On 23. märts, eetris on kultuuriga ja mina olen Maria Lee Liivak. Tänases saates räägime improteatrist kabareetsoonist ja Eesti Rahva muuseumist. Teater on Eestis tegutsenud 2009.-st aastast saadik ning selle truppi kuulub lisaks Regnor annusele Erki Aule mitu Viljandi kultuuriakadeemia teatrikunsti lõpetanud näitlejat. Läinud nädalal andis improteater etenduse Tartus järgmine etendus. Tallinnas on seitsmendal aprillil Teo teatris Eesti Rahva Muuseumis veebruari lõpust alates avatud näitus korraks koju, mis hõlmab ajavahemikul 1940 kuni 1968 Eesti Rahva Muuseumi kogudest eraldatud aardeid. Sellest näitusest ning kodumaa piltide kogumise võistlusest kõneleb Riina rindelt. 28. märtsil esietendub Kanuti Gildi saalis kabaree risoomi mutant tants ehk 1000 tantsu, mida tantsida enne, kui sured. Lisaks lavastaja Johannes veskile ning koreograaf päransonile on trupis veel Anatoli tahvitšuk, Joonas Parve. 26. aprillil näeb seda etendust ka Tartus Tartu uues teatris. Olen esietendust, vestlesime trupiga ehk kabaree risoomi esimesest tantsulavastusest räägivad Johannes Veski, Pärberenson Jaratooli tahvlit Chuck. Mis lavastus on mutant, Talts? Mutanttants on tantsulavastus, Kawareeri soomi esimene tantsulavastus ja see on nii tantsulavastus, kui klaaslast tantsulavastus olla saab. Me oleme endale eesmärgiks võtnud siis koguda kokku 1000 erineva tantsu elemendid või sammukombinatsioonid siis maailma eripaigust, meie ajaloo, eriperiood, poodidest, ühiskonna erinevatest kihtidest, tantsud erinevate nähtuste kohta erinevate sündmuste puhul, nii palju, kui me oleme osanud, oleme me üritanud siis sõna tants laiendada kõikidesse eluvaldkondadesse, leida siis sellele kehalisi liikuvaid vasteid ja oleme endale seadnud sellise eesmärgi 1000 saada mingi kogumik, mingi piir, mingi raam endale, sellele, et kui palju me tantsime ja nagu pea kiiresti ära tunda, siis võib-olla see lähtub mitte nagu irooniliselt matki valt, aga aga pigem ütleme mugavalt lähtub see siis nende raamatu pealkirjadest 1000 filmi, mida näha enne, kui sa sured ja 1000 raamatut, mida lugeda enne, kui sa sured ja üldse 1000 asja, mida teha, näha või kuulda, enne kui sa sured ja lavastus on üks pikk seade siis nendest leidudest ja avastustest ja sellest kogumikust, mis me oleme välja valinud selleks 1000-ks, ja selle siis tantsime Kanuti Gildi saali laval maha või tantsime ja kasutame ka muid meediumid nii-öelda, et 1000 tantsu või 1000 elemente erinevatest tantsudest vaatajateni tuua. Kuidas te pigem teatritaustaga inimestena jõudsite selle mõtteni teha tantsulavastus. Minu teatri taust on väga palju nõrgem kui mu kolleegidel samast koolist pärit, aga samal ajal, kui nemad teatriga tegelesid, mina tegelesin tantsuga ja minul on koreograafia, tantsuõpetaja haridus on alati, kellel see mõte üldse tuli, et tahaks, tahaks ilusti tantsida, tahaks Kanuti Gildi saalis suurel laval tantsida, sest et meie enda teatrisaal niukene väike, et kui seal suuri suuri hüppeid hakkad tegema, siis hüppad peaga vastu lage ja ei saa nagu väga-väga vabalt ennast tunda, et ma tean, Anatoolia oli kindlasti üks nendest, kes kes tahtis et saaks ikka korralikult tantsu vihtuda. Hannesega formuleerisime selle mõtteliselt ära, et kuna üks meie kolleegidest on veel tegelikult koreograaf nagu temaga, me olime kohe nõus, et me hakkame tegema seda ka tema. Paraku praegu ei saa sellest projektist osa võtta lihtsalt. Üheks asjaoluks oli ka veel see, et mingil hetkel, kui ma ei eksi, siis Kanuti Gildi SAAL ka tegi, esitas küsimuse või teatavad, sa oled nagu pöördumised, kas me sooviksime midagi Kanuti gildis teha ja kaalusime erinevaid mõtteid, eks esimene mõte on kohe, me teeme tants vaikset, kannate kilda samamoodi nagu olnuks nagu draamalavastustele koduks, aga pidasime jah, nagu rääkis, et tantsuisu oli suurime, pold midagi nagu sellist täielikult tantsulist teinud ja siis. Päär küsingi sinult mis annab tantsulavastusele see, kui tantsija asemel on laval näitleja. Noh, kindlasti on see erinev. Oma kolleegide pealt näen ka, et