See on raadio kaks internetis ergaks punkt. Nii kuri karjas. Kukkusin libedaga Peeerrezeeli õhtule. Mind mõrvati sõbra lapsega, mind koosne. Õhtule teda morni näoga marketist, maa väljusi. Õhtul kirjeldas, et vargus ei õnnestunud keegi tänaval müksas mind. Õhtuleht kirjutas, et hoopis mina ta läbi peksid. Ja no ei sõida, aga see on siis ajakirjanik pik prillidega photography jälitas miilitelt jaamu naist. Leidsin armastuse polikliinikust maa mööda kõnniteesi Delfit taset, ilmselt on aids metsas marjul seenel käisin siin ta Delfi taset miskit varia Ma hääletaja peale võtsin ka. Kirjutas, et oodata on teadmata kadunud. Siit saab kaalupildist abildista. Se püsifotograaf, oi näe, mis ma sulle siin arvasin, et kohe tan petturist põdeda. Ja et siit lehest kõik ja ta, sa värdjas trumpi Adam ei peaks panema. Tere, Te, kuulate Raadio kahte ja see siin on kuri karjas eetris ilusti laupäeva õhtul enne vabariigi aastapäeva ja täna õhtul on meil teile väike üllatus varuks, nimelt saadet juhivad nüüd kuu aega. Kauri Jürgen. Ei, ei ole Kaur Kender aga peaaegu sama hea või veel paremgi kaur, riismaa ja Jürgen Rooste. Ja vabariigi aastapäeva puhul oleme kutsunud siia kaks metsikut meest ja luuletajat Meelis Oidsalu ja Albert trapeesi. Leonhard Lapini. Ma arvan, et meil on nagu kolm külalist, siis lausa, eks ole. Leonhard, kumb sa oled, kas Leonhard või Albert, kuidas kunagi. Aga ma arvan, et mõnus oleks saade käima lükata ühe väikse luuletusega ja see luuletus on pärit Kalju Kruusa tuliuuest luulekogust. Ing veri, tee selle nimi on soome keeles lotovoita. Nii palju vist eestlased soome keelt oskavad, saavad aru või? Ma ei ole päris kindel. Tere, mina olen Kaur. Et mina olen Lõuna-Eestist ja, ja seal Lõuna-Eestis Soome televisioon ei levinud ja me saime rohkem nagu tartu keele maigu suhu. Loto on loto loto loto on loto ja elu on elu, aga Jürgen vabariigi aastapäeval Kalju Kruusa luuletus, lotovõitu. Mähkimislaual on tiita rõõsa ja roosa siputab Laljakestiga inimeseks sündimine on loto, Vaita Natsukene sülitaks mähkimislaual ei siputaks sõdakesi. Ta oleks inimeste toidulaual kahvel seljas. Mina olen mitu korda kuulnud öeldavatet sündida praegu Eestis on nagu lotovõit selles mõttes, et sa võiksid sündida maailmas igasugust koledates kohtades, kus peetakse sõdu, tapetakse inimesi, kes pole sedagi süüa, mis meil on meie viriseme ainult hinnatõusu üle ja selle üle, et kui asi ei ole nii mugav ja hea, et me tahaksime. Aga, aga tegelikult pole meil häda midagi, et me oleme nagu maailma parimast paigas. See on väga huvitav, et mina olen võib-olla esimene põlvkond Eestis, ma olen 65, kelle eluajal ei ole olnud sõda. Minu isa ema eluajal oli kaks maailmasõda, pluss veel okupatsioonide ja nii edasi, et seeni minu meelest see on tõeline ime ja selle tõttu kõige selle kurva ja häbiväärse kõrval, mis meie ühiskonnas või üldse maailmas toimub, on see tõesti lotovõit? Meelis seadustes ju jõustruktuurides Teie ootate sõda, relvastatud, seal poisid sõdivad meil tegelikult maailmas küll, aga ei oota seda, me oleme kultuuriasutus ja praegugi valmistume pühapäeval talvehooaja kõige suurimaks etenduseks vabariigi aastapäeva paraadiks, nii et ma loodan, Jürgen, sina seal oled jäägermeistripuder põues ilusti kohal. Muidu hakkab külvio, tulge minu ateljeesse, sealt on kõik näha nagu peo pea. Snaiperi püssiga tuua ära, ära jamale hoolab nali linnali, mina, mina ei ole kindel, kas, kas lapin on elanud sel ajal, kui sõda ei olnud selles mõttes, et oli ju ometigi sõda mingisuguse mõttetu maa nurga pärast, mille kohta öeldi Falklandi saared ja oli Afganistan ja ja on olnud. Me oleme sõjas Tšetšeenia ja olnud, eks ole Eestile olnud sõjas, minul on sugulasi, langenud sugulasi langenud Afganistanis ja minu vennapoeg käis läbi kõik selle sõja kolm aastat ja praegu on täiesti noh, juurteta tänu sellele Tallinna Ülikooli haridus pooleli ja kõik. Nii et tegelikult jah, tõesti noorem põlvkond on olnud sõjas, aga vot mina ei ole, on, võib-olla see käsitleb Eesti pinnal on ikka suht vähe nutitud, kui välja arvata need 90.-te maffiasõjad, kui sai ka uhke või ma ei tea sama palju poisse kui tavalises lahingus või, või siis need sõjaväelaste enesetapud, mis käisid ka lainega on siis võib-olla see on kuidagi eestlaslik, et et kui on kellelgi on sünnipäev, siis, siis hakatakse ikkagi rääkima sellest, et millal see ära suured. Ja, ja kui palju sa juba surnud oled, et tegelikult on meil ju pidupäev ja meil on, on sünnipäev, kas mitte armastus ei olegi kriitika, kas, kas armastus ei tulegi kuskilt selle kaudu välja, et sa hoolid kellestki nii palju, et sa muretsed tema pärast ja meie selline mure kogu selle olemise eestipärast, mis aeg-ajalt välja lööb ja aeg-ajalt selliste viha lainetena lausa välja lööb või see on ju kõige suurem armastus? Ma arvan, et kui sa kellestki absoluutselt ei hooli, siis, siis sul on üsna ükskõik, mis ta teeb. Aga kui sa kellestki hoolid ja sa näed, et tal läheb halvasti, siis sa muutud tigedaks ja hakkad käega vehkima niimoodi nagu Laapin seda teeb. Et ta ilmselt midagi ei, ma tahtsin öelda sellest vihast, et mina olen elanud pikalt 40 aastat vähemalt okupatsiooni tingimustes. Ja mul ei ole mingisugust viha, ütleme ühiskonna niisuguse Eesti vabariigi vastu või niimoodi, aga mind ajab aeg-ajalt raevu üksikute inimeste isegi siis, kui nad on peaministrilt või nii edasi. Lollus, lihtsalt