Makedoonia luuletaja Plažeekooneski loomingut on tõlkinud Mats traat. Luuletaja sündis 1921. aastal Makedoonia kaguosas Nebreekova külas. Õppis Belgradi ja Sophia ülikoolis filosoofiat ja filoloogiat, et praegu on skoopia ülikooli professor Makedoonia Teaduste Akadeemia president, lingvistid näona, plaažekooneski, Makedoonia kirjakeele rajajaid ja normeerijaid. Grammatikaõpikute autor. Kuulame siis nüüd plaagrekaaneski luulet Mats Traadi tõlkes esitab Kaarel Toom. Ah seda sühise sära ja päikese koldsed pära. Tule välja, tule ruttu, läheme kõndima koos ja ühte ja sama kokku saada. Jutuks. Mu süda on täna loodud paljaks lapseks, kes valgusest joob. Seda sügise sära ja päikese koldsed pära. Ulata mulle käed. Pane sõrmed kokku. Mängime oma vana ja lihtsat lõbusat mängu. Kopp-kopp, kes seal on? Stoyanš, mis ta tahab? Tuld. Tule sina võta. Võrukael sa oled koera ära peitnud ja nüüd naerad hõbedaselt, naerad kui allikas. Kuid minul, kus nõnda äkki südame künnisel on ilmunud vari. Keegi koputab külmade sõrmedega kopp-kopp, kes seal on? Kurbus, tule sisse. Mul on meel kurb, et minu peale langeb hallus tuhakarva mantel, kui meenutan su päevi ja mänge, mulat. Mina, nende ainus tunnistaja, olen hakkama saanud kuriteoga. Mul ei jätkunud jõudu hoida seda, mida sina kord taga, ihkad, salatundega. Ja mina kibedas Jaanus hobillaja. Igal öösel peidad sa maas aardeid ja päeval unustad, kuhu need said. Mõistus on kui jõuluSontide lõke, mis koidikul hüljatud, lumega kaetud, tud, kus tukid sisisevad ja kustuvad ning mälus vestub. Kus on nüüd Leesimese hamba esimene Heilk. Ja kus, kus on, ütle, esimene magus lalin. Tean. Kuid miks äkki hoopis selgemini näen kevadhommikul meie õues kahte kägu aprikoosipuul. Olgu peale nõndaks. Armas laps, naerad nagu hõbesa, naerad, kui allikas. Naer nõrgub puhtasse vakku haljastele rohulehtedele laulab puusad, laulukest kõditus laulu varvastele. Suur varvas on hirsitera selle kõrvalhernes edasi viinamari, temaga kõrvalmetspähkel siis kaasik mari, mille varblane nokkis ära pardipoeg pani nahka. Peidavad ära oma suure varba, mis täis küüdi, kavalust te olete ja milline rõõm on tungida läbi katkise sokinina, kui hiirepoeg. Mavariidsen, seda sa naerad heledalt, kui hõbe naerad, kui allikas. Silmad, mu lapse silmad teiega räägin, rõõmusta. Kuid endamisi nukrutsema. Lihtne mänd kui metsloomadel kus on lõvirahu, keda joonivad võõrevarjud. Aga kellel on lai naeratus, nii tark ja rahulik pilk, kui ta silmitseb oma lapsi, kes mängivad ta sabaga. Armas poeg sa jumaldad oma suurt isa. Kuid mina, kui märkan su näol võõra pilgu varju võbinud, mida pidasin ainult omaks. Kardan, et sa kuskil kunagi ei elaks läbi seda mida olen elanud. Mina. Südamekünnisel keegi peatub, tuttab, küsib, kas võib südase leivaraas kedagi sööta. Kas võib too habras katus kedagi kaitsta? Armas, poeg suisa sõdib, tühja. Sina oleta, kõige ustavam sõdalane. Ihuüksi, sina jätkata väge. Kui võitluses langen, siis tuleb sul oma tilluke keha poeg sirgu ajada sest lapp. Kõik sünge ja raske maailmas manab mu näole isa naeratuse. Jaga rahutus, krambi. Kuid sina oled kole usaldav poeg tulema, surun su rinnale. Ära pahanda, et sind nii kõvasti kaisutan. Igaüks annab