Tere, head klassikaraadio kuulajad algamas on 16. märtsi heligaja ning tänases saates on käsitluse all järgmised teemad. Arutelu all on kultuuripoliitika arengusuunad aastani 2020 ja teemat kommenteerivad Eesti muusikanõukogu esindajad Toomas Siitan ja Marko Lõhmus. 14 10. märtsil esietendus Richard Wagneri oopereid Anhoiza Ruus lavastus Rahvusooperis Estonia. Lavastas Daniel Slater Inglismaalt. Etendust analüüsib muusikateadlane Kerri Kotta. Igor Karsnek kommenteerib kontserti kannatusaja muusika Mil, Kawasaid, Pärdi ja Tüüri teosed. Esinesid kammerHorvaatias, Mosaic alles ja Tallinna kammerorkester, dirigeeris Risto Joost. Kiinevang sõbraga muljet ERSO kaheksandal märtsil toimunud kontserdilt Mil soleeris Sergei Kirschenko. Orkestrit dirigeeris Joonas Alber, Kawasoleid, Haydni, Prokofjevi ning Schuberti teosed. Muusikauudiseid maailmast, vahendab nelevastentselt. Mina olen saate toimetaja Mirje Mändla ja soovin teile head kuulamist. Kultuuriministeerium tegeleb Eesti kultuuripoliitika arengusuundade mõtestamisega aastani 2020 ja selle teemaga on tegeletud juba ka aastanumbris 2012. Töösse on kaasatud ka eriala inimesed ja Eesti muusikanõukogu edastas omapoolsed ettepanekud kultuuriministeeriumile möödunud aasta mais. Nüüd on saabunud ka kultuuriministeeriumist tööversioon, kus on siis kirjas esialgset kultuuripoliitika arengusuunad aastani 2020 ning neljapäeval toimus Eesti muusikanõukogu koosolek, kus vaadati üle, kui palju on Eesti muusikanõukogu senist ettepanekutega arvestatud ja millele veel peaks kultuuripoliitika arengusuundade koostamisel tähelepanu pöörama. Kommentaar jagavad siinkohal Toomas Siitan ning Marko Lõhmus. Isegi keeruline vastata sellepärast et kõikidel valdkondadel on seal dokumendis oma väikesed ala osad, aga siis on ka väga oluline üldosa ja Eesti muusikanõukogu ettepanekutest. Päris paljud on võetud sellesse üldosasse sisse, millest meil on tegelikult hea meel. Need puudutavad niukseid üldisemaid küsimusi, nagu näiteks maksupoliitika, tööhõive ja kultuure Kapital muidugi ja nii edasi. Rahastamise küsimused üldiselt aga muusikaalaosa. See ei ole kuigi pikk, ükski nendest alaosadest ei saa olla ülearu pikk. Seal oli meil küll probleeme. Püüdsime täna esitada küsimusi ja täpsustusi selle alaosa kohta, kus siis meie arvates olid mõned punktid üle ja mõned punktid puudu. Küsimuse tegelikult ju püstitas või ülesande püstitas ministeerium või minister ja kõik valdkonnad tõesti hakkasid siis seda ülesannet eelmisel kevadel lahendama igaüks natukene omamoodi muusikanõukogu kolisin siis keskse asutusena ja, ja väga mitmed rühmadena, et, et see ei olnud ka nii, et muusikanõukogu, juhatus või või kogu aeg suur seltskond istus koos ja arutas seda vaid me jagasime selle töö ära erinevate töögruppide vahel, sest küsimused lähevad üsna spetsiifiliseks. Nüüd seda dokumenti lugedes, kuuldes seda, kuidas ministeeriumis on käinud selle dokumendi kokkusättimine siin siis sügisel peamiselt kuni siis siia jaanuarikuuni, et tundub, et, et kuskil olnud veel mingisugune seltskond, kes sama asja on kokku pannud ehk et ehk et on läinud nagu natukene paralleeltegevus. Et nii mõnedki punktid või mõtted, mis muusikanõukogust on, on saadetud ministeeriumisse. Noh, ei ole sinna jõudnud, heakene küll, see võib-olla siis poliitiliste valikute küsimus, teisalt on tekkinud sellesse dokumenti, mõtteid või nähtusi, isegi mida ei ole ei muusikavaldkond ega ükski teine valdkond sisestanud sinna. No üks üks näide, mis ajakirjandusest läbi jooksnud on seesama kaunite kunstide akadeemia, et et ei ole kuskilt seda sellele kultuuripoliitika kokkuseadmiste juhtrühmale sisestatud ega Kultuuriministeeriumi arendusosakonnale, et vot sellised küsimused tekivad siis kohad, kust sellised asjad tulevad ja miks selliseid asju tekitatakse juba nii-öelda esimesele reaktsioonist välja tulnud dokumenti nüüd mis muusika valdkonda kitsamalt puudutavad, siis asjad, mille pärast muusikanõukogu ja laiemalt muusikaüldsus on muret tundnud, on muusikaharidus. See on mingil määral selles dokumendis markeeritud. Aga üks teema, millega me tulime välja või, või suuna võtsime, on just maalne muusikaelu elavdamine. Seda nii haridusteemal kui ka kontserdielus. Siis tavalise niisugust muusikahariduse ja kontserdielukeskused hetkel selles dokumendis kajastamist kohta ei ole leidnud. Ja kolmas teema puudutab institutsioone, on siis kaks teed, et üks variant on, et selles dokumendis peaks olema võimalikult vähe institutsioone nimetatud või et siis peaaegu üldse see päriselt ei õnnestu, sest on valdkondi, kus mingisugused institutsioonid ongi kesksed lasteaiad, noh näiteks Eesti filmi instituut Audiovisuaalse kunsti valdkonnas, et teda nimetamata jätta kuidagi ei saa seda, seda poliitikat siis siis kirja muusika valdkonnas on nüüd edasi nagu kaks