ma ei kannata lollust. Üksikute inimeste vastu võib tõesti tekkida viha, nagu sa oled ise ka pannud tähele. Aga aga ma olen õnnelik ikkagi seda, et Eesti vaba, sest et need, kes pole okupeeritud Eestis elanud, need ei saa aru, mida tähendab vabadus. Meelis loed ja ma tahaks kõige selle morbiidse sissejuhatuse taustaks lugeda positiivse näite isamaa armastusest ka natuke pealkiri on, ootan sind Eesti. Ootan sind, Eesti nagu kutsikas, peremeest, kärsitu räpase näljasena. Ja kui sa siis tuled pika-pika ootamise peale, siis ei oska ma teha muud kui rõõmsalt klassida lootuses, et ehk aimad mu häälekõlast keelesoojusest käpa pehmusest. Kui palju ma sind vajan mu eesti Isamaa? Mõtet saab olla ka selliste lihtsalt puhas, sellist igatsust oma kodukoha järele, eks ole, ilma et peaks pidevalt hakkama otsikaliga delfis klikkima ja kommenteerima, et ja mul on selle, me unustame tihti ära tunne, et tegelikult ajastu suurim isamaa lüürika ikkagi anonüümne kommentaator. No selles mõttes küll, et kunagi võiks anda täiesti välja sellise kogumiku, et kui on paika pandud, et millised kommentaarid tõepoolest on tulnud ütlema Tallinna linnavalitsusest siis selle saaks kokku panna niimoodi, et lõhkuda need haikudeks. Ja, ja ma arvan, et see oleks täitsa selline tore ja kriitiline teos, parem haiguraamat kui nii mõnigi, mis veel ilmub? Jah, ma usun küll, jah, eestis ju haigut kirjutavad. Jürgen. Meil on terve hunnik või meil on, need on muidugi veel Leonhard, sina oled kirjutanud hunniku, kus ma nimetan neid haugudeks. Eesti keeles ei saa haikud kirjutada, tähendab, sest haiku käib hoopis verti. Vertikaali pidi ja mingisuguseid silte seal ei ole detsen, keegi prantslane või keegi on välja mõelnud mingid džiibid, sellepärast et haigusid kantakse. Ja sa võid kanda ette sõnaga asja ühe rõhutusega teisega. Ja mõned võiks lugeda sõnaga siin ette need haukut, haukut, ma nimetan neid haugudeks. Sest seda asja ma olen uurinud ja ei kavatsegi neid kirjutada, aga noh, lühikesed luuletused aastast 2010 poliitika ja pada Padakond poliitikat. Teetööline koondati, nüüd pole enam teed punktist A punkti B. Ametnik sõi ära oma sokid, koondati, töötu euroametnik ei oska midagi muud kui shopata. Mulle tuli meeldiks Mati maa luuletus, avalik luuletus eesti intelligentsile. Vaat see oli kirjutatud nagu nõukogude aja tingimustes ja sealt see oli hoopis teise sõnumiga ja mul on tunne, et, et võib-olla passita praegu ka ette lugeda. Üks hoor veel üsna nooruke ei müünud oma keha, vaid oma hingel, kuuluks seda, lasi taha teha. Ei sündinud, sest pahandust ei suurt ka armulugu, kuid pikapeale oleks justkui välja surnud ta sugu. Kas meil Eestis ka kultuuriasjal ei ole siukest raha lõhna küljes, vaata mõnikord, Leonhard, sina oled ka väga vihane ja jaurad, kuidas eesti kultuurile vähe raha, näiteks see, et kas meil kuidagi, et see siuke raha või nii-öelda riigi palgal või pajuki pääl olemise jutt, et ei ole sind kultuuris, oleks Kaur Kender, sina ütleks muidugi, eks ole, et raha ongi ju kõige tähtsam, et Euroopa liit ei ole ühendatud üles ehitatud mitte rahvaste ühisele sihukesele rahule, vaid ühisele rahale. Neuroju Leonhard, miks sa oled nii vihane, mõnikord see raha asja pärast on selles, et eks ma olen loonud terve elu ilma rahata ja teeninud raha selleks, et luua. Aga fakt on see, et kui me tahame nagu saada mingit maastampi, kultuuri, siis me muidugi peame sinna panustama rohkem ja näiteks siin omal ajal meie kuulus kultuuriminister langaias sellist jama, et Soomes panustatakse kultuurile palju vähem raha kui, kui Eestis protsentuaalselt, aga Soomes on lahutatud spordi rahastamine kultuuri rahastamisest kunstide rahastamises ütleme viisakalt, sport kulub ka nagu kultuuri hulka. Et juba sealt hakkab pihta see lõhe. Sest et sport saab vaieldamatult Eesti sponsorite ja ka riigi käest raha tunduvalt rohkem, kui ütleme, mingi konkreetne eriala. Minu arust me elame küll siin selles mõttes kuldses põlves, et meil on täiesti selline vana Roomat, sport on kultuur siin ellujäämissport, et kõige vaesemad ja viletsamat pannakse ukse vahel eitava, kes jääb Ellu, kes tuleb välja, selle, venitab niiviisi ennast kuidagi kohale. Et kõik on, kõik on õige kaunis ja seda näidatakse veel televisioonis põnevate sihukeste tõsielusaadete, nagu saab vaadata, kuidas vaesed inimesed oma olemise eest heitlevad ütleb, et alati, kui räägime isamaast, siis läheb jutt alguses surma ja sõjapeale siis kohe raha peale. Et ma ütlen, kui tohib, ma loeks vahele ühe luuletuse singis ja teine ja kolmas asi, mis kohe teemast tuleb. Euroliit muidugi õige isamaalane ei saa ilma euro mainimata kuidagi hakkama, et loeksin luuletusi, mis räägib, seal on kaks tegelast, üks on kuulus homoseksuaalne belgia laulja nimega Jacques prell ja teine tegelane, seal on üks lihtne eesti pereisa. Keda siis see välismaine staar Brüsselist eks ole, meelitab Brüsselisse emigreerunud parema palga ja igasuguse porduelu peale selle pealkiri on kapihomo. Jacques prell laulab ikka kuradi ilusasti. Nimed kiitutba, ära jäta mind, ütleb ta nutuvõru ümber suu. Kui traagiline on elu kuulus brüsseli laulik, palub pisarsilmil lihtsat Tallinna meest. Jää minust saab sinu koer, lubab ta. Ma katan su kulla ja valgusega, tule, asutame armastuse kuningriigiEi. Vastab lihtne eesti mees. Mul on põhimõtted, Jacques. Mul on naine ja lapsed ja Ženjat, Püpa. Ma ei saa. Mul on Eesti