Tere päevast on argipäeva saateaeg. Tänases argipäeva saates räägime me laulu ja tantsupidudest teemal on selles mõttes varajane, et laulu- ja tantsupidu suur pidu toimub alles järgmisel aastal ja sinna ju rohkem kui aasta aega. Teistpidi kuna tegemist on väga suure üritusega ja eestlaste jaoks väga tähtsa sündmusega, siis aasta enne pidu sellest rääkida ei ole sugugi mitte liiga vara. Põhjuse võib leida ka sellest, miks täna räägime, et üleeile Eestis, laupäeval toimus tantsupeo nii-öelda väike sümboolne avalöök. Kuna tantsupidu järgmisel aastal on metsateemaline, siis toimuski üleeile Jõgevamaal metsa istutamine. Ja kolmas põhjus ehk miks tänases argipäeva saates räägime laulu ja tantsupeost, on see, et uues kolmikliidu koalitsioonileppes oli laulupidu prioriteetide hulgas väga tähelepanu väärne sõnum ja mida see tähendab, seda tänaga. Uurime tänases argipäeva saates külalisteks Kultuuriministeeriumi rahvakultuurinõunik Aet Maatee ja laulu ja tantsupeo sihtasutuse esindaja Kalev Järvela. Kalev Järvela on ühtlasi ka tantsupeo pealavastaja. Vikerraadio poolt juhib saadet Tarmo Tiisler. Ja hakkaksimegi sellest peale et koalitsioonileppes on laulupidu lausa 10 jääma esimese prioriteedi hulgas. Mida see tähendab? Tegelikult peaks seda muidugi minu meelest küsima nagu eelkõige poliitikute käest, aga igal juhul on see, ma arvan, tegijatele, lauljatele, tantsijatele ja selle traditsiooni väärtust loovatele inimestele hästi oluline, et see on jõudnud prioriteetide hulka. See on väga tähelepanuväärne, sest niimoodi ta varasematel valimistel ei ole mitte ükski poliitiline jõud isegi rahvakultuuri nimetanud rääkimata nüüd laulu ja tantsupeost. Ja Viljandi konverentsil siin vahepeal aprilli alguses üks noor tüdruk, tudeng tegi mingi kodutöö stenogrammidest, mis on Riigikogus kahe aasta jooksul, see oli, kas see oli 2000 ja 2001, kus on sõna rahvakultuur ühtegi korda kahe aasta jooksul isegi nimetatud mitte stenogrammides. Nii et lootustandev. Ma arvan ka, et meil on põhjust lihtsalt lihtsalt head meelt tunda selle üle. On uue kultuuriministriga juba ka juttu olnud sellest, et kuidas biorep prioriteet. Tõsi on see, et uue kultuuriministriga, mina kohtusin tema esimesel tööpäeva kohe, kui ta tuli ülevalt Toompealt alla. Kuna mina olen, töötan osaliselt osaliselt ja ta tahtis minuga nagu kõigepealt rääkida ja tõepoolest, oma esimesel tööpäeval rääkisime tund aega sellest elust, mille tulemus on ju ka hästi näha. Ta palus, et kiirelt paneksime lisaeelarvesse laulu ja tantsupeole lisaraha sisse ja tänaseks on juba kinnitatud, nii et, et see esimene kohtumine tema esimesel tööpäeval äärmiselt viljakas. Kas laulu ja tantsupeod peavad tingimata olema rahvakultuuri lahtris? Nad on ju midagi suuremat. Aga ta on ju sellele baseerub. Selle koha pealt võiks vist päris mitu tundi heietada sellel teemal, et mis asi see rahvakultuur üldse on, et miks ta on üldse eraldi lahter ja, ja kas ta peab üldse olema eraldi lahter? See on, see on tänases ühiskonnas, ma arvan, üsna üsna küsitav selles mõttes, et tegelikult on meie rahvus ja rahvakultuuri kõik seega eestikeelne sõnateater ja kirjandus ja me nimetame täna seda juba natuke teise sõnaga oma kultuuriks. Ja rahvakultuurile paraku nagu selline rahvuslik maitse juures, et umbes et vastlakultuur, aga, aga tegelikult tõepoolest Eesti tingimustes, eriti kui me räägime laulu-tantsupeost, kus meil on väga professionaalsed juhid ju dirigendid, eks ole. Kes on saanud kõrghariduse tantsujuhid, kes on saanud kõrghariduse ja, ja seda ei saa igal juhul käsitleda või võrdsustada amatöörhobiga pelgalt. Tänase argipäeva saate plaan ongi selline, et jaguneda tinglikult kahte ossa, esimene osa on puhtpidu, sellega seonduv, teine osa, aga see, mis toimub pidude vahepeal, mis ehk on isegi tähtsam kui see pidu isenesest, kui pidude vahel tööd ei tehtaks, siis ei oleks su kellegagi pidu pidada. Aga hakkame suurest peost peale. Alati pidude, mina olen, vähemalt viimastel kordadel tekib just pidude ajal üles küsimused, et miks lapsed saavad vähe süüa, miks on tingimused need ja miks on probleemid just sellised. Jääb mulje, et probleemid on seotud ennekõike rahaga ja, ja kindlasti ei oleks kellelgi midagi selle vastu, kui kui kõik oleks nii, nagu me tahaks, ideaalis ometigi see nii ei ole ja, ja põhjus tuleneb mu meelest ikkagi sellest, et on lõpuni läbi, rääkimata, kes