Olen tänase keskkava koostaja Pille-Riin Purje. Kutsun teid kuulama põimikut Henrik Visnapuu suveluulest ja August Gailiti luulelisest roosast. Esitavad Indrek Sammul ja Leino Rei. Muusikaline kujundaja on Airi Liimets. Küüriken on elu õnnelik ja karm. Üüriken on ilu, igavene arm. Üüriken kaotus, igavene leid. Piiramatu laotus kutsub üles neid. Nähtavasti oli ta juba kauemat aega teel olnud, oli väsinud ja tolmunud. Ei ta rutanudki kuhugi sammust samuti enese lõbuks ja meeleheaks mööda metsi ja maanteid ning vahel puhkas mõne põõsa all mõne puu varjus mõnes vanas heinapüünis kuskil soo ääres. Ta oli vähenõudlik ja leppis piskuga. Tihti kaldus teest hoopis kõrvale sammusele põldude, sattus sügavale metsa ning eksis päevade viisi Disnikuisi. Padrik, kuis, kuni leidis jälle mõne jalgraja või tee. Vahel jäi seisata mõne järve kaldal mõne jõekääru ning kui arvasin end olevat üksi, laulis, mängis kannelt või rääkis enesega valju häälega. Jäi huviga jälgima mõnd lindu, siblivad putukad, heina. Orwell mõnud liblikat, Igada lihas tõmbus pingule, huvist ja tähelepanust. Ent siis võpatas ta äkki ja sammus jälle edasi. Kuskile ei viibinud kaua, teda oli vallanud kärsik rahutust, närvitses ühtsoodu ning käis otse kui midagi otsides. Vahel pööra silma näiliku põhjuseta tuldud teed äkki tagasi mõne hulkuva koera haugatuse, mõne varese järsk kraaksatus võis ta tuju hoopis rikkuda. Kuni jätkus veel leiba, taskutes, hoidis inimesest kõrvale ning elamuist käis ta suure ringiga mööda. Mõne inimese vastu tulles pööras aegsasti metsa ja ootas kannatlikult puu taga, kuni too oli möödunud. Kord jäi ühe suvila ette seisatama, võttis mütsi peast ning hakkas laulma. Kui aga aknale ilmus mehe unine nägu, katkestas ta laulu, pööras järsult selja ning jätkas oma teed. Teinekord püüdis ta rabast hulga rästikuid ning kandis nad tühja heinaküüni. Õhtul tõi lisaks kaabudega jaaniussikesi, siis istus ta ise põrandale ja mõnules, vaadeldes kummalisi tulukesi enese ümber ja kuulates rästikute vihast sisinat. Nii jäigi ta nende keskel tukkuma, ent hommikuks olid rästikud kadunud ning jaaniussikesi ei leidnud ta kuskilt, oli mingipärast tusane ja pettunud ning rändas edasi, midagi olid temas katki ja korrast ära. Nähtavasti olid valged ööd rahutuse põhjuseks. Kadakad ja kiviklibu, kevadine rebu ribuajahambast puretud mägi kodumaad kui ennastmägi. Istun keskel karukäpp, soojusamet, isiku uppe, oosin kevadist ja lillat, karukella põõsad lillat. Ja lets leegi pehmus. Synendusse õitsema, ehmus südamlikus, päike naerab, nagu küpses kuldses kaeras. Liblik tuli laule laskus lähikse kiirest kergem raskus. Mesilased õielt õite uued mind ka tühjaks jäite. Pühapäeva õnnis raugus, ses virvenduses kaugus. Kerku, kel kas üle söödi. Ei neid karu, Kellil. Keskpäeval lõõsa hingeldanud kops. SUVI küps piserdate kastet rõõska üksainus laidab 1000-st. Ja päiksetahthommikut veel ei koida. Nüüd küpse vilja vahele, TEMA omade õnnelik käija, hilja. See nagu nisu võrsub maast. Ma nõnda saan endaga olla pisut. Oo Lämmisüli suvine. Nüüd kinni, löö hõlmad mu õnne üle. Koduhaldjas on siruli õue all kärbsed, Sumavad habemed, hallim, linnud tukuvad lehtede sallin perre magama, avasui varju all. Pärnilt pudeneb raskunud õite lõhn, halliksiidiks on vajunud vesi üle maailma langenud väsi. Unen, rammetun, nõgu ja kõrgem õhk. Iseenesest magutsev heinajõepervel tuss saida, kandub Kuhi, poolik, allus saia, kändub