Isamaa. See on alati tore, kui, kui sul on olemas isamaa, on väga paljudel rahvastel nii-öelda riiki kui sellist, mille sünnipäeva tähistada ei ole. Aga kui sul see õnn on, et sul on oma vabariik, siis ma loeksin siia ühe Kalev Kesküla luuletuse. Wabariigi õnn. Oma õnne tuleb sul vabariigiga jagada oma meest ja naist mineviku ja tulevikuigatsust elavate surnute järele. Jagada silda, millal mure päeval küssitada vesivoodi, milles rõõmupäeval loksuda. Kui vabariik, vana, tuleb sul teda vöötada ja viia. Kui jalutu, siis kanda oma südames soo, silmade, mäe kuplitega. Oma õnne tuleb sul vabariigiga jagada. Sest sinu lagi on suur kirg ja väike lotovõit. Aga vabariik on õnn ise. Õnne juhuse armuühendusest sündinud Mei ja tulekindel mutant. Tema varustab sind igal õhtul puhta pesu ja homse päevaga. Vabariigid on kuri karjas, teie teekonna juhiks läbi selle põrgu on Jürgen Rooste ja kaur riismaa külas on meil Leonhard Lapin ja Meelis Oidsalu. Kuuleme peale väikest muusikapala. Tere sanan raadio kaks ja siin on kuri karjas. Ja siin on saatuse tahtel Jürgen Rooste ja mina olen kaur riismaa. Asi on selles, et Olavi kuulu järgi ei saa enam saadet teha, sest ta on kodus ja kirjutab. Võib-olla ta ei ela kodus, aga kusagil ta ikkagi kirjutab. Jürgen, kas sa tead, kus Kauran Kaur Oissovioziin Aurel olevas kuidas teeb saadet kaur riismaa, Jürgen Rooste teevad kurjakarjast teile nüüd üks kuukene ja siis tulevad jälle vanad kollid tagasi. Aga Kender juuda kuskil, karutab ringi ja mõtleb üllaid mõtteid ja kirjutab mõnda uut vägevat räpi või, või mõnda raamatut karmija kräppi ja ma ei tea. Ühesõnaga mida on tore kuulda, kas on juba selline nägu, et ta tahab meile rääkida uuesti sellest, kuidas Eesti on ja ma mõtlesin, ühesõnaga Eesti nii imeline maa, et mul on üks 97.-st aastast üks luuletus, imeriik. Tiiu imeb emmet. Emme, emme, tissid, issi, ime. Biorkad. Jurka Aime haaraldid. Harald imeb saadikud saadik imet, ministri minister imeb kantslerit, kantsler imetamalat. Samaara. Ime presidenti, president, imeda Rexi Rex imemarja. Täpsergeid. Sergei imet, kantpead, kand panime bossi bossi. Medemed. Õige. Pea raadio kahest sihukest luuletasid jumala laupäeva õhtul, vabariigi aastapäeval, Ma kohe poleks Lydia Koidula nüüd otseselt hingepuhastus on Lydia Koidula aastast 1872 Isamaa hiilgava pinnana alla paistab soome luuletaja järgi natuke seatud. Ega muide Koidula paljud võib-olla teagi, Koidula väga palju luuletusi tegi kellelegi põhjal või kellelegi järgi, et päris paljud tema tekstid on tegelikult mingid saksa luule või soome luuletõlked. Aga üks Koidula luuletus läheb nii. Isamaa hiilgava pinnal paistab kodumulk kaunike kallike. Isamaa, sina ja võlviltavaltvad vilkuvad koidud meil orusse. Hai la la la la la õitseja hall enda eestlaste maa. Kukulind kaunistik kõrvu meil kostab, äratab üles lootuse. Helinal õhudia, häälelmeid hüüdvad helinal saadavad südame. Ali la la la la la la õitseja hallienda eestlast ma valvamas Isama vaim meie vahel. Looduses kumas lennulla süda ei aina või vangis Saviibi hõiska jää helise õnnis suuhai la la la la la la la õitseja hallianna eestlast ma. Mul on tegelikult tunne, et Koidula parem luuleta, kui me arvame, kuigi ma mäletan ühtepuhku, kui ma pidin üliõpilasena veel tollal istuma mas eksamikomisjonis, kus võeti uusi eesti filolooge vastu ja tollal oli veel Toomas Liiv elus üks mu lemmikluuletajaid, istusime seal Liiviga koos, oli teisigi komisjonis siis tuli üks tütarlaps kena kaunist tütarlapselt silmale ütlemata meeldib vaadata seal temaga keelest ja kirjandusest räägitud ja tuli välja, et keeleasjadest ei teadnud kohe ikka mitte kui midagi ja ta oli ka oma keele testi väga halvasti teinud ja nii siis ta ütles, et jah, aga mulle meeldib kirjandus staažis ahaa, et rohkem siis nagu kirjandusinimene. Ja kas te teate järsku mõnda praegu olemasolevat elusolevat eesti luuletajat, tütarlaps ajab silmad suureks naeratavast ilusas Koidula ei tea. Ja siis järsku te teate, noh, ma ei oska, teile meeldib siis mõni muu luuletaja ja kes teie lemmikluuletaja, Lydia Koidula. No ja siis. Või riide koidule, kummaline valik niiviisi krediate 21. sajandi alguses Eestist Lydia Koidula, aga tõesti, miks ta nii hea luuletaja, miks ta peaks meeldima. Aga kas teil järsku mõni Liidia Koidula värss tuleb ette, et saaksite meile siin lugeda? Ei, praegu ei tule meelde. Meelis kas ühtpidi olles natuke siis servapidi riigiametnikega tegelikult vaba luuletaja ja sa oled ju ka teatrikriitik, tambi testi teatrit, maapõhja ja mutta, nii et nad on küll mitu aastat järjestatud sulle parima teatrikriitiku auhinnaga, ega nad sind eriti ei armastaja minna armastades igal pool, ma arvan. Aga kas sa näed nagu seda mingit ametlikku kunsti osakaaluga Eestis, et mul on tunne, et on nagu olemas mingi selline asi, mis on ametlik kunst või ametlikult tuur, noh see ongi see, mis on pidupäevaliselt parem eesrindele seada, noh, vabariigi aastapäeva puhul televiisorikasti või, või presidendiballile kontserdiks või? Jah, kindlasti on seesama nali, mis ma tegin siin paraadi kui poole pealt, et see on ka üks etenduskunstivorm, lihtsalt selline afermatiivne kunst, eks ole, kinnitame isamaa armastust, uuendame lepingut. Et see ühest küljest, kui sa lähed seda vaatama nagu mingit avangard, istliku kunstitüki, siis siis sa vaatad seda valesti, eks ole, sa peadki natukene nii-öelda võtma nagu