see liigutuste, meeldejätmise metoodika ja sellised asjad on kindlasti erinevad, pistame, ta annab tihtipeale koreograafid, lavastajad ise väidavadki, et näitlejad on huvitavamad, vaadata kui nad tantsivad. Ma arvan, et sellepärast on huvitavam, sest nad ei oska hästi tantsida. Ja siis nad teevad siin igasugust muud huvitavat agooniat juurde, lihtsalt mis ongi. Inimesele meeldib vaadata kui hädas. Et sellepärast ongi huvitav vaadata näitlejad, distantsid eritab tantsijatel tihtipeale sammude esiteks nagu meeldejätmine ja nende esitamine, noh seal on mingi selline kõrguse virtuaalsus mis võib tegelikult igavaks minna, sest sa ei näe seda tohutut pingutust, seda agooniat seal. Ma arvan, et see on üks asi, näitlejatele on see, et nad ei tee seda igapäevaselt ja siis, kui nad seda teevad, siis seda ongi sellepärast huvitav vaadata, et see ei tulenenud Nii kergelt antud lavastuse puhul ei saa väita, et see teeb midagi paremaks või halvemaks, aga huvitavamaks võib-olla teeb tantsiva näitleja asjaolu toad, tantsu väga palju erinevaid tants, erinevaid kultuure, erinevaid situatsioone, milles tantsida nagu paar väitisteks tantsija, professionaalse tantsija keha on eesmärgistatud, et Alex mingist standardis lihvitud mingisugusesse, joonisesse või stiili, siis siinkohal me näeme tuhandet erinevat tantsu, neljas väga erinevalt haritud kehas. Ja see võib-olla annab mõnes mõttes nagu nii-öelda sellele antropoloogilisele tantsuuuringule, mida me siin läbi tantsiva tegevuse teostame, annab see äkki mingi huvitava nurga juurde jõustuda või pärinevad haritud keha ekse Päär. Meie kontekstis liigub paar väga hästi. Mina olen võib-olla kehaliselt kõige kinnisem, Joonas on pikk, pikad käed, pikad jalad, mida on jälle teistmoodi kontrollida ja Anatoolia on jälle omamoodi. Ühesõnaga me kõik oleme väga erinevad selles, kuidas me juba esimese sammu astume, eks. Teistsuguseks tööstusele ka kindlasti ja siin me võtame ka vahepeal tantsida klassikalisi suurteoseid, vähemalt nagu märkida neid ära ja teha mõned sammud nendest, et siin tuleb kohe kindlasti väga suur vahe välja nagus professionaal maalide ja siis meie esituse vahel või noh, me oleme professionaalid ka, aga selles mõttes ei ole nagu professionaalid balletiprofessionaalid, et meil on ka võrdlusmoment kõrval video. Ja me üritame, tantsis sedasama koreograafiat, näiteks Laboyodeeristi Sulsiidist sellist. Milles seisneb lavastaja ülesanne sellise tantsulavastuse juures? Minu ülesandeks on olnud nagu kogu see lugu kokku siduda nii-öelda, et suhelda emeriga emer värgigeks teeb meie visuaal kogu lavastust saadab esitame 1000 tantsu ilma igasuguse referentsi, millega parajasti tegu, õnneks liigume läbi 190 maailma eri riigi ja meil on pühendatud neli sekundit iga riigi nagu traditsiooniliste tantsude sammudele ja seda ei saadaks mingisugune subtiiter pildiline info või midagi, mis viiks meid veel lisaks sellele tantsupäritolumaale lähemale siis selleks väga-väga keeruline tegelikult üldse jälgida. Et mida nad seal tantsivad ja, ja kust see pärit on, sest ma ei usu, et keegi vaatajatest suudab pelgalt meile kui tantsijatele peale vaadates identifitseerida kõike seda, mida me teeme. Ühesõnaga lavastaja ülesanne siinkohal siduda see asi nagu mõistetavaks, seesama uuring viia mingisugusesse järjepidevus, kui paar tegeleb väga tublilt, visalt nagu korraga lasteaiaga ja, ja õpetab meile selgeks samme. Samal ajal minu ülesandeks on olnud pidevalt nagu üleval hoida arutelu ja nagu mõelda, mõelda pikalt selle peale, noh, kõige suurem mure, sinu kategooria mure. Et see lavastus ei oleks tund aega sellist tuima tampimist lihtsalt nimekirja ettekandmist, siis on just nimelt selle kooriates süsteemi loomine nagu minu ülesandeks olnud, et vajutas aga lavastajatöö mõnes mõttes nagu dramaturgi töö siinkohal, et kuidas asi jälgitavaks teha, et millest me alustama väljendiks avama esimeses blogis selle, mida me peame tantsuks sisse teises plokis. Me üritame jõuda tantsutekkelooni, me räägime mingisugusest organismi bioloogilises