püstijala, magab reha. Jahang heledzinetab taevane kõrge kaar. Täike küüntega atab, kui Lõvi hõõgub tuliselt. Taevane lävi. Üksikmaailm kui unustad siin saar. Piibi unistus, kuinumus, viili veel taga luha kaer pööriskleb mäkke. Enim asulayst haldjat, kõike ära lennanud. Inimlik Me. Tuuled magavad Buy alla, lehti all lille käed pes, nad Palmuvad, seal on meil oi need aju uuride, julged taevadeil. Peened vallatud hulkur olid üleval pööraselt kihutan, sõitsid nad päikse. Nüüd nad tukuvad lehti all madalal. Magusalt lõhnavad lilled, kastavee tuult, hobused magavad. Kui nunud metse pääl triller, tatraller, ta laskelinde hääl laskes sääskedel suuda humada jõgedel luhtunud nulli järvi, magaden laske taevana tähtedeni sumada, ahned tuulingud, tuulikud, vagaden magavad, juttusid jagada. Et see igatsus, igatsus salaja, Kuias, süsi, südamekoldeseen, lämmasta, Huimastu akna lahti, teen kõrvale enesest heidan palakad, kuhu kiuusat silmad, mind valvajad, kuhu sügavad sinised Salaked. Kuhu valusa haava Salvajad, kuhu voo, kuhu ootalvajad, halvajad. Nipernaadi astus aida juurde, kuulatas Nikoputas, Anne-Marie armas, kas kuuled, lausus ta. See olen mina, toosama mees kandlega, kellega olid tormi ajal seal soo ääres poollagunenud küünis, mäletad. Anna andeks, et tülitan sind, pidin juba kindlasti lahkuma, siit juba läksingi ära, kuid siis tuli meelde, et võib-olla Anne-Mari polegi nii kuri ja palun mind ometi viivukeseks enese juurde. Muidugi mitte kohe, mitte täna ega homme ka ülehomsest, ärme veel praegu parem räägime vaid edaspidi vähe hiljem ütleme nädala või paari pärast, siis kui harjud juba minuga, kui oled juba visanud paar tulist pilku minu otsa. Täna aga luba mul samuti vähe siin istuda ja pisut lobiseda, eks ole. Tahad aga olla eriti lahke, nihuta oma voodi uksele lähemale, muidu ei kuule Sa mind kindlasti mitte. Ta pani kandle kivinajale, pühkis higi ning istus aida lävele. Ööd on nii tulised, ütles ta. Nii tulised ja valged, vaatad päikese loodet ning oled vaevalt jõudnud pöörata selja, kui tuli, ratas kumab ja särab juba taeva vastaspoolel oli ööd või ei olnudki ning see teeb nii rahutuks ja haigeks. Rändad, kui tõbine ringi ei leia oma parajat paika ja und pole raasugi. Oled põgus, kui lind oksal. Tulin siia Anne-Mari, aga ometi ei taha ma sinust midagi, aga mitte kõige pisemadki. Kuid ma võin hulluda mõttest, et inimene möödub sinust kõige suurema rahuga, nagu oleksid talle sammaldunud kivi maanteetolm pehkinud känd möödub ja ei heida pilkugi. Seal ometi kole on Emori, eks ole. Ning siis hõikan ma toda inimest hõikan ja happen rääkima. Jumal teab mida ja mispärast võib-olla vaid selleks, et näeks too inimene, et ka mina olen mees, hingan kannatan. Tunnen rõõmu suvepäevade ilust. Miks ei tohiks rääkida sulle, et armastan sind, et oled nii ilus ja armas. Ja kõik inimesed maailmas on, kui päevalilled pööravad oma päid vaid sinu päikese järele? Räägin ikka seda, mida inimesed tahavad kuulda. Ma olen võinud kaua vaadelda naist orientaalist, tõmmu keralist, mu kodumaalist valgeverelist naist võib süda üksi õnne saadeldada. Kes sinuga, kes suudab maadelda? Ma olen võinud kaua unista maist keskpäikeselisest kuumist, ilusast kuusk hallist kodu Rannust ilusast maist. Nüüd tahan hõiskusega, tunnista. Tõil valge kevade, öine koit, roosa virgumise, magus loit, ööd, ilusat kui sinu jumega. Valged, roosad, valged ööd, aad, naist ma valget arman unistuseni. Ei