ambitsiooni maha ja teadma, mida sa vaatad täpselt, kas Nügase lavastatud seda vabariigi aastapäeva kontserti või siis, eks ole, no teatri lavastust või Lapini näitust. Lapin siin meil kirjutas Eesti lipu peale igast roppusi. Et rõhutan, see oli Raul Meel leeve meelas, teha nägu, et ma nägin üks habemega ametlikku infot veel, ametlikke laskis Peeter Sauter kirjutada ja see on niisuguse joodik kõne, mis on peetud selle vabariigi aastapäeva hommikul nagu kainestusmaja parraski. Nagu sa siukse asja. Sa oled Estonia teatrisse seal vabariigi aastapäeval, siis noh, inimesed saavad südameataki, eks ole, aga kui sa selle kunstisaalis ära etendad, siis noh, ma tea, Raulil Rauli raudtee, Raul Meel Leonhard-il, Albertil on seal ateljee kõrval üks teine tore kunstiteos nimega Vabaduse võidusammas, eks ole, nimetatakse, see on kaitseministeeriumi projekt, seal ei osalenud kunstnikud ega Ameerika. Me oleme peale, lähme, lähme monumentide sammaste peale läinud, siis ma tahaksin tegelikult kaks luuletust, isegi. Esimene on Indrek Hirve luuletus. Krae lõkmeil sädelevaid ruune varjas poissi emis kindaga, kui tuli linna. Ta tuli kaevikuist ja sõda sarjas ja puhu servinile suitsu ninna. Ning märkis lõpuks asi seegi on. Et meil on lõpuks oma leegion. Liimarleen mu lapsepõlvelaul. Kui jommis isa kammis klaverit ei olnud, plekke meie mehe aul. Kuid elu oli püsinud pikalt siit ning aina korrutan, mis seegi on? Et kord. Meil oli oma leegion. Mu armas tüdruk. Unes käivad paugud mu kadunud isa vastu panna käsib. Eks mulgi ole rinnus kuuliaugud. Neis peksleb hirmunud süda, kuni väsib. Kuid lohutuseks talle seegi on et kord. Meil oli oma leegion. Aga üks vahepala tohib. Indrek Hirv andis välja plaadi ühe poole luges hirv ja teise poole toomingas, kuidas Tomingas luges näiteks viimane salm, ma võin lugeda mu armast hüdrok, unes käivad paugud mu kadunud isa vastu panna käsi, eks mulgi ole rinnus kuuliaugu. Eksleb hirmunud, kuni väsib, kuid lohutuseks talle seegi on, et kolm meil oli omal annavad. Lapin, see on Tomingas, see on. See oli. Aga ma pakun sulle vastu Andres Ehina, kellel on sama luuletus leegion Me tammume, nimeks meil leegion, meie juhiks on peata kana, ei käsitad sellest, kas keegi on veata nooruk või Veeaa kavana. Juht jutustab sellest, silmapiir on käega katsutav, peagi. Meil koplis on kostunud viimne kiir, sihtsegane teed, me ei teagi oma rahvaste silmadest, tahame just kanapimedust kõikjale kanda. Siis õpetus sellest, et valge on must. Palju lihtsam on edasi kanda. Seda sa lugesid ka mitte just Ehine pärast lugeda aga loe loe Ehinipäraselt. Eini versiooni. Leegion meie juhiks pea, tagala ei küsita sellest, kas keegi on veatu nooruk või just jutustab sellest, et silmaabi on käega katsutav heagi. Kuplis on kustunud viimanegi sihtsegane teed meediagi oma rähmastes silmadest tahame just kanapimedust kõikjale kanda, siis saab õnnistus sellest, et valge on must, palju lihtsam on edasi alla. Väga, aga meelis meelis lasina ka. Sedasama luuletust loed ja loed. Ei loe taas luuletust. Versioon see on selle pealkiri on kolm värvi ja see on ka isamaaline luuletus, on kirjutatud Paul McCartney ja Steve'i vanderi, ühe kuulsad võeti ainetel. Sobiks muidugi paremini esitamiseks Triiale. Mu klaveril on klahve kolme värvi, on musti, valgeid ja siniseid, nii ilus kuulata neid. Miks meie, eestlased ka ei võiks siis kõrvu sõbralikult elada. Unustagem ajalugu. Eestlane on ühtne sugu mustas ja valges ja sinises eestlase ees. Veripunane on sees. See on kuri karjas eelvabariigi aastapäeva ja kohtume kohe peale väikest muusikapala. Nende plaan plaan. Plaan plaan. Veokesema Laan Laan, TPO. Laad. Ja Terezem jälle raadio kaks ja kuri karjas, stuudios on Jürgen Rooste, kaur riismaa Leonhard Lapin ja Meelis Oidsalu. Ja me oleme siin pidupäeva lainel, selles mõttes, et homme on ju ikkagi sünnipäev. Ja võib-olla küsiks nii-öelda kunstimates Laapinilt, et kas midagi selle pidupäeva juures on ka sellist, mis sind kunstnikuna õnnelikuks teeb. Kas sa näed midagi uut või toredat, kas need õnnelikuks, aga ma jälgin palaadi, kuna mul on aknad sinna Vabaduse väljaku poole ateljeest ja siis mõnikord tulevad ka külalised, kes tahavad näha või tahavad lastele. Vaata, mul on kogu paraatselt peo peal ja kui lapsed olid väiksed, siis et arendada nende rahvuslikku meelsust. Ma viisin neid paraadile, siis mulle ateljeed veel ei olnud ja ma käisin oma pojaga tütrega eriti pojaga juustuta, keda ma tahan armeesse panna. Sest ta on 18, sest minu meelest iga eesti mees peab armee läbi käima. Käisime vaatamas paraadi ja talle väga meeldis, muuseas eriti sõjamasinat tabas, sai ronida ja nii edasi. Mina käin venelase vale riiki, oli Valeri leiba, vabandasin, ma olin Riias okupeerisid lätlasi. Selle valla Valdeks. Ma vabandasin lätlaste ees ühe näituse avamisel Riias, et ma olen teid okupeerinud rohkem Võnnu aastapäeva teema. Nüüd olin aga väga lõbus, oli lõpuks. Leonardi käest üle küsida, et sa räägid rahvuslusest rahvuslased rahvusliku meelsuse kasvatamisest kunstnikuna, et et kuidas see Eestis praegu on, et mulle tundub, et noorem kunstnike põlvkond pigem selliste nagu isamaalisust rahvuslus peab selliseks nagu mõttetuks Rudimendiks, mis ei ole nagu kunstivabadusele kooskõlas on selline Antovanistlik ja ja ütleme noh, ideoloogiline läp nende jaoks suurest, eks ole, kõik see isamaalisus, aga, aga mulle tundub, et nagu vanem