kultuurilisest antropoloogilisele arengust ja sellest, kuidas ta tantsuga kokku hakkas puutuma, siis siis kui distants inimeseni jõudis juba erinevates maailma paigus, kuidas ajalooliselt tants edasi arenes. Ühesõnaga kogu see lugu, kuidas tantsulugu nagu kulgeb, ongi tegelikult nagu lavastajatööd see et teha jah, ühtne tervik. Mida näitlejale annab tantsulavastuse tegemine? Trenni väga hea trenni ja väga palju saad teada, mis erinevaid tantse saab tantsida üldse, inimene oskab tantsida ja see on äärmiselt teistsugune nagu väljakutse, kui ma igapäevaselt näitlemise puhul tegelen ja seda nagu ootasingi ja selle ma saingi. Iseenesest oleme väga rahul selle valikuga, ma hakkasin tantsulavastust tegema. Kas teil on mingi kujutluspilt inimestest, kes võiksid seda lavastust vaatama tulla lisaks ütleme, kabaree, risoomi tavalisele andunud publikule. Ja kas selle lavastuse vaatamine eeldab, et vaataja teaks enne midagi tantsust? Võib-olla vuntsidega, võib-olla punase peaga, kiilakas prillidega kõik väiksed suured tüdrukud, poisid, mõlemad on olemas, kõik on oodatud, vaatama seda. Ma arvan, et ei pea mitte midagi teadma enne nagu muusika on universaalne keel, nii on tants, universaalne keel ja mingeid eelteadmisi, mingit eelinfot vaja kindlasti ei ole. Lugeda võiks osata, sest mingit infot tuleb video pealkirjas. Kes seda vaatama peaks tulema? Sest see on isegi kõige õigem vastus, et see kunagi mitte midagi üldse tantsust ei ole kuulnud ega näinud siis seal võib-olla kõige ideaalsem koht, kus alustada sellest, et siin üritame kontsentreeritud ajaühikus ikkagi inimesteni tuua nagu selle kõige põhilisema essentsi, mida võiks tantsimine tähendada noh nii geograafilises kui ajalises kontekstis ja noh, kõikvõimalikes eri kontekstis, mida võiks tantsimine, sest et nagu ma enne mainisin, et tegu ei ole, eks ju, pika nimekirjaga polgast ristini või ja sellega asi lõpeb, eks tõesti, laiendame tantsu väga paljudesse eluvaldkondadesse ja maailmavaldkondadesse, nagu isegi looduseksime lavale jõuab ka ütleme, peadlik või segment, looduse ja loomade tantsu tõstab, et mitte ainult inimene ei ole tantsiv organism ikka kogu nagu looduse käitumist. Rütmelis käitumist võib vaadelda tantsuna, sest meil on inimestena see võimalus olemas näha maailma rütmilisena kogu maailma või universumi, nagu rütmiline olemine allub nagu tantsureeglitele või tantsureeglid tulenevad sellest, et igal juhul me üritame võimalikult palju seda suhet oma vaadet tantsule nagu laiali ajada, et midagi ei jääks tähelepanuta, mille kohta võiks ikkagi tinglikult natukene tants öelda. Haavaga mutanttants ehk 1000 tantsu, mida tantsida enne, kui sured. Esietendub neljapäeval Kanuti Gildi saalis, kus annab neli etendust. 26. aprillil etendub sega Tartus Tartu uues teatris. Tartusse viib ka järgmine tänase kultuurikaja teema. Täpsemalt Eesti Rahva Muuseumi. Oleme Tartus, Eesti Rahva Muuseumis näitusel korraks koju ja räägin näituse koostaja ja peavarahoidja Riina rinneldiga. Mis näitus on korraks koju? Noh, see on näitus siis nendest materjalidest, mis tegelikult ei kuulu enam ERMi kogusse. Kui olid siis ERMi kogude osa enne enne teist maailmasõda, võib siis niimoodi öelda, et nõukogude aegse niisukese muuseumit korrastuspoliitika alusel toimusid siis sellised liigitamised, korrastamised ja nende käigus siis anti Eesti Rahva Muuseumi kogudest üle siis suur hulk kunstiesemeid ja kultuuriloolisi esemeid. See näitus on avatud sügiseni. Mis nendest esemetest siis saab? Ei ole, siis nad lähevad tagasi nendesse muuseumitesse, kelle kogudesse nad kuuluvad, et et seda tahaks kindlasti rõhutada, et meie eesmärk ei ole siin nagu nutta taga või, või anda kokku, et me tahaks nüüd oma nii-öelda endale kuulunud asju tagasi saada, et seda kindlasti mitte, et nad kuuluvad ju kõigi teiste Eesti suurte riigimuuseumite kogudesse ja neid hoitakse kindlasti seal sama hästi, kui meie neid oleks hoidnud, et pigem on selle näituse mõte anda aimu siis ERMi kogude ulatusest omal ajal tihti nagu tõlgendatakse Eesti Rahva muuseumit, et