Minu nimi on Krista taim ja vestluskaaslaseks on mul täna Kairo ooperiteatri tantsija Kaidi Udris kes on möödunud suvest saadik elanud Egiptuses ning leidnud selle rahutu riigi pealinnas eneseteostuse juhataja, kui meie tänase jutuajamise sisse selle kaugema muusika. Saatuse teed on imelikud, meie plaanime ühte, asjad kujunevad teisiti. Liiga sinuga, Kaidi, kui me viimati kohtusime, oli maikuu ja sa üllatasid kõiki oma tuttavaid ning õpilasi tantsukoolis sellega, et jätad Eestist tantsijakarjääri ning sõidad ühe otsa piletiga juba siis rahutusse Egiptusesse, seal siis kõhutantsijana ennast tõestada, juurde tantsu õppida. Praegu töötad saaga peenes Kairo ooperiteatris, mille avamiseks kirjutas omale isegi Giuseppe Verdi ooperi Aida. Ooperis me jõuame veel rääkida, kuid kõigepealt, kuidas sul kõik, see aeg on läinud? Seal au Leicum ja ma olen Eestis tagasi, sest et umbes seitse kuud Egiptuses on täpselt see aeg peale, mida tuleb Eesti igatsus ja peale mida oleks vaja väikest puhkust egiptuse elus. Aga kuidas sul see aeg läks, seitse kuud, kui sa siit ära läksid, siis ühe otsa piletiga ja sa teadsid, et sa hakkad seal tantsima. Läks soov täide. See oli plaan, jaa, soov läks ja ei läinud ka täidan ta läks täide selles osas, et ma olen leidnud enda jaoks praegu tantsu, töö ja tantsumaailma kuid minutike täide selles osas, et ma enam ei ole kõhutantsija vaid ma töötan Kairo ooperis ja oled avastanud täiesti uue tantsumaailma Kairost. Mis see on, mis tants on? See, see on selline tantse, ma olen praegu moderntantsutrupis forssaanel Shark, Forsanel Shark tähendab idamaade ratsanikku. Ja see on üks selline fantastiline grupp, kes toob vale egiptuse folklugusid selliseid pärimuslugusid kangelastest ja juhtumistest Egiptuse ajaloost. Aga toovad seda Kairo ooperilavale moderntantsukeeles. Ja on, ütleme totaalselt erinev maailm kõhutantsust. Kuna Egiptuses, nagu ma olen nüüd aru saanud, on tants, tantsijad väga kihistunud ja klassidesse jagatud ja Kairo ooper kuulub tantsu, kõrgkultuuri kõhutants kuulub alamkultuuri. Aga kuidas sul õnnestus üldse jalg ukse vahele saada? Tuli väga ootamatult minu ellu. Ma tutvusin Kairos tänu ühele Sharm el Sheikhi Shegi tantsi Annale Kairo ooperitantsijaga ühe noormehega, kes kutsusin moderntantsuõhtute etendusi, ütleme ja seal omakorda kohtusin ma siis selle grupi koreograafiga Riimapteeriga kes oli väga vaimustuses, et uus uus moderntants ja linnas ja kutsus mind kohe audishanile prooviesinemisele ja, ja teades, et ma lähen Kairo ooperi moderntantsutrupi prooviesinemisele ei, hoidsin oma suu kinni, siis sellest osast, et tegelikult olin ma põhiosaga kõhutantsija. Aga kuna oli juba ülikooliajast moderntantsu selline praktika, siis ma mõtlesin, et võtaks sabast kinni ja prooviks. Siis seda tantsu, aga kaua sa jõudsid kuse Egiptusesse, läksid kaasa, jõudsid olla seal kõhutantsijana töös. Ma jõudsin umbes ühe kuu olla Kairos, vaadata ringi, kohtuda erinevate tantsijate tantsumana keridega käia isegi ühel esinemisel siis mitteametlikult ja, ja jõudsin veel ühe kuu, kui algas Ramada on Sharm el Sheikhis ka tantsida, siis folkloor Se trupi koosseisus. Nii et kaks kuud sellist väga intensiivsed nii-öelda ütleme, turu-uuringud ja andis mulle siis lõpuks selle teadmise, et et see tants ei ole praegu enam oma kuldajas ega, ega ei hakka ka, ei lähe õitsele, vaid ta on praegu kokku kuivanud, sellepärast et turist ei ole Egiptuses laevade jahutus, tellid kõik, mis siis mahutavad neid kõige suuremaid ja kuulsamaid kõhutantsu, shousid, nende, see töösagedus on, on praegu miinimumini viidud ja uutele tantsijatele ei ole ruumi. Aga milline see näiteks Sharm el sheik välja nägi? Ta nägi välja täpselt selline nagu ütleme, turismi Brusüüridest ma olin sellest linnast väga palju kuulnud ja seda seoses nii-öelda eestlastega, kes seal käivad ja kes seda väga naudivad. Nüüd olles seda näinud tantsija seisukohalt ehk siis tegelikult nagu teenuste osutajana või töölisena siis on minu jaoks Sharmiks väga ilmetu ja igav linn, kus tegelikult peale ujumise ja raha kulutamise ei olegi midagi teha. Et turistid on seal vist väga õnnelikud, sest nad saavad selliste ilusasse kingipaki noh, kujundlikult öeldud, pakitud Egiptust saavad näha seal, osta miidikesed ära ilma püramiidide juures Kairos käimata saavad näha ära kõhutantsušõu, seda tihtipeale kas siis Venemaa või Euroopa tantsijate poolt ja saavad oma oma oma eksootilise mere ja oma egiptuse toidu ja tegelikku kultuuri, siis teisel pool Siinai poolsaart nad ei pea nägema. No Kairosse hea meelega nad sõidaksid püramiide vaatama, ka keegi ei julge minna, sest seal on ju pidevalt rahutused. Jah, tänapäeval ma arvan, et nad pigem pigem mõtlevad 10 korda, enne kui nad selle otsese vastu võtavad. Samas need turistid, kellega ma olen kohtunud seoses ja üks minu uus hea sõbranna, töötab