kunstniku põlvkond pigem nagu näeb seda sihukse loomuliku ja positiivse asjana kunstniku jaoks ka siin on kaks põhjust, üks on see, et see noorem põlvkond pole olnud 40 aastat okupatsiooni all ja nad ei tea, mis elu see oli. Ja teine asi, see, see tuleb ka hea, aga kui inimene saab vanemaks, vot nende need noored, kes praegu on kosmopoliit, ma arvan, et kui nad on neli, 50 paljud on tulnud tagasi Eestisse, eks ole. Ja siin olid intervjuud nende inimestega, kes õpivad välismaa noored, paljud tahavad tulla siiski Eestisse tagasi ja küll nad hakkavad siis sellest asjast aru saama, kui sul vabadust ei ole, sa hakkad hindama seda, kui sa vabaduse kätte saada. Seal on veel see küsimus, et võib juhtuda, et sa ei tea, millal sa oled vaba. Me kujutame ette, et me oleme väga vabad. Et me oleme Euroopa liidus ja me saame väga hästi hakkama. Aga meie vabadust võtab justkui vähemaks see, et me oleme hirmsasti mures oma keele pärast. Ja me oleme olla õigusega mures oma keele pärast, nagu sinu ajal Lapin oli, oli vene keel, see nii-öelda Lingo Franca siis meil on inglise keel ja seda tuleb uksest ja aknast ja, ja see mõjutab noh, seda, mismoodi nooremad inimesed kirjutavad, aga vaata see 40 aastat vene keelt, mida pressiti peale sunniviisil, pole üldse eesti keelt suurt mõjutanud, üks vastik sõna on kollektiiv mida ma eriti muusika puhul ei taha kuulata, eks ole, vanne, sõnaga muusika, vänd või punt, et eesti keeles on olemas või ansambel või seltskond näiteks miks kollektiiv või ansambel. Et miks peab see kollektivotseminud, häirib, ühesõnaga elusaid pala esitab teile kollektiiv. Aga asi on selles, et see mina keele pärast ei oleks nii väga mures, sest ehitis lühiajakirjanike väga seal on, see hoiab keelt see konks, et kui sul on reaalne nii-öelda vastane ehk siis noh, ütleme siis kreml sinu vastane, vene keel ja, ja kogu see noh, Brežnev, Wism ütleme niimoodi. Siis sa tead, mille vastu võidelda, see oskad kirjutada või õppinud kirjutama niimoodi, et sa paned ridade vahele. Aga kui sa tunnetad inglise keelt kui vabadust, siis sul ei ole enam põhjust, pane ridade vahele ja see, justkui Kristiine keskus on kuidagi turvalisem kui Vene sõjavägi, eks absoluutselt. Siis jälle kommenteerida, et kui siin isamaalisust räägitakse, siis alati on ka sellised maailmalõpumeeleolud, tekivad, et siin sa räägid eesti riigi kohtumisest ise, oled noor luuletaja, eks ole. Tulistab iga päev seal, ma ei tea poeesi, eks ole, duši all. Ja mina mina lõigatakse pärast saates. Aga veel kipub olema jah, et alati, et meie nagu iga sünnipäev oleks nagu viimane, et, et minu arust sellest võiks ka kuidagi meelis meelis. Mina ei ütle, et kohtub näiteks Eestimaale, ma käin iga suvi oma Lõuna-Eesti maadel ja lõunas mägedes ja väga ilus, väga ilus kant ja, ja ei oska nad seal korralikult, ei vene ega inglise keelt ikka panevad oma, panevad. Aga okei, mees tahaks natukene arutelu kokku võtta sellise maailmalõputeemalise luuletusega ka, mis räägib eestlasest maailma lõpust. Kohvikus me lõunatame, on populaarne, sest siin on alati vähe rahvast. Ainult jumal istub kõrvallauas. Ühel tassil tuleb kõrv küljest, jumal teeb, nagu loeks pingsalt ajalehte. Venemaal said kõik inimesed otsa, hüüab jumal ja ühel ajaloolisel tegelasel tuleb kõrv küljest. Tellime šampanja eesti kombe kohaselt jõhvikatega ja siis küsid sa oma tavalise küsimuse. Ja nüüd sai luuletus otsesest, saab. Aga tegelikult on selle vabadusega nii olnud, et eestlased on alati olnud metsikul vabad ja allesjäänud, eks ole, Põhjasõja ajal läks meil elanikkond siin peaaegu nulli, kaks eestlast jäid järgi ja need olid Aadam ja Eeva, tegid uue Eesti värgid. Siis, eks ole, vene okupatsioonist seal peaaegu kõik veeti Siberisse, Läks ära Austraaliasse kängurud, eks. Ja, ja need, kes siia jäid, need olid need kaks tükki tegid uuesti uue, uue Eesti, eks ole, me oleme alati alles jäänud ja alles nüüd täiesti totaalselt vabad isegi noh, see Venemaa seal kõrval on nii nõrk ja haige, et isegi ei jaksaks meid õieti ära vallutada. Et ja nüüd me kogu aeg räägime sellest, kuidas me sureme väljasurev ära ja sureb välja ja ära ja see on täiesti vale jutt, see müüt on aga nagu räägitakse Eestist kui väikesest rahvusest, sest kui me võtame näiteks inglased või hiinlased, nad suhtlevad ka ju iga inimene suhtleb piiratud hulga inimestega. Kas sul on suur või väike rahvus, sa suhtled ikkagi teatud piiratud hulga inimestega ei ole üldse tähtis. Ja, ja mis puudutab eesti vabadust, teate, kes on Eestis vaba ja tulevikus see, kes ise toodab endale energiat, tegelikult ma saan aru, kuumverisime praegu ja me lähme sinna sellise noh, Jaana Toomi hüsteerikas jälle. Ja tegelikult see, mida Yana Toom ütles, et eestlased surevad, väljakeel sureb välja ja ja nii edasi. Huvitav, kas ta ütles seda eesti keeles või vene keeles? Ja see on täiesti õlga, aga Ma mõtlen seda, et Kalevipoeg sõitis maailmaservale, tuli tagasi lennukiga. Savisaar oskab neid õnnetuid inimesi me jätame, jätame selle viisa, ma mõtlen, viisakas raadiosaade, siis ei ole vaja ropendada, pärast poleks piiks peale häda, pange sinna koha peale, Priit, ma olen, ma mõtlen, mõtlen seda, et tegelikult ei ole kunagi maailma ajaloos juhtunud sellist asja, et mingisugune keeran jäänud püsima. Isegi noh, ladina keel on välja surnud ja küllap sureb välja ka inglise keelt, sellepärast et et seda inglise keelt Nüsivad, et need