Õhtune päevas. Täna kuulete Mihhail Lermontovi luulet August Sanga tõlkes. Saatemuusikaossa valisime vene heliloojate Ronansse Lermontovi tekstidele. Kõlab kõrvuti tõlgetega Lermontovi luulega tema emakeeles. Kodumaa. Ka minule on armas kodumaa. Miks pean ma kalliks seda pinda? Ei mõistusega seletada sa. Ta vägevus, mis nõudnud vere hinda ja endas kindlad valitseja suud ja halli aia kallide muinaslood ei vala rõõmsat erutust mu rinda. Kuid armsad minule, miks küll ei-tea-tas trepid on, kus lasub vaikuse vilu ja õitsvate põlislaante ilu, suurveed, mida ükski piir ei pea. Mul taluvankris meeldib logistada, kui ringi eksleb pilk majajates ja silmapiiril tulukeste ja ta lööb võbisema nukrais. Külades on armsad põllul suitsuvine ja kingul kasekene noor, kes koltunud nurm, roheline ja ööseks steppi jäänud voor. Ja rahva elu tööja pruugid, õlgkatus, talutarre, hall, mil nikerdatud aknaluugid ja uudsed heli rehe all. Makastes õhtutel jään kauaks Simmunile täis rõõmu paljudele tundmatut, kuid tantsu saadab trump ja vile. Ja purjus talumeeste jutt. Oh, Venemaa, must aasta ootab sind, kui vihaga kord täitub rahva rin ja kummuli lööb krooni raevuhoog ja surm ja hukk on tuhandete roog. Tarbijal less, kord kaotav, viimse toesesse hääldus enam midagi ei loe. Kui äärsed täis surijaid. Raud käib mööda kurbi asulaid kus viipab ta seal kustub elujälg ja vaeva vaest Kolgast hakkab nälg tulekuma vastu, helgib vees. Sel hommikul end näitab võimas mees. Sa tunned, kes ta on ja aru saad, miks nuga peos, ta kõnnib mööda maad. Oh häda ja siis soi Kell pole väärt, kuid talle see näib ainult naeruväärt. Nii kohutav ja liikumatu, tal karm kõrge laup on musta mantli all. Mõtisklus. Me sugupõlvepilt mu hinge rusuv tuleviku sünk või sisuta ta liiga palju, teab, ta liiga vähe usub. Elab loiult, õige isuta. Maast madalast, meid piinab koorem. Kole. Ainus pärandus on vanemate vead. Just nagu võõral peol või teel, mil sihti pole. Huvitame maailmas omapead. Hing häbiväärselt tuim on hea ja kurja vastujõud eluvõitluses jääb välja toomata. Ei hädaohtudest me julgelt välja astu ja võimumeeste ees meil tung on roomata. Nii enne aegne vili solvab silm ta ihuüksinda keset õitel und. Kui ilutund on üle kogu ilmatall juba käes, on hukkumise tund. Vaim tühjast tarkusest on muutunud sigimatuks ei pihi sõbralega püüdeid parimaid naerualuseks maailma ees ei satuks need ammugi meie silmis naeruks said küll Lõbu, karikastme harva jõime sõõmu. Kuid noori jõudusid kas ei kaitsenud, sest kartes küllastust liig vara iga rõõmu hing poolikult on ära maitsenud. Me luule Ma ei tea, kunstitöid ei hinda, ei meie piinale, too needki parandust ja tundenatukest, mis jäänud tühja, rindame varjame kui nuus, varandust. Kirg on juhuslik. Lärm ja vihkamine veel kitsamaks veel kinnisemaks teeb. Ja hinges alation külmus, kummaline ka siis, kui veri tuleski. Mis köitis isasid, näib lapsik, meie soole. Au. Õnne endale ei leia päikse alt ja kiirelt astudes ees seisva haua poole ta tagasi veel vaatab pilkavalt. Pea jõuab lõpule Me sünge elulugu. Taome jäljetult keskunustuse ööd. Ei mõtet viljakat meilt päri järel, sugu, ei geeniuse alustatud tööd täis karmi kodaniku kohtumõistja, valjust, kordneadmeid tulev põlv. Nii tulvil jälestust. Kapetun, poeg, kes ilma jäänud paljust laostunud isa mälestust. On igav ja kurb. Pole ühtki, kes ulataks käe kui murede kütkes end laastud kui loota veel