Eveelse tunni veedame Nikolai batuurini mõtisklustega kilde, tema proosa poeemist vara hilisel ajal ja luulekogudest, väljadelt ja väljakutelt ning lüüra kala esitavad Helle-Reet Helenurm, Olev Eskola ja Andres Ots. Muusikapalad on valinud Silja Vahuri. Kuulen vihmade viise. Vaat pilvedes onu. Ahjusuumaade all ainus hele laik vist. Pärast kõiki vääraks väänatud sõnu. Nüüd mõistan ka tões vaikimist. Ei istu ahju all vaid Kasel Lõmmul vastu kolde suud. Millega on võimatu harjuda, mille eest on võimatu varriga ta see teab elavatest kõik. Ja nendest, kes veel pole elanud, poole. Tee poole küsib kuidas läheb? Hästi ütleb kate. Väga hästi. Kui kellelgi läheb väga hästi on viimane aeg küsida, miks, miks? Mul läheb tõepoolest hästi. Kas kellelgi läheduses ei lähe sedavõrd halvemini? Jätkab vanamees öeldut. Üks õnn saab olla suur vaid teisel lähedal oleva näo arvel. Olid nagu põlev hoone hingepool- ja veerandtoone sai kuulnudki. Üksnes tulemüha. Silmapiir on kuumast puhast tahmast taevaski. Vanamees pöörab oma pilgu aeglase tulle mis lööb sellest toonike heledamaks. Ma tean seda, ütleb ta. Mõõt, tean seda. On vaja tugevaid õlgu, et kanda suure on taaka. Ja kui see korda varriseb, on see tohutu varing. Väikese õnne möödumist ei märkagi. Hea seegi, ütleb kate teravamalt, kui tahab. Sellest võib ammutada lohud. Ma tean seda, ütleb vanamees. Ma tean, sa kannatad. Mu kannatus kuulub mulle, katsugu seda mult võtta, ütleb kate. Kui laev juba liialt lekib siis on mul päästepaat, päästepaadi, päästepaat, päästepaadi, päästepaadi, päästepaat. Ja ongi juba läinud, ahtralt teeninud alus saab lahti vaevast jaaa ajanud juba vastu taevast oma kõlava nimega ahtri. Kuid südant ei Kuh. Eaka kahju on sääraseid ihatud nurjeid. Õud, kui laevad lähevad ahju, mööbli surma, kesktuld ja telliseid ning õhevad tihitud purjed. Igaüks tahaks endale, selliseid ei saa. Laat ei sobi laeva keerisesse, kisub taeva ja kõigele, mis tähtsalt vahtis otsa tükk aega näitab ahtriotsa. Läks. Nüüd soengu hoolde sean kohendades kaelasidet soovin teilegi. Kui pole pidet, las läheb. Oleks ookean. Mu kannatus kuulub mulle, eks katsugu seda mult võtta. Seni ei tunta veel midagi tühisemad, kui kellegi kannatus. Vana mees, Veskebdul alumis mähkuv leekide punasesse siidi olles nii valmisoleku muutuse pidulikuks hetkeks. Sa oled uhke jätaratslik. Selles lootused inimsoo ema põhilised ja paremat patuta tütarde verest niipea ei ka. Eks ole, ütleb kate liibudes vastu ahju vastu suure sooja looma leebet külge. Inetusi kõrvale annab uhkus parimaid lahendusi. Elu kõrvale ei sobida sootuks. Aga see ei too ka midagi kätte. Kellel uhkust ei ole, need ei tea, aga mis on loobumas, ütleb kate. Vanamees muigab üht bee käkeerulist moi etmis suubub sõnusse. Loobus sellest, millest keegi ei loobuks ja sa saad oma valdusse midagi harukordset. Püsivat. Ma ei taha, ma tahan midagi tavalist ja mööduvat igiinimlikku lihtsalt tavalist, mööduvat, ent siiski kättesaadavat. Lõpuks ma tahan, et keegi viskaks midagi ka minu südame, kerjakoti. Kaugelt madruuselt eksootilise piim. Ma tapan endas kääbuse, ootan ära tõusuvee. Kui kuld ajakis, kui seinas. Siis sealt viskame sinusse. Lahtlaugu tuleb tüüned. Kuhugi jääks need toiminud. Sa sõuad randa kajakat. Aga kas ma tahan keegi viskaks midagi ka minu südame kerjakott? Selles ilma ei. Ütleb vanamees pilke, verd hääles. Selline on juba ta lohutamise viis. Oma saatusest. Ei sööda, pole telg karta. Vananedes nurkub oma istme kohale sulab Kasel Lõmmuga ühti kummaliseks halliks kookoniks. Millest vaatavated nukkub mõni müüt. Ma tean seda. Ei, sa ei saa neid maa küljest lahti rebida. Ainult maasse istutatud kannavad nad vilja, mis tähendab puud. Ent nad ei raputa, seda ma. Nad ei taha. Nad on maast. Nad on mullast. Taevas näevad nad sinist mulda. Tung tunduda on kõigel olla tervik, katkise tarve, kui juba tehtud on lõige iga pool tahab olla terve asjade esmaaslikus, millest sigib hardus. On vaid kordade kordus, ammu laiali kantud rikkus. Meelevaldsed mõõdud ja ühikud. Mõõtmatu ees on vaid tühikud. Mida rohkem, seda vähem, mida kaugem, seda lähem. Miski väär on elutu ees nagu tulega, väär on vesi. Võib-olla, et elusa sees. Hea, neil on kahekesi. Ainus tõde