inimesed, need noored inimesed, kes praegu on teismelised pidid, loevad inglased juba sõnaraamatuga, siin pole midagi rääkida, eks ole, ja iga teine sõna on võõras. Aga noor inimene kirjutab oma SMSe oma Facebooki asju lühenditega ja see on inglisekeelne suurem niimoodi, et, et kui meie tahame surra koos inglise keelega, siis me oleme juba hiljaks jäänud. Portugali keele surm on Brasiilia praegu. Portugali keel areneb Brasiilias hoopis längina mitte Lissabonis. Lissabonis ta kängu ja mina, mina alati kardan, kui ma näen, kus laps kirjutab Facebooki mingit lühendit, ma kardan, et need on mingid koledad pused, mingi Ello Ell või mingi Peebeeeff. Mulle tundub alati teda mingeid rämedused, mida annab, see ongi sageli. Aga ma loen ka ühe vana luuletuse raamatust, kuidas tappa laulurästikud kes valvab vabariiki. Mõnikord hommikuti on mul hullukesel mure, et kas on ikka vabariik, Eesti vabariik, küsin lapselt, kas tal täna emakeele tund koolis on, on küll, no siis on hästi, siis on justkui vabariik. Trolliaknast, kiikan igaks juhuks Toompea poole. Kas ikka on, Eesti lipp on küll. Vabariigi Vabaduse väljakul hiigelgaraaži katusel istub kunstnike klubi avangardi kõdu kohvikus Vabaduse kella õrnahingeline ja karmikoeline out. Ta peab ju olema vabariik. Aga siis kuulen jälle raadiost või televiisorist või loen lehest mõnda ministrit või meerija poole kõhedama hakkab, siis tuleb tunne, et see on kõik minu pääse mu põrunud sõpradega jäädes see Eesti vabariik. Aga olgu, mis ta on, eestlane Edada, selles võluvus psühhootilises pettepildis, kus on vaba Jon riik aina ja alati. Kriis pidi olema ju majanduses, mitte vaimus. Nii sain ma aru, nii, mulle räägiti. Nõnda laulsid rästikud munedes, nõnda kõnelesid koletised videvikutunnil oma koobastes lina, rentslis, ergen. Kui ma olen seda laulurästikud lugenud, siis siis mulle väga tundub, et vähemalt selles raamatus ei ole oma oma Ehine kiindumusest üle kuidagi saanud. Peakski. Kas peaks saama üle oma Andres Ehini kiindumusest oma Kristiina Ehini kiindumusest, kas, kas, kas on elus siukseid geeniusi, kes peab nendest kiindumusest üle saama? Mina, Kristiina Ehini kiindumusest ei saa kunagi üleilmselt, aga, aga rääkida sellest, mis on väljas ja seal tänaval siis on 25? Jah, ma ei eksi, 25 aastane Andres Ehin kirjutanud luuletuse, mis mulle tuli meelde sinu luuletusega Hall taevas tänaval veerevad autod ja bussid. Üks lind lendab üle linnaväljaku. Tige rohi ei pääse veel lume alt. Naisi tumedates mustriga sukkis. Sääred nagu maod, mehi, portfellidega, surinat, mürinat, vaateaknaid, mitut sorti lihad. Mehed, naised, mehed, naised. Igaühel on midagi sees. Ühe sees on hüljes, teise seisan raagus puu. Kolmanda seis sajab tihedat vihma. Ühel õhtul ronib hüljes välja, loivab mööda poriseid elektrijaama taga Plartsata sooja kanalisse. Ühel õhtul kasvavad oksad läbi liha. Raagus oksad kasvavad välja kehast. Kui mees magab voodis kasvavad läbi akna läbi puumaja teise korruse akna. Ühel õhtul muutub kolmas vihmaks, ta maja muutub vihmaks, ta perekond muutub vihmaks. Taevas poed maa alla ja kõik nad sajavad taevasse. See juhtub ühel õhtul. Praegu on päev, on täna, on kaine, väga kaine ja asjalik, täna ei juhtu midagi. Nii kainelt tänaval. Ja kuri on karjas raadio kahes ja Eesti vabariigis, õhtul enne vabariigi aasta. Jürgen Rooste seal, kes istub arvutiekraani taga ja see seal on kaur, riismaa, kuulame hetke pärast. See on kaks. Kuri karjas. Tere jälle Lätimaa, see on elatrjoovaleti, elagu Vaba Lätti. Vab riiva, Latvia on kuri karjas ja meil on stuudios praegu Meelis Oidsalu ja Leonhard Lapin. Lisaks sellele, et kusagilt kükitab ka Jürgen Rooste. Jaa, kaur, riismaa. Leonhard, sina oled ju tuntud punkluuletaja, sa oled kõige metsikum pungim punk, kes üldse olemas on olnud kõige päris eesti proto pungima bändi propelleri kõige kuulsama plaadi-kasseti vahepaladeks kannab vürst Peeter Volkonski, kes on venet toolipärimisjärjekorras umbes ma ei tea, 136. täpselt all võib olla eespool kuskilt, et Volkonski eesti esipunkar loeb seal esipunkar trapetsivärsse. Kolm korda võid arvata ja seisan mere ääres, jalats kollased sandaalid ja o blond ingel, sinu raiskad keha nii edasi. Et sa nimetad ennast siiamaani mõnikord sügistesse emotsionaalsetes hoogudes, anarhistiks, aga anarhistid ei ole ju kodumaad. Kui me räägime sellisest sotsiaalsest sättumusest, siis ma tõesti olen anarhism, olen lugenud läbi pea jalana anarhist, lihtsalt sõna kõmpsonovaid. Ma olen lugenud siiski nooruses läbi Bakuunine cropotkini teosed juba kuuekümnendatel tähendab neid saket. Neid ilmus akadeemiliste väljaannetena Väiga väiksest Iraasis, Eesti raamatukogudes, neid ei olnud minu. Leningradi sõbrad. Tõid neid mulle nendest raamatukogudest ja teatud sõnaga selline. Mul on inimarmastus, on armastus eestlase vastu, aga mul ei ole eriti suurt armastus riigiametnike ringi riigi vastu kui niisuguse vastu, sest nad keeravad meile pidevalt käkki. Nad peavad seda tegema võib-olla sageli häda sunnil. Aga kui nendega ta istus seal raputas praegu püüdlikult pead. Ei kommeerisega peolaua taga olen, ma ei usu, et ta mulle rääkige. Palun, samba, ehitasin ateljee. Sina ehitasid, saab, vaata paremale poole. Ma vaatan otsa, seal ma näen vabaduse kella. Ma loen siis oma elust luuletuse seen siis CV peab eesti keeles, ütled kurva anarhistid CV lisaks veel kergelt budist ja mis seal kõik veel