Kreeka sertaakis on ühekorraga nii rõõmu kui nukrust. Sealse kunagise impeeriumi suurus, iidne ja erakordne kultuur on paratamatult lõpmata kaugesse minevikku kadunud. Tegevuse ehk Kreeka-Mükeene kultuur jäi kolmandasse ja teise aastatuhandesse enne Kristuse sündi. Homerose ajajärgust saame rääkida 11 10.-st üheksanda sajandini enne Kristust, arhailisest ajast ja linnriikide pooliste tekkimisest. Kaheksandast kuuenda sajandini enne Kristust järgnesid klassikaline ajastu ning Hellenism. Siis tulid roomlased, Bütsants, türklased ja langus. Võiks öelda, et uuestisünd klassitsismi ajastul, kui avastati vanakreeka kunagine hiilgus, antiik, maailma võimas arhitektuur. 18. sajandi keskpaigast alates on kreeka templeid, skulptuuri ja kirjandust jumaldatud kui kõrgeimat võimalikku kunsti, ütleb arhitektuuriajalugu. See, mis Ateena akropoli siis veel järel oli, on pärit umbes viiendast sajandist enne Kristust. Teooria on jah ja Korintose sambad. Kaunid ühtaegu hapradie tugevad kannellüüridega, sambad, pikkade rida tena hooneid ümbritsevas sammastena seisvad pühad, naisekujud, Caroatiidid, skulptuuride friisid täiuslikult kaunite proportsioonidega korrapärased, valged, mõnegi hindaja meelest külmavõitu varemed. Külmavõitu vaevalt küll. Umbes viiendal sajandil enne Kristust, kui Ateena riigimees peerikles värvilisena loodud akropoli ehitustöid juhatas käis siin mägisel maastikul sinise taeva ja särava päikese all vilgas ja värviline elu. Turuplatsid olid rahvast täis, lauldi, armastati, söödi ja joodi. 18. sajandi keskpaiku tuli ammu unustatud vana arhitektuur uueneda gaasiklassitsistliku ajastu sammas, fassaadide ja kolmnurksete ehisviiludega hooneid. Tõusis Pariisi, Londonisse, Berliini ookeani taha, ühendriikidesse ja meilegi siin. Eestimaal olid siis küll külmad, niisked, isegi jäised põhjamaised riigid egevuse päikese seal sündinud ja Aadria ning Vahemere ääres jõudu kogunud arhitektuuri jaoks sobivad elu näitas, et olid vägagi sobivad kadunud maailmast naasnud karge ehitusstiil alati ja kõikjal värske ja kaunis. Kreeka ise omantiiksuse taassündi kaasa ei teinud. 18. sajandi keskpaiku valitsesid seal türklased. Kreeka oli maha jäänud ja nõrk ning 20. sajandi sõjad muutsid ta veelgi nõrgemaks. Praegune 21. sajandi teise kümnendi Kreeka on segaduses, rahutu ja õnnetu sest midagi on väga valesti läinud. Aga see on teine teemakauge antiikaja kultuuri, arhitektuuri, iidsete tarkuste ja väärtuste eest, aga maailm Kreekale alati tänulikuks. Seekord võiksime siis meenutada üht kreeka arhitektuurilist üllatustest Mükeene linnust Peloponnesose poolsaarel. Ilusat pühapäeva vikerraadio. Helgi Erilaid? Jah, algaski taas. Oma riisi määras Laare pseudoroodi soomine Roone präbige saastifooraldudi. Kreeka jumalad 2911 meetri kõrgusel Olümpose mäel nõel sarnanesid välimuselt inimestega. Neil olid voorused ja pahed nagu inimestel. Nad pidid isegi saatusele alluma, kuid olid surematud. Lisaks Olümpose jumalatele oli olemas veel hulk teisejärgulisi pooljumalaid, deemoneid, saatoreid ning nümfe. Väga tähtsal kohal oli kreeka müütides ka jumalate ning inimeste armulugudest sündinud surelikud Angelased ehk heerosed. Nii et kreeka müütide maailm on üks eksitavalt keeruline paik millesse süveneda proovides võib üha suuremasse segadusse sattuda. Seekordse loo algust tuleks õieti otsida ühest müütilisest pulmapeost. Ja sobivasti on siin ka üks Põhja-Kreeka traditsiooniline pulmalaul. Merenüüfteetise ja sureliku kuninga peelevuse pulmapeole olid kutsutud kõik ikka jumalat peale tüli ja riiujumalanna häirise solvunudeeris muutis end nähtamatuks. Saabus