võlumeeliihalduse naist, naist, kirglik naine, lõunaraad, asjatada, pronks ta kehalõõm, sest ainult valgest valgest hoovab. Valged valged naised. Jama. PÄEV kulds kuumutad kerisekivina üle õhtuse särava meremaopõuast sondunud vinna. Kontsejakuma valina tulema armas tuuled lähevad astuma sellele kuldsel vaibale kahekesi. Sinu arm on päiksena pannud pähe udu häbenest kaalume vähem imeväike päikse ja meie vahe tahta mehita armsamat kannab vesi. Vaata kui kuppel, nüüd kumendab päike veerand, sest vajunud lainete taha punaseks rauaks kuumutan taevahhaa. Vaata kui Takli palm, kõrge kastehein väike just nagu pihlakas varjukas siire hernes taga. Mustale Youg selle maha tulema, armas tuuled. Vaipa kullast veel kahele tilluke triip, õhin ülim varrloss imedele, kuldsed kingad sul jalas ja lilledest tiib. Nii pidulik valgus, üleval läbipaistev kollane kuma ja videvik vaikne Puial. Püha õnnist. Põllu madalam norrasem kõneleb rääk. Ainsat magusa armus oma. Nii. Igatsus tiine on üksi, jääk valgem, sel taevasina. Hõbelõngaks kedrata, suvine tee vastu põhjakaarte mäkke läheb. Nüüd on nagu sillad üle v udus, hammastel liiguvad vähe lahti hõõguma nagu hakkaks maast käed võtaks, kui tuule alla minust süda, kui valgusest väike laast jalad käimise, tolmust valla. Mina lendu tõusen säält mäe päält vastu põhjatu Tavarust, suvi. Kuulen kutsumann sinu kuuma häält, lendan vastu sulle, kui doosi. Sel õhtul sa ehtisid toa Tõid, kaski, niidu päält ja üleniiduni kua. Ma kuulsin su lauluhäält. Ja öösel, kui Vaikesid nurmed su kätte sain kalda pääl kui põlesid jaanituled ja helises lauluhääl. Me istusime teiste eest lahus ja vesi all sulises lõi üle kivide vahus. Mu süda sees värises. Sa puistasid vette lille ja vaikisid tummana. Rada meiegi käinud viimne kõigistun, valusaim. Ulata minule huuled. Vaikuses sõnata veel seni, kui põlevad tuled. Näid tahaksin suudelda. Siis läheme lahku üksi ja, ja teine kuhu juhib tee. Las südameid rännates viia, see kuivatab silma v? Hea küll, annemari tuleb kord aeg, kui hoian sind oma kätel ja siis on sinu naeru ja kihelemist täis kõik kohad, kuid siis pole pääsemist enam põrmugi. Oled kui ahven mul lõpustest kinni, mis aitavad enam rabelemiseta siplemised. Alistu, kiida oma lahket loojat ei ole üsna rahul oma saatusega. Kuid täna olen ma kurb ja mul on tundmus, nagu oleksin luik, kes sügise tulles peab lendama lõunasse. Puud on juba vaskkollased, purpurpunased, põõsad on häbelikult alasti rootsud, kui püsti luuad vastu taevast, kõik väljad ja teerajad on juba kaetud langenud lehtede kui tiigrikirju nahaga. Ainult pihlakad täis kobarate punaseid varju ning kuuskede ja mändide Tõmult rohelised oksad õõtsuvad süngelt sügise undamises. Ja nurme ja nurmed on nii pruunid, nii pruunid ja hallid ning mäe veerudele lohkudes Valendab juba varajane lumi. Mallendan. Ja tunnen, et kõik on juba minevikus et iialgi ei näe ma enam neid metsi, neid Nurmineid, soid on teoksil viimne lend ja viimne jumalagajätt. Ning seal kauges lõunas langevad kokku uhked tiivad ja valgekael kukub alla kui niidetud. Ning kaduvuse peatses aimeduses. Katsun viimase korra veel vaadata alla, nagu tahaksin kaduvuse viia kaasa kõik need kohad, kus sul on suvest suvve teinud oma uhkeid lende. Oled kuulnud luikede laulu? See on vaid karjatus, säärane jube kummaline, meeletu, otsekui karjatusega, visates rinnust viimse potentsi ja elurõõmu alla neile põldudele, mis vaatavad