ja kui suures ulatuses peab ikkagi laulupeo korraldamise kinni maksma. Millise seisukohaga teie olete? See on hästi-hästi keeruline küsimus selles mõttes, et et nagu öeldakse, et tasuta lõunaid ei ole siin hästi klišeelik väljend, aga, aga kuna ma olen ka oma oma praktikas hästi palju ise üritusi teinud ja ma tean ka, mis tähendab tasuta üritus siis see, kui inimene kutsutakse lihtsalt tasuta üritusele ja, ja, ja ta ei maksa nagu üldse oma osavõtu maksu. See ei tähenda üldse seda, et, et see on hästi rahvarikas. Hästi vahva üritus. Paraku tasuta Camite. Tegelikult loomulikult ei ole ette, kui rääkida sellest, et kes selle kinni maksab, et see on hästi keeruline protsess. Tõepoolest, mulle meeldis kenasti, alustasite seda tegu, üks laulu ja tantsupidu, mis pelgalt tundub, et toimub nagu viie aasta tagant on tegelikult üks igavene pikk protsess ja sinna vahele jäävad veel noorte laulu- ja tantsupidanud, mis muud, kui kinnistavad seda, seda viie aastast tsüklit, et nad on omavahel korrelatsioonis. Ja sestap ongi hästi oluline, et pigem, et meil oleks lauljaid, lapsi ja tantsija tantsivaid lapsi ja neid juhendajaid ja et see oleks, et see oleks ka vahva nendele tegijatele vahepealsetel aegadel. Sest viis aastat on piisavalt pikk aeg, et seda oodata. Kui rääkida puhtpeost, siis kas on tehtud ministeeriumis üks eelarve, kuhu on pandud laulu ja tantsupeoreale üks konkreetne summa, mida siis korraldajad peavad ära jagama ja millega nad peavad hakkama saama? No tegelikult see mehhanism niipidi, et laulu- ja tantsupeo sihtasutusel on oma loominguga see on seitsmeliikmeline ja seal on esindatud nii kultuuri-haridusministeerium, omavalitsusliitude Ühendus. Siis on maakondade kultuurijuhtide esindus, iso kooriühing, tantsumuusikas üldse ja Tallinna linn. Ta koosneb seitsmest sellisest hästi olulisest komponendist, kes, kes nagu selles mõttes võtavad ju vastutust kanda ja ja eelarve teeb sihtasutuse juhataja siiamaani. Ilmar Moss, aga see on ka kinnitatud enne, siis ikkagi sihtasutus. Olgu, need on seal nagu läbi vaadatud. Ja eelarve siis esitatakse kultuuriministeeriumile. See on alati hästi põhjalik, hästi, hästi, hästi, hästi palju numbreid sisaldav. Mul on siin kaasas. Kas laulupidude korraldamises peaks kaasama kuidagi erakapitali? Miks mitte ja mingit modi kasvataksegi sponsorlust sponsorite poolt? Vaat mina olen suuremaga minu oma südames, nagu tunnen seda, et et meil On päris selliseid vahvaid firmasid, kellel on raha ja kes tahaks ikka investeerida teatud kultuuriasjadesse töölt ikka päris ilusasti investeeritakse vaatamata sellele, et meil ei ole korralikku sponsorseadust, eks ju? Vaata, mina ise ise ikkagi jätkuvalt tunnen, et laulu- ja tantsupidu võikski olla, kus, kus, kus ma ise panustaksin hea meelega, kui ja ma usun, et oma rahvaüritusse Ma usun, et see tulevikus ka niimoodi saab olema. Et see erafirma erakapitali osa osakaal võib suureneda võrreldes tänase päevaga. Ega täna on ju ka, ega see laulu-tantsupeo eelarve on niiviisi, et on üles ehitatud riigi toetus, ikkagi sponsorluse piletite müük, vaata, piletite müük on nagu kõige keerulisem osa sellest, sellepärast et vaatame täna aknast välja, et et see sõltub väga ilmast, see võib kahekordistuda, kui, kui on ilus ilm ja absoluutselt kuigi noh, elu on ju näidanud, et enamus laulupeod ja sajab vihma ja tantsupeoga Ja, ja muidugi see piletimüük on see nüüd, et kui nüüd Ostriks inimesed varem piletid ära, siis muidugi ilm ei mõjutaks ja teine asi oleks jällegi see, et publikul oleks kindel sissepääs, tihti on ju see. Me näeme laulu-tantsupeo eel, et on inimese organism ennem kohale ja siis peaks olema tema jaoks kohutavalt piletimüüjaid. Tekivad saba siis naise kontserdi alguseks sisse. Ütleme, et siin on meil arenguruumikorralduse võimalusi, sest et 2004 nüüd planeeritakse ju ka teha ikkagi perepileteid, mida varem ei ole olnud ja mis on minu meelest minagi, kellel endal mitu last. Ma tean küll, mis see tähendab, et kas ma ostan kaks piletit või viis, kellelt ikka kuus piletit, et see on hästi oluline suur vahe sellega tulla, et et, et sa sellepärast igale lapsele peale maksaks. Perepilet on ainult eelmüügist. Siis planeeringumaania. Aga tulles nüüd taas erakapitali kaasa, mis see teie meelest ei vähenda kuidagi laulupidude väärtust või seda rahvuslikust, kui seda toetab senisest rohkem näiteks eraettevõtja ja vähem