Keskprogramm. Tere õhtust. Head inimesed, valmistuge helget suvist luulesaadet kuulama. Kolmel suvekuul juunis, juulis ja augustis kuulame ühe valiku pealkirja all Kuu südames. Viiu Härm on valinud ja jagad meiega lehekülgi August Gailiti romaanist Toomas Nipernaadi ja Ernst Enno ning Marie Underi luulet. Head kuulamist. Eks see pikk on siin ja teine on seal. Ja kolmas on enese südame hääl. Kel sõnu siin leiaks veel keeld. Kus on sokk, kallas jaka auku säranud silm, miks sa ei leia veel und? Pool valgust, poolvarju. See südame tee. Nii heliseb see On üürike, õnnestav tund. Kepp kätte järeneta. Valge on õnn. Veel kuskil on otsata. Kõik kordub. Ons kordaja isegi uus? See küsimus helises mõnegi suusk laskma, mõtetest vabaneb pähe, las olla kõik kallas ja kauguse rand. Ööl 1000 on paitavad kätt. Täi tasa. Ja laula nii üksinda tee, vabaneks kõigest kord kütkenenud meel, L 1000 on aitavat kätt. Käi tasa, seal laula, joosta kõik, las magada udu. Ja ilm läks, ööbik on siin ja teine on seal ja kolmas on enese südame hääl. Las ära. Vilistades Trallitades läks ta mööda tolmavad teed. Ööd veetis ta metsades järvede ääres või jõe käärudes. Päikese tõustes aga sõtkust tuleaseme, pildus hõõguvad tunglat laiali ning kõndis jälle edasi. Tal polnud kiiret ega sihti ning ta oli veidi iseäralik. Tihti seisatades, loobus vahelduvust maastikust, aimates lindude sirinad, ise rõõmus ja lustlik. Ta oli pikk ning lahja. Suured silmad olid täis rõõmu ning nimetas end Toomas Nipernaadi yks. Nähtavasti oli ta juba kauemat aega teel olnud, oli väsinud ja tolmunud. Ei ta rutanud kuhugi. Samost samuti enese lõbuks ja meeleheaks mööda metsi ja maanteid. Ning vahel puhkes mõne põõsa all mõne puu varjus mõnes vanas heinaküünis kuskil soo ääres tuli vähenõudlike, leppis piskuga. Tihti kaldus teest hoopis kõrvale sammusele põldude sattus sügavale metsa ning eksis päevade viisi tehnikuise padrikuis, kuni leidis jälle mõne jalgraja või tee. Vahel jäi seisata mõne järve kaldal mõne jõekääru ning kui arvas end olevat üksi. Laulis, mängis kannelt. Jäi huviga jälgima mõnd lindu, mõnd siblivad putukat, heina, kõrrel, mõnd liblikat, sigade lihas tõmbus pingule, huvist ja tähelepanust. Siis võpatas ta äkki sammus jälle edasi. Kuskile ei viibinud ta kaua. Teda oli vallanud kärsik, rahutus. Ta närvitses ühtsoodu ning käis otse kui midagi otsides. Neil õhtutundidel Kui algab meie valge öö kus pehmeks sulavad maha teravamad jooned kus kõrvu kostavad vee sügavamad sooned. Sa ise see viimeelsem pääle väsitavat. Neil õhtutundidel, kui sikat tasakesi käig toob lainetusi tasa koolja kuulmesse. Kui mõistaksid sa tiiba kasvatavat rammu. Pool tunne, mõte siiski käima enda ette jäid. Kus oled nii imeline põhja valge öö? Sügava küsimine nende hinges kes aru said, mis võrsub elu tuules, vinges ja mida sügavusest valgete tõstnud Ja mis, kui mure särgi küljes kuldne narmas sul ehteks sai. Kui viimaks leidis kesksisu sill. O tiivad võetud küsimise süvinenud loos oo kuskil enda põhjas saavutuse sära, nii pehme, et sa selleks ise sulad ära ja vaim ja hing on pulmapiduks imelikuks koos. Õnne Õnne kui läbi pisarate, mis kadunud ammu sa lähed veel kord kerge naeru, hoiume, samm. Seda sügavusest valgete tõstma. Õhtu saabudes oli õhk täis kibedat suitsu ja tolmu. Järvede veed olid pleekinud ja värvita. Laskuv, päike paistis läbi suitsu ja tolmu. Rooste pruunina raius viivuks kumendades metsa taha. Ent valgus õigustunud taeva laiad väljad Helendasid roosatades. Mõned üksikud