teed, et kuivõrd see on see dokument, mis läheb meie parlamenti ja annaks võib-olla, et võimaluse meie parlamendiliikmed telekorraks nina alla panna ka kogu meie, meie kultuurivaldkond või ka valdkondlikud institutsioonid. Sest ausad on kaks teed, kuidas meie parlamendiliikmete teadvusesse neid viia, üks variant on see, et nad peavad mingisugust seadusandliku või antud juhul isegi mitte seadusandliku, aga sellist arengusuundade dokumendi läbides ehkiga lisaks selle läbi lugema ja sellega tutvuma. Teine variant on skandaalid, mis on ka üsna tõhus variant, selleks et noh, näiteks siin mõni hiljutine näide ette tuua, et kuidas, kuidas nagu saab teadvustada seda, et meil on olulised muusika institutsioonid võiks minu arvates siiski seda esimest teed kasutada. Institutsioonide teemal põhjustas suurt segadust, selles algdokumendis on mainitud rahvusooperit, aga mitte teisi olulisi institutsioone ja see tekitab niisugust frustratsiooni, et ega siin tahetakse luua mingisugust arhiat. Kas siin üritatakse mingisuguseid institutsiooni sootuks kaotada või ühendada ja ma arvan, et see nagu valdkonna tervisele igal juhul oleks halb, et meie soovitus on niisuguste institutsioonide reastamist üleüldse vältida. Kõikidel on omad ülesanded, et kõik on rahvuskultuuriliselt tegelikult võrdselt olulised. Ja pigem on vaja rõhutada seda, et see institutsioonide paljusus igasuguste struktuuride paljusus on just nimelt kultuuri tervise tagatis. Selle suhtes ollakse tegelikult kunstiinimeste hulgas hästi tundlikud, et kui nagu minnakse niisuguse mitmekesisuse taandamise ja, ja Unifitseerimise teed, siis see tekitab alati selliste ebatervet stressi. No maksundus on leidnud kaks, õigemini isegi kolm väljundit. Üks on küll, puudutab vabakutseliste loovisikute teemat ja, ja selle töötasu maksude tasumise kaudu tekkivat sotsiaalset kaitset neile. Aga otseselt on siis kaks tulumaksu teemat praeguses kultuuripoliitika arengusuundade töödokumendis. Üks puudutab riivamisi annetusi ehk siis maakeeli sponsorlust ja ütleb umbes nii, et seadusandlus ei kitsendav erakapitali kaasamist siis annetamist, sponsorlust, kultuuri tegemisse. Meie nägemuses peaks ta vastupidi laiendama praegused võimalused ja praegune seadusandlus seda otseselt ju ei keela, aga kuidagipidi väga ei, ei, ei soodusta. Ehk et riik peaks siin tõesti seadusandlikke norme muutes sellesse sekkuma ja teine teema, aga mis on puhtalt muusikasisene, on pillikompensatsioon, ehk et lahtiseletatult praegu olukorras, kus meie orkestrantide ostavad oma raha eest endale pilli mingisugusel hetkel tõenäoliselt samamoodi võtavad selle kapitalirenti või liisingusse nii nagu tavainimesed auto näiteks. Et siis juhul kui seda pilli kasutamist mingisuguse orkestri poolt ükskõik on, see on see riiklikus orkestris avalik-õiguslikes ooperis või näiteks orkestris, milliseid meil on ju ka kolm tükki seda kuidagi hakatakse kompenseerima, siis praegu on see maksustatud tulumaksuga ja ta läheb just nagu erisoodustuse alla, et, et, et see muutus on seal nüüd väga oluliselt kirjas. Võib-olla tuleks natukene kohendada sõnastust, aga igal juhul väga tervitatav algatus. Muusikaharidus on üsna keerulises seisus, sellepärast et et haridusministeerium näeb seda samas süsteemis igasuguse huviharidusega, aga muusiku elukutse nõuab tegelikult, et niisugust jätkuvat pidevat õpet algastmest peale läbi keskastme kuni kuni doktoriõppeni välja tegelikult. Ja kui see süsteem ei ole nagu ühtsetele alustele ehitatud, siis, siis ta ei suuda normaalselt funktsioneerida nüüd, kuidas seda funktsioneerimist tagada? Me oleme üritanud muusikanõukogus seda mõelda, seda kümmekond aastat juba. Ja eriti oluline on asi sellepärast, et me ju tegelikult siin räägime sellest kultuuriministeeriumis kokku pandavast dokumendist. Aga haridusküsimused isenesest kuuluvad teise ministeeriumi all ja, ja siin me näeme, et õigupoolest on tarvis mitme ministeeriumi niisugust väga heatahtlik kui konstruktiivset koostööd sellel teemal. Aga et muusikaharidus on eriline nähtus, võib-olla siin on mingeid teisi valdkondi veel näiteks näiteks balletihõbe kahtlemata on samasugune eksju, kus ei saa lihtsalt seitsmeteistaastaselt alustada ja saada suureks meistriks. Eks pilliõppes on sama lugu, et siin siin peab mingisuguseid teistsuguseid seadusandlikke mehhanismi ka rakendama selle asja jaoks. Eesti kultuuripoliitika arengusuundade teemal käivat arutelu kommenteerisid Marko Lõhmus ning Toomas Siitan Eesti muusikanõukogust. Neljapäeval, 14. märtsil esietendus rahvusooperis Estonia Richard Wagneri ooperis Stanhoizar. Uuslavastus ja lasteaiaks on seekord inglise päritolu Daniel slaide ja lavastust käis vaatamas muusikateadlane Kerri Kotta. Tuleb öelda, et lavastus oli lahendatud üsna sellises modernses võtmes. Samas seda modernsus tuleks nüüd natukene täpsemalt määratleda Dali tegelikult lavastatud sellises ajatus võtmes, see tähendab, et laval domineeris valge, sellised selge geomeetrilised jooned, tegelased valdavalt olid riietatud nii-öelda mustvalgelt, nii et selgelt selle lavastusega nagu välditi võimalik kuulge, ajalooliste, mingisugust nagu viidete tekitamist. Nii et ta oli nagu selles mõttes moderne ta kindlasti ei olnud selline ajalootruu või, või selline realistlikumad laadi lavastus, kuid see modernsus nüüd ka kindlasti ei olnud. Mingi ajastu, võib-olla modernsus võib-olla natukene midagi 30.