Keskööprogrammi luulekavas kuulete Mati Rahu koostatud põimikut eesti autorite lembeluulest. Iga luuletus pärineb erinevalt luuletajalt autorid vastavalt põimiku järjestusele Jaan Kross, Arvi Siig, Hando Runnel, Enn Vetemaa, Aleksander Suumann, Juhan Saar, Paul-Eerik Rummo, Mart RaudTõnis, Lehtmets, Vladimir Beekman ja Erni krusten. Niisiis eesti meesluuletajad ja armastusteema. Luulet loeb Peeter Tooma. Muusika valis Vello Rand. Tumesinist rohtu sina oled veel plika ja mina olen ka veel poisiohtu. Meie kohal sinistes puudes, lekendab koit või eha. Ja me oleme rõõmsad, nii rõõmsad, et ei tea, mis rõõmust teha. Lendaval saarel tumesinises pehmes rohus 1000 salamärkima jalutsis on sinikaskede Valevast ohus. 1000 märki on kividel, hämaras veha või Koidula üsas. Ülemlaul igav Maria sees. Unised päid, siis kadakapõõsas. Märkame lendavat saarel kesk pehmet sinist rohtu. Sina oled veel plika ja mina olen ka veel poisiohtu. Me tõuseme lendava saare sinisest kastes kohust. Ja hommikusinine liblikas. Läheb lendume aseme lahust. Sa oled hea. Sa oled väga hea. Kuid mul ei ole sulle miskit anda. Ma tean, ma tean, ma oma elust, tean. Kord tuleb see, kelle sulle kõikana anda. Sa oled hea, sa oled väga hea. Ta saaks mureda ja kannatustekandjaks. Kuid enne paljudele palju kordi tean sul mitmel ristteel, tuleb vastus anda. Sa oled hea, Sa oled väga hea, kuid mul ei ole sulle miskit anda. Ma tean, et ma tulen kord jälle ja hakkan sind nõudma taga ja otsima igat su jälge, kus kunagi kohtusime rada. Mu tulekuna aimates tunda siis kuuldavaid öölinnu karjet on hämarad ööd, minu tundlad. Neis pidet saan leida ning varjet kõik muistse, mis vajunud liiva. Mu tulek taasäratab üles, ehk küll teda kurjalt ja kiivalt aeg unustus peab oma süles siis nõu andma tagasi sind jälle me päevi neid väheseid liiaks. Ning tundima kardan, kus jälle pihust kõik pudeneb. Liivaks. On põletatud viimsed, haprad sillad. Ma olen uutest ilmudes veel kurt ja pime. Sa kuskilt kaugelt sosistad mu nime. Ja aknaruutu imbub koidu kahjat, lillat. Aeg tallas lapsepõlve valged jänesvillad, kuid valu pole lahti puhkenud. Ime on nõnda pimestav ja suur ja kummaline et kardad nagu lapsed järsku peota pillad. Pool kehatuse olid vaevu-vaevu maine kui päikselaik. Kui öise metsa lõhnad kui hinge tagamaade paikne kirvendus. Nüüd hirmus lähedase tantsu, sõrmed kõhnad, su silmadesse sigi mõttevirvendus, mis veel ei usu, et nüüd oled naine. Su valgete hammaste naer. Su hammaste valge naer on maikellukese helin sarapuusalu hämaras armsa. Ma pean sind südamega kuulama sest liialt palju õhku õhkub sõnadest. Ma pean sind südamega vaatama, sest liialt palju pagemistan pilkudes. Ma pean sind südamega suudlema. Sest liialt palju eksimist hetkedes. Ma pean sind südamega embama. Liialt palju karedust on kätes. Nii me läheme Vikerkaar väheke ja mõni pilve kill meie kohal. Kuhu me tõtame, millega andmas? Mexic südajanus, jaamu? Õnn näib olevat käes, meil ammu. Me läheme Vikerkaart väheke on meie kohal. Õnn ei seisa, ei püsikohal. Valge pilve kyll Glenda käies Su kannule leiame endagi. Kardan, et ütled ükskõik. Ma kordan, kardan su suud ära, ütle ükskõik ükskõik on tühjem kui tühi, ükskõik, ei kustu, ei põle. Sõna suigub, kui surma varjus. Kõlatu, kõle varb kui varjusurmas, tühi ja vale. Ära ilmaski ütle, ükskõik ütleme palun ükskõik, ütle ükskõik, ükskõik mida muud. Ütle midagi muud. Jutuste kallis, millal ja kus ilmale sündis armastus? Raske on öelda sest palju on meil kingi kulunud kooliteel palju mul kärisenud särke ja pükse, kes seda ütleks, arvutud korrad, südamed lõhkunud, ühises taktis eksami ees. Tohutuid tosinaid, toredaid õhtuid mööda rutanud ühisel teel katsuses ütelda, millal ja kus ilmale sündis. Armastus. Ei käinud meie juures kiusakaid sõnu lausunud huuled. Selliste ette on tulnud, nüüd ei lepime enam, aga ometi leppida olnud. Pagana kena. Ütle siis, kallis, millal ja kus ilmale sündis. Armastus. Nüüd oled kaunim veel kui plikapõlveaegu. Aeg on ka hea, ta pole üksnes arm su silmades, uus sügavus on praegu. Leek paisub heledamaks, kirkamaks Maar. Tükk teed on käidud meil ja vahest kõige raskem, mis alges nukilises. Lapse eas me teame rõõmu, jonni, murdne maske ja ainult õnneks üksindust ei teha. Ning järjest paisub leek. Sööd kõhklusi, kui kulu on miskit kaotatud kuid pall leitud teel. Kui tuleb, küpsussüdamed, ei kulu. Nüüd oled kaunim, palju kaunim veel. Sa tahad teada, mis on armastus ja küsida endalt küsid teistelt seda? Nii pärinud on iga ellunud süda see küsimuse bana vastusega uus. Ent siiski vastamata jääb see küsimus. Lõppenud luulekavas luges Peeter Tooma eesti mees luuletajate lembeluulet. Saate muusikalises kujunduses kuulsite Klootidessey muusikat isa tomita esituses.