaseks luuleraamatuks. Loen siit veel ühe ette. Üle aedsel jõmmil, grammid sees, bemmil uus timm, kokapõll ees, rehvid siledad, meeski pole kehv, Georgi lint lehvib. Nii et selline ajastu pildike. Selliseid ajastu pildikesi on siin raamatus veel nagu öeldud, andnud kalgid karmid, lihvitud ilma igasuguse baroksuseta ja see on põnev, see raamat võib olla ühekorraga läbi lugemiseks liiga karm aga teda niisama aeg-ajalt teinekord siit-sealt näkitseda tasub küll. Nii et Martin plaser üraski hääl läbi Küproki head lugemist.