-te aastate funktsionalismist arhitektuuris ja, ja võib-olla midagi sellist võiks nagu, kui üldse otsida mingisugust ajastut, kus taoline esteetika ka võis ehk nagu olla oluline, et siis võib-olla tõesti möödunud sajandi kolmekümnendad aastad, aga muus mõttes jah, tali nagu üsna proovis ennast nagu ajaloost lahti lülitada, ajaloost lahti võtta. Ja, ja siin on nagu just selles mõttes huvitav, et geomeetriline ei olnud need puhtalt ainult lavakujundus, mis oli siis tõesti lahendatud selliste pigem abstraktsete objektidega, et midagi väga konkreetset ei olnud. Aga samuti oli siis ka tegelaste liikumine, mis oli samuti rõhutatult geomeetriline, rõhutatult minimalistlik. Nad tulid lavale, nad moodustasid eriti kui me räägime näiteks koorist, stseenidest, mingisuguseid kujundeid, nad läksid ärasõnaga selgelt selline individuaalne väljendus eriti kui me räägime just nagu koorinumbrite puhul oli selgelt nagu jäetud tagaplaanile. Muidugi, kui hakata nüüd mõtlema, et, et miks siis selline lavastus, mis nagu selgelt väldib igasugust aja loolisust nii-öelda visuaalses plaanis siis muidugi tuleb öelda, et selline lavastus võimaldab väga hästi välja tuua just selle, mis on nüüd nii-öelda ideeline või mis on kontseptuaalne selles ooperis jätta tõesti kõik olustikuga nagu seonduv välja. Et seetõttu muidugi lavastaja ideed minu arvata, kes jõudsid päris selgesti publikuni. Sest kuna iga liigutus, kus oli ütleme niimoodi sellises sümboolses tähenduses nagu tiine siis iga liigutus või ka mingisugune žest omandas nagu sellise tohutult olulise kaalu, mis muidu võib-olla ei oleks nii et just see väga minimalistlik kontekst nagu, nagu tingis selle, et tõesti iga asi, mis lavastaja on tõesti mõelnud, et nagu jõuab selgelt publikuni ja muidugi, mis seda veel hõlbustas lavastaja ideede jõudmist publikuni oli see, et lavastaja oli päris hoolikalt kuulanud muusikat, see tähendab, et lavastuse struktuur tegelikult üsna hästi nagu järgis tegelikult muusikastruktuuri. Et kuigi tegemist oli sellise kontseptuaalse lavastusega, ei saa rääkida sellisest klassikalisest režiooperist, kus tõesti ooperimaterjal Luuakse mingisugune täiesti uus lugu ja proovitakse seda tõlgendada mingisugusest täiesti uuest vaatepunktist lähtudes. Et ta oli küll kontseptuaalne, aga muusika sisemist loogikat väga hästi jälgiv see tuli minu arvates juba väga hästi välja avamängust, mis muide oli samuti tee täis lavastatud. Nii et nagu me teame, Tammsaarel on võrdlemisi pikki arendatud avamäng, eks ole. Mis sisuliselt siis puudutab, ehkki nagu ooperiga olulisemaid motiive ja teemasid ja teemade ring, eks ole, mis hiljem ooperis erineval kujul jällegi tagasi pöörduvad. Ja tegelikult, et see eelmäng oli siis lavastatud minu arusaamist mööda sellise teatava eelloona, selle ooperile, mis oli päris huvitav idee ja, ja mis just jällegi väga selgelt sidus, teatavad kindlad muusikalised kujundid või sellised vaagnerlikud, eks ole juhtunud tiivid või juhtteemad, ütleme siis tõesti ka kindlate selliste lavaliste visuaalset noh, ütleme siis žestidega või mudelitega. Et selles mõttes mulle meeldis, et lavastaja nagu on aru saanud võib-olla sellest või vähemalt tundub, et see on tema jaoks tähtis olnud, et ooper on eelkõige selline teatavate piltide teatavatest selliste MISA stseenide nagu nagu tekitamine ja nende teatavas mõttes, kuidas siis selline staatiline nagu manifesteerimine, eks ole, ja siin see asi oli nagu, nagu päris tugevalt paigas. Samas ei jäänud ka mulje sellest, et artistid ise oleksid ennast sellises üsna ranges kontseptuaalse raamistikus end väga ebamugavalt tundnud. Mulle siiski tundus, et, et seal oli jää antud neile siiski mingisugune päris nagu avar mängumaa, vähemalt teatud puhkudel mis võimaldas neil ikkagi nagu realiseerida ka nagu iseendast lähtuvaid selliseid nagu impulsse või. Nii et kokkuvõtvalt võib-olla lavastuse kohta võibki öelda, et see oli üsna intellektuaalne, ma usun, seda kindlasti naudivad need, kes armastavad otsida sümboleid ja sümboolse tähenduse igalt poolt või kes armastavad seda, et kogu masinavärk töötaks teatavat tervikuna, niiet sellisele publikule ta kindlasti võib-olla on midagi, mis, mis on väga nauditav ja võib-olla vähem nauditav siis neile, kes oleksid oodanud rohkem