ainult kui nii-öelda käpikute ja kannude muuseumina kui naguniimoodi ironiseerivalt öelda, ehk siis sellise väga sellise etnograafiamuuseumina ja talupojakultuurimuuseumina, et omal ajal see nii ei olnud, et termin olid väga suured kunstikogud, kultuuriloolised kogud ja näiteks ka Raadi mõisas asuvas ekspositsioonis see oli siis enne teist maailmasõda oli tegelikult sellised kunsti väljapanekut võtsid enda alla märksa suurema osa kui sellised talupojakultuuri väljapanekud. Mis on mõned siinse näituse huvitavamad eksponaadid. No võib-olla kunstikogudest tahaks tuua välja kahte Johann Köleri tööd, mis on lisaks sellele, et Köler on tõesti kunstnik, keda kõik eestlased, ma arvan, teavad aga, aga need on huvitavad ka oma sellise tulemise olemisloo pärast. Johann Köleri töö risti löödud on selles mõttes huvitav, et Eesti Rahva muuseum omandas selle töö omal ajal niimoodi, et pidi ostma siis Tallinnas kunstihoones toimunud Nõukogude Liidu graafikanäituselt kolm graafilist tööd, millest siis üks oli Stalini ükse lid Seržinski ja vastutasuks siis Nõukogude Liit kinkis siis Eesti Rahva muuseumile selle Köleri töö ja teine Köleri töö on siis Kristuse pea, mis on söejoonistus mis kingiti siis Eesti Rahva muuseumile 25.-ks aastapäevaks Köleri pärijate poolt ja see on siis töö, mille see Kristus on siis Kaarli kirikus oleva Kristuse niisuguseks prototüübiks, selle järgi on see tehtud, et need on kindlasti sellised huvitavad ja märkimisväärset siit kunsti poole pealt kui välja tuua. Nüüd võib-olla sellistest kultuuriloolistest esemetest oleks huvitav mainida Tartu rahulepingu mööblit ehk siis seda mööblit, kus peal ja taga istudes sõlmiti siis Tartu rahuleping mööblikomplekt, laud ja toolid kuulus omal ajal siis Eesti Rahva Muuseumi kogudesse, aga jällegi leiti, et ei ole nii-öelda asjakohane ja anti siis omal ajal üle Tartu linnamuuseumile. Võib-olla veel võib tuua esile siis sellise ajaloolise sündmusena mainida siis 1939. aastal toimunud baltisakslaste lahkumist Eestist ja Eesti Rahva muuseum tol korral oli üks olulisemaid asutusi, kes siis võttis vastu seda vara, mida ei lubatud baltisakslastel riigist välja viia ja aga siin näitusel on ühe näitena siis väljas üks gloobus mis siis omandati just niimoodi seoses baltisakslaste lahkumisega. Aga mis, noh, jällegi enam ei kuulu meie kogudesse, vaid on siis tänapäeval Eesti ajaloomuuseumi kogudes ja võib-olla suurema kollektsioonina võiks siiski veel mainida üliõpilasorganisatsioonidele korporatsioonidele seltsidele kuulunud materjale, mis samuti ütleme 40. aastal, kui üliõpilasorganisatsioonid suleti, siis suurem enamus nendest andis oma niisuguseid väärtuslikke asju siis Eesti Rahva muuseumisse hoiule. Et Eesti üliõpilasorganisatsioonid, mis on tänaseks taastatud, et nemad on oma materjalid tagasi saanud sest neil oli selleks õigus, aga alles on siis jäänud, ütleme, baltisaksa üliõpilasorganisatsioonide, juudi ja vene üliõpilasorganisatsioonide, et need siis olid alguses paiknesid Eesti Rahva Muuseumis aga nüüd on siis Tartu linnamuuseumis See on siis näitus korraks koju. Ehk siis ajavahemikus 1940 kuni 1968 Eesti Rahva Muuseumi kogudest eraldatud aarded mis Eesti Rahva Muuseumis veel praegu põnevat on. Võib-olla sellise ühe huvitava sellise kogude poolt, jällegi sellise kaasamisaktsioonina võiks nimetada kodumaa piltide kogumise võistlust. Et me kuulutasime selle välja Eesti vabariigi aastapäeva ajal nüüd, veebruari lõpus ja ootame siis absoluutselt kõigilt inimestelt, ükskõik, kas nad on professionaalsed fotograafid, kas nad on asjaarmastajad, neile lihtsalt meeldib pilte teha. Ootame nendelt fotosid siis Eesti elu ja tegemise kohta aastal 2013, et pildistada võib kõike, mis on seotud inimtegevusega ja inimestega, ehk siis linnu, asulaid, külasid, nende vaateid, inimesi, pidu pidamas, inimesi igapäevaseid töid tegemas mida me võib-olla nagu väga ei oota, on puhtad looduspildid, et loojuv päike ja tõusev päike ja sellised on, need on toredad pildid. Aga meie muuseumi peamine eesmärk on siiski