mängu midagi. Emmaku 11, siis naeria, kurbus. Hellus. Vaid sina, kes sa ilmud unes mu ette ümberpäeva, sina, tõepäraselt võid tunnistada, kui hell ja vaikne olen mina. Eks unenägu omal viisil küll iga talge ööga kata. Sa siiski ütle, kas ma sulle ei teinud haiget kogemata? Ma tugev küll, kuid võimu jõuga sind endast välja ju ei sule. Et sa mind salaja ei vihkaks, kui süüdi olen ikka tuule. Kõnelus lapsega. Seitse aastat vuliseb õeke ja kasvab. Kuid mina, rändaja, kes kogu aeg käinud ta kõrval. Mul pole midagi öelda. Kuulan vaid huviga ta äärt. Haruharva, vaid lausun mõne sõna, et hoitada madinat, et kui paistab, et see on vaibumas. Meenutan lõbusalt kohisenud jutu koski ja hoian kiivalt mälestust. Sest mul pole tagasiteed jõe ülemjooksule. Südaöölambi lüliti plõksud halastamatu valgus vallutab toa, laps magab voodikeses. Nukk on ta pea kõrval ainult seene puhtu ja tõstab ahastuses käed. Hirmustum. Ta tõstab ahastuses käed. Kuigi künnisel seisab abitu inimene süüdlaslikult rippuvate kätega noruspäi tulnud et anda lapsele suud. Armunud tütarlapsed. Näol on meil õrnad jooned nagu langeks sinna õhuliste lehtede vari ja nende pall, hülged pikenevad märkamatult. Silmad on suured, mõtlikud ja niisked. Otsekui kardaks nad juhuslikku ootamatust. Nad kaalutlevad nii kergelt oma otsmiku puudutamaks kallima huuli. Et poistele tunduvad need liblika tihibadena hetk enne äralendu, kui rohukõrs kõigub. Ning siis sirutavad nad kallistuseks käed meeleheitliku julgusega sõbedalt ja pöördumatult nagu aerud lainetavat meres, mille ees tahtmatult sulgeme silmad. Lapselaps nüüd astub lavale mu lapselaps, kes veel ei kõnnitee alles rinnast ära võõrutatud, seitse kuud vana ja enne 10 kilo raske. Lapsuke veel enne kui tõused jalule. Söö ja veel kord söö. Maitse seda, mille mahikuna ammu kadunud minu keelelt. Taevast, õhku, keele, nina ja rinnaga Valgust, kulmude, ripsmete, silma, terradega, toitu, suulae ja oma tillukese kõhuga. Vett, jahedus toodet, taevakehaga lõhnu, soojust ja kõike muud. Ära mõtle, mitte millelegi, laps. Vara on veel muretseda. Kohin puhkas rahutu hing. Ära eksle sügise sumedas hämaruses. Lehed on langenud. Kuid veelgi kohinat kostab. See on sügise nukruse hääl. Südaöö. Kärme kuu käre südaöö tärlias soosi külmunud okstel pilved taevas sujuvad aeglaselt ööläbi valged Jahatused, hommikuhoosnad vahuvad sinkjas, rohelised. Oovaba mõtte, imelik kõrgus sind kutsub rinnast roosalda välja ründama ja täheks Koiduks pakasest tahkuma. Saladus. Oma saladus usalda mulle. Olgu kui väike asjasse puutuv hoian teda endas kui hauas. Eks ta lauluks korda muutu. Sina kes seisad kord gaasibamäel, järeltulija. Kuule siit vaatasin maskoopiale, kui päev oli kevadine, üks sellistest, millal pehmesse ühtsusse põimuvad katuste karged, jooned ja iga tappel on roheline purskkaev. Pilk oli mul pisut sume, millest vaikin. Kuid virge ja selge. Ja tea. Ma tundsin, et see minu pöördumine on kõige julgem tuleviku tungimine. Süleelus sinu vaimuga, ütleksin, Terava välgune lõhestab sajandeid. Ning kutsub huikab, luikab. Mõtle minule. Makedoonia luuletaja Plažekooneski loomingut on tõlkinud Mats traat, luuletused esitas Kaarel Toom. Muusika valis saatele Jaak Ojakäär.