sellist traditsioonilisemat lähenemist, rohkem sellist, võib-olla sele muusikas peituva romantismi rõhutamist või midagi taolist. Need võib-olla siis pettusid, samas muidugi tuleb ka öelda, et kuigi sellisena nii-öelda lavastus oli ajatu kui me nüüd vaatame siiski ikkagi Wagneri ütleme, lavastamise traditsiooni, milles mina muidugi ei ole päris ekspert rääkima aga siiski mõned, mis on nagunii-öelda ette, et siis iseenesest sellise tühja lava kasutamine on olnud täiesti mingi teatav periood. Wagneri lavastamises tähendab, mitte Eestis, aga, aga siis väljaspool kus tõesti ongi eelkõige proovitud rõhuda eelkõige just nimelt selle ideelisele ja filosoofilisele poolele ja jää võetudki kõik need viited sellistele olustikulisele noh, peaaegu et nagu väljapoole, et kas ei olnud Wagneri lapselaps, kes just harrastas kolmas põlvkond Wagneri lavastamises, mis nüüd harrastas just nimelt sedalaadi stiili, nii et iseenesest selline lähenemine vaagnerile kuigi selles lavastuses ajalood, too on, on ajalooline võib-olla lavastuste ajaloo mõttes jällegi nii, et asetub võib-olla sellesse ritta aga oli muidugi lahendatud nii mitmeski mõttes samamoodi kui nüüd ooperi muusikalisest poolest rääkida siis, või ütleme selle muusikalise poole teostusest eelkõige siis tegelikult võib öelda, et orkester oli päris hea muidugi Wagnerile tüüpiliselt sisaldab orkestripartiiga päris pikki instrumentaalseid selliseid vahemänge, mis on sageli üsna aeglases tempos meelitatud tiivsed. Võib-olla nende puhul kohati häiris võib-olla puhkpillide eriti puupillide, selline mitte kõige parem häälestumine mõningal puhul maastutid kõlasid orkestrisse hästi. Nii et Estonia sellest üsna kuiva või akustikat arvestades tegelikult päriski hästi. Nii et nii et tervikuna võib, ütleme sellise nii-öelda orkestri poolega rahule jääda, kui nüüd konkreetsetest solistidest rääkida või võib-olla solistidest üldiselt kõigepealt siis muidugi tuleb öelda jällegi, et see lavastus on akustiliselt minu meelest päris hästi läbi mõeldud. See tähendab, et lavastuse ja ütleme ka lavakujundus võimaldab tegelikult ära kasutada minu arvates paremat osa lavast mitte nüüd ainult eeslava, vaid ka ütleme kesk lava tähendab neid kohti, kus ütleme, selle artisti hääl jõuab veel tõesti hästi ilmselt nagu igasse punkti. Et selles mõttes jah, kõik need koorid nii-öelda lava tagant olid selle tõttu ka väga hästi nagu eristusid sellest, mis toimus nii-öelda siis nagu laval, et et akustiliselt oli ta nagu hästi läbi mõeldud ja väga sageli need lava nii-öelda konstruktsioonid olid ka üles ehitatud sellisena, et nad, ma ei julge vist päris nii-öelda, aga mulle tundub siiski, et nad hakkasid peaaegu nagu funktsioneerima sellise laulu kaarena tugevdades seda, mis alist nagu teeb ja seetõttu tegelikult solistide kuuldavus üldreeglina olinud ikkagi üle pika aja üks parimaid, mida ma olen just kuulnud just seetõttu, et kõik, mis nagu öeldakse, need repliigid, mis seal kõlavad, et nad tõesti kõik jõuavad ikkagi üsna selgelt saali, mis teatavasti on Estonia puhul mõnikord ka probleem. Nii et jah, ka muusikat arvestav lavastus selles mõttes puht praktilises mõttes ütles tegelikult kõik solistid moodustasid üsna hea ansambli ja üsna ühtlase ansambli, et oli hea, et siin ei olnud sellest tõesti väga tugevat kõikumist, kus, kus väga tugevale esitusele nii-öelda kontrasteerub midagi, mis on nagu väga nõrk, et tõesti võib öelda, et üldine tase oli üsna hea ja üsna tugev. No muidugi mööda matti turist ei saa, kes oli nagu nimiosalise rollis ja kes tegi tõesti, võib öelda eriti just nagu vokaalses mõttes väga-väga hea sellise rollisoorituse. Noh, eks tal on, et nii-öelda ka juba ju olnud viimasel ajal me teame üsna hea kogemusepagasit, oli see vist siig Freid, mida ta Hollandis hiljuti laulis ja mis võib-olla selles mõttes on, on veelgi nõudlikum partii kui see, mida ta pidi siis Tanhizarys esid tema, aga noh, see on kindlasti andnud talle väga-väga hea põhja koolikogemuse. Selles osas ka ja tõesti võib öelda, et see oli hea just mitmeplaanilisus mis mulle meeldisid kohe esimesest vaatusest mati tuuril oli väga hea piano, mis natukene kipub teinekord just nimelt ära kaduma. Seetõttu Estonia akustika ei ole hea ja teinekord artistid, kipp loovad forsseerima lihtsalt, et see hääl jõuaks igale poole. Aga, aga seekord jah, näpp ja nad olid ja head ja samuti muidugi jõulistes kohtades ta suutis alla piisavalt piisavalt tugev, jõuline forte oli samuti hea sealkandis hästi, nii et igas mõttes väga tubli sooritus. Heli Veskus, tema kõrval samuti väga hea rollisooritus, võib-olla mõneti natukene ühe plaanilisem võib-olla just kui me räägime muusikalises plaanis, et võib-olla see nivoo oli natukene varieerus nagu pisut vähem ja, ja siin oli, neid võib olla varjundeid ja registreid pisut vähem. Samas jällegi tema