Elamuselamus. Enamus tervist, mina olen Urbosvoidi. Kas elamus võib olla jaanituli rõigas elamus, võib-olla Tartu maraton? Seda teab Valdur Mikita. Saada elamus valmib koostöös Eesti Kultuurikojaga. Head kuulamist. Tere, Valdur Mikita, tere, ütle kõigepealt, mis asi sinu jaoks üldse elamus on? Lihtne küsimus, raske vastus võiks selle kohta öelda. Ma mõtlesin ka selle üle veidi ja mulle tundub, et mina, nüüd Ta vist kuul on selgelt nende inimeste hulka, kelle jaoks tõeline elamus on midagi sellist, mis jääb kusagile sõnastamise piiride taha. Ma arvan, et ma ei valeta. Ta väga palju, kui ma ütlen täitsa ausalt, et sellised kõige suuremaid elamusi ei oskagi sõnastada ja ma arvan, et võib-olla neist selles mõttes isegi täna pole võimalik nagu juttu teha, et lihtsalt pole nagu sõnu kuidas nagu kinni püüda. Aga siin ma olen nagu mõelnud ka, et et võib-olla selline kõnelemine on selline üks maailm, milles õnnestub sellist elamust kinni püüda. Siis teine on kirjutaminekus, õnnestub püüda mingisuguseid teistsuguseid elamusi. Ja kolmas maailm on selline, noh, võib-olla selline maagiline maailm, mis ei, ei üldse nagu kuidagi sõnaga nagu kokku ei käi. Aga ma mõtlen, et see on isegi huvitav selles mõttes, et et alati jääb mingi maailm, kust on võimalik nagu tõlkida. Et kuhu sukelduda ja kus siis mingeid elamusi nagu kinni püüda. Aga noh, ma arvan, et, et see on väga paljude inimestega, nii et et selliseid noh, elamus ja sõna ei käi nagu omavahel nagu väga hästi kokku. Jah, et on mingisugused asjad, mida sa ei oska nagu sõnastada või, või, või need on nagu sõnavälised kogemused. Jah, täpselt niimoodi, et noh, ma usun nagu täitsa, et on olemas mingeid asju, mida sa näiteks nagu kätega teha, et kui kaks inimest nagu kõnelevad omavahel ja teinekord, kui sa läinud nagu kõrvalt nagu jälgid, siis nad räägivad nagu väga banaalseid asju. Aga samas nad ehitavad, et ega selle maailma, mis on nagu selline tõeliselt võimas. Ja noh, kogemata juhtub mõnikord sellist kahe kirgliku inimese vestlus, nagu pealtnäha just näha võite kuulata, et, et noh, võiks öelda, et see on nagu elamus. Valdur, ütle, kas kas sul on olnud elus selliseid sündmusi või elamusi, mis, mis on sind hästi tugevalt mõjutanud teinud, sest sellise inimese või noh, sellise mõtleja kirjutaja, nagu sa täna oled? Küllap neid on küllalt, meid on võib-olla noh, jällegi ma mõtlen, et kuidas kuidas minu jaoks elamus nagu üldse nagu kujuneb midagi kogen siis tavaliselt läheb nagu hästi palju aega kunis elamus settib läbi mingite, aga erinevate kihtide ja temast saab mingisugune selline. Ma ei teagi, mis temast saab, et see ei ole nagu see ei ole isegi nagu idee või kogemus vaata, mingi asi, mis hakkab sind nagu mõjutama. Ja, ja siis mingi hetk see, see kunagi elamus nagu tõuseb pinnale ja, ja temast on võimalik nagu midagi nagu välja võluda. Ja noh, ma arvan, et minu jaoks need elamused, et tulevad nagu välja sellise väga-väga pika aja tagant. No eks see on ilmselt üldse inimestel nagu omanat. Et noh, teinekord kui nad saavad väga vanaks, siis ma kujutan ette, et see lapsepõlv täna, mis on nagu järjest kaugem maailm tuleb nagu järjest lähemale kummalisel kombel. Ja, ja ma arvan, et, et noh, võiks nagu väga lihtsalt öelda, et tegelikult sellised nagu mõtted on mind hästi palju mõjutanud, et mõtetest saavad nagu elamused. Too mõni näide. Võib-olla üks näide on, on see, mis minu jaoks muutus