Tähendab, see on kindlasti mingitel tingimustel eelmine kord, kui oli meil see laululaval, oli selle ekraani Lovokalgu epidi tulemiks oma Soome firma ja kellel oli nagu tingimus see, et vahepeal näidatakse reklaami seal laulude vahepeal, vaata, see oleks minu jaoks küll lubamatu, et et tegelikult, eks iga kava on ju mingi kontseptuaalselt üles ehitatud, eks ole, eelmine aasta oli see ei ole üksi kui maa ja sul on see metsateema ja kui siin iga laulja katab teiste iga ploki noh, on üles ehitatud pluss vahepealsete asjade tekstidega ja kui sinna nüüd vahepeal lastakse tõesti mingi kommertsreklaam, et sellised, aga noh, see on ilmsed, et kokkulepete küsimus ja, ja, ja siiski, nii nagu kalev ütleb, et ega on ju tehtud ka ja ma ma küll väga täpselt ka selles maailmas võib-olla nii hästi ujuvat. Kas, kas see nüüd meie väärtushinnanguid muutlik Ma usun, et need sponsorid, kes on laulu ja tantsupeole praegult oma õlga alla pannud need ei ole seal. Nendel ei ole esmakohal äriline huvi, neil on nagu üsna emissioon ja selle tõttu neid võib-olla ei olegi nii palju. Millest on teie meelest tekkinud viimaste laulu- ja tantsupidude puhul need probleemid, et millestki on puudu? Kas on ajakirjanduse mingi liialdus, on see tegelikult või on inimestel nägemus olemisele tähendab niivõrd erinev? Ma kommenteeriksin nagu kahte asja, see ongi sinu kaks, kaks tendents, üks on see, et loomulikult ajakirjandus, ajakirjandus müüb ju see, mis on skandaalne, eks ole, ja, ja tegelikult, kui me arvestame, et kala noortepeol oli, eks ole, 27000 inimest kokku ja poolest teine on see meie laste söögiharjumus, mina näiteks mul on omal neli tükki kodus ja ma tean täpselt, et kuidas tegelikult tuntakse ja sugugi sööda seda hernesuppi, mida sulle parasjagu kappa hakatakse. Et ilmselt oleme me ka piisavalt oma lapsi selles mõttes ära rikkunud, et ega väga supi armastatud Tandke hotdogi pizzat, eks ole. Ega see ei ole ju nüüd uus avastus, mina, alles hiljuti lugesin Kristjan Toropi raamatuid, kus tema ise kirjutab, kuidas tema käis kunagi väga, väga ammu tantsupeol ja kogu oma taskuraha kulutas ära saiade pirukate leerimaadel, ega temast ühe ühe katlatoitu ka siis ei söö, neid ei avalda siis nimelt tagasi, see ongi nii, et ega täiskasvanud No eks ole, mõtleb retsionalistlikumalt ja see kummadel hernesuppi ära, aga aga laps tahaks ja seda ja teist ja kolmandat, sest tegelikult see on nüüd küll tõsi, et, et need söögid olid siiski täiesti normaalsed, et noh, nii hullu seda nüüd lugu küll ei olnud, nagu seda ikkagi võimendati sel hetkel. Paljuski on probleem ka selles, et need lapsed, kes on Tallinnast ja need inimesed, kes on Tallinnast nendele paratamatult tuleb laulu ja tantsupidu veidi odavamalt kätte ja need, kes tulevad väljastpoolt ja nad ostavad sööki juurde, aga Tallinnast eemal inimesed teenivad ikkagi natuke vähem reeglina ja probleem on minu meelest just selles, kas siin on mingisugune lahendus olemas või on see paratamatus, et nii jääbki olema. Praegu on tantsupeotantsu-laulupeoliste toit on riigi poolt kinni makstud laste omal, laste omal, aga nüüd eeloleval peol minu teada on. Läks, läks see protsisse. Jah, kui me siin oma lisaeelarves seda laulu ja tantsupeo eelarve 2004 suurendasime, siis üks mõte just oli see, et mis lõikusi suurendada. Et kui inimesed tõepoolest tulevad üle Eestimaa kokku, et, et hoida siis nende tasku pealt kokku, mitte nii, et nad tulevad siia, ostavad söögimajutuse transpordikompensatsioon oli ette nähtud, et seal ei olnud jah, aga et, et äkki me suudame see aasta siiski järgmisel aastal maksta kinni nende majutuse ja toidu. Aga see sõltub siiski veel sellest, et mis sügisel juhtub 2004. eelarvega, et kas, kas see, mis oli ette nähtud, tuleb ja et need asjad, need, neid lubadusi saab rääkida alles tõsti talvel kõiki. Et kas, kas seal, kas me läheme seda teed? Aga, aga seal on seda veelkord, et ega laste laulupeole ka söök oli lastele tasuta, ega nad sellest ise nagu ei maksnud, aga see on muidugi see taskurahaprobleem on ilmselt tõsine ja tegelikult ega, ega Eestimaa teise nurga lapsega ta ei tangi ja lapsevanem ka kui kallis tegelikult on Tallinnas sedasama sama jäätis võib maksta kaks korda rohkem kui, kui sul oma kodu kodukaupluses. Kas selline selline lähenemine on väga-väga liialdatud, liiga idealiseeritud ette ka täiskasvanud tantsija ja laulja Tallinnas olek nii