ka Ungari reisibüroos, kes toob Kairosse turiste. Need, kes on käinud Need ei ole tegelikult revolutsiooni näinud, sest et nende eest hoolitsetakse ekstra ja, ja neid viiakse sinna kohta, kus ei ole mingit ohtu, ütleme siis selle mässajatega kokku puutuda. Nii et see on võimalik, aga, aga see on riskantne. No kui palju sina selle aja jooksul, mis sa oled nüüd Kairos olnud elanud, olete näinud seda revolutsiooni ja seda teist poolt. Ma läksin Tahriri väljakule 25. jaanuaril, seal oli siis täpselt see nii-öelda revolutsiooni sünnipäev sünnipäeval ja, ja ma läksin päevasel ajal kella 12 paiku ja kui ma sinna jõudsin, ma olin mul ütleme, kukkus suu lahti, nähes seda, kuivõrd erinevaid klasse ja inimesi revolutsioon ühendas. Ja see oli just seal, olen aeg ja see, ma nägin, et see on väga turvaline, seal olid lapsed, olid pered, pered istusid, pidasid piknik, käe olid naisõiguslased, olid meesõiguslased, olid kristlased, olid moslemid kõiki inimesi ja sellel esimesel päeval oli ka, ma arvan, et arhiiv kõige turvalisem. Aga peale seda, kui ütleme, see revolutsioon võttis suuremad mõõtmed hakkasid mässama ka need põhjapoolsed rannikulinnad, siis Kairo sai ütleme nagu motivatsiooni juurde ja tuli tänavatele rohkem noormehi, selliseid nooreid keeva verega, Egiptlasi, kes võib olla midagi päris, mille eest nad võitlevad, aga kui tänavatel saab mässata, siis, siis on elu huvitavam. Ja kahjuks on ka see revolutsioon natukene nagu sellise negatiivse imidži praegu endale saanud. Kuna selle revolutsiooniga, ükskõik kui õilsad need eesmärgid on, egiptlastele käib kaasas väga palju kuritegevust ja ikkagi korruptsiooni ja vägivalda, siis, et paari päeva pärast peale 20 viiendat jaanuari siis algas algasidki esimesed tänavavõitlused ja näiteks päritöörühm kuskil kahe nädala võrra edasi. Kuna ooper asub samalekki saarel, mis on kohe üle silla, siis sellest Tahriri väljakast ei saanudki tööle minna. Ei saanud minna Kogoopera liiginny. Aga räägi mulle veel sellest vägivallast, mis siis nagu sellega puhkes, et mismoodi see tänavatel väljenduse, kas siis noh, me oleme kuulnud siin uudistest on räägitud vägistamistest ja noh, vägivallast ka selliste turistide vastu, kes siis sinnani juhtunud uudistama pole, mitte kogu grupiga aga on läinud sinna ja on sattunud mässuliste keskele on kannatada saanud. Ütleme, et kui, kui üks välismaalane võtab otsuse minna, ütleme, revolutsioon ronis oleva riigi revolutsiooni südamesse Tahrile siis ta võtab selle riski, et ta ei pruugi sealt eluga välja tulla, sest et kunagi ei tea, mis seal võib juhtuda, kes sinna on sattunud ja kes on sinna saadetud. Ja, ja paratamatult on see oht selle vägivallaga seoses. Üks vägivald on see otsene politsei ja julgeolekujõudude ja siis need revolud, revolutsionääride vaheline võitlus, mis toimub siis tahvirile seal ümber, aga ka president Mursi palee ümber, teine vägivald, mis puudutabki siis sellist tava tavaliselt rahvast on see, et kuna kõik julgeolekuüksused on suunatud nendesse kuumadesse piirkondadesse, siis ülejäänud piirkonnad jäävad valveta. Ja siiski sellised sulid, kelmid, tänava vargad, need on, nad tunnevad ennast palju julgemalt. Sest et keegi ei ole appi tulemas. Mina ise olen puutunud kokku selliste lugudega, kus minu rajoonis väga lähedal minu kodule selline väga asustatud rajoon, kus annektoonalsid ja sellised pitsabaarid ja inimesed käivad julgelt ringi, üks ooperibaleriin venelanna teda röövida, tee siis püssi ähvardusel ja ta andis ära kogu oma käekoti. Minu enda sõbranna oli seotud, see on nüüd juba kaudsem revolutsiooni tagajärg, aga taksojuht üritas temalt võtta rohkem raha, kui ta pidanuks, sellepärast et tavaneed tavateenistujad hakkavad jääma nälga. Neil on raske toetada oma peret ja üritavad siis välismaalaste abil jälle selliste fina oma finantsolukorda parandada. Aga kuidas sina oled pahandustest ja sellistest olukordadest välja tulnud on sul vedanud? Mul on vedanud, sellepärast et ma olen piiranud enda tänaval jalutamise aegu, ma ei kõnni enam tänavatel üksinda peale pimedat kindlasti mitte, et ma saan kokku kas sõpradega või ma võtan takso, nüüd ma tean, et ta taksod ei ole enam kõige turvalisemad. Nii et, et tuleb teada, kust, kust siis oma jalge eemale hoida ja millisel ajal kuhu mitte minna. Et noh, seda kõike jälgides saab tegelikult oma normaalset rutiini elada. Aga kas aga kuidagi riietuses arvestatud sellega, mis väljas toimub ja kus riigis sa oled, kuidas riides oled, kui sa välja lähed, katad ennast. Ma olen, ma käin täpselt samamoodi riides kui enne revolutsiooni oma, siis nii-öelda turistiaegadel ma ei ole oma riietust muutnud, küll aga peale ühte ühte meedias kajastatud uudist hakkasin ma oma juuksed kinni, kat kinni punuma, Te katma, aga siis lihtsalt kinni panema, kas hobusesabasse või patsi. Sellepärast et metroos juhtus nüüd mõned