lavakuju iseenesest oli päris hästi loodud siin muidugi lavastaja ka üsna palju, ilmselt teda selles aitab oma oma selles kontseptuaalse mõttes. Aga päris hästi suutis siiski välja tuua need nii-öelda naise nagu erinevad karakterid Veenuse nii-öelda sellise seksuaalsuse ja teiselt poolt selle teise poole nii-öelda selle kommil Foosele, kodanliku sele korraliku selleni norme järgima nii-öelda Elizabeth kuju, kelle sees tegelikult seesama veenus ka varjatult on ja kelle tegelikult tan Hoiser Elizabethist teatavas mõttes nagu avab või teatavas mõttes nagu näitab Elizabethile, et tal on olemas ka see pool, mida võib-olla Elizabeth isegi endale väga tunnistada ei taha. Et ka kõik sellised nüansid tegelikult Heliveskuse nagu rollisooritused minu meelest päris hästi tulid välja jätta, nagu valdas päris hästi seda seda mõlemat naise poolt võib-olla veel keda muidugi välja tuleb tuua, on siis muidugi Rauno Elp volframina, kellel on samuti ju üks üks olulisemaid partiisid seal laulda jällegi tubli rollisooritus muusikaliselt hästi nagu, nagu nauditav, tav samuti üsna selline jõuline, veenev karakter. Ja, ja siis muidugi meie uus nii-öelda noor talent Pavlov palakin kes ju teatavasti näitas ennast juba väga heast küljest Faustis Mefistona eelmisel hooajal välja tulnud oh samanimelises ooperis aga kellele siis oli tõesti siis nii-öelda selle Tüüringi maakrahvi roll usaldatud ja noorusele vaatamata Ta ta suudab päris hästi tundub selliseid võib-olla patriarh ülekantud tähenduses nagu kehastada. No lõpetuseks võib võib-olla öelda see, et kui vaadata Estonia lavastusi tervikuna, missugused nad on, sistan näol on kindlasti lisandunud nüüd jällegi nagu uut tüüpi lavastus, et on hea, et Estonia ei liigu väga kindlal sellisel mingil liinil ja ütleme, et et lisaks sellistele traditsioonilistele lavastustele ja võib-olla ka siin Bertmani, sellistele eksperimenteerivaid telelavastustele on meil ka nüüd üks selline tõeliselt nagu kontseptuaalne ja jällegi nagu teistmoodi lavastus teatri, sellist repertuaari, sest repertuaari üldilmet see kahtlemata rikastab. Rahvusooper Estonia uut lavastust Richard Wagneri ooperis tan hoitšer analüüsis muusikateadlane Kerri Kotta. Laupäeval toimus kontsert alapealkirjaga kannatusaja muusika, kus esinesid kammerkoor Woodžesonsikaales Tallinna kammerorkester ja dirigent Risto Joost, kes peagi alustab Tallinna kammerorkestri üles ka tööd peadirigendile. Kavas. Pärt ja Tüür ja Igor Karsnek, ole hea, räägi oma mõtteid, mis sul tekkisid selle kontserdi kohta. No see kontsert vastas täpselt oma vaimsuselt ja, ja kava ülesehituselt sõnade kannatusaja muusika, sellepärast et kannatus nädalani on ju aega, kannatuse aeg. See otsapidi vihjaska Tallinna märtsipommitamisel aastal 1944, see toimus täpselt samal päeval, üheksandal märtsil ja kannatusaeg on, on, on selline laieme kattev kategooria ja selline üldine tähendus ja samas ka selliseid teoseid nagu kontserdil kõlasid ja Arvo Pärdi Stabat mater ja Erkki-Sven Tüüri reekviem. Need ei ole mitte ainult sakraalteose kuigi reeglina surnute missa. Aga nii nagu reekviem on, on pühendatud lahkunutele Stabat materja ju pühendatud Leinovale ema Maarjale, Jeesuse emale, aga kummaski on on tegelikult laiem üldinimlik kannatus, moment sees. Kuid kõige olulisem on selle kontserdi puhul kindlasti see, et see kontsert mõjus nii oma kulgemiselt, oma pikkuselt, omakama, valikult, oma esituseta mõjus täiesti monument taoliselt. Pärdi staabat mater kõlas versioonis, mis pärineb aastast 2008 sest originaalis algversioon on kirjutatud kammerlikule koosseisule solistidele ja, ja Ansambli saatele saab erineva aastas 85, nüüd see versioon segakoorile ja keelpilliorkestrile. See muidugi paneb koori sopranit ja tenorit absoluutselt proovile. Ma ei tea, kui palju on ja kas üldse on, on uue versiooni tegemisel mugandanud solistipartiisid, koorile suupärasemaks või mitte. Kuid tundub, et põhine linnuaarsus on ikkagi ju säilinud ja, ja kui koorisopranite kori tenorid peavad laulma nagu solistipartiid siis muidugi see pinge on, on muidugi koorile tohutu otstes musikaalse auks peab ütlema, et nad said suurepäraselt hakkama sest see ei ole hea lihtne ülesanne hoida kõrges registris kõrget nooti pikalt ja seda dünaamilised dünaamika mõttes forssi hoolimata et koorile väga raske ülesanne, need Vudsus musikaalases muidugi. Müts maha nüüd Risto Joosti dirigendina, ta suutis väga hästi lavastada neid paljusid generaalpause, mis selles muusikas on, tähendab see sa vaikuse kulgemine, selline ühtne fluidum, mis sellesse tärgistabat naatoris toimub, et see oli mitte pingestatud ettekandedünaamika, ütles vaid, vaid oli võib-olla kõrgepinge tekkis jusest vaikuse ja heli omavahelisest suhtest, Pärdist, sabad materjalis, kuna see ikkagi on ju tintinnabuli stiilis muusika, seal ei ole mõtet oodatagi mingisugust dramaturg pillist arendust selles mõttes, et toimuks mingisugune klassikalises muusikas dramaturgiast pärinev kulminatsiooni ülesehitus. Kuid lähtuvalt tekstist oskas Risto Joost dirigendina seda muusikat nagu, nagu tihendada, natukene temposid kokku suruda ja ja teose põhikulminatsioon, mis on siis leinavaima sõnadega. See muidugi puhkas väga avaralt. Erkki-Sven Tüüri Passion ja, ja Reekviem, mis sellel kontserdil järgnevalt kõlasid pärinevad mõlemad Erkki-Sven Tüüri. Noh, ütleme noorema põlve loomingust ja, ja siin on üks, üks iseärasus, millele ma tahaksin tähelepanu juhtida, nimelt Erkki-Sven Tüüri 90.