prooviperioodil kui peo ajal nii majutus, toitlustamine, kudetransport siia tagasi, et ta selle pealt ei peaks ise midagi. Kas see oligi seda sellest mõist pikalt rääkisin, et seekord me üritame vähemalt üritame ja taotleme nii. Aga see sõltub sellest samast tähtsust koalitsiooni kokkuleppest, et, et kas nad jäävad enda juurde, et selle pärast nüüd lisaeelarvest raha juurde kesisemaid, kes tegelikult on nagu järgmisesse aastasse planeeritud 11 miljonit. Ja praegu tuli nagu lisaeelarvest kaksime. Te rääkisite siin päris alguses võimalikust piletitulu vähenemisest, kui on kehv ilm. Millised on tavaliselt olnud need esimesed lõiked, kui piletite tulu jääb loodetust väiksemaks, näiteks sajab kaks päeva paduvihma, kus kõigepealt maha võetakse. Ega seda ju ennem maha võtta ei saagi. See pileti piletitulu on üks viimaseid tulusid, mis on, mis tuleb juurde. Vaat sellele küsimusele oskaks vastata ilmselt suurepäraselt, Ilmar Moss, sest et, et mina olen esiteks liiga vähe selle asja juures nii ninapidi olnud ja ma mul puudub sellealane kogemus küll öelda, et kus siis nagu kokku võetakse, ma tean, et siis on järgmine võimalus, et taotletud, tahaksin lihtsalt lisaeelarvest juurde, kui tekivad defitsiidist. Aga üldiselt on minu meelest sihtasutus piisavalt hästi majandanud, tal on omal põhikapitalil miskit ja, ja ja ühtepidi on Ilmar mesilased ette heidetud, aga teisest küljest on ta nagu tõeline Kuidas ütelda, et koha peremees, kes kes on hoidnud teatud summasid seal arvel, et neid kompenseerida, kui noh, selliseid riske tuleb? Selliseid riske on tulnud, oli Soome-Eesti laulupeoga. Piletimüügitulu oli vähem kui planeeritud, aga kõik sai hakkama korda. Nii et üldiselt või see sellise asja peale mõeldakse juba natuke varem ka, et kui tuleb midagi pussnuge taevast alla, siis sellega seal tuleb juba varem arvestada, aga piletitulu on kõige viimane asi, mis tuluna tuleb sisse. Ausalt öeldes ka sihtasutuse põhimäärust, kui ma täna siia tulin, just et, et seal on näiteks sisse kirjutatud, et kui tuleb ka tulu, et see jääbki järgmise aasta järgmise peo ettevalmistuse rahaks, aga, aga on suur võimalus, et seda tulu lihtsalt ei tule, et nii nagu öeldakse, tulen ots-otsaga äärepealt välja või. Koolinoortepeo ajal öeldi paar korda välja ka mõtet. Tantsupidu ja laulupidu võiks Eesti elanikel olla täiesti prii ehk siis ilma piletita. Kas see on mõtlemise koht kas see võiks olla, kui oleks raha või kas me peaks seda tingimata niimodi tegema? Ma arvan, et vist mitte. Mingi pileti hind peaks seal olema, mingi mingi pääsme peaks lunastama, sest asi, mis on täiesti ilma rahata see muudab inimeste silmis sele näiteks ka kaob, langeb ja samas peaks ikkagi mingisugust kontrolli säilitama, kes inimestes tulevad territooriumile. Tantsupeo puhul tekib probleem kohe kohtade küsimus. Kas alumine rida, ülemine rida, milline sektor. See kõik vajab natuke korraldama? No ma vaatan praegu mingitest tähtsatest paberitest, et, et see tähendaks viite miljonit riigieelarvest lisaks sest praegu on arvestatud ikkagi viis miljonit piletitulu ja, ja tegelikult, et noh, siin on, vaat see on, ütleme see on teatud mõttes nagu eetika küsimus ka, et samas eks ole, kõik muud kommertsüritused maksavad ikka neli 500 krooni ja, ja laulupeol oli ikkagi alates 40-st kroonist kuni 150 kroonini. Sest minu meelest Nikaksiinust pidu on kasutatud ka seda, et on olemas spetsiaalsed erasektorid, kes tahab ees toolid pandud kõik vahvasti, et kes ikka tahab maksta kohe päris ikka seda dirigenti oma last näha, et tal on võimalus seda ka 150 kroonist osta. Aga ülejäänud plats oli 40 krooni. Ja, ja ma olen selles mõttes kaleviga ühte meelt, et et mingi mingi kontroll peab olema ja kui tuleb see perepileti võimalus ka, et, et siiski ütleme, laste arvelt veel odavamaks läheb ja eelmüügis saad osta, et et sina tõid sellest, noh, keegi ei suuda tagada turvalisust pidutsejatele. Kuid kui meil on kõik piirid lahti, praegu on ikkagi turgutatud kogu see ala, eks ole, ja. Sest seal tuleb mitu-mitukümmend, 1000 inimest on ühe ajal ühe ajahetkel ühes kohas. Seal on turvameditsiin kõik sihuksed, olulised momendid koos. Sest noh, ütleme nii, et võib alati arutada selle pileti maksumuse üle aga, aga siin on ka mitmeid erinevaid võimalusi, aga, aga päris ilma seal mina tean, et see on nagu populistlikke otsuseid selles mõttes, et et see on juba ilusam otsus, et