pilved uitasid kui punased purjed. Vaskpruun kuu kerkis taevaäärele. Ent hetke järel kahvatas juba ning vajus uuesti alla. Taevas hakkas Valendama uue päeva sünnist. Tõlid hetk lühidad piim kahvatud Lõhmavalt tulised täisristikheinavaiku ning õite mördist lõhna. All selle hullu õitsemise müüdi roos, roosa helbeid, puistavad kõik puud ning päevi öö. Aed ei teegi muud kui lõini lillekangakirjud siidi ja läbi päikseloori kuldse niidi Tõhetage jumestust kui pruut. Kuid õhtul häbelikult ootab kuud, kui päeva palav kaisutustalt viidi. Nooruku siis kummardatki omaki Sakk kõhna nii palge palge. Üleõitel Hain. Ja nagu rauge armus harduv naine. Aed oma annid värisedes annab ikuma hurmav joognustava lõhna. Kurval kahvatusel vastu kannad. Nipernaadi astus aida juurde kuulates ning koputas. Anne-Marie armaskas, kuuled, lausus ta. See olen mina, toosama mees kandlega, kellega olid seal tormi ajal soo ääres poollagunenud küünis mäletad toosama poiss, kellele rääkisid Kööbist Joonas traavli Jaanisti oma vaesest õnnetust mehest, Jairusest, kes on pandud istuma ränga hobusevarguse pärast. Anna andeks, et sind tülitan. Pidin juba kindlasti lahkuma, siit juba läksingi ära. Kuid siis tuli meelde, et võib-olla Anne-Mari polegi nii kuri, palub mind diviivukeseks enese juurde. Muidugi mitte kohe, mitte täna ega homme ka Ülehomsest, ärme veel parem, praegu räägime vaid edaspidi vähe hiljem ütleme nädala või paari pärast, siis kui harjud juba minuga, kui oled juba visanud paar tulist pilku moodsa. Täna aga lubad mul samuti siin vähe istuda ja pisut lobiseda, eks ole, taha taga olla eriti lahke nihuta oma voodi uksele lähemale, muidu ei kuule sa mind kohe kindlasti mitte. Ta pani kandle kivinajale, pühkis higi ning istus aida lävele. Ööd on nii tulised, ütles ta. Nii tulised ja valged vaatad päikese loodet, ei oled vaevalt jõudnud pöörata selja, kuid tuli ratas kummable, särab juba taeva, vastaspoolel oli või ei olnudki. Ning see teeb nii rahutuks ja haigeks. Rändad, kui tõbine ringi ei leia oma parajat paika. Ja und pole raasugi, oled põgus, kui lind oksa. Tulin siia Anne-Mari. Aga ometi ei taha ma sinust midagi, aga mitte kõige visemadki. Kuid ma võin hulluda mõttest, et inimene möödub sinust kõige suurema rahuga, nagu oleksid talle sammaldunud kivi, maantetolm, pehkinud känd möödub ja ei heida pilkugi, see on ometi kole Anne-Mari, eks ole. Ning siis hõikan ma toda inimest hõikan ja hakkan talle rääkima, jumal teab mida ja mispärast võib-olla vaid selleks, et näeks too inimene, et ka mina olen Meezingan kannatan, tunnen rõõmu suvepäevade ilust. Miks ei tohiks ma rääkida sulle, et armastan sind, et oled nii ilus ja armas ja et kõik inimesed maa? Ma saan päevalil, pööravad oma päid vaid sinu päikese järele. Räägin ikka seda, mida inimesed tahavad kuulda. Ma tean, et nõnda ei tohi. Et peab rääkima tõtt otse salgamatult. Kuid mina ei saa, mullon äpi. Kuidas võiksin öelda tõtt? Anne-Mari raisus, naine, säärane kõlvatu mees enesel vangis, aga tema elab Kööbiga meelitab tolle Harkjala metsa marjule, aga ise nõrkeb varsti päikese pistest põõsa alla. Kindlasti pahandubsizza säärastest juttudest ja sellest poleks kasu, ei sulle ega mul paremini, valetan paremini juba räägin annemari. Naine soost, nagu nägin sind nii esimesest pilgust valmis oligi su vaene õnnetu poiss. Siis naeratad, sa kindlasti vaatad mulle lahkemalt otsa ning oled vähe armulisem minu õnnetu vastu. Näed, kus kerkivad üle metsade üksikud pilvehiiglased. Kui rivis sõjavägi kerkib