-te aastate loomingus on, on natukene rohkem sellist orkestrilaager läbipaistvust. Mingis mõttes rohkem emotsionaalsus, sellepärast et Erkki-Sven Tüür kasutas 90. päris tihedalt selliseid tonaalseid tugipunkte ja need mõjuvad pigem emotsionaalselt mõistuspäraselt, kui me võrdleme Erkki-Sveni hilisema loominguga 21. sajandil juba. Ta nimetab rektoriaalseks kompositsiooni meetodiks. Pass on selles suhtes väga huvitav teosed. Et seal Erkki-Sven Tüür kasutab sellist võtet angloameerika maades nimetatakse loodemaltipication, mis ei tähenda mitte modulatsioone, vaid teatud akordide komplekside ümberpaigutusi helistikke vahetades järsult. Ja ühesõnaga, see on nagu Malticlication, kui me seda nüüd otseselt tõlgime, see tähendab akordide paljundusi. No sisuliselt see ongi, aga lihtsalt need transpositsioonid rändavate diatonised ringi. See loob tegelikult selliseid väga huvitavaid külalisi, konstellatsiooni just, vastandus hakkab mängima ja, ja kogu see bastioni siin kompositsiooni loogika. Õnneks Risto Joost ka nagu ühendas ehituslikku loogika seisneb selles, et et see on aeglase, kumuleerub protsess, kuni kuni kuni jõuab avara kulminatsioonini ja siis kaob ära ja ja muidugi selle muusika juures on väga oluline just need tonaalsete tugipunktide transpositsioonid, need vahetused selgeks dirigeerida ja mida Risto Joost ka väga oskuslikult tegi. Põhimõtteliselt samu kompositsioonivõtteid on Erkki-Sven Tüür, kasutan ka aasta hiljem valminud 1994 valiminud reegli, mis, mis pühendatud Peeter Lilje linastusele, kuid selle helikeel on muidugi muidugi keerulisem me siin on, on Kelby pillidel on algusosas ja lõpuosas, mis moodustame sellise omapärase repriisi, on kuulda päris ohtralt siis mikropolifooniat, mis Erkki-Sveni loomingut hiljem tegelikult hakkab üha rohkem muutuma oluliseks, mis muutub nagu väljendusvahendiks vahendiks omaette. Türi riike, mis on, on väga selge selline dramaturg line kasvatuslik plaan, mis juba tekstist lähtuvat, mis hakkab peale diez jumala vihapäevaga, kulmineerub episoodist, tuubamiirum, pasunad, hüüavad ja tähendab, seal tekib juba akustiline, dünaamiline istuski täieks kõrgepinge mis siis laheneb põhimõtteliselt Santusesse Agnus teisse misse omakorda on siis nagu, nagu sellise repriisilise mõttelise repriisi tähenduses, kuna nii alguses, kui alates Santuses hakkab uuesti korduma selline Gregoraani tootjate meenutav passide linaarsus, muuseas need, kes mäletavad ja raske rattad Erkki-Sven Tüüri ansamblit inspee, siis vaat see taoline vaimsus on nagu transformeerunud ka reetmist muidugi hoopis teisel ja keerulisel tasandil. Võib-olla aga aga tähendab mingisugune mõtteline side olemas. Muidugi, Risto Joosti auks peab ütlema, et et ta lavastas sõna otseses mõttes kasutada sõna, lavastada lavastust dünaamikat. Tüüri reekviemi ettekandes. See on muidugi eeldab väga tugevad eelnevad mõtteprotsessid, aga tähendab kõik üleminekud, kõik vastanduse, kõik kontrastid oli, olite Risto Joosti dirigeeritud väga veenvad? Ma võiksin öelda selle kontserdi kohta tervikuna, et see on, see on viimasel ajal üks elamuslikumaid muusikaõhtuid üldse, mis ma olen, ütleme viimase aasta-paari jooksul kuulnud. Ütles muusikakriitik Igor Karsnek ja tema arvamust pikemal kujul on võimalik edasi kuulata ja klassikaraadio koduleheküljel. Kaheksandal märtsil toimus kontsert meil Eesti riikliku sümfooniaorkestrit, dirigeeris Jonas Alvar ning Sergei Prokofjevi. Viiulikontserdis soleerib Sergei. Juštšenko ning kavas olid veel Joseph Haydni ja Franz Schuberti teosed. Oma kontserdimuljeid jagab kiine Panther. Dirigent Jonas Alberile on iseloomulik väga tugev klassikaline taust, et ta on pärit ja hariduse saanud Austrias, Viinis, just Viini klassikud tundusid ka talle hästi sobivat nende muusika ja eriti Schubert, kes on ka ju Viinist pärit ja orkestri ja dirigendi koostöö, oli just nendes kahes teoses Hainis ja Schuberti see päris sümpaatne ja tugev. Ja kui viiulikontserdis tundus, et natuke jäi puudu dirigendi žesti täpsusest ja nõtkusest solisti ka alati kaasa minna, siis näiteks kontserdi teises pooles kõlanud Schuberti sümfoonia oli minu jaoks selle kontserdi parim teos ning siin avaldust dirigendi