dokumenteerida inimeste elu ja tegemisi. Et ma loodan kõik, et, et inimesed võtavad vaevaks pildistada, seda teevad nad nagunii, aga et nad võtaks nagu vaevaks otsida üles muuseumi koduleheküljelt see link mille kaudu pääseb siis omakorda leheküljele, kuhu saab neid pilte üles laadida. Ja võib-olla ahvatleb inimesi osalema ka see, et see ei ole lihtsalt kogumisaktsioon, vaid see on auhindadega kogumisvõistlused. Peaauhinnaks on 1000 eurone preemia, nii et tasub teha üks väga hea pilt, mille žürii hindab nii-öelda 1000 euro vääriliseks, aga lisaks on seal väga palju teisi auhindu. On olemas eraldi maakondlikud auhinnad iga maakonna parimale pildile ja on ka eraorganisatsioonide ja ettevõtete poolt välja pandud auhindu, nii et tegelikult on seal. Ma ütleks, on väga suur võimalus võita hästi tehtud pildi eest mingi auhind. Aga ma arvan, et võitmisest veel olulisem on see, et igaüks meist saab tegelikult osaleda selles, et et 2013. aasta oleks nii-öelda kirjutatud Eesti ajalukku heade Dustustega ja võistlustöid saab saata kuni viienda jaanuarini järgmisel aastal. Ja kokkuvõtted tehakse siis teatavaks vabariigi aastapäeval 2014 ja võistluse patrooniks on Eesti vabariigi president Toomas Hendrik Ilves. Mis näitab ka, et see on tegelikult väga oluline asi, millest tasuks osaleda. Mis nendest piltidest hiljem saab? Pildid saavad osaks Eesti Rahva Muuseumi kogudest on üks asi. Neid saavad kasutada uurijad, neid saab kasutada illustratsioonidega, näitustel üritustel, kus iganes on, on, meil on mõned läbirääkimised käimas ka laulupeo sihtasutusega, et võib-olla kuidagi saab neid kasutada ka 2014. aasta laulupeo-ga seotud üritustel, aga noh, seda on nagu nagu vara öelda. Et selliste fotode puhul on, on väga oluline meeles pidada seda, et nende väärtus kasvab ajas, et kui meile praegu tundub, et need on nagu noh, need on nii tavalised või need ei, ei ole midagi erilist siis tasub mõelda sellele, kuidas meie praegu näiteks vaatame fotosid, mis on tehtud 50 või 100 aastat tagasi ja nad on tohutult erilised ja nendest leiab väga mitmekihilist informatsiooni. Ja kes tahavad osaleda, et siis võib minna internetis leheküljele koduma pildid, punkt r m punkt e. Mis on ERMi plaanid tulevikuks? Meie kõige suurem plaan on muidugi uude majja kolimine, mis siis peaks. Peaks siis 2016. aasta jooksul juhtuma, et nagu me uudistest oleme kõik kuulnud, et muuseumihoone ehitus on alanud kõiksugused, suured masinad, toimet tahavad ehitusplatsil ja on alustanud nii-öelda augu kaevamist ja ja praeguste plaanide järgi peaks siis 30. aprillil toimuma siis Eesti Rahva Muuseumi uue hoone nurgakivi panek ja, ja see on siis kavandatud niimoodi, et toimub siis rongkäik, millega kõik huvilised võivad siis ühineda, et liikuda siis Tartu kesklinnast, ütleme praegusest asukohast, siis raadile toimub nurgakivi panek ja pärast seda peaks siis olema ka kontsert. Nii et selles mõttes on kõik inimesed, kes ERMi tegemistele kaasa elavad, on absoluutselt oodatud sellel üritusel osalema Eesti Rahva muuseumist ja näitusest korraks koju ning fotovõistlusest rääkis Krina Rinvelt, aitäh. Täna räägime improteatrist ja improteatri näitlejatega Ragnar annuse ja Erki aulaga. Erinevalt teatritest, mille tööprotsessi viljad on lavastused, nimetab improteater oma töö vilju. Etendus formaatideks. Kuidas sünnib üks etendus, formaat? Noh, eks, et see formaat on siis nüüd lõppkokkuvõttes publiku jaoks seda nime võib-olla kõige parem kasvatada ja me võiks ju improvisatsiooni tooni või teater improvisatsiooni nimetada. Alati ta jääb ju otsestest lahti, on selge, me päris täpselt ei tea kunagi seda, mida me teeme, mida me mängime, aga et publikul oleks seda arusaadavam hõlpsam mõista, mida me teeme, kuidas seda suunata või kuidas seda kokku pakkida. Siis selleks ongi niisugused tinglikult sellised nimetused, kasutused. Ja endale või tähendab, näitlejatele osalejatel on ka lihtsam, kui on mingisugune formaat, formaat võib ka olla see, et keegi laval ei räägi või laval räägitakse ainult ühe sõna haaval või see, et siis