Eesti sõduritund. Juulikuus 1940 elati okupeeritud Eestis, ent ikkagi veel nähti üht meeleavaldust meie sõduri osavad. Täitsa tõsi, tõsi, mis ma siin räägin, seda ma ise elasin üles. Ja siis oligi episood, mis siis oli see Kadrioru staadion vähe, käisin väljas, aga siis läksime poisid välja ja seal staadionil oli siis väga palju sõjaväkke ka siis lahingusee tondi sõjakool oli peaaegu väljas seal. Kas see oli see oli Eesti-Läti jalgpalli maa maavõistlus ja 18. juuli 1940. Ei tohi ütelda, need jah, ja kui siis Palusalu tuli, järsku jäävad need lipud käes, esine testi lippusi tekkis nii palju, et nad kõigi lained, lipud seal küll ründas ja käes ja noori tütarlapsi ja naisi ja kõike seal ja seal meil üks, paar-kolm 1000 või seal rahvast seal parkis siis ja siis niisugune mõte järsku, et lähme sinna. Teadsime, et riigivanem päts on alles seal president passis. No siis sõjakooli mehed, kohe nad aspirandi, kõik, kohe lähme toome relvad ära, lähkrid relvi, pid minema. Aga üks. Jaagu oli mingi ülemus, oli üks major, see rahustas maha poisid, et relvadega me ei saanudki, me ütleme, midagi me siin teha relvadega ei ole võimalik. Et need, nendel venelastel, aga seal tegelastena sõjaväe ei olnudki veel vastu, rohelises toas oli see arro mehed, olid need üks mees tallates oma rahvajalg alla puruks märkoffis teisele kohale. No nemad tulid ikka hurraaga vastu ka, aga meie läksime jälle, kuidas edasi minna. Siis oli hümni laulmine ja see oli valvelseisakus, oli see vene sõdur või oli see rumeenia siis võida valvel ja siis oli ratsapolitsei. Ratsapolitsei pidi kavalvelo võtma, seda ma ei saanud ka siis tegutseda, sellepärast laulsid enne ja siis sel momendil nagu see viimane rida lõppes, siis hurraaga joosti jälle edasi. Läheme ikka päris sinna lossi väravateta välja, siis tuli üks tank sealt ajast välja. Plekikarp, mis pleki karbilam lükkame ümber kummuli, teise ei tulnud ka ja aga nägidatistike kibedaks asi läheb, siis kutsuti tuletõrje välja. Tuletõrje tõi neli, viis masinat. Aga tuledenane kerad, siin ei ole midagi kustutada ja naised ja tütarlapsed korjasid sealt roos ja liilia loopisid autodel, elagu Eesti tuletõrje. Ja need panid selle asja naljaks, keerasin masinad ringi. Aga siis tuli, venelanna, saatis siis oma armee üksused, siis tuli üks, viis, kuus, võib-olla rohkem masinaid räni kiivrites mehi täis relvadega Narva maanteed mööda, nad tulid ja tulid kohe lossi väravasse välja, et siis vaatasime, saavutasid maha, et midagi oli siis ohvitseridest sõduritele kõigile, hoiatasid mereväelasi väga palju siis need olid väga aktiivsed. Et aga ärge nüüd poisid, et tahate, mitte ei lähe üksi kaksi linna tapavad need need püüdma ja arreteerima. Et minge suuremas kampades 10 mehe viisi, kui te nüüd lähete ja nii me tulime kaaslase suurema kambaga ära sealt ja ja seekordses lõppeski see asi. Järgmine päev küüditati kindral Laidoner. Riigi peale anti aega 30.-ni. Balti riikide liitmine Nõukogude Liiduga oli veel lõpuni etendamata ja nii viidi nad oma kodumaalt üle piiri. Võõrriiki. Riigikogu liige Trivimi Velliste nüüd juulikuul Haapsalus. Täna oleme palunud siia, oleme kogunenud siia selle ajaloolise maja juurde, kus 12 aastat elas Maria Scarbekus eszka Laidoner kellel oli looduse poolt issanda poolt antud nii tugev tervis, tugev tahe, et ta jõudis Venemaa õudustest tagasi siia ja elas siin majas 63.