milleks, kui täitumist iial ei näe. Kuid aastad need kaovad, kõik paremad aastad. Kui armastaks, keda ei kesta sa jäädavalt see, kuid hetkeks ei tasu vaeva. Kui endasse vaataks, seal midagi rõõmu ei tee. Kui paljuga möödunud tuhas ei kaeva? Jääb kirgede tuhin. Kuid seegi kord lahkuma peab, sest mõistus on kohtunik, vali ja kõiki meie elu. Kes teraselt vaatab, see teab. Muud pole kui rumal ja labane nali. K. A. Vanglavärav vallamine. Oh, kui saaksin näha teid ratsu mustale, okkaline, musta silmaline, neid kaisutaksin, neidub kallist ratsu välja, tooksin tallist ja siis steppi. Oh kui hea, tõtaksin, kui tuulispea. Siin ma istun lugude, aga kõrgel, maastan akna biit. Minu süsi silmunaga, uhkes kambris, kaugele siit. Ratsulgesed välju, Halleid pole päitseid, pole valijaid. Kurbus see mul seltsiks ongi. Paljad seinad, silmapiir tohmilt valgustab mu kongi lambikese kustuv kiir ainsaks hääleks kogu aja ukse taga sammugaja. Tundetult seal vaikses öös ringi kõnnib tunnimees. Mispärast ei olemas Teppide lind, kes mu kohal, kui pilgates mind seal lendab, kes kõrgusi sinetavaid kalliks pidades vabadust vaid siit läände käendamatutaksin siis kus on hoides mu isade hiis, kus Šotimaal mägedes tühjas palees, kõik nad puhkavad kirstu sees. Mu isade päritudel, relvad veel seal seinal ripuvad kamina peal seal ringi ma lendaksin, kuni modi tolmukorra neilt minema viib. Keeld puutuksin kandlel, mis kaikus seal kord vastu heliseks nukker akord. All võlvide uduste mägede maal ja siis jällegi vaikseks jääks saal. Asjatud soovid. Mis kasu on neist üle saada? Matuseseadus on meist kodumaakingud. Nii kaugel on need. Meie vahel on voogavad veed. Eelkäijad, seal uinuvad igavest und. Poeg, siin vaevleb keskvõõrama lund. Siin sündinud, sinna veab, igatsus mind. Oh, miks polemas Teppide lind. Ma sinult armastust ei, Anu mind kauem kammitsas ei pea su meelitus või halvakspanu. Me oleme nüüd võõrat tea. Sul unus vabadust ei anna ma iial eksituse eest. Sa küllalt kaua suutsid panna mind käima eemalt õigest teest. Su naeravad, suud kaht kaunis silma liig kaua teeninud. Murrin. Ma vihkasin kogu ilma, et rohkem armastada. Sind ei mõtelnud oma loomingule. Kui sina mõttes asusid, ma sulle andsin hinge, tule. Ja millega sa tasusid? Ehk oleksin ma teose loonud, missugust ilm ei tunne veel ja surematust oleks toonud siis mulle kõigi tänumeel. Miks rääkisid sa Hellast palgast, kui mind subpilgud puutusid? Miks polnud sa kuid tutvuse algas see, kelleks lõpul muutusid. Ma olen uhke teistelt leida sa armastust, nüüd loodad vist, eks mine. Orjusse, heidame iialgi. Head nägemist. Nüüd läheb lõunasse mu rada kuid minevik, lahkumist, sest võimatu on unustada nii hästi, tundes teineteist. Maaelu maitsen nüüdsest peale ja kirge, teesklen, petan vaid osa, naeran kõigiga, kuid eales ei näita oma pisaraid teist korda armastada, keegi ei saa ju nii. Kas ükski muu võiks austust väärida, kui seegi, kes ingel oli? Polnud truu. Kõik oleksin ma võinud anda, et hoida Sinuket mahull kogu ilma põlgust kanda. Ka surra polnud raske, mul ei leidnud minus kahtluspinda ja ainult sulle toikaze rind. Kas teadsid samu tunde hinda? Ma leidsin teise kaunitari ent rinnal veel on supportaree, kuid kauged kauni ajavari. Mu hingel on kallis, see ka uue kiindumuse kumal sind unustada puudubjaks. Nii mahajäetud ebajumal ju ikkagi jääb. Jumalaks. Usk. Kui kollaseks lööb norm ja hällib tasahilju ja laane