esile. Nad pole veel valged, kuid nende ääred roosata juba. Hommik on lähedal. Tule ja see hakkab juba kommendama. Juba püksata siin-seal mõni lepalind, mõni mustpea-põõsalind hõikas heledalt ning põrnikad ja putukad hakkavad end liigutama. Heina kõrrel. Läbi öö on möödas hetkepikkune öö. Tunaeile lebasin metsas ühe harralised tamme all. Ning siis nägin ma kummalisi nägemusi. Nii reaalselt, nii tõetruult. Ei, ega need olnudki nägemused võiks, see juhtus tõesti nii, nagu nägin seal Haralise tamme all. Kaugel, kaugel tagamaa, täie merede. Elab kaport, hala, valitsev vürst, kuulus mahharaa, et sa oled ehk kuulnud temast juba varemalt, tal on suured lossid ja ta arvutud orjade pered kannavad kui varmad sipelgatele varandusi kokku maailmakaardil. Kui õed, jõekesed ja ojad, läbides metsi ja mägesid, poolavad rikkuseta paraaitadesse. Ning seal on pärlid deebee, mantite kuv ja üksteise kõrval. Kui mättaid meie soodes, ah Anne-Mari näha neid kalliskive harjumata silmaga, jääd äkki pimedaks, tummaks, nõnda säravad. Hiilgavad vara aitades üksteise kõrval kui imelilled õitsedes ning kapurd halama. Haratsiaal on tütar NL eele. Säärane päike ja õrn, kui õitsele puhkenud pääsusil käib tema tantsides hüpates pärlitest keed, kuid kuu hõbedast niidid Ta ümber. Ent siis äkki haigestub, tema ei kuule enam valitsev vürst ene Leele naeru ta rõõmsat häälitsust magab küll. Ei oska keegi ravida, ei tunne keegi rohtu haiguse vastu. Maa kuulsad arstid käivad varvastel ringi, kit Vutkitkuvad juukseid kui umbrohtu. Peenar pikad hallid habemed, kui piitsaotsad mõtlikult soost. Langes kokku kurbusest valitsev vürst Eise ei joo, ei pane pead pehmele padjale silmad kui härjal vihast ja meeleheitest punased. Saatis siis oma maa 600 kuulsust kirve alla. Karistuseks ja teistele hoiatavaks õpetuseks. Korraldas pidulikke palvetusi. Ent midagi aita. Külmana. Liikumatuna lamab oma asemel päikene pääsuschill Enelleele. Ning siis kurbusest koos, kui tühi kott. Kuulutas kaport halama Haraatia üle maade ja merede, kes päästab tõbise Enelleele, pärib Tatrooni, tab võimu tarrikkused saada Enelleele endale. Õnneks õnnistuseks. A Ta Juupaha voolavad valgete elevantide pikad karavanid ning Maarit kamad ja võimsamad vürstid pahal käis mustades turbanites on nendesse Heljas, vaata juba kihutavad kaugematest maadest rongid ja laevad ja kaamelite jõed. Kaport hala poole. Ning sealsamas teiste hiilguse toreduse kõrval sõidab ka Toomas. Põhjamaalt poiss nimega Nipernaadi sõidab kondise ratsu seljas, hiilguseta alandlikult töölispoisi kehvas riietuses. Kuid küllap teab oma tarkust ja võlu, muigab, aga mõnitustele jäi vasta pilgetele. Säärane. Kauges metsade ja jõgede maast. Ning kui jõudnud on tund, kui kõigi maade targad pole midagi osanud teha, katsub õnne ka boss. Ega ta teegi muudkui räägib tõbisele oma metsadest ja nii tudest valgetest öödest ja tulistest päevadest jõgede Vahoolistest, koskedest ning sootees ala pärasusest. Ent vaata. Leele tõuseb, tõuseb oma külmalt tasemelt ning väikepääsusilm lepa linnuke naerab rõõmsalt ja heledalt. Vahetongitaat terve Jumalale tänu. Kapurtha la valitsev vürst, kas maha Raadža lööb vastu kõrget rinda, kui põrisevad rummi? Ütleb võtta kõik, mis mul on, võid lisaks ka mind tarvitada endale kannupoisiks. Ning kõik need, kes ümberringi kõik vürstid ja targad ja kuulsused, need on põrmus maas. Lõõtsaki käpakil, Urvi tahaksid Uuluda, vihast ja kadedusest, kuid ei julge pööritanud silmi, on vakka. Ja siis ütleb too poiss