pigem me maksame ületel sele kuus päevas näiteks tantsijat kuus päeva ennem teevad. Mina tahtsin seesama teematantsija laulja, ta harjutab, ta teeb tööd tihti, ta maksab oma broomi prooviruumide eest. Ja tema kulutab ennast, tuleb just nimelt Lõuna-Eestist, tuleb siia kallimasse keskkonda, ta kulutab oma oma aega ja raha ja samas tuleb teine inimene, kes lihtsalt tuleb tarbima seda, miks tema peaks ilma rahata tarbima. Kui teine on selle asja. Noh, tähendab, ma ei taha siin selle selle sündmuse puhul väga tähendab tarbimise sõna kasutada. Et see on ta tahab inimene, kes tuleb lihtsalt nautima sellest rahvuslikust sündmusest osa saama ja loomulikult ta ei pea sellest maksma hingehinda. Ma arvan, et siin on kompromissid kõikvõimalikud, aga, aga väljaöelduna on mõte selles, et päris tasuta ta neist ei ole hea. Kas laulu- ja tantsupidude mõte või identiteet on teie meelest praegu piisavalt kvaliteetne? Või kipub olema niimoodi, et ühel hetkel Eesti inimesele selgub, et näe, kahe nädala pärast on, on lauluväljakul üks koori kontsert. Kahepäevane, mida võiks vaatama minna? Ma arvan, et see kvaliteet on tal olemas. Kuigi see info eelolevast laulu-tantsupeost tavaliselt jõuab inimesteni päris päris hilja, minu meelest. Sest nad, kas selles infotulvas nad ei noki seda varem välja, kui me räägime siin aasta enne. Inimene kuuleb seda, ta liigub seal kauges tulebki kauges tulevikus tuleb see laulupidu tantsupidu. Aga ta unustab vahepeal selle jälle ära. Ja võib-olla meenub talle nädal aega täiesti enne uuesti. Et see on, aga see on vist tänapäevase kiire elutempo küsimus. Mina arvan, et siin on ikkagi küsimus ka teatud mõttes meedia plaanis, et, et see on nüüd ka üks koht, mis sihtasutusel on kindlasti võimalik veel rohkem välja arendada või nii ütleme selles mõttes, et kui me räägime, et meil ongi ja tantsupeo on rahvuslik narratiiv, võiks lugu meie meie, meie eneseteadvusest siis noh, vaadake, mis toimub enne valimisi või kui ilusaid klippe tehakse ja, ja tegelikult laulupeost on väga ilusaid klipp, aga alati on pigu pigem ka see probleem, et et noh, hästi kallis omale reklaami tegemine, aga aga ma arvan, et seda kulud selle peale tuleb kulutusi teha. Et ta lihtsalt mitte, et noh, mis, mis teha, noh, et ta paistaks samamoodi silma, sõidad, et selle info turvasees, eks ole, ta lihtsalt inimestel on valikute võimalus on ju oluliselt suurem kui aastakümneid tagasi, eks ole, inimesed ootasid, vanasti seda juba teadsid, eks ole, ja selleks ei olnud vaja nii palju reklaami teha. Ja sellele ei tasu loota, et laulupidu kuidagi iseenesest kinnistub inimeste mällu. Või on seal kogu aeg olemas, ma arvan, et on osa inimesi, kellel on kindlasti olla. Ja on inimesi, kes teavad, et vot see aasta on laulupeo aasta, ainult et, et kui sa bow küsida, et kas te ise teate, mis kuupäevadel näiteks 2004 on need laulu ja tantsupeopäeval, ma tean, et juuni lõpus vot ei ole rooli jalgu seal kakskolm, nii, eks ju. Aga see tähendabki seda, et kui me räägime siin perepiletite ostmisest ja suveplaneerimisest ja osalemisest sellel üritusel, et et siin on siin on mingeid mõttekohti küll, et et ainult selle kindlasti on inimeste eneseteadvuses ja inimesed teavad eriti need, kes osalevad, et mida tuleb laulu ja tantsupidu. Aga publiku jaoks võib-olla peaks seda, seda natuke tihedamalt osakonnast välja joonistama. Aetasin sisse valimiste teema, siis ainuüksi viimaste valimiste rahaga oleks võinud kasvõi kolm või neli laulupidu ära korraldada. Noh, mina mõtlevate hoopis koledam näide on ikkagi seesama Eurovisiooni näidet. Miks on vaja ja mis läks noorte pidu maksma, et see oli 10 korda. Et, et noh, lihtsalt võib-olla kõige kurvema seemne iga kord peame nagu tõestama, et, et see on nagu oluline sündmus meile, Eestile ja miks ma sellest nüüd ma täna tõesti võinud püsti tõusta ja öelda, et on küll, ma käisin ist, Unesco maailmakonverentsil Stockholmis eelmine nädal, kus oli just hästi palju jutustamist ja rääkis seal ümber, mis, mis on meile tähtis ja mis on ühele rahvale tähtis, siis on ikkagi tema oma kultuur, tema omad, kultuurilised väljendit just nimelt selles meeletus globaliseeruvas maailmas. Et kus nagu korporatsioonid ja ärimaailm tahab kõik muuta müügiks, elame kohutavas tarbimisühiskonnas ja ja noh, tarbimisühiskond eeldab ju seda kõike kõik hästi palju ja kõigil ühtemoodi. Et selle võrra just ongi