-st aastast kuni 75. aastani. Ta elas üldse kõrge vanuseni peadu 90. eluaastani. Täna, mil oleme siin selle maja juures mõtlemine sellele, missugune tähendus oli sellel ustavalt naisel meie sõjavägede ülemjuhatajale. Sellel vapral naisel, kes vahistamisel oma kodumõisas Viimsis, ütles vangistajatele kommunistlikule siseministrile Maksim Undile, et kui minu mees viiakse siit ära, tulen mina temaga kaasa. Aga asi ei ole ju ainult selles, et tegemist oli ühe väga truu ja väga ustava naisega. Oma meeleasi on sümbonis üle igaviku kesta sümbolism. Asi on sidemes Eesti ja Poola vahel nii nagu ka selles tõsiasjas, et kindral Laidoner on maetud ühte hauda. Legendaarse Poola asepeaministri ja Varssavi ülestõusu juhi Jan Jankovskiga. Kaks uut juhti. Eesti ja Poola juh lamavad ühes tundmatus hauas Vladimiri kalmistul. Ja erinevalt sellest kuidas me saime kätte president Pätsi säilmed, ei ole kuidagiviisi siiamaani saanud veel kätte kindral Laidoneri maiseid säilmeid, aga me ei ole oma lootust jätnud. Me ei ole oma jonni jätnud ja võib-olla tulevikutehnoloogia ja parem juurdepääs vene arhiividele tulevikus võimaldab meil ikkagi kunagi kindral Laidoneri maised säilmed Vladimiri kalmistult üles leida ja nad meie kodumaa mulda matta. Poola vabariigi suursaadik Vaidže Roblevski Lapsesse nii Trumpile selle perekonna saatus, näitab ta ja demonstreerib meie rahvaste saatusi. Nendel rasked. See oli väga traagiline ja dramaatiline saatus. History blogi võimumis nime aga see toimub nüüd alles sellepärast paremat ei olnud meil kaua võimalust oma ajaloost tõest tõsiselt rääkida. Kodude prograb juba sellest, me ei räägi mitte selleks vanu haavu lahti kiskuda. Väga erinev paljude Euroopa Liidu liikmesriikide omast. Toitu tohib siis ostis kolme euro, usun, ma sobiks sinna siin. Ja praegu, kui me vormine, uue Euroopa Liidu tulevik peab arvestama kindlasti ka meie riikide rasket ajalugu. A. Ei no aga. Kindral Laidoneri muuseum ootab Teid tutvuma kaitseliidu näitusega direktor Indrek Tarand. Kui lubate, siis lisaksin omalt poolt sellise personaalse mälestuskillutükikesed juures, seal on tõesti ja kaitseliidu tegevusest. Minu vanavanaema vennad Johannes loorber ehk Looper Johannes, oli ka kaitseliitlane, nagu paljud talumeretaluperemehed Peningi vallas. Ja 1941. aastal viis tema elutee seda kokku eikellegi muuga kui hävituspataljoni staabiülema Mihhail Pasternak. Iga. See oli aeg, mida kommunistlik kirjeldas, kuvab järgmiselt. Kodanlikud, natsionalistid ja kulakud olid hakatud paljastama oma hundi lõugu ning asunud nõukogude inimesi selja tagant tapma. Kuid ma loeksin ette siin ka üheteistsuguse ajalookirjanduse katkendit mille autoriks on minu vanaema, kes eelnevalt, erinevalt eelmisest tsitaadi autorist oli ülikoolis õppinud. Ja reklaami lobed aluspõhja-ida, suunas tsirka 200 meetri kauguselt vasika koplis asemel ooperis. Vana peremehe õe Liisu, sündinud 1870. aastal ehitatud väikene maja kus 41. aastal elasid kaks õde Liisu, Johanna loorber. 