siis on, milles tantsida, millest improviseerida see on nagu noh, nagu me võime öelda, et formaadiks on muusikal ja siis me küll ei lepi kokku, et me laulame seal nii palju laule või teeme nii palju tants, aga vähemalt me teame, et ahaa, Me peaksime improviseerima nüüd seal laval mingi muusikale või noh, nagu meil oli siin viimati click show, et see on ka üks selline enam-vähem tinglik formaate, siis me teame, et me jääme sellesse piiride improviseerimine mingites piirides. Impro, see on lihtsalt välja kujunenud sellised nagu tehnikad või formaadid, millest on hea kinni haarata, et noh, me võime ju neid formaate nagu ise välja mõelda ja ise nimetada kuidas tahes. Me võime mõelda formaadi, komöödia või, või draama või, või poliitiline farss, aga lihtsalt küsimus, kuidas me sealt hakkame nüüd tehniliselt riburadapidi minema või kuidas me kokkuvõttes vormistame oma oma etteaste. Milliseid kokkuleppeid näiteks teete sellise tööprotsessi käigus või mismoodi see protsess välja näeb? No kõige tähtsam on ikkagi olla. Meie teatris on publik nagu see erinevalt siis sellisest tavateatrist või meil levinud tekstipõhisest, teatrist improteatris me alustame natukene teisest otsast ja kasutades oma spontaansust, püüame samal ajal mitut asja laval tegutsedes meeles hoida, et jälgida, et kõigel kokku oleks siis võimalikult kaasahaarav ja publiku kujutlust. Sütitav vorm. Me küll jah enne etendust tavaliselt ei lepi kokku, et võiks rääkida sellest või võiks teha mingi sellise stseeni või teise. Küll aga oleme erinevate proovide ja treeningute käigus nii palju kokku leppinud, et kui keegi partner näeb, et mingisugune stseen jääb toppama või, või, või nõuab kohest sekkumist, siis siis siis sekkutakse. Ja tavaliselt me seda seda ju ei tea enne etendust, see kõik selgub kohapeal või vahest me oleme niimoodi kokku leppinud, et võiks täna, kui vähegi võimalus laule rohkem sisse panna või võiks äkki teha mingit sellist huvitavat bakterit, aga aga nagu improlon, võime väga palju niimoodi isegi välja mõelda, mida me kõike teeme, aga lavale minnes tuleb hoopis nagu teistmoodi, kui me oleme välja mõelnud, kuigi kokkuvõttes ma olen tähele pannud, et igasugused sellised alateadlikult sellised kokkulepped või ettevalmistused ei tule üldse kahjuks nagu meil see Soome näitlase Jami hüti ütles ka, et tihtipeale lavale minnes ta teab, et nüüd peab minema lavale, aga ta üritab mitte mõeldes, et mis ma nüüd lavale lähen tegema, et kui ma lavale lähen, eks ma siis vaatan, mis hakanud rääkima, et see on nagu kõige õigem impro, et nagu väga vale oleks see, et nii ma lähen lavale, ma tean juba oma mingisuguste nelja-viite lauset, siis tavaliselt juhtub, et sa ei jõuagi neid nelja-viite lauset öelda, sest see situatsioon juba muutub sel hetkel, kui sa lavale lähed ja ja siis sa jooksed kinni tänu sellele, et oih, mul oli mõeldud hoopis-hoopis teisiti, et et nii naljakas, kui see ka ei ole, jah, improsse, mida vähem sa ette valmistad? Eelnevalt seda loomulikum ja ette valmistatud ta laval olijate jaoks tundub saalisolijate saalisolijate jaoks just nimelt ainus, mida me saame ette valmistada. Ma alati ütlen nagu sportlased, nagu jalgpallurid, me võime teha trenni ja üldfüüsilist ja triblade see, aga me ju ei tea, kuidas mäng läheb, mis seis seal tuleb, et me teame ainult seda, et me oleme füüsiliselt vormis ja me oleme valmis mängu lõpuni mängima ja võitma. No näiteks praegu meil kliksus, meil on üks selline formaat, kus me kasutame erinevaid soolotehnikaid laule Peene Sis dramaatilisi stseene, see on nagu meie teada, et milliseid nii-öelda esinemisformaatame selles Clixous kasutame, aga me ei tea, kuna kõik sünnib kohapeal küsima publiku käest seda, et millist laulu järgmiseks tahate, et see näitleja improviseerid, aga igaks juhuks siis me selleks me treeningu mõttes me saime ka kokku mõned korrad koos muusikuga, improviseerisime shansooni ühe regilaulu ühe hiphop loo, et me selles mõttes me lihtsalt üritame silmaringi hoida nii laia, et me suudaksime iga ideega välja pakutud ideega