väärtus, mis on nagu eriline ja ja, ja tegelikult on eriline see laulu ja tantsupidu usun Eesti rahvale ja hästi kergekäeliselt ütleme küll, et, et eestlane, laulev rahvas ja ja ikka see laulukaar ja tihtipeale on ta ikkagi meie rahvuslikke sümboleid täna kasutusel, et et me peaksime seda siis vääriliselt ka niiviisi väljendamata. Umbes kuu aega tagasi võis ajakirjandusest lugeda kuulutustööd, laulu ja tantsupeo sihtasutus otsib endale uut juhti alates septembrist. Miks see asi nii hiljapeale on jäänud? Ta ei ole minu meelest üldse hilja peol vaid alles oli kuulimate laulu-tantsupidu aasta 2002 eelmisel suvel. Ja 2004 järgmine laulu-tantsupidu, siis ei saa öelda, et ta nüüd enne tantsupidu enne 2000 neljandat liiga hilja on siis 24. tantsu-laulupeo ettevalmistus hakkas ju kaks aastat tagasi, enne kui koolinoorte pidu toimus. Ja võib-olla antud ajahetk, kus kahe hetkel on, äkki ongi kõige valutum moment, sest enne moveeelmine pidu kõik lõpetada kõik otsad kokku viia ja et otsitakse uut juhti. Me teame, et Ilmar Moss on tõesti viimased 40 aastat, 40 40. Tulin ja 40 aastat olnud laulu-tantsupidude organiseerija. Ja see ei tähenda üldsegi mitte seda, et ta peaks nüüd 100 protsenti kõrvale astuma. Ta saab ju konsultandi juures olla, saaks Sa ei saa selle selle biotehtud, sest tõesti on jah, osaline alustatud aga nüüd muul ajal vahetada, minu arust oleks veel keerulisem. Mina olen nagu kaleviga selles suhtes hästi ühte meelt, et et see on parim aeg, millal, nagu seda vahetust teha, esiteks loomulikult on see Ilmar, mis enda soov, sest et ta on ka väsinud ja tüdinenud sellest. Ja samas on ta käivitanud 2004. peo. Ja muide, sihtasutuse nõukogu soodustati Kiieta jääbki eksperdiks vähemalt selle peo lõpuni. See tähendab, et sisuliselt ta võtab oma kõrval olid uue inimese, kes, kes siis nüüd satub sellesse organismi sisse ja võtab kogu selle teadmisi kõrvalt, siis nagu endale omaks ja, ja siis oma värskete nägemuste järgi, siis üritab seda ka siis võib-olla oma oma käe järgi vormida, et et see on isegi praegu on nagu kõige parem variant. Jah, sest lõiget jah. Sest vahetult pärast pidu ei saa, sest seal tükk tükk maad ja tegemist, et need teosed kõik kokku vormida, õudsat sõlmida ja ja tegelikult oleme nüüd ausad ikka 2004 tegelikult ei, Ilmar maitsta on ju kõik asjad juba selle jaoks käivitanud. Et ma arvan, et see, kes on tänad tulema uued sihtasutuse juhatuseks, tema esimene pidu teel saab olema 2007 noortepidu siis võib öelda, et see on makstud. Ongi, nii räägime natuke sellest, mis toimub laulupidude vahel. Kuidas nüüd alata hakkame sellest peale, et mismoodi väärtustatakse praegu laulu ja tantsuõpetajaid koolides? Ma ütleksin seda, et laulu-tantsupidude vahel tegelikult toimub ju see põhiline töö või põhiline tegevus ja laulu ja tantsupeod on suureorg, on suure protsessi üks pisikene samas aga väga kõrgel ja kõrgel olev väljapaistev tipp. Aga see põhiline tegevus toimub seal allpool. Ja tantsuõpetajate lauluõpetaja väärtustamine, töö väärtustamine. See. Meil on arenguruumi on meil veel palju. Aga. Koorijuhendajat tasustatakse samadel tingimustel ja sama sama koefitsiendiga ja sama sama suurelt kui, kui näiteks tavalist tunni andmist. Ma ei tea tahes koori koha pealt aeti kooride koha pealt paremini, aga mina tean, tantsuõpetajate koha pealt ei ole see niimoodi. Tantsuõpetaja. Töö tasustamine on tunduvalt madalama koefitsiendiga kui kooliõpetaja, kuigi töö on ju õpetaja, töö on ikkagi. Ja vot seal oli enne, kui üldse meie, see on hästi, seda on hästi keeruline kahe sõnaga seletada, see on nagu hästi suur pikk protsess olnud, mis on nüüd nagu 11 aastat pärast meie taasiseseisvumist toimunud. Et tegelikult me alles täna seda tajume, mis nagu toimub see, millest sina räägid, et tase, juhid saavad huvialaringide juhendamise eest ja need on, see raha tuleb isa ja kui saavad, aga see tuleb nagu omavalitsuse eelarvest. Et õpetajate palk on siiski noh, riiklikult nagu finantseeritud ja mina tahan nagu öelda seda, et kooli muusikaõpetajat ega noh, ma loodan, et mu peale väga pahaseks ei saa ka nendel ei ole väga hull lugu, sest meil on ikkagi teatud sotsiaalsed garantiid olemas, kuna nad on muusikaõpetaja, ta teeb seda koorijuhtimist lisatunnina ja loomulikult ma arvan, et ta saab sellest lähe igal juhul, kui peaks sellest rohkem saama. Aga palju suurem probleem on meil täna täiskasvanute