kuud tagasi selline intsident, kus naine ründas naist, ehk siis musta saab aias konservatiivne mosleminaine ründas lahtiste juustega kristlast ja lõikas ära tema juuksed. Nii et, et selliseid Extremiste on igas riigis. Aga nüüd sellise uue moslemilainega, mis Egiptuses on võimust võtnud, on, on selliseid intsidente rohkem ja, ja see pani mind natukene mõtlema. Ta ikkagi mitte ennast nii eurooplastikult tunda. Aga oled sa näinud selliseid ekstreemseid naisi seal rohkem kui nüüd, ütleme varasemal ajal, et üks asi on, need mässavad noored mehed, aga teine asi on, et kaetud naised, kes võivad tulla ja näidata oma pahameelt teiste naiste vastu. Ei ole, ma, mina isiklikult ei ole näinud, et selliste naisnagu agressiivseid naisi on juurde tulnud, küllap, aga ma olen märganud, et vähem on naisi tänavatel just selle selle vägivalla vastu, mis on need vägistamised ja ja repressioonid, mis on tänavatel juhtunud ja naised ei julge tulla välja ja see on ka üks, üks poliitiliste jõudude eesmärke, et naised tänavalt ära hirmutada. Kuidas sulle tundub, kas naiste olukorda võib seeläbi kahaneda veelgi rohkem, kui ta on seni olnud, et pannaksegi naised kõik leidma mustades parantšades ringi on see, nagu see eesmärk või, või milline on praegu naise olukord Egiptuses. Naiste olukord Egiptuses on praegu nii, et mida rohkem intsidente juhtub naiste õiguste allasurumiseks siis seda tulisemalt võitlevad nad selle astu. Aga kes siis on need naised, kes võitlevad, kas need on siis rohkem nagu selliseid vabameelsemad, kes ei taha, et neid surutakse ainult koduseinte vahel, kes tahaksid ka väljas käia, õppida ja olla natukene sellise avatumad ja võib-olla mitte nii kaetud? Ma arvan, et see ei olegi isegi vabameelse see küsimus, et kõik kõik naised egiptuse erinevatest klassidest on kannatanud tänavavägivalla vastu, see ei ole alati füüsiline, see võib olla ka verbaalne, ehk siis näiteks kas siis kommenti seerimine või järele hüüdmine või selline üleliigne meelitamine. Et välja tulevad kõik need naised, kes on seda kogenud, sellepärast neil on nüüd see õigus antud tulla välja oma meelt avaldada ja enda eest võidelda. Aga samas mingid jõud, nagu hoiavad neid tagasi hirmutades siis vägivallaga, et nad ei oleks väga tänulik. Täpselt, et sellised konservatiivsemad, arvatakse, et see tänavasüüsiline tänavavägivald on organiseeritud kuritegevus mingite poliitiliste, konservatiivsete meeste organisatsioonide poolt aga see ei ole veel nii-öelda tõestatud. Kui palju on Egiptuses selliseid klass, kuhu siis inimesed kuuluvad? Lihtne liigitada, rikkad ja vaesed, aga kui palju seal neid astmeid veel teel olla? Neid astmeid on mustmiljon tõepoolest. Et ütleme nii, et minul ma sattusin nägema seda kõige kõrgemat, ütleme, nagu koorekihti Egiptusest, kui ma käisin ühel esinemisel rannikulinnas Sharm El Cha helis ja see koorekihi egiptlaste pidu nägi välja umbes selline, nagu meil siin Eestis presidendi vastuvõtt, kõik riietusid ennaste euroopalikult ja, ja vestlesid enda, üksteisega egiptuse prantsuse-inglise segakeeles, et see on nagu staatuse näitamine. Et mul ma tundsin, et ma, ma tundsin sellist natukene võõrustust, nagu ma tunnen ka võib-olla siin euroopas selle kõrgkihi vastu ja ma olen näinud seda kõik aegs tõeliselt tõelist ekstreemsust vaesuses. Seda siis kohalikel turgudel, kerjus, nähes kerjuseid nähes peresid tänavatel magamas ja nii edasi. Neid klass on ka selles mõttes ka religioosselt, et on siis enamus moslemeid on siis enamus väike väike osa kristlasi, kellest paljud on ka juba immigreerumas, kes tegid selle otsuse peale revolutsiooni algust. Ja siis on veel teisi teisi uske, kellest üldiselt ühiskond ei räägi, keda nad salgavad ja kes ka ise hoiavad siis madalat profiili. Ja, ja ma olen loomulikult siis näinud tantsumaailmas seda tugevat kihistust. Näiteks ei, ei suhtle eriti omavahel egiptuse kõrkult tuur Kairo päris ehk siis baleriinid, moderntantsijad, järgmine klass, folki folki teatrida ja folgitantsijad ning muusikali teatrid ja lõpuks kolmas Glasgige madalam kõhutantsijad, igaühel on oma, kuidas seal siis rajoonid, oma kohvikud ja käitumismaneerid ja oma, kuidas sa ütleks, ma ütleks isegi nagu salakeel. Ja kui nähakse näiteks ühte ooperipoissi istumas koos folgipoisiga folgiteatrit, et nii-öelda areaalis, siis kahe tekivad kuulujutud, mis seal toimub ja miks ta sinna läks ja et selline grupid ajavad omi asju. Aga Kairo linn ise sa korra mainisid, et on piirkondi, kuhu nagu ei ole soovitav minna, kuidas linn jaguneb, nad on suurlinn raske hoomata, aga on seal kohti, kuhu sa kindlasti ei läheks, ja kohti, mis on turvalisemad. No me teame, et koptide linnaosa on eraldi täiesti ja kui palju on selliseid linnasid linnas veel? Suurlinnale omaselt on Kairo väga palju aguleid, mis tegelikult minule kui sellisele seiklus jäänusele eestlasele oleks väga