vastu kui vananenud armuke. Ning onnidest ja hütidest tõusevad suitsuhallid sambad sügisesse, karges õhku. Koerad hauguvad, voorid liiguvad mööda maanteed, jõed ja järved on juba kattunud jäise kaane kant, see on juba kaugel juba kaugel minust ma näen, kuid süda jääb külmaks ja tummaks. Mida küll ütleks see kõik enam mulle. Ei midagi saa viia kaasa viin hauda vaid enese üksinda. Miks pean kesksuvel mõtlema sügisest ja kaduvusest? Ah annemari, kes teab, võib-olla on see suviga minu viimne rännak ja viimne jumalagajätt. Aga see, mis tuleb pärast seda, on juba midagi muud midagi hoopis muud. Need valged ööd teevad meid kurvaks ja meeletuks. Tahaksin rääkida vaid helli sõnumend, tunnen, kuidas mu enese huuled lehkavad otsekui korjuse järele. Neil valge ei löil, jätame hingama, kesta ning rändab rahutult ringi. Jumal teab, mis teid ja teeradu käib tema enesega üksinda missugustes, soodes ja padrikutes, sõbrustata kratiga Sõnajalaga nõiaga, missuguseid pidusid pühitseb vaimudega ehk käib koguni võõrais mais ja võõrais kohis ning ulatub oma rännakul koguni sinna, kuhu ei küüni iialgi meie mõistus. Küllap seepärast vihkame meie põhjamaalased uute maade ja maailmade järele ning ükski koht ei tundu meile tõelise isamaana jäädava paigana. Isegi isakodu tundub otsekui mustlase puu vari, kus võib küll hetkeks peatuda, kuid jääda ei iialgi. Mida kerkib päike kõrgemale, seda rahutumaks muutume, oleme kui võrku sattunud linnud, silmad täis, Errdja suuteis meeletut kisendust. Nii on saanud Me valgest öist kannatuse, rahutuse ja kurbuse ööd. Hing on ära mehist, hing rändab oma teid ja teeradu oma üksinda aga kest närveerib, ihkab oma hinge tagasi, on rahutu, sest ta on maa juures kinni kui puu oma juurtega. Säärased on need valged ööd. Küllap vist sellepärast rabelen, minagi haaran palavikuliselt kinni igast mõttest kavatsusest, sest ma ei saa olla seisva veena ühel kohal. Tegevuseta üks mõte kihutab taga teist ühele ettevõttele Seltsivad lisaks 10 ja tihti kavatsen vaid head, kuid ikka lõpeb see halvasti. Mis parata, Annemari pole õnne. Ma olen sind kutsunud, ma enam ei jõua. Et tuleksid veel, ma seda ei nõua. Need õitsevad päevad on meeletult pikad ning lõhnavad ööd, nii ahastus, rikkad. Kord panin su põlvile Linnutee kanga ning suudlesin mõttes käokinga. Kord viisin siin endas südameaeda mu õunapuurikkust raskust kaevama. Maaema on avanud helda süle, nüüd aedade, lindude, laulude üle. Koogumenduseidapu jällegi ihu, kuld, kollasidki Ri kiirgavast pihust mis minule tänasingesse langeb, on vägevam, alustumis surma kange. Mu silma kilesse kiirgab veega. Mida teen selle pisiku teega? Nii palju antud murtud tõotusi, naastallatavaid, värvilisi, roosa, uus päev toob jälle uusi lubadusi. Nii palju kurbi lillelisi loose on jäänud meeleheites selja taha, kui käed ju täis on. Uusi noosi. Lähemas siiski kõike, mis armas maha ning valged atiselt pudenema, vahel käte ja meelt, varad sulama, kui vaha ei sulgu ja lase mu armukristall ei murdu tõotus, mis sulle antud naine jumalik torm, n murrab mäe, kõik saared saavad merede laialt antud. Kui unustan ma ainsa jälje sinu jala, mis tulles vastu minu teele, pannud mu pääl oma silmi, elujooki valla. Maailm on uuesti nooreks saanud, suud anna mul Lõhmust varjun ja kaela ümber löö käsi musttuhat õit, puu varjutava anud. Uus lootus on kobarain Darium. Kätt andma ja ära küsi. Vaat võiduajamist õitseb maa. Kevadõied kui ratsavägi