kooride tantsijatega, sest et et oli, vanasti oli asi väga lihtne, Need, needsamad palgad tulid rahvamajade peamised ringijuhtide eelarvest. Siis täna ka rahvamajad ja omavalitsused on ju hoopis teises situatsioonis, nad otsivad teisi lahendeid ja, ja see on seesama võimaluste paljusus, et noh, paljud ütlevad, et, aga miks nad peavad just rahvalaulud tegema ja, ja kolmal kooris ja rahvatantsu tegema, eks ole, et, et see on nagu omavalitsuse otsustada. Ja see nüüd sõltubki sellest, et, et milline, nagu omavalitsused, et kas omavalitsus peab oluliseks, et, et tal on see tantsujuht või see koorijuht on palgal ja see on nüüd hästi-hästi keeruline ja sõltub omavalitsuse enda rahakotist. Et millele ta tahab suunata ka spordile prioriteetidest? Jah, prioriteetidest. Ja see on nagu hästi-hästi oluline koht praegu pigem, sest ma ütlen, et koolikoolides siiski muusikaõpetus on tundides sees. Tantsu puha on juba keerulisemaks. Mul on keerulisem ja mul on isegi tuua näiteid, kus õpetaja teeb salaja direktori teadmata tantsuproove. Tahab koolirühma välja viia, direktor oli lubanud teha, see on väga erandlik näide. Väga marginaalne. Aga kui nüüd saidi väikest analüüsi, kui palju on eesti koolidesse koore võib, kui paljudes koolides ei ole koor, õigemini tantsu rismi, siis seda on väga palju, seal on liiga palju. Et kui oleks igas Eesti koolis mingi kooride laulu laulurühmad, tantsurühmarühm, siis oleks asi hoopis teisem ja inimese väärtusteks. Meil on üks hästi oluline probleem, mille ma ka siin kohapeal laudo toon, on seesama maakondade probleem, sellepärast et tänaseks ei ole, meil ju teadupärast oli meil enne taasiseseisvumist oli meil kolmetasandiline omavalitsus oli, oli riik, oli maakond ja siis omavalitsus, aga, aga seoses selle haldusreformiga on nagu ära kadunud ja ja kus nüüd on tugevast inertsist olnud kohalikud kultuuri nii tugevad, et lihtsalt jonni ja jauramisega ajanud seda kultuurivärki mitte ainult seda laulu-tantsupeolugu, vaid üldse kogu seda kultuuritoimet nagu ühes Kunnas, sest tegelikult noh, maavalitsus, et tegelikult ei pea täna korraldama ja küll on omavalitsusliitude seadusliidud võtnud see seadus, et nad on valmis võtma seda regionaalset kultuurikorraldust, aga aga see on ka kõik seisab praegu läbirääkimiste taga, et mida, mille sõber ära õunapuu otsustab, et mis, mis üldse nendes maakondades saab. Aga noh, maakonnad on hästi olulised üksused, kes võtavad nagu vahepeal ka needsamad, kui me räägime vahepealsetel aastatel, teevad vahepealsete aastate pidusid ja võtavad oma tantsudekoori, juhte, teevad koolitust ja ja, ja mitte ainult seda, eks ole näitemäng või mida iganes. Tegelikult ei olegi minu arust õige see, kui, kui tuleks valida, et kas nüüd kultuuri või spordi vahel see on ju tegelikult üks ja see sama, see on eesti inimese tegelemine väljaspool tööaega, millegi sellisega, mis talle rõõmu pakub siin ilmas olemiseks ja kui nüüd teha otsustajaid, kas kultuur või sport, rahvakultuur, kasvõi sport, see ei ole õige ja, aga, aga kui nüüd natuke utreerida ja jõe liialdada, siis mis juhtuks, kui, kui jättagi kõik laulukoorid ja tantsuringid nii-öelda isemajandamise peale, ehk siis, kui inimene siit tahavad, siis nad maksavad kurijuhile tantsujuhile palka ja üürivad ruumid. Kui nad sellega toime ei tule, siis ei toimu midagi. Corem turumajandust. Jah ma arvan, et need tantsurühmad ja laulurühmad ka spurdi spordirühmad kogu selline tegevus tegelikult on ühisühiskonnale odavam sellise tegevuse eest maksta kui pärast selle tegevuse mittetoimumise tagajärgi kinni maksta. Ma arvan, sest said selles küsimuses et räägime, aga inimese tervis, mina tahan. Nii nagu see on seltsi utreeritud, väga paljud koorijuhid ongi, tulevad kokku, panevad 10 20 krooni, et maksta oma dirigendile, et väga palju eriti muide suurtes linnades tähendab, ütleme, mida kaugemale või sügavamale Eestimaale, kus on noh, ütleme väga tugevad. Tegelikult see sõltub inimestest, kui on ikka väga tugev tantsujuht, noh näiteks Vändras ma ütlen arvetoomi või vald peab teda, noh, ta on isiksusena nii tugev, et ta ei lähegi talle kallale. Siis ta suudab nagu noh, siis on selliseid persioonika makstud, ütleme aga, aga mida rohkem linnale lähemale siis linnades ikka väga nii seda ütleme. Linnadesse, mis, kui, kui suur tipp see peaks olema linnas, et Tallinna linn eelarvesse võtaks, siis nüüd on see niivõrd