25. augustil oli üksi toad miisu ja maja ukse oli ilusa ilma tõttu lahti. Liisu istus akna all laua taga, seljaga ukse poole, õmbles tuba mundris mehi täis ja eks küsinud leiba. Vanal inimesel oli tõesti ainult väike kannikas vana leiba. Tädi riidu ise nimetas väike Cruyuski ja niiduki siiale vastas edasi. Kõnelejate oli nii suur, et üks meestest küsinud, kas talus leiba tema vastasteks talus ikka ole. Mees käskis, vii meid, ta jõuab Talumäe nurgale, küüditati liidu heleda häälega. Mõrtsukad tuleb ja ise jooksis uksest mööda. Puuda tallu Abingut. Johannese Gustav Tohver olid hommikul hobuse Kopli uudismaad heina koju vedanud ja kella poole 11 ajal sõid köögis keskhommikut. Gustav Tohvrid oli püstil ja aga Johannese pintsaku kood revolvriga köögiukse taha nagisse riputanud. Kuuldes tädi Liisu hüüdu ja sammude müdinat garanat Johannes püsti, võtnud revolvri ja pistnud püksitasku ning jäänud kambri uksele seisma. Tema selja taha kambrisse jäänud Gustav Tohver. Kuna maja uksed olid kõik pärani, siis sisenesid keegi mehed ja esimene tiidid Regolmriga Johannest alandas, käib üles-alla, anda meid terve polk. Jooned tõstis käe käetõstmisega, haaras revolvri ja laskis välkkiirelt revolvriga ähvardaja kuulid pähe. Nähtavasti oli üks meestest ja need välja, lapse kuuldes viskas aknast sisse kolm granaati, milledest ükski lõhkes. Peale esimese mehe kukkumise jooksid teised ravinal õue ja nende järgi ooperi Johannes, kes lasi põgenetel järele veel Regolmeis olevat viis kuuli. Kui laike õigesti õue kanti hakati tahvlit uurima, siis selgus, et surnud on Mihhail Pasternak. Tema kantavat nakkusest taskus olid head eestiaegset Tallinna ümbruse kaardid Ühed, armastuse kirjad ja blondiin, tütarlapse pilt. Mähkisime ta nõukogude lipu ja matsime koplis. Enne lõppu veel ütleks ma seda, et loo moraal on siinkohal selles et kui üks puhkeb siberi mullast, siis teine lebab kommunistide poolt ümber maetud metsakalmistul peaaegu Liidia Koidula haua kõrval. Kuuli auku muide, laupäeva ja mitte kuklas nagu minu sugulasel, kes Siberis oma elude lõppedes. See on üksikjuhtum, mida me püüame üldistada täna avatava näituse abil. Le ma seal metsas valve ei, selles majas on pesa teeninud, kuna see asi täitsa. Täitsa. Täitsa. Ning meil ei ole raha, me peame, me ei ela ja me ei saa ei või ei taha. Ei taha keegi. Kuule meil tuleb uus silma, on võitnud. Sinimustvalget me ikka au sees hoiame. Ja koidikul siis selgitame, kes meist on õige eestlane. Langenud metsavendadele kommunistide vastu võideldes 10. juulil 1941. Lendur-kapten Oskar Aksel. 13. juulil 41. Lendur-kapten Juhan Kalmet lendur major Arnold Streimann lendur-kapten Martin tärts. Aviomootorist vanemseersant Herman Tombach. Metsavendade kohtuotsusega mõisteti lendurite äraandjaks surma, kes sai 300 vene rubla ja poodi ülesse taskusse, voodi oli minu. No ma olin siis kuue 70 lapse käevarre jämedune nisugune. Ta oli pikali maas, sõidab jõe ääres niimoodi ja ja poos ennast ise ülesanne, kuidas poolikuse, kask nii peenike ja kas oli õigused näiteks kirja maha seda raha mitte? Ei, ei järgi ja et see oli