orkestri koostöö kõige tugevamal moel. Et siin oli täpsust, kergus, nüansirikkust, nõtkust ja läbitunnetatud fraseerimist ning kõik see tegelikult väljendus omavahelises rõõmsameelses muusikalises suhtlemises. Nüüd, kui räägida Haydni sümfooniast, mis oli ka kontserdikavas sümfoonia number 86, mis kuulub siis nende Pariisi sümfooniat hulka, siis minu jaoks saavutasid orkestri dirigent parima koostöö just neljandas osas mis oli samuti hästi hoogne, koos mänguliselt täpne ja energiast pakatav Sergei Prokofjevi teine viiulikontsert on loodud ühel ajal balletiga Roomeo ja Juulia kõige selle kõrval, mis neid seob, sest nad on kirjutatud ühel ajal, siis iseloomustab mõlemat teost just Prokofjevi eriti kirglik, tundeline helikeel. Ja kui iseloomustada üldse Prokofjevi seda teist viiulikontserti ja otsida veel sõnu, mis seda väljendab siis on sõnade kaskaad hästi lai, et võiks ütelda, et see muusika on hästi tundeline, habras, samas haavata Ülbe naljatleb nukker sugestiivne ja neid eripalgelisi väljendeid võiks veel ka palju leida. Ja samuti tabas mind kontserti kuulates selline mõte ja rõõmus äratundmine, et kuivas raske on Prokofjevi muusika, et ometi on see loodud ligi 80 aastat tagasi, et väga hea kuulda jälle ERSO kavas ka sellist kontserti, solistiks viiuldaja Sergei Kirschenko esines kindlalt ja oli väga hea kooliga viiuldaja. Ning nagu andmatutsioonist lugeda on ta tegev nii pedagoogi kui ka dirigendina. Ning tõesti, tema mängu võiks iseloomustada kui väga metoodilist interpretatsiooni ja tema nagu mõttetegevust selle muusika esitamise ajal võis lausa füüsiliselt tunnetada, jälgida. Viiuldaja poolt tulid tempo valikud väga täpsed ja kohati tundus, et ta püüdis trigeerida dirigenti, kuna solist oli tihti kogu aeg pisut eespool, dirigent oma žestiga väikese viivisega järel. Ning samuti jäi tunne, et võib-olla kas sellise pisukese rabeduse tõttu kannatas solisti partii väljenduse nüansirikkus ning kuulajana tekkis huvitav paralleelsolisti välimuse ja tema mängu vahel. Selline metsik välimus ja võib-olla ka pisut metsik mäng. Selle võrra oli see kindlasti kõik väga siiras. See kaheksanda märtsi kontsert pani mind mõtisklema ka solisti rolli ülemuusikas ja üldse esituskunstides muusikas kui esituskunstides. Et kas orkestrit taastumiseks piisab vaid headest väga headest pillimänguoskustest, mis loomulikult on absoluutselt vältimatud interpreidiks olemisel ja kas piisab hoolikalt läbi töötatud muusikalisest materjalist ja lavalisest professionaalsusest. See küsimus jäi mind küll peale Sergei Kirschenko, Jonas Alberi ja ERSO kontserti saatma. Ütles tiine panksepp ning klassikaraadio tegi sellest kontserdist otseülekande ning kontserdi salvestust on võimalik veel mõnda aega meie koduleheküljel järelkuulata. Muusikauudised maailmast. Muusikauudised. San Francisco sümfooniaorkestri muusikud kuulutasid möödunud kolmapäeval välja streigi, mille põhjuseks on palgaläbirääkimised. Muusikute lepingud lõppesid juba läinud aasta novembris, ent vastastikusel kokkuleppel pikendati lepinguid tänavu veebruarini. Nüüd on aga kõik tähtajad möödas, aga uute kokkulepeteni pole seni jõutud. San Francisco orkestri juhtkond leiab, et orkestrantide esitavad praeguses majanduslikus olukorras liialt suuri nõudeid, mis siin tuues välja fakti, et San Francisco sümfooniaorkester kuulub kolme kõrgeima palgatasemega orkestri hulka Ameerika Ühendriike mägedes ja orkestrantide la on pakutud palga tõstmise asemel kompensatsiooniks ka muid hüvesid orkestrantide vastu nõuavad, et orkestrijuhid avalikustasid orkestri praeguse majandusliku seisu et sellest lähtudes võiks jõuda kaalutletult tulemuseni. Orkestrandid süüdistavad juhtkonda aga liigses raha kulutamisest. Nimelt on nõrk estri eelarve pidevalt kasvanud, kuid seda raha on kasutatud erinevate ürituste rahastamiseks, juhtkonna palkade märkimisväärseks tõstmiseks. Samuti on suur hulk raha määratud praeguse kontserdimaja juurde ehituseks. Muusikute seisukoht on, et orkestri juhtkond on kaotanud õige sihi ning selle asemel, et muusika mõttesse investeerida, kulutatakse liigselt rahaehitamisele ja kõrgetasemeliste juhtide palkamiseks. Järgmisel nädalal peaks San Francisco sümfooniaorkester alustama ringreisi Ameerika Ühendriikide idarannikul. Orkestri juhtkond avaldas lootust, et selleks ajaks on probleemid lahendatud. Ka Milanos. La Scala ooperimajas on probleeme. Käesoleva nädala kolmapäeval pidi esietendama Aleksander Raskaatovi ooper koera süda. Tegemist on Mihhail Bulgakovi raamatul põhineva lavastusega, mille tõi juba 2010. aastal Amsterdamis lavale saime Mcpirni. Kuna seda lavastust saatis suur edu, siis tegi ka La Scala otsuse, et sama ooper võetakse nende ooperimaja kamba. Näib, et lavastus on La Scala teatri jaoks siiski pisut üle jõu käiv, kuna selles on ette nähtud palju lavatehnika, vaat