on Tõenõue. Vaatan üles, ääratus vaevas, müriaad paistab tähti, mu õues. Saan siis olla maa üks nagu taevas. Ahjuhall, mis teil küll tuleb pähe, mulle jätkub sellest, mis on kõigil, mis neil siiski on, kuigi seda pole palju istutada oma sõrmed sooja mulda, sealt võrsuksid ehti veidi kibedamaitselised tööd, harjad. Ja et mu verekübemed ikka ergaksid punaselt nagu toonased Hõrak marjad. Vaata varsti pole näha, veel paistab, viivu alt libiseb liugu vära nagu taevas, tiivalt. Töö ta täna Tunaseid, Varjude Raamat algab nii. Marjade draama algab siis, kui nad on punased. Ja muud ei midagi? Küsib vanamees. Kõiges see. Ei midagi. Ja ma ju ütlesin, mul on hea, mis on hea kõigile, mis ei jää liiga kauaks, mis on, möödub siiski igavene nagu päikese teekond. Ja veel. Ja veel, ma tahaksin seal silmapiirist, silmapiiril on üks puri nagu kiiska valgekihv lõhki käristamas mopilku. Ma tahan, et ta randuks mulle ettunud lootusse. Kõrgel kõik näeb sinipuri teie ümber Senibeeri. Minu ümber. Silm. Maa piirid, hilbud, hõlbud, silm maakiri. Nii gurusid pühapäeva praam vöör vastu esmaspäeva. Flaamlik freeskov panoraam, kes seda esmalt näe, paat, hüüdeid 10 pasunaid. Vask veskab sära, helki kard. KuMul laotub Laasuunajat uskab kärabel. Kui Rimo alles puhkväiks vaiks sekkariana end ühte nurka korjanud näivad rumal, uhked. Ei taha seal lustida siin nukras nurgas lastida. Kui hakkab paras harras siis jumalaga parras. Ma tahan randuks muleetunud lootusse. Aga ta ei randu ütleb vanamees oma pilkav lohutaval kombel mõõduda Randox, aga sellel hetkel, kui sa seda nii väga igatsed, töörata Elmarit jaa, randub kuskil mujal kellegi teise ootus. Kate astub paar ärevat sammu vanamehe poole, kes ta ärevust taunivalt vaatab. Ahjuhall kass, haned, kui nad sügisel kõdu lõhnasesse vaikussek igatsevad. Kas nende lend ei seleta, miks inimesed üksteisest mööda igatsevad? Hanede lend ei seleta küll aga Varblaste sellepärast, et inimesed ei tea, mida nad tahavad. Ja kui nad jäävad, siis nad ei, ta. Nad otsivad alati seda, mida nad pole kaotanud, kuid leides muutuvad ükskõikseks. Sellepärast on nad kokku rääkinud üksteisest mööda igatseda räägib vanamees. Ja rohkem ma sellest heid ja Ses suureks läks. Kaugus. Seal tuli aia, viid teket ja laskis Varblase pihta paugu. Himuti ihkan ühe õhtu säng minuti vihkan. Ühe õhtumäng. Ei ütleb ja taganeb nagu kellelegi pealetungi eest koja nurka tajudes pimeduse pehmust nagu musta puudli pill. Ei või olla ei või olla, et nad on kokku rääkinud, pahvatab ta vanamehe poole. Inimigatsused on nagu linnud lendavad üksteisest nii lähedalt peaaegu riivates. Vaatame kokku. Taevas ja maa kõrgemale ei lange. Madalamale tõusta ei saa. Üks lind seda vahet väsimata lendab Mismõttes kelle tahet küsimata endalt alles Ta laskus vaevasele Cesale. Juba ta tõuseb taevasele pesale rabeledes, kui võrgust helina võtab kõrgust viimuneb, kaob sesse sinisesse kaosesse. Ja polegi lindu. Hirm kusagil linna tee ülenes linnuteeks sepp päikesest mööda viib. Näis, on vahaga joodetud, tiib. Aga ma näen siiski ütleb vanamees pead hoogutades. Sügav ja salapärane on inimese silmade tagune. Aga ma näen siiski. Ainus tõsine ja püsiv kiindumus on kujuteldav kiindumus. Hoia oma unelmat hinge laadikus. Sest niipea, kui sa avastad temal ühe paari sõrmejälgi on kadunud nimetu loo. Ma ei usu teid, ütleb kate bioobeedikust ning äkki mõlemaid käsi ette paisates kahe nimetissõrmega vanameest nimetades. Ma ei usu teid, küsige viimaselt heidik kult, inimese õnn, olgu see väike, peaaegu olematu, siiski tuntav, kombatav on enam väärt kujutletavast suurest. Siis pole sul midagi kurta. Mineja, looda ja otsi teda taeva alt. Mullast vaevalt. Ja Haralduva vihmapuu juurest. Vaat kui inimesed sõtta sõgesi libisevad nagu lehed, sügis, jõgesi. Kaovad kui pinged pärast viivulist liibu. Pärast viivulist veebu haljast tasandik hinges mööduvat murdu tungi, jättes maha komeedid, kometid. Nende valjuse, Soomet tee joonistatud oks ajab pungi. Kuula tornikell lööb vastu, kostab pasunad ära. Ja veel üks päev kõlas lasuna ära. Nikolai batuurini luule mõtisklusi tõid teieni Helle-Reet Helenurm Olev Eskola ja Andres Ots. Saate muusikaline kujundus oli Silja Vahurilt helirežissöör Mart puust.