kohale ja poetas peolauale kuldse õuna, millele oli kirjutatud kallisti kõigega unimale Antiik-Kreekas jumalatele jumalanna telepolnud inimlikud tunded nagu kadedus ja kättemaksu, hoopiski võõrad. Ühe korraga sirutasid oma käed kuldse õunapoole peajumal, Zeusi abikaasa, heera armastuse ja ilu, jumalanna Aphrodite ning isegi tarkuse ja võidujumalanna Ateena, kes sellisest iludusvõistlusest küll oleks võinud üle olla. Nii et suur tüli oli tõusmas ja Zeusi käsul pidi selle lahendama Trooja kuninga Bryaamuse lihtsa karjusena üles kasvatatud poeg, paaris prohvet nimelt ennustanud, et just tema toob Royale hukatuse ja Niinautiski paaris rahuliku karjuse elu, kuni äkki kolm jumalannat nooruki ehmatuseks tema idülli lõhkusid. Polümpasel polnud ilmselt ka alkemaks võõras Heira lubaspaarisele võimu ja rikkust, Ateena tarkust ja kuulsust. Kaval Aphrodite. Maailma kauneima naise armastust. Paaris ulatas kuldõuna Fradikele. Ja sestpeale hakkas prohvetiennustus tasapisi täide minema, sest maailma kauneimaks naiseks peeti Sparta kuninga Menelaose abikaasat Helenat, kelle armastuse paaris Aphrodite abiga võitis paaris vis Helena üle mere troojasse ja Menelaos kutsus oma venna Mükeene kuninga Agamemnoni appi, et naist tagasi saada. On on, kes oli abielus Helena õe kritaminestraga, kogus kokku suure kreeklaste sõjalaevastiku ning püüdis kaugel Väike-Aasia rannikul asuvasse troojasse purjetada. Kuid mingil moel oli tal õnnestunud pahandada jahijumalannat Arteemist. Kreeka jumalad ja jumalannad olid teadagi õrnatundelised. Teemis saatis laevastiku teele tugevad vastutuuled. Alles siis, kui Agamemnon oli Arteemisele oma tütreifigeeni ohverdanud, saatis jumalanna talle merereisi jaoks soodsad tuuled ja kreeklased no ja poole teele asuda ning tegelikult vahetanud Artemis ohvritalituse ajal Agamemnoni tütreiši Keenia noore ema hirvega. Verine ja ohvriterohke Trooja sõda kestis oma kümmekond aastat. Pess, kreeklaste võidu ja trooja hävitamisega. Sõja lõpplahendusele aitas teatavasti kaasaga ükstrooja puuhobune. Kõik neist ei suutnud aga memm nonile nende tütre ohverdamist andestada. Kättemaksuks sõlmiste armusuhte kuninga onupoja haigistusega, kes Agamemnoni ammune vaenlane. Kui kuningas lõpuks Trooja sõjast koju jõudis ootasid teda tema naine ja onupoeg kesta saunaruumis tapsid Agamemnoni Agritaminestra poe korrestes ning tütar Electra mõrvasid kättemaksuks isa surma eest oma ema ja viimase armastatu. Müüt. Väga tõenäoline, klassikaline kreeka tragöödia päris kindlasti. Selle loo võib leida hoomerase, hiiliasest ja tisseiast, aga ka Aišilose eurid, piirise ja Sofaklase tragöödiat test. Geene on iidne arheoloogiline piirkond Kreeka suurel Peloponnesose poolsaarel umbes 90 kilomeetrit Ateenast edelas. Teisel aastatuhandel enne Kristust oli just siin Kreeka tsivilisatsiooni keskus, kust valitsejate peaaegu kogu Lõuna-Kreekat Kreeka ajalugu alates umbes 1600.-st kuni 1001 100. aastani enne Kristust ongi hakatud Mükeene perioodiks kutsuma. Niisiis on Homerose ise loomustuses rikas ja kuldne Mükeene tsitadelli andnud nime tervele tsivilisatsioonile. Kindluse varemed olid juba klassikalistele aegadele iidsed. Juba siis loodi neist müüte ja legende. Loolane ja geograaf pausanjas näiteks väitnud, et linnuse hiigelmüürid on ehitanud üks ilmsed hiidlased, kükk loobid ning seal sageli kutsutakse neid kükloop pide müürideks. Dramaatiline Mükeene moodustab ootamatult rästi iidse Kreeka nii-öelda tavapäraste üllast kunstist ja filosoofiast jutustavate varemetega mis on järel valgetest sammas templitest ja amfiteatrist. Mükeene müürid loovad kujutluse tumedast