huvitavad ja ma tahaks sinna väga minna ja võib-olla isegi turistina ütleme, mõne hea giidiga koos isegi võiksin minna praegusel ajal elades siis ma tean, et praegu pigem hoian sealt eemale üks, üks selline piirkond, näiteks jubra ja Schibras, need on need, kes on seal juba elanud aastaid, nad on olnud alati vaesemad, on nüüd veel vaesemad ja nähes valget valget turisti nende jaoks, nad ei tea, kas olen turisti, ma elan seal. Et siis ma olen igal juhul liikuv rahakott, kas siis üritavad minuga äri ajada või mind röövida või midagi. Ja, ja neid rajoone on teisigi. Mõned rajoonid on, ütleme sellised. On ohtlikud rajoonid oma saastatuse pärast, et nad on lihtsalt need, mõningad industriaalhooned on sinna koondatud ja nad paiskavad välja selliseid saasteained, et isegi loomad on seal sisuliselt tänavatel on näha loomakorjused, kes sellest joogist või tolmust on ära surnud. Et on väga saastatud rajoonid. Et selliste looduskaitset, sellist öko või, või sellist rahvuslikku mõtlemist neil eriti ei ole. Et ma olen isegi enda üle väga uhke, et ma veel prügi sorteerin, aga ma ei tea, mis sealt edasi saab peale seda, kui mina oma need sorteeritud prügikotid välja viina sorteeritud, Kairos prügi ja ma jätkasin oma traditsiooni, kuhu sa sellepärast paned? Ma olen leidnud ühe sellise mittetulundusühingu egiptlased, kes on vaimustunud mõttest prügi sorteerida ja nad tulevad iga neljapäeva hommikul, tulevad mulle ukse taha, võtavad minu plastika ja paberikotikesed ja, ja ma ei tea, mis nad nendega edasi teevad, igal juhul nad ütlevad, et nad viivad need ümbertöötlusjaama ja, ja nii edasi, et et ütleme nii, et Ma usaldan neid ja loodan, et see prügi jõuab õigesse kohta. Millises linnaosas sina elad, kuidas seda nagu lahterdada, mis, mis paik see on, kes seal veel elavad? Ma elan sellises ütleme ei, ma elan Niiluse lähedal kohe. Nii et ma oma katuselt sellist väikesest Niiluse riba näen, aga, aga inimeste mõttes on koondunud sinna ütleme, egiptuse keskklass ja väga palju Egiptusesse õppivaid välismaalaseid. Kuna Kairo University ja Müncheni University nad jäävad täpselt minu rajoonist dokist jäävad dokist võrdsetel kaugustel, et siis kesksõidab sinna või tänna, aga sellesse rajooni on nad ka kokku saanud, ta ei ole väga rikas. Siis piirkond, aga ka kindlasti mitte vaene, selline, pigem euroopalik. Ja turvaline siis arvestades kuritegevust ja kõike muud või küllaltki turvaline. Ütleme nii, et ta on piisavalt lähedalt Ahrile, et ta ei ole ikkagi väga turvaline, et nüüd hiljuti revolutsioonist tuli esile selline noorteorganisatsioon nagu must blokk ja paar musta bloki liiget. Ta arreteeriti dokis minu rajoonis, et nad peidavad ennast igal pool. Kui kaugele sinusse jäävad püramiidid? Nad jäävad minust. Kui ma võtan, on ühistranspordis, siis ma võtaksin umbes kaheksa peatust metrood ja siis sealt edasi väikse minibussi, nii et umbes tunni aja pärast ma oleksin seal kohal. Aga need siis kuulus Egiptuse muuseum. Egiptuse muuseum on kohe Tahriri väljaku kõrval ja kas üldse töötab, arvestades kõiki neid sündmusi? Ta töötas 25. jaanuarini ja siis, kui rahvas oli jälle kogu siis nagu asustavas kogu seda väljakut, siis ta pandi jälle kinni lihtsalt turvalisuse meetmeks. Aga selle maani ta töötas, käisid ja muidugi on ka Tahriri väljak on turistidele tegelikult väga selline maiuspala, sest et ta on praegu üks kõige kuulsamaid väljakuid maailmas üldse. Aga kui seal rahvast täis, siis üldiselt ma soovitan sinna mitte minna, kui rahvast ei ole massides ja liiklus käib, siis on seal okei, okei olla päevasel ajal. Aga oled sa seal pidanud ka kartma iseenda julgeoleku pärast on tulnud selliseid olukordi ette vahel, et keegi on kas vaadanud sellise imeliku pilguga või, või kuidagi oma meelsust avaldanud. Ainult üks intsident tuleb meelde, kus me tulime sõbraga aga õhtul koju, ütleme öösel koju ja üks auto, kes meid taga ajama ja ajas taga taga meid kuni koduni ja lõpuks me otsustasime jooksma hakata igaks juhuks ja et auto ei näeks, kuhu majja me tegelikult siis läheme selle ainukene hetk, mis nagu natukene ajas hirmu naha vahele, aga üldiselt liikudes oma kodu, oma ooperi ja kiisa vahet, ehk siis püramiide rajooni, siis ei ole ma kordagi kartnud. Mul on kotis alati pisargaas, mida ma ostsin Eestist ja mida ei müüda, mis on illegaalne Egiptuses. Aga selline väike kaitsevahend, see annab ikkagi turvatunde. Kui palju seal on sul sõpru ja kes need on? Enamus sõbrad on, on tantsijad Kairo ooperist ja korra nädalas teen maga folkloorietendust, siis kiida Phelphela restoranis. Nii et, et olen saanud endale uued tantsusõbrad, kellelt ma olen väga palju õppinud nii-öelda salamahti, et olen küsinud, mida nad siis kah kõhutantsust Raivo aeg ja nii ja naa, et olen nende abil hästi palju õppinud. Mul on paar siis väljaspool tantsuringkonda paar välismaa tuttavat ja jään