mul on, kui jääksin oma alla. On tuult jalasele, minu, saan mu päiks hobust, kes nägi maast Valendan üles ja alla. Kes on minult varastanud päeva. Kõik päevad, mu vara, Aidan ja minu piha ümber. Oo, mina panen veel vööle. Ja kevade kaenlasse heidan süda õitega täidet. Mu pääl palju jumala hääd. Maali on üksainus õistus, lind paneb laulud mu suhu, silub tuule armunud käsi pääl, võta hoiule, sõsar mu mõistus ära küsigi lähenema, kuhu maailm on uuesti nooreks saanud. Suud anna mul Lõhmuste varjum ja kaela ümber käsi musttuhat õit puu varjutav. Uus lootus on kobarräim. Darium. Nägin und või oli ilmsi. Aga mäletan nii hästi, nagu juhatati, kästi, läksin, maja juuresilmse. Oli. Sinkjas valge suvi maja, põõsaste ja lillevahel, et siin-seal on olla kahel, on siis sellest rääki vaja. Aken päikesesse lahti, aknal lõhnasid, metsroosid, mesilased, Roosel poosid, võisin vabalt sissevahti. See on kõik, mis toana, nägin. Keset tuba päiksand kassitoolil šokolaadi, tassi sirmi taga sängi kägim. Siis läks segi, ma ei tea, olin maades sisse, vaatas, olin ma, kes sängin, maatus. Vaid tuli. Imesea. Inimene sammub mööda maanteed, mis lookleb üle küngaste ja läbi metsade. Ajuti on jõed ja järved, hajuti on põllud, talud ja asulad, siis jälle sood ning udutsevad madalikud. Inimene sammub mööda maanteed üha edasi ja mõtleb oma piiratusele, miks pole ta muutlik, samuti nagu loodus täna voolates läbi metsade, homme vahutades kärestik, kuidas ülehomme, aga suikudes soolaiuses, miks on ta nagu maaling surutud kitsasse raami, peab rippuma aastakümneid samal kohal ikka naeratav nägu, humal ilme, siiralt staatiline juhus, viskab lõnga otsa pihku ning inimene hakkab usinasti kerima kogu oma elu ja kui kera saab lõpuks valmis, on ta ehmunud. Milleks see? Oma raugematuse igatsuses väljapääsu järele on ta ometi loonud kujutelma taevast põrgust ja kusagil asuvast lahtisest allikast sest mitte keegi pole ometi sündinud selleks, mis ta on. Isegi jõgi tungib suurvee ajal kohinaga üle kallaste endale üha uut ja huvitavamat sängi otsides. Hea küll, Ekke Moor otsib uut osa, ta ei peatu kusagil, ta sammub ja ootab inspiratsiooni. Ühel päeval mööda ojakallast sammudes märkab ta üht tütarlast. Too istub purdel, ta süles on raamat. Ta heidab mööduvale poisile kelmika pilgu. Ta on paljajalu, ta varbad on roosad ja kaunid, ninna tikuvad kärsitult üha vette ja vett, et sealt mõnd heinakõrt mõnud vee mulli mõnd ujuvat putukat püüdes. See ei ütle aga Eke moorile midagi üle, tema on päike ja sinine taevas. Üle õitsvate niitude lendleb tohutu hulk kollaseid liblikaid, kaid mõni maipõrnikas raske, nagu vedur põrkab lennul prauhti vastu otsaesist ning Ekke Moor kahju küll sammub edasi, sest ta pole hulkurega Johuste otsija. Tal pole vaid parajasti sobivat osa uut nägu. Ta tunneb end otsekui alasti, sest eilne on möödas, aga tänast pole veel saabunud. Sellist aega nimetatakse teatris vaheajaks, kui näitlejad on kogunenud kulisside taha ning ootavad kärsitult uut hüpet tuledes säravale rambile. On möödunud rohkesti aega, ta on kõndinud kilomeetrit 20 või koguni 30, kuid tal ei lähe meelest too tütarlaps, kes istus purde lahtine raamat süles. Miks Ekke moor ei ütelnud talle paar lahket sõna. Ime küll, inimene istub purdel, ta vaatab, võib-olla igatsedes sinu poole tõsta mütsiga ei astuda juurde, ei haara pihastega Räädi, et vaata, veed jões voolavad ära. Taevatähed on kõrgel, printsid on