kiirelt kaasa minna. Me teame vormi, aga sisu ju selgub, kohapeal töötab šansoone, aga laulge sellisel pealkirjal või hoopis sellisel teemal, et aga seda me ju ei tea kunagi ette valmistada teemat või pealkirja, siis see tuleb publik. Lõppeva nädala kolmapäeval andsite Tartus kliksuga etenduse milles kliksov seisneb. Meil on seal nagu kaks sellist lühiimproformaati nagu koondatud, kus me esimeses osas anname publikule valida seda justkui kätte telekapuldi ja pakume neile erinevaid kanaleid, telekava, ettevõtete, sistel, nõuete, ka sealt ühe pealkirja, ühe mingisuguse nime ja ega te ju ei tea, mis saada see nüüd täpselt on, täpselt samamoodi me siis pakume neile erinevaid saate pealkirju, mille seast siis iga natukese aja tagant iga kahe kolme minuti tagant saab publik valida järgmise kanali, mida me siis talle seal kohapeal improviseerima ja eks see ole siis ka kinni selles, nüüd parajasti, kui aktiivsed näitlejad on, mis neil peas käib ja mis ümberringi meediamaailmast arvab. Mis teemad on päevakorral, et kõik see nagu puudutab ka siis meie teadvust Onclick show on selles mõttes ka lihtne formaat, et noh, nii nagu ütleme, tavateatris või üldse on ju raskem on jutustada mingit sellist keerulist lugu või vedada mingit väga sellist põnevat narratiivi, aga shows on just see, et on väiksed pildid. Ped ühest stseenist teise temporütmi muutuvad tegelased kogu aeg muutuvad, noh nii nagu tõesti see meie televisiooni või internetiajastu, et küll, aga naljakal kombel alati nendest väikestest seenikestest või, või nendest klippidest kokkuvõttes ikkagi jookseb läbi tavaliselt punase niidiga mingisugune mingisugune teema, mingisugused sellised allusioonid, et ikkagi võib seda ja kokkuvõttes võtta ühe sihukese tervikliku loona, kuigi ta on niisugune väga mosaikne. Pliks jõuan tänaseks teie kuues etenduse formaat ja te olete sellega omajagu juba etendusi andnud. Kui te nüüd tagasi vaatate oma antud infra toorsetele etendustele, millised tagasilöögid või millised sellised kinnijooksmise hetked seal tekivad? Taga improetenduse publik üldiselt armastabki, seda ta provotseerib ka tihti meeldivaks. Ma olen tihtipeale mõelnud, et miks meil nii palju, ükskõik kuidas me lavastus kõik kujuneks, kõik, mis see ka ei ole, et miks nii palju publik naerab või nii lõbus tal on, et just nimelt sellepärast, et nendel hetkedel, kui publik saab aru, et näitleja kuidagi nüüd keerutab siin välja, et publik samastub kohe sellega, et appikene nad ju praegu rääkides seda lauset ta ei tea, mis, mis juhtub edasi ja just sellised nii-öelda äpardused publiku silmis ongi need, mis teevad selle asja vahetuks ja, ja mis tegelikult panevad inimeste vaatama, et oleks meil nagu väga kätteõpitud ja väga niisugune üli ülipeenia ja vaimukas iga kord siis võib-olla publik niimodi lõkerdaks naerda, et publikule ikkagi meeldivad nagu niuksed, teleapsud, need on just naljakal, muidu on niisugune, kui käis kahvaga, oih, näed, midagi läks nässu, hoid nüüd nendeks lõbusaks ja naljakal kombel ka näitlejatele, endal tekib siis kohe selline sädet, siis nagu improvisatsiooni ahju, kohe visatakse rohkem rohkem sütt, kui kui midagi läks natuke käest ära nii-öelda käest ära. Improteater tegutseb 2009.-st aastast saadik. Kuidas improteatril praegu läheb, Eestis? Nojah, eks siin ole ajalooline põhjus ka, miks, ütleme Eestisse improvisatsiooniteater nii hilja tuli, sest et mis seitsmekümnendatel aastatel või millal see nii-öelda raudse eesriide taga ehk siis Ameerikasse, kust see alguse sai, et siia Eestisse ta jõudis nagu väga väga suure ringiga ja mõnes mõttes, kui me vaatame siit nagu Eestist edasi, siis on neid selliseid nii improteatrid enam-vähem samas koguses kui, kui mingisuguseid teisi teatreid ja, ja ütleme, sellises lääne teatripildis ei ole üldsegi nii eksootiline või, või, või uudne küll, aga tõesti Eestis, aga ma arvan ka, et see on võib-olla siin jah, aastate küsimus, et see, selline teatrivorm jõuab ka siia, mõnes mõttes on nagu nagu džässmuusika, et kõik muusikat hea meelega mängime džässi, kui, kui