ütleme ka olulise minu jaoks just selles mõttes, et ma saan jääda eurooplaseks. Et ma muudan oma käitumist ja oma sellist oma ekspressiivsust, egiptlaste ka koos olles, aga, aga siis oma opa sõbrannadega saan tunda ennast Kaidina Kaidi aga ole hea, räägi meile nüüd natukene oma tööst seal Kairo ooperiteatris. See on kõige prestiižsem koht tantsija jaoks Egiptuses. Nii ta on, kui suur ta on ja, ja mis tükke seal tehakse? Kairo ooper on siis tantsu, kas seal on väga suure balletitrupp, mis on enamasti siis välismaalaste pärusmaa, seal on väga palju venelanna, side, aasia tantsijaid ja selle kõrval on ka kaks moderntantsu kompaniid. Üks on siis tegeleb ainult puhta moderntantsuga. Teine asi, Sparzanel Chark, minu kompanii, kes teevad siis folkloor seid tükke. Minu töö näeb välja nii, et viiel päeval nädalast kella poole kuuest poole 10-ni oleme ooperis. Teeme soojendusharjutusi, tehnikaharjutusi ja teeme etenduse proove. Meie viimane etendus, Alin nimeks Ismachannata ehk tema nimi on assa. See on üks kuulus lugu Lõuna-Egiptusest ja seda me valmistasime ette kolm kuud. Ja siis tuli ta Kairo ooperis tuli siis etendus etendamisele. Neli etendus õhtut. Nädal aega oli meil pausi ja siis sõitsime Aleksandria ooperimajja etendasime seal viis õhtul ja nüüd on sellega kriips all ja kui ma tagasi lähen, siis ma nemad juba tantsivad. Mina hüppan siis sisse, hakkan järgi piima ja valmistame ette järgmist etendust. Adam Ellsharkovi, kes minu jaoks sellise egiptuse karakterina meenutab mulle Gaabrieli Viimse reliikvia selline hea, selline hea. Egiptuse talupoeg võitles oma klassi eest ülem sakstega. Selline vahva lugu tuleb. Aga millest see tuleb, et seal ei ole kohalikke egiptuse naisi tantsimas? Minu kompaniis, et on 30 inimest ja nendest umbes 10 on, on naised. Naised tantsivad igas kompaniis, ka balletikompanis, aga naise on alati vähemuses. Ja kui ma esimest korda nägin forssaneltšarki proovi, siis ma küsisin ka kohe, et miks see poisse nii palju, nii tüdrukuid, nii vähe, sest et ütleme, kui minna siiani eesti tantsustuudiosse, siis enamus ütleme 90 protsenti ja naised ja ülejäänud mehed. Mulle öeldi mulle kohe, et häid tantsijaid on siin raske leida. Et oma tütrel lubada tantsijaga ja alustada, noh, selleks peab see perekond ikka väga-väga euroopalik olema ja tänapäeval on neid vähem ja vähem. Aga need, kes tantsivad näiteks meie kompaniis, on enamus tulnud balletiinstituudist ja on lihtsalt asunud siis moderntantsuteele. Aga kas teid vaadatakse tänaval või, või kuidagi ka natukene teistmoodi, kui näiteks siis kõhutantsijaid, kes on nagu kõige madalam aste et kuidas, nagu see tavaline egiptlane teisse suhtub? See on väga hea küsimus, sellepärast et ma kuulsin sellist juttu selle kohta, et kui loomulikult, kui nad ei tea, sisend ei suhtu kuidagi. Aga selline noh, mis illustreerib väga hästi seda vastust sellele küsimusele, eks minu tuttav ütles mulle väga vähesed teavad ooperis, et ma olen endine kõhutantsija, kaks inimest on need väga vähesed ja nad hoiavad seda, nad hoiavad seda saladus, sest et kui nad teaksid, et ma olen kõhutantsija, siis oleks sellel ooperikarjääril lõpp. Aga ütles mulle sõber, et et kui mina teeksin endale nüüd selle tööviisa ja tööviisa, läheb alati kirja, sinu eluala tantsu puhul läheb sinna, kas asi spetsifikatsioon, milline tantsija sa oled, kui sul oleks kõhutantsija ja ma läheksin selle viisaga näiteks tänaval politsei juurde turismipolitsei juurde ja ütlen, et vabandage väga, aga need noormehed siin tülitasid mind, palun tehke neile manitsus ja mida iganes, et aidake mind siis sellise tööviisaga, mis näitab, et mul on kõhutantsija visatakse minu üle nalja ja, ja see politsei suhtub minusse samamoodi nagu need noormehed. Ja nüüd samas noormees, kellel on, kellel on siis egiptlasega, see tööluba, balleti, tema balletiõpetaja ja kui ta läks ühte haiglasse kedagi külastama, siis võeti tema see ID-kaarti aldi. Oi, härra tunnete Kairo ooperist balletitantsija. Väga meeldiv, ei ole enam varem teiesuguseid härraga kohtunud. Tulge edasi. Et sellised väikesed näited tänavalt või igapäevaelust need näitavad, kuidas suhtutakse tantsijatesse. Tantsija olla, kui palju see tähendab intriige selle teatri sees, et tahetakse peaosi saada ja tantsumaailm tundub, et see on nagu väga temperamentne ja selline. Ja need intriigid on nii palju, kui mina olen maailma, neid on igas igas igas riigis egiptuse sõnad veel tulisemad, sellepärast et egiptlased nad armastavad selliste ütleme, tagarääkimist ja draamat ja kõike sellist osa nende igapäevaelust, nad tõesti armastavad seda, et kui juba elu läheb liiga rahulikult edasi, siis on vaja midagi välja mõelda. Et oleks, millest rääkida minu kompaniis ütleme, egiptlased oma omavahel jälgides ma näen, et meil on väga oluline, ütleme see, et kutt, kes kellega tantsib, kes kuhu on asetatud, et