elamuseks alles üsna hiljuti, üks mingi väga selline kummaline kogemus lapsepõlvest isegi mitte kogemus, otsine tähelepanek. Lapsed on teatavasti väga sellised tähelepanelikud ja salvestavad asju, mida noh, tõenäoliselt nagu suures peas kunagi pole nagu võimalik teha. Ja mina panin nagu väiksena tähele. Et noh, ikka maaperes, ma olen nagu maal kasvanud. Eriti kevade poole tuuakse keldrist välja sellised üle talve hoitud õunad, mis on sellised tõeliselt maitsvad. Aga samas nad on juba mitu kuud seal keldri pimeduses kuluta nädala, natuke plekilised. Ja siis, kui see õunakauss pannakse laua peale. Sest ma panin nagu täheleta Vanaema võtab alatised õunakausist ära kõige plekilisema õuna samas kui vanaisa võtab alati kõige ilusama õuna. Ja siis mingi hetk nagu hakkasin nagu mõtlema selle üle, et et noh, mis asi selle taga nüüd on. Ja ma panin nagu tähele täiesti teadlikult, et tegelikult inimesi saab nagu jagada nagu selle järgi, et taotlevad nagu seda, et see õunakauss oleks nagu väga ilus. Et sellel ühtegi plekist õuna võiks siis mõelda, selline inimene natukene perfektsianist. Aga tema õnnetus on selles, et laseb kogu aeg mädanenud õunu suurepärane võtta. Ja samas noh, inimene, kes võtab nagu kõige ilusam õunas, võiks olla natukene egoistlik, aga noh, tema maailm on nagu selline oleks mõõda nagu natukene ilusam või, või noh, ta eelistab siis kogemust, mida, nagu kohe on võimalik noh, lihtsalt kausist nagu võtta. Ja, ja kuigi tema õunakauss nagu laua peal mädaneb ja, ja tõmbab ligi koledaid äädikakärbseid, noh, tema nagu boonus on selles, et kui elu nagu kõige ilusamaid õunu. Ja siis ma üritasin nagu sellest mingit sellist nagu isiksuse testi nagu tuletada. Ja mõtlesin nagu selle peale, et mis siis oleks nagu loomulik. Et kui mõelda nagu laste peale, siis noh, laps, kes läheb õunakausi juurde ja võtab, võtab sealt kõige koledam õunad. Et kohe hakkab nagu mingi kelluke peas helisema ja tekib selline mõte, et sinna perre tuleks kiiresti saata sotsiaaltöötaja mingi alaväärsus kompleks. Ja, ja samas noh, muidugi noh, mõeldes sellesama nagu õunad hästi peale, siis siis noh, ühelt poolt noh, tahaks, et sinu ümber oleks inimesi, kes võtavad aratoni plikilise õunu ja teisest küljest, et sinu ümber oleks neid inimesi, kes võtavad alati nagu nagu kõige ilusamaid õunu. Et noh, lihtsalt mingi väike tähelepanek, millest ma siis tegin nagu enda jaoks sellise isiksuse testid. Et ma ei ole jõudnud veel psühholoogidele maha müüa, no ma kindlasti üritan seda teha. Seal vees kolm paberit, mis sa võtsid kaasa, Valdur, et mis pabereid seal on, et on sellega seotud elamusi arvatavasti ja mingeid lugusid? Jah, ma, ma ei teagi, millest nendega alustada, aga aga mõeldes selle peale, mis on veel minu jaoks olnud just viimastel päevadel selline selline nagu elamus. Õnneks raadiost kuuldud lugu, ma isegi ei mäleta, kes selles kõneles, aga, aga see tekitas minus tõeliselt sellise suure elamuse. Ja see lugu oli akadeemik Harri moorast kelle elutee vist lõpp pes 1968 siis kui mina polnud veel sündinud. Nii et ma saan temast rääkida ainult nagu teiste mälestuste põhjal. Aga see lugu, mis on puudutus, oli see, et kui tema sark välja pandi siis kombekohaselt oleks sinna juurde pidanud sellisele padjakesele lisata maaga tema aumärgid. Ja kui neid mindi tema sahtlist otsima, siis selgus, et seda pole võimalik teha. Ja ühel väga kummalisel põhjusel nimelt kirgliku