verisest meetilisest minevikust. Kaelusel künkal argoolise tasandiku kohal seisva Mükeene tsitadelli aladelt on leitud inimasustus selge juba neoliitikumi aegadest kuid olulisemad leiud on hilisemast perioodist. Umbkaudu aastast 1500 enne Kristust on pärit kuus sügavat hauda, kuhu oli maetud üheksa naist, kaheksa meest, kaks last. Ilmselt oli tegemist valitseva perekonnaga. Sellest jutustavad rikkalikud haualeiud ja kuldesemed siinses ümbruskonnas aga kunagi avastatud ühtki kullaleiukohta ja nii tõusis maapinnast päevavalgele üks Mükeene Paiudest mõistatustest. Kust küll selline rikkus pärit võiks olla, vahest Miinose kreetalt, arvasid mõned uurijad. Kuid sealgi polnud nii palju kulda Egiptusest, seal makstud palgasõduritele mere tagant tulnud sissetungijad ka see tõrjumise eest rikkaliku tasu. Siin leiduks seletus ka viimistletud ja keerulistele matusekommetele mida leitud haudade põhjal kujutleda võiks. Surnute austamine oli Egiptuses ju väga tähtis traditsioon. Järgneva 200 aasta jooksul täitis müüki tsivilisatsioon tühimikku mille oli jätnud Kreeta Miinasse kultuuri hävimine. Põhjuseks tõenäoliselt tohutu vulkaanipurse Gretast 70 kilomeetri kaugusel seisnud Deera saarel. Umbes 1450. aasta paiku enne Kristust on teadlasi, kelle arvates võiks just see olla üks kõige kohutavamaid vulkaanipurskeid kogu ajaloo jooksul. Umbes 1350 enne Kristust ehitati esimesed Mükeene tsitadelli ümbritsevat nöörid. Siis oli meid geene tsivilisatsiooni kõrgaeg, mil just siit valitsejate mitte üksnes Peloponnesose poolsaart, vaid ka mitmeid Põhja-Kreeka piirkondi ja saari. McCaini tsivilisatsiooni langus ja seejärel peaaegu täielik kadumine on veel mõistatuslikum kui tema äkiline tõus. 13. sajandil enne Kristust asuti tsitadelli tugevamini kindlustama ja ehitati ka salapärane Mükeene veehoidla tsistern. Need olevat faktid annavad märku mingist sisemisest ohust või kodusõjast ja umbkaudu 1200 viiekümnendatel aastatel enne Kristust põletati maha enamus Peloponnesose poolsaarel seisnud kätes paleedest. Lubatud, et tegemist võis olla tooria kreeklaste sissetungiga põhja poolt, kuid enamuse ajaloolasi seda ei usu. Osa teooriaid toetab katastroofilist põuda. Mõnd teist järsku ilmamuutust või kiirelt levinud, kust, mis tegelikult juhtus, see jääbki ilmselt saladuseks. Selles, et me üldse midagi Mükeene ajaloost teame peame õieti tänulikud olema Saksa arheoloog Heinrich Liimannile. Tema uurimuste aluseks saidi iidsetest müütidest pärit Mükeene lood. Haaenniš Liimann sündis Saksamaal vaesevõitu pastori perekonnas aastal 1822. Millegipärast hakkasid talle juba lapsepõlves meeldima iidsed kreeka müüdid ning kaheksaaastasena olevat ta teatanud, et kavatseb Trooja linna varemed välja kaevata. Kuid esmalt tuli raha teenida. Schliimanist sai ärimees, kes rändas ringi näiteks Venemaal ja kullapalavikuaegses Californias. Oma elu lõpul suutnud ta vestelda 13. keeles. Inglise, prantsuse, hollandi, hispaania, portugali, rootsi, itaalia, kreeka, ladina, vene, araabia ja türgi keeles. Emakeeles saksa keelest muidugi rääkimata. Niisiis Schliimann pidi intelligentne ja andekas mees olema. Lisaks oli ta kas väga osav ärimees või oli tal lihtsalt on. Igatahes suutis seda suure varanduse teenida ning 40. eluaastal jättis ta äri, kus seda ja teist ta oli neid piisavalt rikas, tasuda oma unistust täide viima. Kreeka ja iidsed müüdid, see olis liivane unistus kui enamus Oya õpetlasi pida Soomerase eetilist poeesiat vaid mütoloogiaks, millel tõepõhja all ei ole sisendist. Liimann oli veendunud, et Homerose lood põhinevad ajaloolistel faktidel. Aastal 1871 hakkas Liimann oma abilistega Türgi läänerannikul ajaloolist troojat otsima. Koht, praeguse nimega Hissarlik oli juba varem teada ja Schliimannil õnnestuski iidse linna varemed välja kaevata. 