see on nagu nende enda väike võitlustantsijate vaheline. Mis minusse puutub, on see, et alguses suhtusid minusse nii poisid kui ka tüdrukud kõik väga sõbralikult, sest et olin uus tüdruk koopasse main, ainukene eurooplane selles grupis. Ja nüüdseks kui peale kahte etendust, mis ma olen nende koosseisus olnud ja ennast hea tants ja, ja hea nii-öelda meeskonna liikmena tõestanud siis nüüd on meeste respekt kasvanud. Sest et nad näevad, et ma olen tõsiseltvõetav valge naine ja tüdrukud on muutunud kadedaks sellepärast et ma nii-öelda ohustan nende positsioone, kas siis tantsida esireas või võta see soolokoht ja ja ma arvan, et korreograafilise saab ka väga raske olema, et neid tüdrukuid nii-öelda ohjata. No aga kuidas sellega leppida, et sa oled võõral maal ja veel kadeduse objekt hakkab pihta. Kas nagu. Ütleme nii, et, et ma pigem ma väga Egiptlaslik tegelikult võidelda oma positsiooni eest ja kadedust tunda, aga ma arvan, et ma arvan, et seda võitlust tuleks mulle ette igas riigis ja, ja kui keegi on kade, siis tavaliselt tuleks võta seda komplimendina, et ma olen midagi saavutanud. Aga pisaraid valada, sellepärast ei ole sul tulnud. Oi ei, oi ei, see on, see on pigem egiptlastele komme, et kui, et kui ütleme, siis selline kaklus hakkab, hakkab nende nende kahjuks muutumas, siis nad tavaliselt mängivad ohvrit ja poetavad pisaraid, sa ikkagi nendega nende vastu. Sõbralikum oleksid, aga kas seal teatris on ka primadonnat semist, et on nagu esitantsija, keda siis kõik kummardavad ja ja kuidas see välja näeb? Meie kompaniis tegelikult ei ole, meil on küll paar esitantsijat, aga üldiselt ma ütleksin, need karakterid ja need rollid nii psühholoogiliselt kui ka tehnilised, mis neile antakse. Ega keegi teine neid ei suudaks täita ja ma arvan, et kõik näevad seda, nad ei ütle seda välja. Aga, aga need on ikkagi niivõrd nõudlikud osad, et need on antud õigetele inimestele. Ja ma loodan, et ma ühel päeval olen ka see inimene, aga sinna lähedale Aga kuidas publik vastu võtta, milline on publiku armastus, kuidas see väljendub? Koolile midagi meeldib. See see, see on, ütleme nii, et nad ei hoia tagasi oma emotsioone, et etenduse ajal nad võivad plaksutada, hüüda oma igati video oma emotsioone välja elada, tuua lilli etenduse lõpus, et, et nad on väga häälekad, väga sellised ekspressiivsed meie etenduste puhul, kui nad näevad mõnda sellist folkloori, et ütleme, folklooset tava või mingisugust sellist detaili laval, millena ta kiptlasena Kairos elades ära unustanud ja kui nad, ütleme, nad, nad tunnetavad jälle seda, et nad on tegelikult sellised rahvuslikud egiptlased tänu sellele etendusele, siis siis nad ütleme, kas tõusevad püsti, sel ajal hüüavad braavo või plaksutavad, et tunnevad suurt suurt rõõmu ja ja ei hoia seda tagasi. Aga kes on see peamine publik, kes käib vaatamas? Peamine publik, on need, need, kes ei karda moderntantsu, sellepärast et et Egiptuses on seal ikkagi uus asi, see moderntants, selle alged on kusagil 10 aasta tagused ja, ja ütleme, et keskmisel egiptlased harjuda sellega, et lava peal naine meest katsub ja tõstaabia keegi maas maalse rullib ennast, et see on ikkagi sa pead olema väga-väga avatud meelega, et selle aru saada ja seda nautida ja, ja minna uuesti vaatama. Nii et üldiselt on publikuks kõrgem klass, kes on Euroopas reisinud, juba näinud, üht-teist teavad, on, on loomulikult, tantsijad on kindlasti folk folkloorimaailmast sealsed tegijad, kes alati ootavad, et mis lugu nüüd tuleb Kaire ooperist ja nii ja naa, et et iseenesest piletid on, saab väga odavaid pileteid 30 naelaga, mis teeb umbes umbes kolm eurot, saab taha ritta, saab juba ooperisse pileti ja nii et, et ootan kõiki vaatama ooperisse. Kui ajad muutuvad rahulikumaks, siis kindlasti nii mõnedki tuleb väga palju, seal on turiste muidu, kes käivad ooperis vaatamas. Nii palju, kui ma olen publiku kokku puutunud, siis eriti ei ole turiste. Eerik on kohalikud ja mehed siis või on ka naisi. Pere peredega. Peredega ei ole rohkem mehi kui naisi. Täpselt umbes pooleks. Aga kui oled sa käinud ka vaatamas sealset klassikalist balletti, kas erineb kuidagi meie omast või, või teiste naised valgetes sukkpükstes ja mehed tantsivad Luikede järve? Ma tean seda, et see on täpselt nii nagu Euroopas, et seal ei ole mingisuguseid kultuurilisi või religioosseid erinevusi aga paraku sellise tantsutegeva tantsu inimesega ma arvan, et see on samamoodi jälle riigile üle ülemaailmne, et kui, kui sinu proovid ja trennid on õhtusel ajal, siis tegelikult ei jõua sa teistele kultuuriüritustele täpselt nagu Eestiski, et tantsides ma arvan, et balleti Estonia balletis ei saa minna vaatama siis võib-olla mingisuguste rahvatantsukollektiivi kontserdid, sest et lihtsalt kõik asjad satuvad ühele ajale. Ja mitu päeva nädalasse tööl oled hõivatud viis päeva ja kaks päeva on siis