latvadest, käib üle kerge tuul ja Vabarn punaseid all halle krooni vilju rohtaias. Kobaras on igal ploomipuul. Kui kastest lõhnab kõik ja kaugeid metsa, harju koit kullatab või eha veeretab. Hõbekannike, mis peitub põõsa varjus täis usaldust, mind lahkelt teretab. Kui vaikses paikades ma eemal linnakärast käin, mõttes oma pead ja oja metsa all mu kõrvu sosistab üht saagat salapärast heast vaiksest maast, kus sünnipaik on tal siis ununeb kõik see mis igal pool mind vaevas, tõid kortsud laubale ja rinnast rahu viis ka maa peal. Õnnelikuma suudan olla siis. Ja näen, et jumal asub taevas. Pilved kesktaevastes steppides sina kõrgel, kui helendav pärlikee ripute lahkuma sunnitud, nii nagu mina koduselt põhjamaad lõunasse kipute. Tundmatut Eiland, kired ja kannatus jäädavalt külmad ja jäädavalt vabad kodutult rändate laotuses raamatus. Kaljukuldne pilveke, kui õhtu jõudis puhkama, jäi hiigelkalju najal mööda sinitaevast koidu ajal jälle rõõmsalt kaugustesse sõudis. Kalju kurdudesse kastevesi pilvest jäi, mis ammu juba hajunud. Erak raskelt mõttes on vajunud. Ja ta kõrbes nutab hiljukesi. Heebrea meloodia. Oled näinud, kui vees selgel ööl sinu ees hiilgab täht nagu hõbedakild. Lahe peeglisse tast puhtas sätendavast langeb valguse Pirvendav sillid. Aga katsuse ealdada, tabada sõja. Põgus petlik on kõrguste kiir. Vaevalt emale kaob sinu vari, kui kaob. Nagu tähtede lõõm, nii ka üürike rõõm meile sageli tabata näib. Aga sirutad käe ongi läinud enne kaugele ees jälle kutsuvalt käib. Seal kustumas on päeva viimnegi ir. Vello ristidel kuplil helgib ta nii eredalt. Valus vaadata. Onu pilve Rõnkail veerel verevaod Need õhtutaevas vähendavad kui maod. Kerge tuul käib ringi aiateel, kus kõrred kõik sajust märjad veel. Eks lillekesi seal seisis teiste seas, kuid kaunitar, kel pärli, kroonu peas. Ta karikal veel hiilgas vihmatilk. Ta näis, kui neid, kel pisarais, on pikk. Leinates küll seisab noruspäi, kuid siiski rõõm tal põue põhja jäi ta ilusam. Ka murekoorma all. See teadmine ei lähe meelest tal. Puhas õhtune taevas, selged, kauged tähed, selged kui lapse õnn. Miks ma küll mõeldagi õnnest ei tohi, mis oleks selge, kui tähed mu pea? Miks oled õnnetu, küsivad teised. Mis mul siis teha? Tähed ja taevas on tähed ja taevas, mina aint inimhing tähtede all. Esimene laps inimlast kadestab aina mindaga, teevad kadedaks tähed. Need on nõnda kaunid olla Ma tahaksin tähtede seas. Nii üksi siniudus loobib üks puri merele avaral. Mis ta küll võõrsilt leida soovib? Mis kodumaal jäi maha, tal mast naksub, paindub tuul on kähe. Lähen välja, kaugele ees, kaob uttu. Kruusatee, kui hiilgav hõbe Ö-tähega täht kõrgel ajab juttu? Kuulab kõrb. Nii hääletu. Imekaunis pidulikum taevas seni särase vaikselt magama. Miks siis mina uitan hinge vaevas? Mida, oota, mida leinan. Ma ei mu põue enam ootusmahu. Kahju, mul ei ole möödunust. Otsin ainult vabadust, rahu. Ihkan ainult und ja unustust. Külmas mullapinnas. Paun, mis röövib elujõu taha Lundit. Elu tuikakse rinnas. Tasa kerkiks, hingates mu põu. Et mu meelest rasked mõtted kaotaks armastusest laulev mahe suu kohisedes Halleid uksi laotaks. Mihhail Lermontovi luulet August Sanga tõlkes esitas Jüri Krjukov kõlas Targo Mõski, Rubensteini, Rahmaninovi Farlamovi kretseniinovi ja ta neijevi, muusika luuletused ja vene heliloojate romansid. Lermontovi sõnadele valis põimikusse Reet Sein. Saate režissöör oli Einar Kraut.