1873. aastal leidis ta ka niinimetatud Ramose aarete kambri hulga kuldseid ehteid arheoloogi noor kreeklanna seda abikaasa Sofia rõõmuga demonstreerinud. Praeguseks on selgunud, et Schliimani väljakaevamised ulatusid Homerose troojast isegi veel varasemasse aega kuid pole kahtlust, et tema leitud ja välja kaevatud varemed kujutavad enesest muistset trooja. Need pööras arheoloog oma pilgud Kreeka mandrile ning tabas taas kullasoone 1876. aastal Mükeene tsitadelli müüride vahelt avastatud kaevus hauast. Siin leidus tõeline varandus, kaunilt töödeldud pronksist pistodad, peekrid ja karikad, kuldehted ja lõpuks veel kullast surimask, mille sisepoolel leidunud isegi inimnahajälgi. Fliiman helistanud otsemaid Kreeka kuningale ja öelnud. Ma olen aga Mennonile otsa vaadanud. Hilisemat aegade teadlased on kindlaks teinud, et need leiud on pärit hoopis varasemast ajast kui Trooja sõda. Kuid Schliimani põhi aindused olid õiged ja tema uurimused avasid järgnevate põlvede teadlaste jaoks hoopis uusi suundi. Ja küllap tõestab tema tegevus sedagi, et piisava tahtmise korral suudab esimene oma unistused täide viia. Kahe mäe vahel paiknenud Kolmnurkne platooli Mükeene tsitadelli jaoks suurepärane paik. Tohutu linnuse müürid tunduvad ümbritsevate kaljudega ühte sulavad kuid juba teel nende müürideni leidub vaatamist väärt varemeid. On järjekordne alles 1900 viiekümnendatel välja kaevatud 25-st hauast koosnev matmispaik. Siinsed Mükeene ajaloo uurimiseks tähtsad leiud on pärit umbes aastast 1650 enne Kristust. Need on pronksist, mäekristallist, elevandiluust ja kullast valmistatud kaunid esemed. Müüride lähedal seisab kaks ümarat madala koonilise katusega toolus ehk mesipuu hauda, mis olid iseloomulikud mitte üksnes Kreekale. Neid on leitud teisteski Vahemere maadest. Väike-Aasiast, Küproselt, Haanjastega, Põhja-Aafrikast. Tegemist on kas kividest või mudatellistest laotud kuppel haudadega, mis oma kujult ümarat mesipuud võiksid meenutada. Mis siin Mükeene kunagiste müüride läheduses on saanud ootamatut nimed. Kredamnestre hauakamber ja haigistuse hauakamber. Esimene haud on dateeritud umbes aastasse 1300 enne Kristust ning tegemist on väga keeruka ja peenearhitektuuriga. Näoliselt ehitati Hellenismi ajastul hauda katnud künkale väike amfiteater. Üks istmete rida on praegugi veel nähtav. Enamus sellest, mis Mükeene Praeguseni säilinud on, pärineb aastatest 1350 kuni 1200 enne Kristust sealhulgas ka tsitadelli, massiivsed kivimüürid ise, mis on ikka veel käivad, et võiksid tõepoolest hiiglastest kükloop-ide ehitatud olla. Nende kõrgus on neli kuni 10 meetrit ja nad võivad olla kohati ka sama paksud müürid tabatud tohututes tonne kaaluvatest paekiviplokkidest, mida osati ilma igasuguse sideaineta üksteise kõrvale nii täpselt sobitada et isegi näiteks paberilehe torkamine nende vahele tundub päris võimatu. Mükeene ringmüür oli kunagi 900 meetrit pikk ja selles oli kaks väravat. Lõvivärava juurde viiv koridor on ehitatud hoolikamalt rõhutudeks lõigatud Purd kivimist. Brecziast kuulus värav ise moodustes pidulikku sissepääsu tsitadelli, kus elasid ülikud umbes aastal 1250 enne Kristust rajatud värava juurde viis kunagi iidne kivine. D ja küllap võis sellel näha kaarikute jälgi. Siin oli ka väike siseõu, kus tsitadelli valvurid ja kaitsjad võimalikele ründajatele vastu astusid. Massiivne ja aukartust äratav lõvivärav seisab vägevatest kiviplokkidest laotud müüris