nagu sinu enda jaoks on minu enda jaoks. Aga kuidas sa selle lühikese puhkuse 10 päeva välja kauplesid, et sa said Eestisse tulla? Ma avastasin selle nimel selles mõttes targalt, et ma teadsin, et meil päevad lõpevad etendused ära Aleksandrias Nasda etendused ja peale seda ma teadsin, et meile antakse nädal aega vabaks ja mõtlesin, et kui ma tulen 10-ks päevaks, siis mass satub samale ajale. Nüüd viimased uudised ütlesid, et ooperiteatritegevust on meie kompanii täiustanud veel rohkem edasi lükatud seoses Tahriri väljakul ka. Nii et tundub, et ma sellest tööst väga palju ilma jää, aga ma loodan, et see jätkub niipea kui ma tagasi olen. Tantsijad tahavad tantsida, kui suur see osa on, mida sa seal mängid selles etenduses? Keda sa mängid viimases etenduses, mul on väga suur osa, sest et 13-st tantsust olen mina 11. tantsus sees. Ja mul on erinevad rollid, olen loomulikult soolotantsija, aga siis selles nii-öelda kordes ma olen siis talutüdruk. Ma olen ühel hetkel olema merineitsi, siis on meil üks selline viiruse tants, mille jooksul peategelane haigeks jääb, siis ma olen selline viirus. Mis veel siis me oleme, ütleme natuke nagu aasi sõdalased praegu neid asju nimetades tundub, et teda kõik erinevast ooperist, aga üht kokku ütleme kontekstis talub hästi ilusa folgiloo. Ja see folgilugu räägib ikke armastusest ja hea võidab kurja. See jaa, võib küll nii öelda, aga seal seisma, kui me just rääkisime ka egiptlaste kadedus, ehk siis kuidas üks töökas ja hea südamega abielupaar kogub rikkust tänu oma töökusele ja kuidas ylejäänud egiptlased hakkavad siis neid kadestama saavad nii-öelda kurja silma peategelase peale, kes jääb haigeks ja kuidas siis erinevate kultuuriliste ja rahvuslike spirituaalset rituaalide läbi naine hakkab ravitsema oma meest ja kuidas ta ravib terveks ja kuidas hea võidab. No kui palju selle seal oldud aja jooksul oled sa kokku puutunud selle kurja silma ja ja selliste tabude ja kommetega, mis elavad nagu täiesti oma elu Selline ebausk, seda ma olen Kairos vähe näinud, ma olen näinud väga paljusid oma sõpru kandmas siis seda, seda Fatima silma ja muid, selliseid talismane, et see on pigem nagu ütleme, tänava tänavamood, ma ütleks, et see on selline igipõline asi, mida ostetakse ja kingitakse ja aga seda reaalselt nagu uskuma, seda uskumist olen ma pigem näinud turistina Lõuna-Egiptuses, seal, kus ongi ütleme kus aeg aeg natukene liigub aeglasemalt ja need kombed on vanemaks. Seda, seda tõelist uskumist ma olen näinud seal, kus ykskord üks sõber andis mulle sellesama flirtima silma, ütlesid hoia seda palun praegu tugevalt, sest et see naine läheb sest mööde ta vaatab sind kurja silmaga. Et seda, seda ma kogesin. Aga üks väga ilus näide, kuidas selline ebausk on toodud meie moderntantsu, oli selline tants meie etendusest nimega saar, mis on kurja vaimu väljaajamise rituaal ja poisid lamasid põrandal, käed külgedel ja tüdrukud astusid seitse korda üle poisi. Sellega vanasti egiptlased uskusid, et see aitab siis keha tervendada ja kurja vaimu välja ajada. Et midagi on jõudnud tantsudesse sellest vanast. Ja ja selles ongi see võlu, et, et kui ise isegi kui see, see kultuur hakkab võib-olla vaikselt hajuma, siis tuuakse Kairos jälle lavale, et seda hoitakse. Aga mis sa arvad, kui kaua see võib seal laval püsida, et kui näiteks peaksid võimule tulema äärmuslased ja keelatakse ära selline tants ja ja vabam olemine, on see tõenäoline. Ma arvan, et Egiptus päris Iraaniks ei muutu ehk siis teades, milline on egiptlaste senine tõeline eestlaslik olemus siis nad ei saa elada tantsumuusikat, ta kindlasti mitte. Ma arvan, et kui nüüd see moslemi vennaskond, kui nad ennastkehtestavad jäävad, jäävad, siis ma arvan, et tants muutub ikkagi natuke piiratumaks. Aga, aga ma arvan, et päris tants ei kao ära. Egiptusest. Sina, kui kauaks kavatsed ennast Egiptusega siduda? Sa oled keele ära õppinud selle ajaga, ma, ma olen aru saanud enam-vähem. Ma saan, saan põhiasjad ennast väljendatud ja tänaval ja poes hakkama, jah, oli see keeruline? Ei olnud keeruline, sellepärast et mu töökeskkond on ainult araabiakeelne, ütleme, tänaval millegi muuga ei saa hakkama. Ameerika kolledžis on müügil väga-väga head välismaalaste mõeldud õpikud ja Audio CD-d, et kõik see kokku igapäevaselt 24 seitse, et see ei ole keeruline. Et ma ei peagi ennast sundima õppima, vaid ma sealt tuleb iseenesest. Ma praegu ma ei oska lugeda, ma oskan lugeda numbreid ja tähestikku ja kirjutada oskan oma nii vähe, aga ma olen põhirõhu pannud sellele, et ma suudaksin rääkida, sest et see on praegu kõige olulisem. Ja kuidas ma õppisin, tegelikult oli see, et alustasin raamatust, lugedes siis nii-öelda dialooge täites, täita lünkasid ja nii edasi, aga kõik see, mis ma kuulsin tänaval ma kirjutasin kas paberile lassi kiiresti kõrva järgi või panin põnn endale mobiili