vere, sind. Tärkas ja lõpuks metsavennad omal ajal muidugi saeti sinna patareisse kinni ja edasi ka, kui nad jõudnud nüüd ühe jutu järgi peksite surnuks viidi Siberisse türklaste maha ja ei tea keegi, mis sai. Järgi aga siin me nüüd oleme. Aga sul on olnud kaitseingel, et tallinnas hulka Alles veel. Linnusulg jah, juba nagu päeval siitsamast, eks ole, siis. Paar kilomeetrit ja soo peal. Kuidas linnusele lugu oli? See oli arengu ajal. Me hakkasime siit ükshaaval läbi murdma ja soosuunas ja see ei olnud veel päris siin ringi on päris koos, nii et sealt vaatasime läbi. Ja muidugi see vähene toitise digitiiger momendiks, väsisin, pikali, kukkusin pikali. Ja siis üks arvatavasti vaenlane leidis, äkki mind nägi, hakkas, laskuvad lasundid ümberringi paar lasku ja. Ma olin ninali maas, siis äkin täpselt nina ees oli linnusulg sügisel pasknäärisulg, kus on peal värvid, sinine, must, valge, ja ma alati, kui seda sulge vaatasin, nägin, siis oli üks niisugune kindel mõtet. Kurat sina mind küll tappa. Ja lasin sind selles uues paar pauku tema enam ei lasknud pärast ja siis jõudsime soobel välja ja linnusulg mul alles ja väga nõutuks. See on iga aasta, vahetan seda taskukalendri pealt teise peale ja ta on täpselt sama ilus, kui ta oli 64 aastat, aga praeguse seisuga üleval astunud lennuväelased, austatud õhuväelased. Mälestame inimesi, kes andsid oma elu esimene nendest homme 64 aastat tagasi ja paar päeva hiljem. Ülejäänud mida ma tahaks rõhutada? Täna, me seisame teie rivis. Paari nädala pärast õhuaastapäeval, teie seisate meie rivis, see tähendab sisemine side põlvkondade vahel on säilinud ja ma mõtlen, see on kõige olulisem, mida me täna võime nendele langenutele öelda. Vaadake, palju lapsi on täna siin ka tulnud oma peredega, see tähendab Need, inimesed pole. Nad on langenud, on nad on surnud, aga meie mälus Nad on igavesti elus. Nii et paneme õhuväe poolt meie kolm üksust, mis praegu on õhuväes, õhuväestaap, lennubaas ja õhuseiredivisjon lilled, et mälestada. Neid inimesi tänapäeval räägime palju, me räägime NATOst, me räägime Euroopa Liidust. Siis meenuvad need sõnad, et olgem eestlased, aga saagem eurooplasteks. Seda võiks täiendada tänapäeval veel. Olgem eurooplased, aga jäägem eestlasteks. Veetkem nüüd kümmekond minutit Tartu lauluväljakul ja meenutagem Eesti vabadusvõitlejate aasta kokkutulekut. Pikki aegu ei ole neil kokkutulekul näha olnud tervitajaid riigi kõrgema täitevvõimu nimel. Aga täna kuulevad kunagi relva hoidnud mehed, mida on neil öelda kaitseminister Jaak Jõerüüdil. Tulles Tallinnas kaitseministeeriumis ja kaitseministeeriumi nimel. Muidugi ma tervitan teid kõigepealt see. Kuid täna on vist kõige õigem alustada sõnast vabadust. Kõigile inimestele märgiks sõna kogu maailmas midagi erilist, aga kõige rohkem märgiks. Midagi erilist neile, kes on valmis oma Täie seas on palju niimoodi kannatanud inimesi. Aga mõnes mõttes on ju terve eesti rahvas olnud pool sajandit vangis alles hiljuti. Ja selles mõttes usun ma, et terve Eesti rahvas hingab vabadust, seda inimese erilist seisundit väga kõrgelt. Ei tohiks seda kunagi unustada, et see ei ole kahjuks maailmas loomulik seisund. Ja