ning selle moodustavad õieti vaid neli hiiglaslikku kivi väravapostid, need on üle kolme meetri kõrged ja kalduvad õige pisut sissepoole. Kohal seisab vägev, nelja ja poole meetri pikkune ukse sillus või siis talavega võll ligi kaks meetrit kaks ja üks meeter kõrge. Välja arvestatud, et see tala võib kaaluda oma 12 kuni 20 tonni ja sellele toetub reljeef, skulptuuriga kaunistatud paekivist hiigelKolmnurk. Kaks käppadel seisvate emalõvi on oma esikäpad toetanud kivialusele, millelt tõuseb kolmnurka pooleks jaotav sammas koos samba kapiteelikate plaadiga. Paljud arheoloogid on arvanud, et sammast peetine geenelaste võimu pühaks sümboliks ning linnusele võiveravat Mükeene kuningate embleemiks. On vaieldud ka selle üle, kas emalõvid ei kujuta enesest mitte jumalanna Hera sümbolit. Kuid kui värava lõvidel pole päid. Teadlaste arvates olid need ilmselt välja raiutud mõnest hapramast materjalist, kui paekivist kehad ning lõvide koonud olid tõenäoliselt väravale lähenejate poole pööratud ja on avastatud ka seda, et lavakujundus kordus tihti iidse Mükeene raidkunstis. Kaks teineteise vastasseisvat looma ja neid eraldav piklik kujund kasvõi kaks lammast sambaga või kaks finksi jumalust sümboliseerivad puuga. Lõvivärav on aastatuhandeid oma kohal seisnud kreeka geograafi. Pausaaniase märkmeid selle kohta on pärit teisest sajandist. 1840. aastal puhastas kreek arheoloogide ühing siinsed paigad aegade liivast ja tolmust ning 1876 kaevas pausanjas jälgedes tegutsenud Heinrich Liimann väljaga levi väravast lõuna poole jääva osa geenetsitadellist. Kliimani avastatud kuldsete haudade juurest viib tee mäekünkast üles kunagise valitseja palee juurde. Sellest pole tänaseks õieti midagi järel, kuid Lähed, Lõuna-Kreeka kuninglikud paleed olid noil ammustel aegadel kõik enam-vähem sarnase ülesehitusega. Kindlasti oli siin trooniruum. Megaar on, mille keskel neljase hamba vahel asus suur tule ase ning selle kohal katuses oli avaus suitsu väljumiseks. Kuninglik troon seisis koolide külg seina keskel, nii et valitseja sai pidevalt jälgida kõike, mis tema ümber toimub, sest selles suures ruumis, mille seinu ja põrandat ehtisid kohadega fresko maalid, toimuski õieti kogu kuningalossi elu. Troonisaali kõrval on saun, vaikus, glütaminest rahtapisega Lennoni kui müüti uskuda. Mükeene tsitadelli kaugemas osas peaaegu suure kuristiku serval seisis sammaste maja, millest on järel vaid sammaste jälgedega vundament. Võib-olla ulatus siia palee idatiib, võib olla asus siin mingi valitsushoone kindluse tagumises müüris on väike värav tõenäoliselt selleks, et piiratavast siit tabelist välja söösta või vallutajaid ootamatust küljest rünnata. Ja ühes müürinurgas on Mükeene kõige üllatavam ajalooline leid salajane v hoidla tsistern, nagu seda olevat kutsutud. Kivi värav viib trepp piini, mis näib pimedusse laskuvad. Tõrvikuga varustatud külalised astuvad umbes 100 trepiastet allapoole ja jõuavad sügavale kindlusemüüri alla, kus kunagi voolas maa-alune allikas. Siia oligi peidetud linnuse suurust veehoidla mis aitas elanikel tsitadelli piiramise aegadel vastu pidada. Mükeene linnusest väljaspool seisab niinimetatud Atreuse varakamber kunagine uhke kuppelhaud ja päris kindlasti pole sellel mingit tegemist Agamemnoni müütilise isad Treusega säärase nimetuse eest võime taas pausanyasele tänulikud olla. Paigal ei sobi ka hiljem antud nimi Agamemnoni hauakamber kuid kuninglik haud on see kindlasti ning pärit umbes ajast 1300 enne Kristust. Kuppelhauad kujutavad enesest antiikaja suurimaid tugedeta ruume. Enne keiser Hadrjaanuse aegadel rajatud Rooma panteoni. Atriuse