võimalus on. Iseasi, kas kõik hea meelega seda kuulavad. Mida näitlejalt nõuab improteatris osalemine või milliseid tingimusi Se näitlejale seab? Eelkõige on see ikkagi, kui me esitame juba ette valmis mõeldud ja kokku pandud lugu või ütleme seal veel juba kellegi poolt kirja pandud tekste, eks püüame sellele karakterile siis elu luua, siis on see võrreldes impro näitlejaga oluliselt lihtsam ülesanne ja palju enesekesksem ja palju vähem partnerile suunatud. Meil nüüd kopeerisid formaat, mis olisi Vilde tee, mida meil prooviti teha, mis tehti, ka mingil tasemel hakkab, siis minu arust tuli kasti välja see, et improteater on väga näitlejakeskne teater, tajule, lavastaja tekstikeskne. Me jälgime laval ainult partnerit, me töötame koos sõdoga ühise publiku jaoks kujutluse loomisel. Selle tõttu on partnerlus nagu eriti tähtis ja selle poolest erinebki ta esitava teatri ja režiiteatri näitleja hoiakust. Sest et siin on meil nagu see, kellelt me midagi saame, kellelt midagi saame välja lugeda selle publiku jaoks reaalsuse loomisel on ikkagi partner eelkõige ja peaaegu ainuisikuliselt, et kui meil vilja teed, vaatasime seal enamuses lõpus lahenes tihti asi, nii et nad, kes kõvemini karjub, et kõvema häälega räägib, et teda vist peaks vaatama, aga imprusme nagu töötame partneri nimel. Ei no see jah, see ongi põhiline tingimused. Et sa ei saa ennast selles mõttes ette valmistada, et kui sinu lavale minek on siis külma välja või vean, ma võtan kõik enda peale, et kui sa lavale lähed, siis sinu põhiline tingimus on, et sa pead mängima mitte tekki enda peale tõmmates, vaid just teiste peale orienteeruda, et kõik, mida sa oled enda peas välja mõelnud, see ei pruugi olla kasulik. Kasulik on see, kui sa suudad võtta vastu seda, mida pakuvad teised, sest et et ükskõik kui, kui huvitavalt või vaimukalt me nagu kiiresti midagi välja välja mõtleme lavale minnes, siis tegelikult kõik see, mida pakub see hetk, kui laval sinu partnerid midagi pakuvad, on kordades huvitavam ja vaimukas, sealse improvisatsioon tekibki mitte sellest, nagu see ongi, et üksinda nagu oluliselt raskem improviseerida, kuidas sa ennast ikka üllatad, siin aga üllatavad sind, sinu, sinu partnerit, see, mis nemad sulle pakuvad, see, kuidas sina sellega haakuda, kuidas te edasi lähete ja kuidas üksteise toetamine tekitab selliseid energiaid, mis, mis selle improvisatsiooni käivitavad. Mis improteatri lähemad tulevikuplaanid on või kust selle kohta infot saab? Improteater poee on meie koduleht, mida me püüame ikka jätkuvalt uuendada ja sinna uute etenduste kohta infot üles seada ja selles näoraamatus oleme me ka siis Aeg-ajalt me enda jaoks toome mingisuguse uue formaadi välja, mis ei tähenda seda, et me võiks mingi hetk jälle pöörduda mingite juba läbi käidud formaatide juurde, sest nagunii ükski etendus ei ole kunagi eelmise sarnane, et praegu on meil kliksu mingi aeg, tuleb jälle mingi muu formaat, aga aga kokkuvõttes neil on iga etendus esietendus. Me oleme Tallinnas mänginud tavalist raamatukogu saalis, mida Botoldab, aga neil oli märtsi teatrikuu oli nii kinni, et me läheme, mängime, teeme ühe etenduse Teoteatri ruumides, mis on seal kalamaja saunas? Kalamaja taga ja seal meil eksklusiivselt me teeme nüüd mitte sellise konkreetse etenduse formaadi, vaid teeme selliseid jah, erinevaid nagu tehnikaid, mis on just nimelt igast tehnikast võiks välja arendada formaadi, aga sinna me üritame nagu kokkusurve on hästi palju erinevaid tehnikaid, et siis nagu need inimesed, kes ei ole improt üldse näinud, neil võib-olla oleks seda just just huvitav vaadata. Improteatrist rääkisid Redna Rannus ja Erki Aule aitäh. Improteatri järgmine etendus on seitsmendal aprillil Tallinnas kalamajas Teo teatris. Tuleva nädala neljapäeval esietendub aga kabaree risoomi esimene tantsulavastus, mutant Talts seda Kanuti Gildi saalis. Eesti Rahva muuseumi näitusest korraks koju ning kodumaa piltide kogumise võistlusest, rääkis Riina Rinnet. Tänase saate tegid Viivika Ludwig ja Marianne Liivak. Järgmisel nädalal.