meil ei ole mõtet ka loota. Argine vabadusmaises maailmas on kunagi paradiis. Ta on ikka täidetud Igapäevaste sekelduste ja mureda ja jagelust, aga aga ta on siiski väga eriline. Nautige vabadel. Teine sõna. Teine mõiste, mida ma tahaks teiega täna jagada, on mälu. Mäletamine. On olnud keerulised aga kogemuste poolest väga rikkad elu. Teil on väga palju väga erinevaid mälestusi. See on suur ja väga oluline osa eesti mälust eesti ühisest mälust ja ajaloos. Ja taas virangu mitmed teised targad inimesed Eestis. Oleksin ma teile südame peale täna ja siingi. Et kui kellelgi on kõhklusi, kas minu mälestus on tähtis, visakene kõhklused nurka, kirjutage võivadki linti oma mälestused. Kui teil on mure, mis nendega peale hakata, kui terveks raamatuks filmiks järku, siis tulge, küsige kaitseministeeriumis, sealt saab ikka abi ja nõu. Aga kindlasti saab nõuga Laidoneri muuseumist. Meie sõjamuuseumist võeti ka sinnapoole pöörduda ja ma olen täiesti kindel, et ta muuseumi inimesed on rõõmsad, kui nad saavad kätte, mis vahest teie mälestuskillu ilma minevikuta ei ole tulevikku. Seda mõtet on ikka korratud ja seda ei maksa kunagi unustada. Seda mõtet, mida samuti mitmed targad inimesed enne mind korranud. See kõlab. Püüa päeva. Aga teil on õnnekombel olnud ka pikkadel mõelda. Inimene ei pea ju mitte kunagi. Kui kaua ta elab, mõni sureb imikuna, mõni sureb koolilapsena, mõni sureb siis, kui kõige paremad eluplaanid on just tehtud. Kõigist raskustest hoolimata on teil ju väga vedanud. Te näete tänast päeva, see oli vaba päev. Ma soovin teile kogu südamest nautida seda vabadust. Siin sa imeilusat ilma selles imeilusas linnas Tartus sellel maal, mis on väga ilus ja mille nimi on Eesti. Nautige seda avatud taevast, Te olete kõik selle kuhjaga ära teeninud. Ja mõelge, et mitte sugugi kõigil inimestel maailmas praegu ei ole seda võimalust. Ja lõpetuseks soovin ma. Lõpetuseks tahan ma teid väga tänada kõige eest, mida te olete Eesti riigile ja rahvale oma elu jooksul teinud, mida te olete andnud, aitäh. Kõneleb riigikogu liige Trivimi Velliste. Mis on lõppude lõpuks omariiklus? Mis muud kui üks ühiskonnakorralduse vorm, mille abil kaitseme nimega vabadust, kaitse, looma eneseväärikus. Selleks, et keegi võõras ei saaks tulla lihtsalt nii saa meie tuppa trahvima. Nagu te teate, kui aga 939. ja 1940. aastal oli Eesti omariikluse kaitsmine äärmiselt keeruline. Me olime täiesti ihuüksi, meil oli vaja aega võita ja oodata sõdimiseks paremat hetke. See hetk saabus siis võitlesid võitlusse astusite teie, Eesti sõjamehed. Olgugi et vene propaganda on peetud aastate pikku ja õieti juba nõukogude ajal aastakümnete pihku maailmale selgitada, et teie võitlesite Suur-Saksamaa eest jah, maailmas järjest vähemaks neid, kes sellist juttu usuvad. Eesti oma selja järjest rohkem sirgu ajanud. Ja Eesti on hakanud rääkima järjest rohkem selge häälega. Ja see on hakanud viljakandva. Maailmas juba teatakse, milles teie võitlesite kallid Eesti sõjamees ja vabadusvõitlejad. Teie, kes te noorte meestena läksite sõtta sinimägedesse Teie teadsite ju väga hästi, et te lähete just nimelt Eesti kodanikena. Mis selles, et