Tänasel õhtutunnil kuulame ukraina luuletaja Mcolawin Granovski luulet Harald Rajametsa tõlkes. Win Granovski on 45 aastane mees, kelle õpitud erialaks teater ja kino. Nimelt on ta käinud Kiievi teatriinstituudis ja Moskva kinematograafia instituudis. Temast sai Tontšenko nimelise Kiievi filmistuudio rezhissöör. Aga selle kõrval mängis ta ka ise filmides kirjutas luulet. Esimene kogu ilmus 1962. aastal. Värsid, mida täna kuuleme, on 1967. aastal ilmunud raamatust 100 luuletust. Ja hilisemast nüüd juba ka 10 aastate vanast kogust eesti keeles ilmusid nad 1975. aastal 20. sajandi luulesarjas pealkirjaks armastuse akna all. Baarist arvavad kriitikud, et see on ukraina luulele omaselt romantiline, aga alati ka uusi väljendusvahendeid otsiv alati väga rahutu kuulakem, siis valikut, mille esitab Mikk Mikiver. Kus sa oled minu võluratsu neprile toonault, hobulind? Kodunurmel nüüd ehk laulda katsun oma saatust. Tule aita mind. Kordne kappasime, lendasime möödajaamadest ja lennukeist. Süda kutsus veetlev retk, kui ime. Ärev tolmupilv jäi teele meist. Minu armastusse kuulutasid kuni järsakul meil katkes, tee. Kui ma visklesin all tusa paina mulda hammustades salus maas. Äratasid kabjaga ukraina hirmusid mu noorust, hüüdes taas. Kimmel seltsiline meile kahekesi juba siis hakkas paistma justkui läbivine elu igavesti muutlik liis. Hein ja heina kõrvanane aina valmis, sulle ootavad siin need, aga mind mu naine ja Ukraina sadama ärevust ja 1000 teed. Noor tüdruk, alles laps ei kõnni kikivarvul veel armastuse akna all, ta süda Ta laulab praegu bodo liha, mõtlesin ka, et võililleõite keskel rutates Käe otsas panged piki kallast taastub kaelas puna Helmegi. Ning varjud pangedest ja temast endast maas kaasa kõiguvate sammuga. Takjalehe peal kuid nende altki vahel läigib Beta jalajälgedesse valges liivas. Ja nina higine on tüdrukul. Näe nepri kohal tõuseb tume pilv ja pesa sulgemas sipelgad. Mäest üles, kähku hoidku. Ent ülalt kaldalt veereb valges särgis nüüd tüdrukule vastu väiksem veli. Ta juurde jookseb, haarab käega sangast. Ning raske pilve poole pilke heites. Vürst Jaroslav kord igiammu peksis petsineede puruks leinad siin. Just selles paigas. Tüdruk turul müügi katki jättis pintsak seljas, valge rätik peas. Pehmel leivapätsi, padjak sättis uinus leiva põsel, rahva seas. Säärikud ja seelik musta värvi. Kõllel valge täpimuster, harv. Magab tüdruk keset turu lärmi. Aga herilasi paras parv sumiseb tabloo, millel ta magab. Päiksekiiri juustes kustub tal unes ploome ostjatele jagab. Leivapäts on padjaks põse all. Õde hüppab aias õunapuid ema taret seest ja väljast. Valge peaga isa sohval tarees sõdu soojendab ja oma muret. Maga samu pehme pesa, lind. Õnn, vaikne rahu on mu põues. Kuid su valjuhäälne saatus sind juba kutsub akna taga õues. Maga väike, sul on kõik veel ees. Tukuvad ka vahtratume taina nagu taevas, meie Dnepri vee särgu, sinu suvi nagu Ukraina. Ärgu magagu ta sinu sees täitku virgelt sind ja su maailma. Ma võtsin koha vales lennukis end teisiti, ma mõtlesin, et see on õige lennuk, kuid olin vales lennukis. Üks tiib, see olid sina. Kui hea mu pikameelne, kallim. Et ma ei karda surma. Jääd sina surmast ei mõtle. Meie lendame. Mu hing on tumm ja jäine, on mu meel. Ma kalleid päevi Vaitsu seltsis põletasin kuid tuhkunud aastate eest midagi ei palu. Su kõrval seistes sulle end alandada lasin. Ja tuha asemel nüüd kasvab üksnes valu. Ma mõtlen, et kui millal tahes isu on jälle minust rahu saada, sul mind reedad välja visates, kui risu. Kui tüütust. Kes su järele on hull. Kuid ülearmastuse-vihkamise on elu pärast elamine ise. Me ahvatluste aastad Albida aastat. Kui vesi Venejalt nutta, arm et aeg meid nõnda laastab. Las südanutad kurblik valusalt. See on siis kõik ulma põllupõim. Vaid närve, niitsin kokku, tubli vigu. Narr lõikuspidu lõppes, kuudein, kõigre, napid rõõmuterad pihus. Kuid kaeblustes veel tuksub lootus visalt. Ja armastus kihex läbi jookseb veel kui õhtuaegsel väsinud põsel pisar mis kiirtest süttinud on. Poolel teel. Mul oli juba siis, kui oli kevade, veel jalakase esimese heinalõhnad. Kõrvitsa õitses