Tere tänase saate teksti ja muusika on pikkade kõrvade ja lühikese sabajupiga lummast jängust. Niimoodi on jänese hüppamist muusikas kujutatud jänes on üks neid loomi, kes talvel talveund ei maga ja kalts saab kogu aasta läbi ringi. Teda võib päris sageli metsa ääres või põlluserval kohata. Ja parajast kaugusest vaatab ta uudist teiega toredasti tõtt. Alles siis vudid minema ei tähenda ju pisut ara verega ehk jänespüks. Tegelikult aga on jänkule ettevaatlik loomus väga vajalik. Ta väike heatahtlik loom, kellel pole ei teravaid kihvu, pikki küüsi ega kurje häält gene sees seismiseks. Vaenlase joon aga terve hulk hundid, rebased, karud, isegi kullid, jahimeestest ja nende koertest rääkimata. Hei, päästavadki pikk-kõrva, tihti just tähelepanelikkus, väledad jalad, koosa jälgede segamine, mida meie inimesed nimetama jänese haakideks. Linnast väljas suusatamas käies võib neid lume peal tihti näha. Osa jälgi läheb ühes suunas siis järsku hoopis tuldud teed tagasi. Mine võta kinni, kuhu nende tegija tegelikult on jooksnud. Isegi hea haistmisega. Koerad jäävad mõnikord jänese kavaluse ees häbisse. Vanarahvajuttudes on jänes päris tähtis tegelane. Kord kujutatakse teda heasüdamliku, lihtsameelse mehikesena, kord nutika vembumehe ja nalja hambana. Sageli aga tehakse tema üle ka pisut nalja. Sest mis salata, vahel on jänes juttudes veidi kerglane, edevia kiitlemis, himuline, endal sabajupp hirmust võdisemas. Üks naljalaul kõlab niimoodi. Kaelkirjaku ilmatu pikk kael ja elevandi pikk lont tõmbuvad enesel tahes või tahtmata tähelepanu. Sama lugu on jänese pikkade kõrvadega. Miks aga on jänesel lühike saba ja pikad kõrvad, mitega lühikesed kõrvad ja pikk saba? Kui oleks saabaabik saabaabike ja rikk siis poole, eks miskit parata, siis jänes nii saaks karata. Ennevanasti oli jänes seda nägu, et kui ta praegu niisugusena vastu tuleks, mitte ei tunneks ära. Kõrvad olid tal lühikesed, saba pikk ja pealekauba veel rõngas. Ja seljas polnud tal ühte karva tutikestki eneseoli paljas, kui porgand. Tuli sügisilmad, läksid külmemaks ja külmemaks. Jänesel hakkas jahe lõdises vaeseke. Eks katsu elada ilma kehakatteta pakase käes. Otsustas, et tuleks temalgi lindude kombel külma eest ära minna. Aga jänestel on niisugune komme, jooksevad oma teada otsejoones, niipalju kui jooksevad, ikka teevad ringi, mäe tulevad endisesse kohta tagasi. Meiegi jänes küll ta proovis soojamaa poole silgata. Aga natukese aja pärast jälle vanas paigas tagasitee, mis tahad, no mitte ei saa lõunamaale. Talvi jõudis pärale, igal poolane lumi ja lumi. Surmahädas tuli jänesele meelde, et Kalevipoeg oli kunagi andnud siilile kasuka. Jänese Kematles ehk annab mulle ka. Otsis, otsis kahe poega veel ei leidnud, aga sattus kokku puuraiuja ka, kes oli oma kasuka pannud kännulises töö, andis sooja. Jänese, rääkis Puuraiujale oma häda ära ja ütles. No mis sulisest on, annad mulle tükikese kasuka tarbeks, aga võta pehmemate arvudega kohast. Ei tahaks niisugust Oklis nagu kalevipoeg siilile andis. Puuraiuja vaatas, vaatas, hale hakkas loomakesest, võttis jänesel kõrvadest kinni, tõstis õhku, mõõtis, oligi teine, ainult kahe vaksa pikkune. Aga eks jänesekõrvad venisid puuraiuja peos rippumise ajal pikemaks. Ise ta seda ei märganudki. Puuraiuja pani jänese jälle maha, rebis kasukest kaenla alt kaks vaksa pehmet katet jaanis jänesele. Jänes jooksis kiiresti koju kasukat õmblema. Küll proovis, nii ja naa, aga tee, mis tahad, kas jäävad pikaks veninud kõrval paljaks või paljaks saba. Noh, mõtles siis, mis mul sabaga asja, peaasi, kui eestpoolt hästi välja näen. See jänese oli nimelt natuke edev. Tegi kasuka valmis, pani selga ja läks välja. Külmaga näksiet, jänese saba puha paljas ja võttis jänese saba naksti ära. Sellest ajast ongi jänesel pikad kõrvad, pehme karv, lühike sabajupp. Aga pikkade kõrvadega kuuleb jänku palju paremini kui enne. Koomale ja. Ja võilillelt paiskab ta alla Peedval endas kõrgele täit tuule. Lippas metsas kaugele, käid. Talv, ka kõige ilusam on metsa loomadele kõige raskem aeg. Sageli teeb liiga külm ja toidu muretsemisega on ka raske. Lume alt ei ole kuigi hõlbus rohuliblesid välja. Kui aga lund on vähe ja maa jääs, ei saa sealtki söödavad kätte. Hea söögiisuga jänes, kes suve otsa meeldivalt hapukat jänesekapsast, ristikheina ja muud parimat jahvatab jääb talvel tihti päris kõhnaks. Nägitseb pehmed haavakoort. Sealse Aavikuemanda nimigi. Mõnikord tulevad jänkud neljandaga inimeste kodude lähedale viljapuuaedadesse lasevad puude koorel hea maitsta. Jäneste toidulauaks olnud puu on täpselt jänku kõrguselt ümberringi hoolega ära kooritud. Ja sellest enam korraliku viljapuud ei pruugi saadagi. Jänesed aga muidugi ei oska sellise asja peale mõelda. Tühi kõht toob teisigi metsloomi inimese lähedusse abi paluma. Maainimesed viivadki loomadele metsa sõimidesse süüa ning paljudel põtradele metskitsedel hirvedele jänestel on siis talve kergemini üle elada. Igal pool on paksu lumepõllud metsad ja ma ikka eesti jäikuti nature toitu ööde ja ta Kaad kõrvad lonti, näljas, nutta, tühi kõht kargab lumel kalpstik algsni, otsib ristikheina mörd. No vaata, kes seal tunne suma eta järelkelkude ja jänku nina tunneb juba uskeeilal nutma. Põllu äärde väike poisu, jänesele kosti ristikheina maitsvaks toiduks tükiks ajaks jääd, ups.