põhjamaalt nimega Toomas. Vaat vahendage ÄRA. Maa pole ju midagi nõudnud. Ma ei taha teilt kübetki rikkust. Sest olen ise 1000 korda rikkam. Mul on põhjamaal ööd suvaid need ning üle nende lendlevad Kloogutavad metshaned. Nii. Ning seal õitsevad meelislilled veetleva mäelt kui teie rubiinide kuhjad. Mul on põhjamaal põllud ning kui tuul sillerdab raskeid kuldseid päid oleks nagu kohiseks meri. Ning päike on mul sees, särab jää. Hiilgab isegi käsk. Või ta imestavad. Päike on siin, säärap kogunik, kes Köl. Pastan särab kaake Essk. Tõsi küll, mul pole veel onni, kuhu panna oma pea säärast väikest tonni. Ent küllatuks mees saab hakkama tollega. Teil taga ei taha ma midagi. Tulin vaid siia oma lõbuks ja meeleheaks ning väikese ENL Ellgleeberast. Kui lubate, võtan kaasa ühe väikese mälestise. Ning ma võtan Enele hele Jajast täkkingakese. Panen põuetasku ja istun oma ratsu selga. Head päeva. Jumalaga ütlen. Ja see on tõestisündinud luu. Võin selles vanduda jumala ja ta kõrgete aukandjate piiskoppide juures. Nende juhtus minuga tunaeile, öösi ning sele tõenduseks on mu põuetaskust talle pääsusilma pisike kingake. Vaata ise, siin on. Nipernaadi. Hakkas taskutest otsima. Muutusin kärsitumaks rahutumaks koobas siit ja sealt, kuhu olen täitnud, ega ta kadunud, lausus kohkudes. Ent tõmbas siis käega üle otsaesise nagu ärgates Säärased valged. Teevad inimese tõesti hulluks. Niidi jälle tulevad need valged ööd. Kus und ei saa? Ei taevas, ma ei meri. Einimlaste ootusärev väri, kus ihad hinges hõõguvad kui söid. Need valged ööd kui hõbevalget keed. Kõik lõhnad õite siidilises süles on salavärisedes ärganud üles ja mingit kauget laulu toovad veed. Siis kuldses juustes leitsemas tuuled ja suuris silmis alaline sära. November pall mind. Ja punapunasemaks paisumas mu huuled ei suuda keegi suudelda neilt ära. Need valged ööd. Teevad meid kurvaks ja meeletuks. Neil valgee lõil jäterne hing oma kesta ning rändab rahutult ringi. Jumal teab, mis teid ja teeradu käib tema enesega üksinda. Missugustes soodes sepadrikutes sõprustab kratiga sõnajalaga nõiaga missuguseid pidusid pühitseb vaimudega. Ehk käib koguni võõrais mais võõrais kohis ning ulatub oma rännakul koguni sinna, kuhu ei küüni iialgi. Me mõistus. Küllap seepärast vihkame meie põhjamaalased uute maade ja maailmade järele. Ning ükski koht ei tundu meile tõelise isamaana ja jäädava paigana. Isegi isakodu tundub otsekui mustlase läheb puu vari kus võib küll hetkeks peatuda, kuid jääda ei iialgi. Mida kerkib päike, kõrgemale rahutumaks muutume. Oleme kui võrku sattunud linnud, silmad, täisverd ja suud täis meeletut kisendust. Nii on saanud Me valges teist Kui kummalised on need valged ööd tulised ja helged, kui iga närv on visatud otsekui tulisele alasile. Song on ära meist. Hing rändab oma teid ja teeradu omaette. Üksinda Agatest närveerib, ihkab oma hinge tagasi, on rahutu. Sest ta on Ma juures kinni, kui puu oma juurtega. Kui sulahõbe Lõhn lõhna järel hoovab roost puudest jasmiinipõõsa-ist, õitest mitmeist, muudest aroomi nõrgub üle roosi palge. Julge jalge ja valvsa silma ees üks nendest uutest, mis käia veel neist noortest suli kuudest, kutsuks mind uusrändamise alge. Kuid istuma veel sel väiksel-vaiksel pingil käed vastu sirutanud. Ta võtab puhastada Et võiksin mõndagi ma unustada kui laps end homme uuel päeval anda. Kuulasime August Gailiti, Ernst Enno ja Marie Underi loomingut Viiu Härma valikus ja esituses. Saate muusikaline kujundaja on Silja Vahuri. Toimetas Mari Tarand.