kartulite vahel siis juba Kohkliki jumalagajätt, mul rõhus põue nagu kivist kanda. Ma nägin juba murest haigeid silmi ja pisaratest märg põski pleekinud padjal ja kurbusesse vajunud huulenurki. Ning juba kevadel ma mõtlesin, et leiad ennast lastes askeldustes ja unub köike terveks, saab ja soiku. Sest aeg ja ruum ehk teevad oma töö. Tol päeval olid minuga mu sõbrad. Nad tulid minu juurde koidu ajal ja kohtama mind viisid Rafaeli Yorsioonet Michelangelot Tiitsejani. Mingi 15 saali oli meie ees kui 15 peekri inimene helinat kui 15 ookeani õilsat puhtust. Ja ma ei teagi, mis me mõtlesime või tundsime tol õnnistatud päeval. Sest otsekohe märkasin ma sind. Ja kadunud Ma olin sõpradele. Ma olin piltidel nüüd seinte peal. Skulptuuride na seisin sinu ees. Et igaühes neist sa näeksid mind, et igaühest saaksid mind sa täis ning armastaksid jääksid. Armastaksid tol päeval sajandist su juurde tulin, Arm äratas mind ellu, kannatustest ja uhkust, tõstis üles häbi seest. Tol päeval sinu juurde viisid mind Rode ja Rembrandt, Michelangelo mune ja Coya. Sest nende nimed olid minu all ning igast kujust igalt pildilt rääkis Molooja tollel tunnil sinule. Ma olen õnnelik, et maa peal või maailma luua armastuse jaoks inimkonna käidud aastasajad võin ära anda ainsa hetke eest, mis pühendatud sulle särab sinust. Et sinu ellu, sest ma elan naine ja sinu ülemusest armastus ning igavesti otsin ainult sind. Ja leian igavesti ja ei leia. Ning sellepärast ma ehk teengi head ja piinan maad maailma üldse kõike vaid ühte küsides kus oled õnn. Ning universum näitab sinu peale ja mina lähen armastuse teed ning iialgi ei jõua seda käidud. Enne, kui ma langen töödest räsitud siis tuled sina ise minu juurde ja leiad minus kõik, mis minus kõrgeim, mis kõige parem, kõige suurem minus. Raphael täis inimhelinat on surematut peekrid täis valgushelki surematud ookeanid. Ei põlga halvaks mina ühtki rahvast maailmas, ühtki rahvast halvaks ma ei põlga. Miks üha raskemaks, siis läheb mul maailmas elada ses vaimses paljuses? Mispärast siis ma tunnen ennast nii, kui oleks hingel kanda mingi siin mul oma suure rahva ees ja näib, et kaotanud ma olen midagi, mis on nii ainuline, vajalik ja mida hoida võinuksin vaid mina. Võib-olla tüki leiba, seda leiba, mis hinge toidab emapiima kõrval. Ning maailma vaatab hirmuta silmadega, et tal selg ei murdu. Et elab rohkendadest tõtt ja head enda valges toas kui ka planeedil. Võib-olla ma ei ole ise sirge. Mul pole mehisust ja sõna väge, mis kõike kõrvetab maailmas kõike. Ning tahet kinnitab. Ja armastust. Ma tean täpselt, kust see tunne mul on, südames. See on mul kosmosest. See on mul kosmosest, eks ole, saanud kõik selgemaks mu südames ja peas kõik suurenenud teravnenud hetkest, mil laevad taeva sirgeks ajasid. Vist sellest ongi säärane mul tunne, et tulles 100. hist üht vajalikku ainulist ma pole suutnud hoida. Ei. Mis asja nimel? Kaus hirsiputru hõlme, lend, tuul, vihm ja taevas jumalaga ja vastne võime mõista end ja vanade Värned läve taga. Kõik kõik vaid lahingu eelvalve, kui vaevlen, valus meel on must täidab esimene palve. Ma võtsin hinges vabadust. Lausa lõõskas verev kuu ja metsas pilv mu peale vajub. Ja maailm kinni tallab su murel. Puud kui te nagu rohelised võrkpallurid loobite öösi kuud üksteisele üle linnade ja maade mõtlen ma, et olete hullunud ja olen rõõmus, et te pole inimesed. Kui te võtate hommikueineks mulda ja pilvi juba oma 1000 aasta 100, mõtlen ma. Ja mul hakkab kergem sest et teie sellele ei mõtle. Kui oma kodumaad ma nimetan puude õie kobaraks sirutab ta mulle oma käed ja maise tuule rahutuse. Sest kauneim asi maailmas on puud. Tuul suitsumaania rõhub teel end, lumi appi, pakub ja matab suitsu. Valge keel ta hästi kinni lakub. Tuisk tõukab kanu allatuult. Neil turri ajab sabad. Tama jalustrabav ja viimseil astreil akna all on külm ta huulte puutes. Kui õis lume sosinal tuisk suudleb valgeks muutes. Aed kannab valget lumerüüd, siis üle Allaha. Nüüd hakkab lumesadu. Nüüd küll tuleb lunima. Mcolawin Granovski luulet Harald Rajametsa tõlkes luges Mikk Mikiver. Muusika valis Tõnis Kõrvits.