kalamehena oli Harri Moora kõik oma ordeneid ja aumärgid lantideks tagunud. Ja siis ma nagu mõtlesin selle peale, et see on nagu selline tõeliselt ilus kujund võib-olla nagu sellise Eesti rahva keerulise saatuse kohta. Et selline keerulise elusaatusega inimene, kes on üle elanud väga erinevaid aegu ja riigikordi ja kes on ja, ja tundlik et ta istub kuskil hommikul või õhtul sellises suveldas jõekäärus ja püüab Lenini ordeniga kala. Ja see oli minu jaoks nagu selles mõttes elamused, see võttis nii palju asja nagu kokku. Et noh, võiks nagu mõelda nõnda, et ükskõik kuidas inimese elutee ka Eestis ei lähe hambatark või rumal anda anda sellise kõrge või madala lennuga, et noh, ta jääb nagu ikka korilaseks ja kõik need kiitused ja aumärgid, mis talle elus antakse. Tema kõige suurem unistus on see, et et ta võtab suure haamri, tõlkele lapikuks, paneb seal õngenööri otsa, püüab sellega kala. Et see on nagu see on nagu lihtsalt Khanis. Nende elamust ega üldse ka selline lugu, et, et inimene on selline huvitav olend, et et teadus on ju selline asi, et tegelikult on inimene parasiit, ta parasiteerib nagu, nagu teiste inimeste teadvusel neid asju, mida inimene ise oma elus välja mõtleb, mis on nagu tõeliselt uued. No ma arvan, et see on niivõrd väike protsent, neid nulli isegi pole, pole mõtet siin üles lugeda. Milline murdosa siis nendest on nagu tõesti inimese omad, et noh, tegelikult kogu aeg nagu kasutame kellegi teise inimese teadvust. Samas pakume ka nagu oma teadvust välja teiste inimeste jaoks. Siit nagu tuleb nagu selline mõte, et. Et millise inimese teadvuse peale on nagu kõige mõnusam parasiteerida. Et huvitaval kombel vähemalt see, mis puudutab sellist vaimset sfääri töötab mingi selline kummaline seaduspära, et mida erinevam inimene nagu sinu mõtetest ja teadvusest on, seda huvitavam ta on. Et vähemalt. Mulle näib nõnda, et vaimusugulus on, selles mõttes on ju väga paradoksaalne asi. Et inimene ühelt poolt jah, nagu otsiks seda, et teine inimene mõtleks samamoodi nagu tema. Aga teisest küljest ta nagu loodab, nii et, et inimene mõtleb nagu hoopis teisiti, et ta on väga perifeerne, selline marginaalne kuskil nagu kas kätt või jalga pidi nagu metsas. Ja mis mulle viimastel aastatel on nagu silma jäänud, mis on nagu väga tähendusrikas on see, et kui inimesed kes on välismaalased, kes ei oska eesti keelt ja eesti kultuurist tegelikult midagi, kui nad tulevad siia elavad siin natuke, et mida nad näevad, noh, selline väga lihtne asi, et noh, võiks ju ka mõelda, et mida kaugemal inimene tuleb, seda, seda kummalisemaid asju tähele paneb. Ja ma kirjutasin välja Justin Petrone raamatust minu, Eesti, kas lubate elada esimene osa, mis on küll juba mõned aastad tagasi ilmunud mõned asjad, mis mulle hirmsasti meeldisid ja ma just mõtlesin selle peale, et, et eesti kultuuris jalgupidi sees olev inimene noh, iial ei mõista selliseid asju mis on nagu sõda, võrdne tähendusrikkad. Noh, alates nagu sellest, et mida justin ehmatusega tähele pani, kui ta siia nagu tuli, oli see, et et eestlased armastavad iseendale õlale ja mitte üks kord, vaid kolm korda ja ta läks nagu tükk aega aru saamaks seda, et inimesed tegelikult ei sülita mitu õlale, vaid sülitavad üle õla. Mis muidugi on tegelikult täpselt sama totter. Aga kuidagi see tähelepanek on ka selline sügavamõtteline, et et noh, mulle näib, et vaatamata sellele, et eestlased on väga ateistlik