peegelereerunud sõnnikuks, aga tema ettemoor on siin lausa võtta. Ei ole õnnelik, ta oli nagu mõni memm gripakile tolmunud kaabu üle silmude, ta sammus mööda, aga vaata tütarlapsi südames pakitsema. Ekke moor on järsku nagu haigetena seisatab ja mõtled. Ja siis kilomeetrit 30 ojast eemal pöördub ta otsustavalt tagasi. Ta oleks nagu mõne väärtusliku aarde jätnud maanteele lebama mõne murtud tiivaga linnu, jätnud abistamata mõne lahkelt väljasirutatud käe jätnud Digistamata huligaansuse. Võib-olla tagasi jõudes ei ütle ta tütarlapsele midagi, võib-olla vaatab vaid viivuks ta kelmikaid, silmi, draamat, süles ta varbaid, mis püüdsid voolust rebenenud õit ja viipab talle sõbralikult käega ning lausub üle. Õlakaunitar mu süda jääb kauaks sinu manu. Siis on ta enesega rahul ja tuleb tagasi. Järgmise päeva hommikul on Ekke Mooroja juures, ta on pakitsevalt rutanuta, silmitseb nüüd purred, põõsaid ja puid, ta võtab koguni jalad lahti ning astub jääkülmas vees mõned sammud, kuid ümberringi on vaid varase hommiku vaikus ja rahu on lämmatav kuumus ja hääled tus isegi lindude noka kinni nagu kleebitud, kui nad. Ta ootab kaua ja kannatlikult, tulvil ootus pinevust. Ekke moor hüüab ja hõiskab, ta jookseb sinna ja tänna, kuid ei midagi. Ainult oja üle kivide joostes suliseb ja vahutab, ei midagi muud. Oh sa issand, sõrm ei midagi muud ning Ekke Moor tunneb otse füüsilist valu. Kuidas siis nõnda ta läks 30 kilomeetrit siit eemale, tuli sama palju tagasi, ta oli tulvil heasoovlikkus, kuid nüüd häkki pole tütarlast, raamatu, kas üles ega ka veessulistvaid varbaid, ainult tühi purre ja muud midagi. Oleks nagu rõõmus tuli süüdatud põlema jäetud, siis kesk laante üksinda leegitsema. Jõuab kätte õhtu. Aga purre on ikka veel tühi. Söön hall, ilmetu laud, mis visatud Üleoja. Ning Ekke moor astub kodadesse ja pärib. Eile istus seal purdel üks tütarlaps, tal oli raamat süles ja ta varbad olid vees. Kas keegi ei tea ütelda, kus ta elab? Ei, nad ei tunne sellist. Siin naabertalus elab küll üks tütarlaps, ta nimi on aste Paaborissa. Kuid ta ei loe, raamatuid, pole iialgi sellistega tegutsenud. On veel teine Joosi, Hinnu Toloet küll raamatuid, kuid ta on 50 aastat vana ja pole enam tütarlaps. Alles hiljuti pühitseti ta juubelit ja oli siis siin koos ka kogu küla ja seal siis joodi ja pressiti ja pussitati üsna ristirahva kombel isegi pastor olla sõitnud koju toreda Muhuga otsmikul on veel kaika peretütar Hede Too loeb raamatuid. On ka tütarlaps kaunis ja üllas kuid Hede sõitis juba eelmisel kuul sugulaste juurde pealinna. Ja teisi pole. Egge Moore, punetav vihast imelik, tühipaljas jutt, mõtleb ta pahuralt, kuidas siis pole, kui ta ise nägi või arvatakse ta silmas üht valget pilve, mis äkki haihtus ja ta seletad, teate, tal olid sellised kummalised silmad nagu helgiks olevast sügavast kaevust. Ta põsed punetasid otsekui Suislepa päikesepoolsed õunad. Ta pilk oli selline, et lange maha ja sure. Ta kandis midagi ilusat ja väga kaunist, midagi sinist, punast või koguni roosakat. Ei, küllap see oli valge muidugi valge ta juuksed, kuigi ligi pead kammitud, tõusid ometi nagu kuldtolmuvine üha kõrgemale ülespoole, täis päikest, valgust ja kiirgust. Selline oli too tütarlaps purdel. Just selline. Eided ja taadid naeravad, jumal hoidku, sellist pole siin ümbruskonnas. Nad peaksid ometi tundma oma külarahvast. Võib-olla jooksis hirv üle purde või oli siiski pilv, mis õhtu kumenduses