ei ole, et ma tegelikult ei ole. Ma olen päris rõõmustas. Paistab küll, mul on kaunis sõbranna hea sõbranna, praegu. Mõjutab mind rohkem kui vabariik. Sündimine õnnetähe all õnnelik lapsepõlv, stalinistlik teismelise kannatused, julge noorus, Nõukogude täismeheks saamine, Vene armee, kuldne keskiga, laulev revolutsioon, vanaisa rõõmud, tiitlid ja auhinnad, raugas kirikus, prohvetlikud, üleskutsed, surm perekonnaringis rohkem valgust, rohkem valgus, üksikjuhtu, meil ka ülestõusmine või pühakuks kuulutada, tamine, tavaviisil ümbersünd, uue CV alustamine. Väga ilus luuletus, see on huvitav, et kui vaadata seda taasiseseisvunud Eesti CVd, eks ole et siis keegi siin kuulutas, et märtsis millal saab meil rohkem uut iseseisvust kui vana iseseisvust ja see oli lausa Akadeemia peatoimetaja arvutada, kes istus Jeanne järgi valemeid, et mulle tundub, et me olemegi jõudnud mingisse sihukse järku, kus me oleme nagu täiskasvanud, et ka uue Eesti nii-öelda. Et sellest ka need kriisid tegelikult see on niisugune täiskasvanuks saamise kriis, eks ole, tähti päris täiskasvanud. Ma pakuksin, et see on ikkagi niisugune hilisteismelise hingeelu, aga tegelikult tundub, et Eesti vabariigil praegu, kui ta on saanud noh, ütleme kümneaastaseks tal on sama probleem, mis on erinevatel ütleme, kirjandus magistritele, kes ei saa kusagilt tööd. Et Eesti saab ise iseendaga, saab hästi hakkama, nagu ka need kirjanduses magistrid kirjutavad väga häid luuletusi ja nii edasi, eks ole. Aga lihtsalt eesti ei oska leida oma kohta ja see on, mõnes mõttes on hea, et see kriis on vajalik, et üks märk, et miks ma arvan, et me oleme saanud nagu lahti sellest vana vabariigi taagast, et meil ei ole vajadust, seal on sihuksed vana mütoloogia järgi. Meil on nüüd oma, eksole, siuksed mütoloogilised tegelased olemas, et ma loeks selle kohta äkki enne enne kui sa loed, ma ütleks, et mütoloogiast vabanemine on seotud noh, natukene ka sellega, kuidas me kaotasime oma muistse vabadus. Mis tegelikult on väga õige, ütles, et me ütleme, et me julgeme lahti nüüd lasta lõpuks sellest ajast orjapõlvest, eks ole, ma ei tea neid argumente. Ma ei ole ühelgi teisel, ma tooksin ühe reformierakondlikku argumendid, Ümera lahing oli ikkagi suur kaotuses, vaata seal. Tõsi küll, mingi umbes üks või poolteist rüütlit surma, eks ole, aga ühe rüütlikoolitamine ikkagi üks 20 30 aastat kõvadelt tema varustus, tema tantsu, tema raudrüü, mis see kõik maksab? Tokko tohutuslik, majanduslik kahju, mis me tekitasime Euroopa Euroopa kultuuri levik peatele, aga nüüd selle uue aja müütide kohta üks selline luuletus, mille pealkiri on lennujaama puhvet, et see baseerub ühel tõsisel lool minu enda omalt. Kunagi 90.-te lõpus istusid kaitseminister Jüri Luik ja president Lennart Meri Tartu lennujaama puhvetis ja ootasid kopterit. Kohvik ei olnud eriti uus ja presidendi kõrvallauas rõmisesid kaks haisvat Ülenurme parmu. Olin siis noor ja loll Eesti riigiametnik, ütlesin Lennart Merile, härra president, ehk oleks teil parem istuda seal tõstsing, et osutada kohviku kõrval asuva nõukaaegse VIP ruumi uksele. Aga tuli see närvidest või siis rahvuslikust alateadvusest, et näitasin hoopis WC. President naeris ja läks tualetti. Minister Luik tellis veel ühe piimaga kohvi. Eesti oli tol ajal müütiline riik, meri valitses ja Luik oli kaitseminister ja Ülenurme parmud muudkui sumisesi. Ja seejärel ilmus välja vä? Ma tahtsin seda öelda, et siin noored mehed sõnaga ütlesite väga õieti, ma tunnen ise ka seda sisimas, et üks periood Eesti poliitikas on läbi tööd vanad nagu öeldakse, need vanades anaga nahad, pillid kotti ja asendame kogu selle seltskonna uute inimestega, kes on lõpuks ikkagi tähendab saanud nagu haisu ninna Euroopa tegelikult demokraatiast üldse Sanaga nendest väärtustest. Mis kuuluvatus on aga sellise uuema poliitika juurde ja see praegu Eestis toimub, ütleme valitsuse tasandil, niimoodi on ikka täielik stagnatsioon. Mina olin Soomes õpetaja üheksandate aastate alguses, pikka aega käisin õpetamas Soomes kurikriis majanduskriis siis kõik hinnad langesid Eestis kriisi ajal, hindu tõstetakse siin juba esimene ebaloogilisusi, see on, ma ütlen sulle esiteks poise soome, mingi euroopa, soome metsik Põhjala ja ma käin seal ringi natuke euroopa moodi välja, aga ta siiamaani vallutamata, sa lähed nende silmades, seda ürgselt sihukse Põhjala lumeinimese pilku ja aga see ongi nende Sengi, nende nokia. Enne, seal on seal on seal loogiline viga või põlvkondlikviga selles mõttes, et need, kes on nüüd noored, umbes 20 on aastased. Need on nende inimeste lapsed, kes on nautinud kapitalismi vilju ja nad on õppinud selgeks, kuidas turumajanduses käituda. Ja sellest kohast tulevadki need, kelle kohta me ütleme, poliitbroilerid, need on need, kes teevad poliitkarjääri, sest nad saavad väga hästi aru, mismoodi, Nii olla, kuid mina ei kuuluma põlvkonda, mina õpetan 20 21 aastasi, mina liigun absoluutselt noorte seltskonnas ja kui mind pannakse minuealiste vanamoori vanameestega koos koorega kohvi ja kooki sööma siis ma tapaksin ennast. Vot mina ikka aeg-ajalt osta seal balti jaama pasari juures putkast ostan seda grill broilereid, tead, eks ja asisem Balti Ma ei ole selle põlvkonna juurde, ei kuulu, vot see on ka minu annan, ma loeksin teile veel Kalev Kesküla luuletuse vabariigi alateadvus, Kalev Kesküla, üks mu lemmikluuletaja kirjutas terve raamatu teie