rahvas noh, nad on puupüsti täis selliseid, mingisuguseid noh, kummalisi tõrjemaagilisi elemente ja, ja noh, mingit sellist kanadendesse stalinistliku mõttelaadi ja see on nagu üks sinna väga hea näide. Jah, et me ise nagu ei, ei, nagu ei teadvusta seda absoluutselt, et mida teeme, aga see on, kuidagi ongi see saba sõnastamatu asi, millest alguses kivist rääkisid, et see lihtsalt teeme ja me ei mõtle ega, ega sõnasta seda jah, täpselt nii, et, et see on noh, mingi asi, mis on meie jaoks nagu väga tähtis, et me peame tingimata sülitama üle õla. Ja noh, tegelikult on ikka päris palju inimesi, ma mõtlen konkreetselt, kas töö juures või kuskil jälle näed, et keegi nagu sülitab kolm korda endale õlale minuga sülita. Ja noh, mis nagu eesti keelde puutub, kuna me siin nagu juttu puhume, siis üks väga ilus tähelepanek ka, mida, mida Justin Petrone on teinud, on see, et et eesti keelel on tihtipeale selline tuuline kõla ja see tuleneb nagu sellest, et teinekord inimesed hingavad rääkides sisse. Et ma ei oska seda väga hästi järgi teha, aga ma võin nagu, nagu proovida proovida, et me kõik oleme nagu kuulnud, kui keegi nagu ütleb umbes nõnda see asi on täiesti kohutav. Ma pean harjutama Jah, et miks inimesed hingavad või räägivad siis, kui nad sisse hingavad, see on ka nagu huvitav, et, et noh, kui inimesel on nagu väga suur elamus, siis ta ei malda nagu oodata, et kuni tema hingamise rütm jõudnud sinnani, et ta saaks nagu järgmise lause nagu öelda, et ta tahab öelda seda nagu kohe ja ainus võimalus ongi nõnda, et, et tuleb, keda sel ajal, kui inimene hingab, siis väga praktiline, eks ole, väga eestlaslik. Huvitav, see on küll huvitav, sellepärast et pigem võiks mõelda, et meie loovus ja rütm on üsna rahulik. Et, et pigem on mingisugust noh, lõuna, oma inimeste puhul see võiks olla, et aga meie puhul sellist asja nõrkus on, see on nagu päris avastuslik mõte. Jah, mulle ka meeldib võib-olla see mõtest nagu selle poolest, et et eesti keel noh, ilmselt ongi väga selline rikas nagu kõlamaalingute poolest juba koolipõlvest teame, et kui ilus anumata poeetika on, on eesti keeles ja ja tegelikult tähendab, ma arvan, et ega see ei olegi ainult nagu selline teoreetiline mõte, et ma arvan, et miks see kõlamaalingut, see eesti keeles on nõnda hästi säilinud ja neljandat nii omane, tulenebki sellest, et et meil on nagu väga palju metsa ja metsas on tavaliselt palju puid, mis alati tuulega kohisevad ja, ja seal on ka palju linde. Et ühesõnaga ma ise nagu olen nagu jõudnud nagu sinnani, et üks väike märk, miks eestlane võiks olla ikka metsarahvas on see, et tema peas nagu alati nagu kohiseb midagi sellist nagu täielikku vaikust, kus tuul puuokstes ei kohise tegelikult noh, Eestis praktiliselt ei olegi, et alati peab olema selline müha nagu taga. Ja kõik see nagu noh, vähemalt mulle meeldib nagu nõndaviisi mõelda, et see kuidagi kajastatud nagu keeles. Et tuulekoha jaoks ei olegi nagu keeles nagu sõna, et seda kuidagi nagu edasi anda, ilmselt tulebki nagu kõnelda siis nõnda, et sa hingad nagu rääkides sisse. Et selles mõttes on see nagu väga loomulik ja väga ilus tähelepanek. Alati on hästi raske, teinekord ka võib-olla mõnel võõral masel nagu, nagu rääkida, et mis nagu Eesti on, et kunagi ei oska millestki nagu alustada. Et neid äratõukepunkte nagu hästi palju. Ja kui mõte juba sellisele suuremale üldistusele läks, et seesama noh, võib-olla isegi