palju neid rühmi, et selliseid Kunnas on seal lihtsam teha või vallased välja paista. Tallinna linnas niimoodi välja ei paista ja Tallinna linnas siiski on ju neid kollektiive. Mõtlesin liiga palju korraga, et ta nüüd eelarvesse tõesti läheb linna, võib-olla esimene võib-olla liiga suur. Aga sa teed veel ühe huvitava joone siia, mis on ka igipõline kemplemine ümber teema, laulu ja tantsupidu on see, et, et keda me siis tahame, kas me tahame tipplauljaid ja tantsijaid või me tahame, et kogu eestimaa laulab. Just nimelt me tahaks, et igalt poolt oleks neid asi oleks võimalikult laiahaardelisem. Tegelikult oled. Festivale ja kontserte saab teha ka paarikoor ja paari väga häid. Aga, aga selle meie laulu- ja tantsupeo fenomen on ikka tisse. Ta on kogu maad hõlmav ja tegelikult on ju probleem ka minu arust selles, et et peame vältima olukorra teket, kus meil ei ole enam Altpeole tulemas uusi uusi treenereid, võtame spordi juurde uusi tantsujuhte, sest vanemad inimesed, kellel on see noh, ütleme nõukogude aegse laulupeo kooskäimise kogemus, nad teevad seda võib-olla isegi siis, kui neile selle eest ei maksta, nii palju, kui nad tahaksid. Neil lihtsalt nad ei kujuta teistmoodi ette oma elu, aga noor inimene võib-olla mõtleb natuke teisiti. Peab olema mingi motivatsioon ja see motivatsioon, mu meelest ei saa olla ainult see, et särasilmad, mis sulle vastavaks Ma arvan, et neil neil ongi ja tegelikult ega need nõukogude aegsed tegijad, kes praegult paljud teevad ilma rahata või siis väga väikese sümboolse tasu eest. Nemad algselt läksid sellele tööle, kui töökohta ja nad on, olid nõus teatud perioodi olema väikse palgaga või paljud tegid ilma rahata teades, et on raske aeg. Kunagi räägid kartulikooresöömisest, mul tuleb meelde praegu, et on raske aeg, elame üle ja see läheb paremaks. Ma palun, teil mõlemal saate lõpetuseks öelda. Mis siis juhtuks, kui jätab järgmisel aastal või, või lihtsalt ühel aastal laulupidu korraldamata suhtuks midagi üldse, äkki juhtuks midagi, inimesed elavad samamoodi ja töötavad samamoodi, lähevad õhtul koju. Tähendab, ma arvan, et seda ei saa korraldamata jätta ja kui nüüd korralduse poole koha pealt jätta korraldamata, siis ma arvan, et toimub midagi siukest, mis toimus esimesel laulu-tantsupidudel, et inimesed võtavad oma seljakoti selga oma, et viis, viis paari paslaid kaasaimis Valgast Tallinnasse tulekul vahepeal ära kuluvad ja, ja vaata, äkki tuleb veel võimsam kui laulu-tantsupidu. Jah, korraldatud hästi korraldada, tähendab, et nad tulevad kokku, nad laulavad siiski. Sest nad tulevad tegema protestist, ma arvan. Aet Maatee, kas teie arvate samamoodi? Mulle tundub küll, et see hoopis niipidi keerata, kuigi mul tekkis siin mõte, et aga võib-olla siis ongi hea mõte, et äkki tulebki spontaanne ja vahva pidu. Aga ma arvan, et me lihtsalt jäme oluliselt vaesemaks ja ja mina olen nagu kurb selle üle, et minu väga hea kolleeg Usaku Londoni puskar rudi maakonnas Norras, kui ta oli eelmisel üldlaulupeol 99 esimest korda ta nuttis lahinal ütles, et kas te ise ka saate aru, mis asi see on, et, et ma arvangi, et mille me oleme ka natuke selles mõttes ära rikutud, et meil on jälle kergekäeliselt hakkame arutama, et noh, kas see on nüüd meie enda oma ja kas meil ikka on seda vaja, et et. Millal enne varem keiser kodus? Ei no seda ja et, et kas, kas seal Selleks sa pead minema selleks sa pead minema välja, et. Aga siis palun käige väljas, sest see on tõsi, muide, saavad esimesed selleks, et käid ära, siis sa saad aru, et et mis on, mis on nagu oluline, aga mis siin on lihtsalt üks puhttehniline küsimus on see, et kui tekib üks kooma või auk mingil traditsiooniga üritusel ega seda uuesti üles ehitada, täiesti nullist on, on, on väga keeruline. Aga me räägime kas või sealtsamast sessi, tahaksin pikalt enam rääkida sedasama haldusstruktuurimuutused, et et kui raskem täna leida noh kohta ja töökohti tagasi sellesse, sellele kasvõi sellelesamale traditsioonile. Et ütleme, lõhkuda on kergem kui üles ehitada, nii et ma küll nii kergekäeliselt ei isegi seda väljakutset ei võta vastu, mis sa praegu. Ei no ma oletasin Pigem seda, mis meil on, aitäh sellega argipeo lõpetab. Stuudios olid kultuuriministeeriumi rahvakultuurinõunik Aet Maatee ja laulu ja tantsupeo sihtasutuse esindajana Kalev Järvela. Vikerraadio poolt juhtis argipäeva saadet Tarmo Tiisler. Kuulmiseni.