hauda loevad teadlased kuppel haudade parimate näidete hulka ka 35 meetri pikkust sissesõiduteede ääristavad nöörid. Tee juhib tulija mõnumentaalse värava juurde, mille kaks illuse kivi võivad asjatundjad arvates kaaluda oma 120 tonni. Kunagi olnud see värav uhkelt kaunistatud ja seda ümbritsenud rohelisest paekivist sambad. Värava kohal paiknev iseloomulik Kolmnurkne ilustus on olnud punasest marmorist iidse ukse pronksist nõelad on siiani alles. Ümara hauasisemus on veelgi mõtlemapanevam. Rohkem kui 1000 aastat seisis siin kõige suurem kuppelehitis kogu maailmas. Kõrgus 13 meetrit, läbimõõt 14 ja pool meetrit. Seinad olid taaskord ilma igasuguse sidevahendite üksteise kõrvale paigutatud omavahel sobivatest kiviplokkidest. 30 Rõõm kiviplokkide rida kalduvad vastavalt kupli vormile laugelt sissepoole. Seinad on täiesti siledad ja ümara, kupli tippu moodustab üksainus kiviplaat. Saaremaal on uks, mis viib väikesesse kuubikujulisse ruumi ja see on kuppelhaua puhul midagi täiesti ootamatut. Väljaspoolt on aga näha vaid kõrge korrapärane rohtu kasvanud ümar katus ja pisut seda kunagi ümbritsenud ringmüürivaremeid. Võib oletada ja kujutleda, kuid Mükeene hoiab oma saladused endale. Me köine tsitadelli läheduses päris kõrgel künkal seisab ka kunagine Heray, on jumalanna Hera tempel. Sellegi ehituse seinad olid tohututes kiviplokkidest, nagu me geenes kombeks. Tempel, millest õieti midagi järele ei ole, ehitati umbkaudu seitsmendal sajandil enne Kristust on teada, et aastal 423 enne Kristust süttis hoone põlema ja geograaf pausaanias on sellele ka seletuse leidnud. Preestritel krüse ist nimelt uinunud töö ajal magama oma lambist süttinud templit kaunistanud vanikud ja pärjad muidugi ehitatud kohe üles uus jumalanna heerale pühendatud tempel, kuid Herayani on eriti kuulsaks teinud sellega seotud Roodotose õpetlik looke, millel nimeks Õnne saladus. Lüüdja kuningale croisusele, meie jaoks Kressasena tuntud maailma kõige rikkamale mehele tuli ühel päeval külla tuntud Ateena seaduste andja soolon. Jeesus võttis kõrge külalise heal meelel vastu ja näitas talle muuhulgas ka oma hiiglaslikke parandusi. Seejärel pärista mööda tolleaegset maailma palju ringi reisinud ja oma teadmiste ja tarkuste poolest tuntud soolonilt kes on tema meelest kõige õnnelikum inimene, keda ta tundnud on. Rikas kuningas lootis muidugi, et sool on, nimetab tema enesenime. Kuid soolon ütles hoopis teise nime, tundmatu ateenlased elluse nime. Temal olnud piisavalt raha, et mugavalt ära elada. Tublid seadja pojapojad ning tellus surnud oma linna vaenlaste eest, kaitstes väärikat surma. Kreses muidugi sellist vastust ei oodanud ega taibanud ka selle põhjust. Päris, keda soolon järgmisena võiks nimetada, lootes ikkagi oma nime kuulda. Nüüd jutustas soolon loo argusest pärit kahest vennast Kleoobisest Jäbittonist. Hera templis Heraianis peetud parasjagu jumalanna-le pühendatud pidustusi, kuhu toobise ja biitoni preestrid päris teema traditsiooni kohaselt härjavankril saabuma pidi. Kuid härjad olid suurte roheliste aasade leksildes kaduma läinud aega, viitmate rakendasid vennad iseennast. Vankri, aitäh ja viisid oma ema 10 kilomeetri kaugusel asunud templisse. Selle pühadust rüvetava teo eest õhutas vendi suur ja üleüldine hukkamõist ning raske karistus. Ema palus jumalanna heeralt oma poegadele suurimat õnnistust, mis surelikele osaks võiks saada. Jumalanna laskis neil magades surra. Krässus ei saanud ikka veel millestki aru ja küsis, millisele kohale õnnelike seas. Sool on kuninga enese aset näiteks soolon vastas otsekoheselt. See selgub siis, kui sa surnud oled.