paistis, just nagu tütarlaps. Ehk oli mõni voonakene läinud ojja jooma. Kemor põrnitseb, kas peetakse teda narriks. Kuid siis tuleb tagatoast keegi ametimees. Ehk on ta metsavaht, postkontori ülem või koguni konstaabel, ta on üleni läikivaid nööpidest, tal on lai suu ja punetav nägu, ta põõsas vurrud lausa kipuvad ninna ja ta pärib valjult ning ebasõbralikult, keda otsib võõras. Tal on suured karvased käed ning ta pilgus pole midagi kaunist. Ekke moor tõmbab käega üle lauba. Otsin Emeken Üüve nimelist tütarlast, ütleb ta avameelselt. Enekenüüvet sellist ei ela, siin pole kunagi elanud, seletab ametimees. Ma tean, et ta ei ela siin, seletab Ekke moor leplikult. Ta on oma isa juures, hingel andis kuid eile siit möödudes nägin üle mitme aja jälle midagi kaunist ja sõbraliku ning ma arvasin, et võib-olla hoopis hoopis juhuslikult on ta sattunud siia siis pole, pole olnudki. Hea küll, küllap see oli siis valge voonakene, kes tuli ojja, jooksis hirv üle purde, vabandage, tülitamast oli muidu üks aru saanud, ehmatas ja muud midagi head päeva ja nõnda edasi ning ta astub kojast välja naervate pilkudega turjal. Kummaline, mõtleb ta ohates, kuidas ei taibanud ojal istuvat tütarlast kohe tema nime järele pärida sest just Enekennvet otsib ta siit ja mujalt ning ei kedagi teist. Külast lahkudes ning veel kord otsivat ojale vaadates on tal nagu südamest välja kistud don pahur ja sammub mornilt. Mõistab, et ring pole täis ning ta on sunnitud üha muutma nägusid. Aga maantee viib edasi. Seal pole kunagi lõppuda. Ka kutsuv, meelitav ning lubavalt petlik. See õitsemine on mul raske kanda kui sammuksin ju üksi toone randa. Peol peieroog. Muretumalt vilistades lähen ning puistab õielehti mul pähe üks tuulehoog. Miks peaksin elust lahkuma, mures, kui kõik, mis õitseb, möödumatult, sureb? Ei tea miks, kust? Mu ahastus ja armastus siin ilmas saab leidma armu igavikku silmas seal teispool ust. Iga kord, kui sa mul vaid meenud, langeb valguskiir mu sisemaailma. Ja kui ma sinust vaid mõtlen, avaldub mu maise olemise umbane piir. Ning kui ma lõpuks tajusin, et armastan, sai äkki selgus rahu ja rõõm mu hinge. Nagu pimeduses võrsum taim sirutab end mu vaim sinu peale ja nagu janune maa, kõrbenud rohi või tühi jõesäng kurdab mu meel sinu järele. Kui sina valad minule oma südamesilmade kastet minu südame varjutad tööst tantsivad siis mu laulude rütmiliselt jalad sulle vastu ja mu mõtete sööst haarab igavikku. Maailmaruumi pisipesi mu mõte haarata ei saa. Õhk taeva tuli sinivesi on olles olnud minuga hoovihma, sooja suve helgust, koi valu, päiksetõusuga. Kuis võiksin unustada oma ööl oma karja, ajab karjus, luik lendab ülal linnuteel v tuuleõhu mulla varjus on Rannul minu maine. Me, ma tean, et tulles ma ei tule, et minnes minuga on taim maas, vees, õhus, päiksetules saab korra Padaks. Minu vaim. Kõik mu ümber lauluks muutub, mida vaatan, mida puudun nagu heliseksimise helendus, imelisem ning see talendus ja Kumiim, pühalik ja ras sumi langeb üle mullavete inimeste südamete. Õndsam Selendusem tõuseb inimsüda imejõusse. Ning maailma vaev ja mure ses Valendus sure. Üüriken on elu õnnelik ja karm. Igavene arm. Üüriken on kaotus. Igavene leid. Piiramatu laotus kutsub üles meid. Henrik Visnapuuluulet luges Indrek Sammul katkendid August Gailiti, Toomas Nipernaadi ja Ekke moorist. Esitad Leino Rei. Muusikaline kujundaja oli Airi Liimets. Kava seadis kokku Pille-Riin Purje.