Läbi torgatuna päikesekiirest seisab igaüks üksi maa südame kohal. Ja äkki on õhtu. Pajude okstele. Ja kuidas me võisime laulda, kui võõras saabas, mees, südant, Allas kui väljakul jäätanud rohul mahajäetud laipu, lammas kui lapsed tallekestena kaeblesid. Kui ema mustas ahastuses läks otsima poega, kes risti oli löödud Telegraphi postil. Pajude okstele nagu mett tõotanud, panime rippu oma kandled õudsuma kergelt nukras tuules. Vendadele Tšervidele nende Itaaliale Eks naera igal maal arglikud vürstid, poeedid, need, kes unedes kordavad ainult maailma kes targad on õeluselt tarkuselt, kelmid. Ka siin minu kodumaal, naeravad nemad kaastundmuse üle südamevalude üle ja vaeste üksindus nukruse üle. Kuid siiski on kaunis muma nii inimeste poolest kui puudelt. Nii kujudelt kivisja värvis kui iidsetelt mõtteilt. Siin komsivad kommersandi sõrmega võõramalt tulnud Me pühakuid rinda. Me armastus säilmeid ei põlga nad veini ei viirukit. Nal kuupaistel, nad kuulavad kitarride saatel vulkaanide laule. Aastate viisi neid voorima relvadest sisse vajumas, Allame karja, jõgede, rikaste orgude poole. Valab pisaraid mahedal ööl Polušee mos veel praegugi silmast, mille pimedaks pistis üks meremees. Õlipuuoks, aga ikka veel hõõgub ka kodustel vaenlastel maailm on unega pooleks. Nad ehivad surma, naeravad mõnega nendest masseltsisin armu ja üksindus värsside päevil, kui südant mul närisid, ähmased valud. Ent nüüd, kus varisenud poodium müürid Lombardia linnas keskvendade raevu ja kaebeid. Lõpp tulnud mu südamest teiegi loole. Kuid ikkagi veel, ma kirjutan armastus sõnu. Kas siin need read pole muud kui armastuskiri Mumaale? Seitsmele vennale kirjutan selle, mitte seitsmele tähele, suures vankris ei, seitsmele poisile, Emilia Nurmilt. Nad lugenud polnud, kes teab, kui palju nad surid, armastus täringuid heites kesk vaikust. Silosoofidel sõduril pojettidel polnud sest maapoiste inimlikust suurusest aimu. Surm. Armastus lamab nüüd kergelt kaevatud hauas. Jõudu de häbeliku meelt tahaks iga maa saada. Mitte selleks, et mälestada teid vaid päevade jaoks, mis venivad laisalt. Kuid relvadeks kulgevad kiirelt. Seal liikumatu vaikus tänavatel. Osavõtmatu tuul, mis nüüd libiseb maas surnud lehtedes. Või jälle tõuseb võõramaistel lippude värvidele. Ehk kartus ütelda sulle sõnagi, enne kui taevas jälle suleb enda mõne teise päeva kohal ehk laiskus, kõige halvem meie pahedest. Elu pole selles hirmsas õndsas südame põksumises. Pole halastust, ei muud, kui vaid mänglev veri milles õilmitseb täies ilus surm. Oomi õlga, sell, leenute leegitsevad kurereha kuulipilduja-ist tärgitud nööri peal. Oo, kas enam surungi jäi, lohutan nüüd ellujäänuid. Surm armastuse läbi. Minu aja inimene Oled veel kivi ja lingumees. Minu aja inimene olid kurjade tiibade Surma osutitega lennuki kabiinis. Nägin sind tule vankris võllaste all. Piinar rataste juures nägin sind. See olid sina kõige oma täppisteadusega täis hävitamise veendumust. Armastuseta. Kristuseta tapsid jälle nagu alati, nagu kunagi tapsid isad, nagu kunagi tapsid loomad, kes nägid sind esimest korda. Ja see veri lõhnab nagu tol päeval, mil vend ütles teisele vennale Lähme väljale. Ning toob külm, visa kaja jõudis sinuni kesksu päevatööd. Unustage pojad, maast kerkinud verepilved, unustage isad. Nende hauad vajuvad tuhka. Musta linnud, tuul. Laskub õhtu hoolas viibida veelgi kallide vaatepildid põldudest puudest, loomadest endasse tõmbunud vaestest, sinelis silma pisarate pärast kortsunud kõhuga emadest. Ja valge lumi valgustab siin välju just nagu kuu. Oh neid surnuid. Taguge vastu laupa, taguge südameni, et kisendaks keegigi vaikusesse. Selles kinni maetud valges ringis.