mis peab õigel ajal ja õigel viisil töötama. Paraku on anonüümseks jääda soovivate lauljate sõnul laskaala täis ebakompetentseid inimesi, kes teevad oma tööd hooletult. Pärast kahte proovides juhtunud õnnetust, kus raske lavatehnika laialt näitlejatele peaaegu pähe kukkus lükati esietendus edasi. Teatrilauljad on öelnud, et olukord la skaalas on halb. Tehniline personal on üles näidanud ebakompetentsust, mõistmatust ja hoolimatust. Ja sellele lisanduvad veel oskamatuid, grimeerijal, riietajad ja samuti pidevalt võidelda finantsosakonnaga, et saada palka. Euroopa Liit aga tegi teene kõikidele lennukiga reisijatele muusikutele, kes peavad oma instrumenti transportima. Nimelt viidi läbi Euroopa Liidu reisijat õiguste seaduse reform, mis muuhulgas näib lubavat ka seda, et väiksemaid muusikainstrumente võib transportida lennukisalongis. Seadus pole veel lõplikult sõnastatud, kuid praegu näib, et lennufirmad saavad kohustuse Pille salongi lubada ja samuti peavad paika saama ka täpselt piirid, millest alates tuleb Pille pagasiruumis transportida. Nii ei saa iga lennufirma enam omavolitseda, muusikud saavad olukorraga juba varakult arvestada ja nõuded pillide transport parkimisel muutuvad loodetavasti ühesuguseks. Seaduse jõustumiseks peavad selle kinnitama kõik Euroopa Liidu liikmesriigid ja samuti Euroopa parlament. Dirigent Vassili Petrenko pikendas oma lepingut liverpooli kuningliku filharmoonia orkestri juures ja tegi seda aastani 2018. Seega saab temast tööaja pikkuse poolest teine dirigent, kes liverpooli orkestrit peadirigendina nii pikalt juhib. Kõige kauem on seda senini teinud Charles knows, kes oli orkestri peadirigent kokku 14 aastat. Vassili Petrencost sai Liverpooli Kuningliku filharmooniaorkestri peadirigent aastal 2006. Petrenko sündis 1976. aastal. Hariduse sai ta Peterburi konservatooriumist ja teda on juhendanud teiste seas ka Morris, Jansons ja Esapekka Salanen. Pianist Marta argeris jättis möödunud neljapäeval Ärapolonias oma kontserdi ja vaid ühepäevase etteteatamisega astus tema asemel lavale noor seitsmeteistkümne aastane Poola pianist Jan lishetski. Ettekandele tuli Ludwig van Beethoveni klaverikontsert number neli ja Mozarti Cameron. Kestrit juhatas Claudio Abado, kes tähistab tänavu juunis oma kaheksakümnendat sünnipäeva. Ja lõpetuseks uudised ka meie lõunanaabritelt. Kolm Läti muusikud on kandideerimas rahvusvahelisele ooperiauhinnale, mida annab välja 2012. aastal asutatud ooperiauhindade sihtasutus. Lätlastest kandideerib parima laulja kategoorias tenor Aleksander Antonenko. Parima albumi kategoorias konkureerib aga metsosopran Elina. Garantša ja albumiks on Deutsche grammofoni poolt välja antud plaat nimega romantiik. Dirigent Andres Nelson kandideerib koguni kahes kategoorias parimal DVD kategoorias Richard Wagneri ooperi loengrin salvestusega Bayroti festivalilt ja teisena parima tervikooperit CD plaadistuse kategoorias Putšiini ooperiga õde Angeelika Ooperi auhindades. Sihtasutus annab ooperipreemiad välja kokku 23. kategoorias ja võitjad selguvad 22. aprillil Londonis. Veebruari lõpul toimus Läti rahvusooperis suur auhinnatseremoonia, kus tehti teatavaks 2012. aasta suure muusikapreemia laureaadid. Elutöö preemia sai tuntud lauljal Laima Anders Soone. Oma uue raamatu eest sai preemiaga muusikaajaloolane Arnold klotinš, milles teadlane on süvenenud läti muusika ellu 1900 neljakümnendatel aastatel. Suure muusikapreemia teenis ka viiuldaja sandis Steinberg, keda tunnustati osalemise eest erinevates ansamblites. Steinberg. See on tihti nii Kremerata Baltica kui ka Läti rahvusliku sümfooniaorkestri esimene viiul. Parima interpretatsiooni eest tunnustada diviiuldaja Baibask riided, kes pälvis auhinna Johannes Brahmsi viiulikontserdi eest, mida ta mängis koos Birminghami sümfooniaorkestriga Andres Nelson juhatusel. Muide, möödunud sügisel oli seda kooslust võimalik kuulata ka Tallinnas Estonia kontserdisaalis. Aasta debüüt andiks tunnistatud diviiuli tudeng Elina Puksa, kellele määrati ka NS-i 2000 euro suurune eripreemia. Väljapaistvate saavutuste eest pärjati Kaacardianistiiksenjasside oravat, kes esitas Riia suure gildi hoones Koos sümfonietta riigaga normons sne juhatusel Erkki-Sven Tüüri teose professi ja andis ka soolokontserdi. Aasta kontserdiks nimetati karranssaja Chitsioon Läti rahvusliku sümfooniaorkestri galakontsert, kus dirigent Karel Mark Chitsiooni poolt juhitavad orkestriga esines metsosopran Elina garantša. Läti suur muusikapreemia asutati 1993. aastal ja selle ellukutsujaks oli tolleaegne kultuuriminister Raimonds Pauls. Iga võitja saab hõbedase kujukese ja 1000 latti preemiaraha. Tänasele helikajale tegid kaastööd Kerri Kotta, Igor Karsnek, Tiina Banksab nelevastentselt. Saate mängis kokku helioperaator Katrin mõõdik ja Saadet. Toimetas Mirje Mändla.