memosse. Ja õhtul lugesin selle mitu korda läbi ja iga kord, kui tuli võimalus, siis ma kasutasin seda. Ja praegu ma räägingi, nii et igas iga sõna, mida ma ei tea, ma asendan inglisekeelsega, nii et ma räägin nagu segakeelt. Aga ma arvan, et see on juba väga lähedal sellele õigele variandile aga, ja suhtuvad sellesse mõistvalt oinad nad jumaldavad seda, et ükskõik milline välismaalane, kes üritab vähegi araabia keelt rääkida, et see toob neile alati naeratuse näole, et see on nagu üks selline väike väike, mis toidab, et see, et ma, ma tõin. Lisaks aga kuidas nad suhtuvad sellesse, et sina ei ole moslem? Minu minu sõbrad ja minu ringkond ei tee sellest mingit numbrit, absoluutselt mitte. Et vahest ma olin ise ka üllatunud, et ma saan teada, et mõni minu sõber, kristlane, egiptlane ja siis meil on väga palju rääkida, aga selles mõttes, et, et see tantsuringkond, kes on üldiselt vabameelsem, nemad ei tee vahet. Millistest peredest nad on, kuhu klassi nemad kuulunud nagu oma päritolust? Nad on nii ja naa, et mõned neiud meie kompaniis näiteks tulevad kõrgklassist siis nad on tantsinud balletti ja nad ei ole kunagi töötanud, see on nende ainus nii-öelda hobi, nad on pere hoolitseda. Ja siis on sellised sellised noormehed, kes näiteks tulevad ikkagi väga kohalikest rajoonidest ja väga tavalistest peredest ja on, on sattunud siis saatuse tahtel balletti õppima või siis modernija on sinna sattunud ja siis on veel näiteks ka teatrite vahel liiguvad ka inimesed, näiteks folkloorimaailmast on olnud ka meil ooperisse tantsijaid ja, ja meie kompaniile ongi neid vaja, sest et meil on selline spetsiaalne teema, aga sinna sellist trügimist ei ole nagu mujal. Sinna on trügimine, siin on kindlasti trügimine, sest ma arvan, et meie kompaniisse mõnes mõttes sinna sinna võetakse kõige rohkemast inimesi, et see on nagu viga. Et seal ei ole selliseid nii-öelda kulissidetaguseid mänge, et kas siis altkäemaksud ja sellised asjad teistes kompendis. Ma olen kuulujutte kuulnud, aga meie kompaniis ikkagi ta on väga populaarne ja meike, meid käiakse ka tantsu tantsumaailm käib meil väga palju vaatamas. Et On trügimist. Aga kuidas sinul, see õnnestus ikkagi sinna saada, on see üks suur õnn või, või mis see oli, mis siin nagu sinna kindlasti ka see, et sa oled hea tantsijaga, seda ei pruugi ju kohe teada, et keegi lihtsalt märkaks, on ju väga oluline. Ma tegin selle prooviesinemise ära ja ütleme nii, et enne sinna esinemisele mine minekut. Ma liitusin jõusaaliga, sellepärast ma teadsin, et ma olen kõhutantsuvormis, aga see ei ole piisav moderntantsuvormiks ja pumpasin oma lihaseid ja said, ütleme natukene tundsin, et ma olen juba selline rohkem valmis ja ma tegin selle proovi-proovi etteaste siis ära ja ma olen kindel, et koreograaf nägi, et ma olen seda varem teinud, tead, me rääkisime temaga, ma ütlesin, et ma ei ole viis aastat moderni teinud, aga, aga ütleme, et ma õpin kiiresti ja nii ja naa, et ta nägi, et minu füüsiline potentsiaal on suur. Aga teine osa, miks mind võeti vastu, on see, et egiptuse firmal ükskõik millises valdkonnas on prestiižne, omada välismaalasi, see, see on kvaliteedimärk nende jaoks ja sellel kompaniil ei olnud siiamaani mitte ühtegi, varem on käinud sealt mõni ameeriklane, ma olen kuulnud ja sakslanna läbi, aga aga pikka aega ei ole ja siis mind nähes, siis nad olid väga õnnelikud, et nüüd nad saavad välismaalase. Nii et mõne mõnes mõttes nagu seal ise mulle väike kink, aga samas ma teadsin, et ma võitlesin selle nimel ja ma olen nagu ennast iseendale ja neile tõestanud ka nüüdseks. Kui kauaks kavatsed enda elu siduda Egiptusega? Oled sa mõelnud? Ma kavatsen nii kaua siduda, kui, kui sa mind veel motiveerib. Praegu ma olen väga õnnelik, et ma saan teha stiile, mida ma arvasin, et ma, millega ma olen lõpetanud peale ülikooli, sest ma olin keskendunud täielikult kõhutantsule ja nüüd ma olen jälle vormis, ma teen neid asju väga kõrgel tasemel ja mu keha ikka veel võimaldab seda. Ja, ja ma arvan, et mulle ei pakutaks sellist võimalust Estonias ega mõnes teises Euroopa Surline ooperis, sest eks see standard on natukene madalam. Aga sellest hoolimata ma tean, et ma ületan praegu iseennast ja ma õpin niivõrd palju juurde ja see, seda, selle võimaluse haarab mulle Kairooper. Praegu ma olen väga motiveeritud ja nii kaua, kui on tantsu ja on tööd, nii kaua on ka Kaidi Egiptuses. Aitäh sulle saatesse tulemast ja sel ajal, kui see lugu eetrisse läheb, oled sina juba Kairos. Jah, ma olen varsti juba Kairost tagasi, ma väga ootan, ma olen oma suusatamise ära teinud, sealiha ära söönud, sõbrad ja perekonna läbi kallistanud ja nüüd ma juba väga tahan tagasi minna, jätkata oma eluga seal. Meie tänase saate külaliseks oli tantsijanna Kaidi Uudris, kes töötab ka eurooperi teatris. Minu nimi on Krista taim ja saate aitas kokku panna Viivika Ludvig.