teil olid käes saksa relvad ja seljas Saksa morfioriidad. Riie ei riku meest. Muidugi läinuks palju parema meelega eesti mundris sinimustvalgete lippude all. Aga see polnud võimalik. Te läksite peaminister uluotsa kutsel? Te võitlesite Eesti eest. Te tegite seda väga hästi. Teie vaprus tegi võimalikus, nagu ma juba ütlesin, selle, et seitse protsenti eesti rahvas suhteliselt põgeneda läände, jätkata seal olulisust, võitlus meie vabariigis vabanemise eest. Kuid teie võistlusel oli teine väga oluline tähtsus, millest on vähem räägitud. Hoidis ära selle, et punaarmee oleks jõudnud juba suvel. Selle kohustanud Soomet, kes pidasid meeleheitliku meeleheitlikke kaitselahinguid Karjala Kallasel. Kui punaarmee oleks seal olnud Tallinnasse, tähendab Helsingi külje all oleks soomlane võib-olla tulnud sõdida kahel rindel. Ja selles olukorras oleks Soomel olnud tunduvalt raskem vastu pidada selle hektari sügisel, kui meil õnnestus sõlmida vaherahu. Te olete andnud oma panuse Soome vabadusse. Mitte ainult need mehed, kes sõdisid Soomes Kallasel, vaid ka need eesti mehed, kes selliseid sinimägedes Kolmandas ja kõige tähtsamaks Teie võitlus lõi moraalse aluse pool sajandit kestnud vastupanule Eestis kodumaal. Olgu seevastu paradiis relvaga metsas või olgu see passiivne vastupanu aastakümnete jooksul igas kodus, igal töökohal, seevastupanu ei oleks olnud nii tugev, kui sellel ei oleks eelnenud. Teie võitlused sinimägedes ja mujal. Ja p võistlus andis eestlastele aastakümnete jooksul teadmise et võitlemine vastupanu on võimalik ja vähe sellest, ka võitmine on võimalik. Ent sellest ei piisa, kui ainult meie siin, Tartu lauluväljakul seda kõike teame. Tõde teie võitlusest kuulub kogu eesti rahvale. Enamgi veel, kuna Eesti on taas liitunud ülejäänud Euroopaga. Kuulu tõde teie võitluses kõikidele Euroopa rahvastele. Nõnda on täiesti loomulik, et eelmisel suvel sinimägedes ja Tallinnas Kadrioru staadionil esitasite pöördumise riigikogule et riigikogu allaks teie võitlusele Eesti riigi nimel ametliku ja kõige kõrgema autoriteetsema hinnangu. Riigikogu, nagu te teate, on tajuks oma rahva nägu. Riigikogu on siiruviiruline. Arvatavasti on 50 okupatsiooniaastat teinud oma töö. Et nii nagu rahvas tervikuna kosub, kosub ka vaimselt ja hingeliselt. Pikapeale siiski. Nii on ka riigikogul lootust igaviku ees oma kohust täita. Igatahes ansilla 15. juunil käesoleval aastal riigikogu kevadise korralise istungi eelviimasel istungipäeval riigikogu menetlusse otsuse eelnõu mis kokkuvõtlikult ütleb järgmist. Esiteks. Võttes aluseks Eesti vabariigi põhiseaduse ja rahvusvahelise õiguse testis Eesti vabariik katkematut. Teiseks Eesti kodanikud osutasid Nõukogude liidu sõjalisele agressioonile õiguse pärast relvastatud vastupanu, rõhutan, õiguspäraselt relvastatud laskuma. Ja need olite teie ja teie langenud sõbrad, kes seda relvastatud vastupanu osutasid. Kolmandaks, see võistlus oli juure olemasoleva Eesti vabariigi de facto iseseisvuse taastamise nimel. Ja sellest tulenevalt riigikogu otsustab. Eelnimetatud relvavõitlust tuleb pidada Eesti vabadusvõitluseks ja selles osalenud Eesti kodanike Eesti vabadusvõitlejaks.