klišeeks muutunud mõte, et, et Eestis on nagu hästi palju piire, hästi palju erinevaid asju nagu juhuslikult nagu hästi väiksel maalapil nagu kokku saanud. Et ma arvan, et see on tegelikult noh, ikkagi üks Eesti sellise identiteeditelg treist kindlasti ja sealt nagu tuleb nagu selline asi, et et kas me võtame looduse, võtame kultuuri või võtame keele keelemehed just äsja, kui tuli see etümoloogia sõnaraamat välja, oli sellest juttu, et eesti keel tegi, on sõnu laenanud vähemasti 100-st erinevast keelest. Ja siis ma mõtlesin nagu selle alusel, et noh, see on selline hullumeelne mõte, mida ilmselt ei olegi võimalik nagu kokku võtta, et kui võtaks kõik need kultuurid kokku, kus Eesti on, siis laenavad oma kultuurimärke siis kindlasti on neid rohkem kui saba. Aga noh, neid jälgi muidugi ajada kultuuris on oluliselt nagu keerulisem kui keeles. Ja, ja kui me võtame siis selle kolmanda suuresfääri, mis on loodus siis tegeleda kult, noh, me oleme kogu oma looduse nagu sisse saanud peale seda, kui kui jää ära sulas siis oli maa tühi ja paljas, nii nagu piiblis. Ja, ja, ja kõik see loodus tuli kuskile, ta rändas niimoodi maailma erinevatest nurkadest siis siis nagu Eestisse. Ja siit noh, ongi nagu tulnud see, et me oleme kogu aeg nagu piiri peal nagu oma keele mõttes oma kultuuri mõttes oma looduse mõttes. Ja samas, et noh, me ei saa nagu hästi, palju piire on minu arvates on andnud nagu eesti kultuurile ühe väga kummalise tähenduse, mis on, ma arvan ka võib-olla üks sellise kestmise alustala olnud läbi aastate tuhandete on just see, et et mingis mõttes on eestlane kogu aeg kandnud ennas identiteeti, mis on selline väga moodne populaarne mõiste mille peale nagu üritatakse rajada sellise moodsa inimese kontseptsiooni. Ma arvan, et see on tegelikult eestlaste kool nagu olemas olnud. Meie, võib-olla õnnetus on olnud pigem selles, et sellise positiivse Multi-ide identiteet suse asemel me pigem peame ennast nagu mitmik isiksuseks, mis on natukese psühhiaatriline termin. Et noh, meil on ka täpselt ei tea, kes me nagu oleme. Et noh, kogu aeg selline nagu Eesti juurte ja oma olemasolu keskme otsimine on nagu hästi-hästi sümptomaatiline. Aga ma arvan, et selle põhisust ongi see, et me ei saanud nii palju erinevaid kilde, et neid ei ole võimalik nagu taandada ühele asjale. Olen ise selle Eesti kuvandi kokkuvõtmise võimatuse kohta isegi mõelnud välja nagu sellise asjata meie jaoks kaks väga olulist märki on, eks ole, nagu jaanituli Saaremaal ja, ja teine on, on siis noh, ütleme siis nagu Tartu. Ja kui me üritame nagu neid kahte asja nagu kokku panna, mis mõlemad käivad nagu Eesti juurde, siis me nagu sattumegi sellise kujundi juurde eestlase olemus on, on suuskadega mees jaanitule ääres siis on juba tõesti selline natukene selline mitmik isiksusele, psühhiaatrilisele sellisele kohanematusele viitav nagu neele pilt. Et tegelikult moraalne, et Eesti olemasolu keset ei olegi nagu olemas. Et neid ongi nagu mitu ja, ja neid ei olegi nagu vaja taandada ühele asjale. Et noh, selle äratundmine on ka omamoodi elamus. Te kuulsite saadet sarjast elamus rääkis Valdur Mikita. Saate panid kokku Evelin Voodla ja Urmas Vadi. Kõike head ja kohtumiseni. Noorik. Ta ei näe teiega salkuse refektsioonen taksot. Asutuse Tomsoni nooli, Ladeni ratoorikati. Sõnale too härm itaanlikel ja andunud brittidel Jutaks vaatlejatel tantson, haldurite Tomsoni, Rootsil, laaveri.