vabariigilaule kunagi. Wabariigi varases alateadvuses varade haaralikes katakombides piinavad paganad euroametnikke, laula, laula, pappi. Oh ma vaene Läti Henrik, just kriimanoktis. Sinine vereülekanne, siberi ja viinakatk, Villu võitlused, Venne hinge Venne sütta kõigile Eestimaa rahvastele salavabariik, meie südames ainult üks ripp, kuhu panna pea kallid seltsimehed. Salaviinavabariigi katakombides Kloaagis, härjapea jõe kallastel, porised atlased ja tiiked kannavad õlul pangamaju, laulavad isamaalaule, kehastavad õudseid, varjukujusid pensionifondide alateadvust Platoni vabariigis seinale. Kuri on karjas raadio kahes vabariigi aastapäeva eel hurra. Kaks ja see on kurihirmsasti karja. Vaatame siin stuudios aknast välja, kus on eestlase monument, vabariigi öö on vabariigi öö on sajandi lõpp, ö. Eestlase monument, on ju Soome sõitev laev ja, ja loeksingi tuledes täistuledes ja 100 kilomeetrit tunnis. Aga ma loeksin, ma ei hakka ütlema, kelle luuletus vot seal sõlmedes arutavad seda kiirustega, mitte poomist sõlmedes. Kuigi see on meil üks asi, millega eestlased ja soomlased jälle kõiki maailmatabeleid juhivad need poomissõlmed pomis Sõlmedega on see täiesti okei, selles mõttes, et üks hing läheb jälle ära Eestist. Šenn ühe eesti luuletaja, luuletus, armastatud Eesti luuletaja armastad, võiks isegi ütelda, et ta narmas tunnustatud rahvuslik klassik, ma tean inimest ühte naist, kes teda armastab ja selle pealkiri on monument. Kõik kandi inimesed teadsid seda meest, tegi tööd ja võttis viina. Üldse lahe vend. Ainus viga oli. Tal oli napakas idee. Ehitada kolu metsa monument, salajada laande kokku telliskive tassis. Olnuks pime või niux teda näha igal ööl ühel päeval. Kole kuju oligi siis valmis. Keset metsa nilbelt kõrkus viie aasta töö. Tipus kuusepuude kohal. Naerata kõik. Oota ära, müün maha võtta. Üritan ikka. Mees ise istus tipus kuusepuude kohal 100 meetri kõrgusel vaatluse alla maha ja siis hüppas hüüdes isa ise. Tere õhtust, naised. Aga nüüd lähme Minoorsele, autor maeti sinnasamma monumendi manu. Naer lõppes. Kuid ei suuda keegi, mata napakaid ideid. Nüüd meil Eestis kerkib justkui seeni peale sadu samalaadseid monumente sadu. Ei. See on väga vanad, eks ei olnud. Monument, kes selle kirjutas, siis viludam Villu Tamme. Tahtsin. Kaur siin tõi sisse selle laeva kui monument ja meil käib ilgelt palju hala selle ümber, kuidas kõik lähevad Soome tööle, põgenevad Eestist, et sellega tuleb karjuda, et see on lihtsalt üksolemise viis ja loeks selle pühendusekse Dropeži või kes sa oled, kui sul on kaks nimeraamat. Raamat laarseni. Sellise luuletuse, mis räägib olemisest minemisest tulemisest, olemise viisile. Olla ikka olla kivitaim loom, inime vaim mitmeid kordi tulla ja minna siia ja sinna olla ikka olla. Muide, ma olen kirjutanud Laapini ühe luuletusega, mis vägi meie rahvuslikust linna kujundamisest nii-öelda see läheb kuidagi nii, et, Üks urbanist kord kohtas Onanisti toi löödud keset platsi risti. See jättis linnaruumil oma jälgi märgi. Kui urbanist nüüd hästi mõtles, järgi ei pea see olema ju nõnda vist, et iga platsi ääres seisab klaasist Onanist. Nojah, ikka isegi siukest eneseimetlust paistab välja nendes eestikujude püstitamises, et miks ei ole Tallinnas ilusaid kihvt uusi mingeid monumente näiteks ma, ma ei ütle midagi halvasti Mati Karmini kohta, Garmin on muidugi kihvt kujur, aga kui te lähete vaadata ainukest siukest uuema aja eesti luuletaja ausammast või monument, eesti luuletaja, kihvt asi ometigi eesti luulet on ju äge ja siis on Marie Under, kes seksikam kõige ilusam naine nagu KinkKonk. Lähed vaatad teda, seal rahvusavad. Vana maru. Olu võit Rootsi, Rootsi, vala hildur sokule. Preili soku, samal ajal ta oli minu meelest see on minu meelest on kohutav rumalus, et Viru keskuse juures on see hämarik või kott või mis ta on ta naine, hämarik, eks ole, ja siis Untherendusel rahmes Raamoloigavi pärast mulle kogu aeg tundub, et Underi värsid ja see elurõõm ja kogu Siuru, et see rohkem nagu haagib Viru keskusega, ses mõttes, et, et saad minna ja ja sa saad karpeedieeemm ja, ja seal on igavese ostus memmel. Ta kujutab ette, et see ilus paljas memm seal Viru keskuse kõrval tegelikult Marie Under ja see, kes seal rahvusraamatu seisab, on kirjandustegelane, preili sokk, laev, mina olen Laigma muusa sellisena andnud, nagu ta seal rahvusraamatukogu, kus mina olen Marie Underid unes näinud, siis kui ma olin teismeline, sest meile topiti pähe eesti luulet, mis oli, mis oli tegelikult äge ja tore. Ja siis enne enne kirjanduse kontrolltööd ma nägin alasti Marie Underid unes ja see on lasteaiad. Aga mina, mina olen näinud küll hoopis Lydia Koidula niiviisi, et mul on nagu väike vanusevahe on meil ka sinuga, et mul ongi nagu vanema sul ongi vanemad või ütleme niimoodi, mul on Lydia Koidula ikka ennast unes hirmuta. Lydia la Lydia Koidula on meil olemas noor, ela õeli nagu Lydia Koidula. See on muide minu arust väga mehelikult kirjutatud ja ebaKoidula lik luuletus aastast 1880 panin selle muide sel nädalal maalehte ka, kes tahab üle lugeda. Juhi eesti rahva rändu hoia kokku eesti kändu õigemeel pilve meil ja tulesammas lille õhk ja mõõgahammaskäigu eel laulab müriseb õhku õige sõna puistab õhku tuumasta kassaa sülitad või taod liida ühte eesti jaod kuumaga. Nõnda Taara tammik, tõuse õigeks eluks, kasva jõusse, sedasi eesti pisarat sulgasteks, eesti vaim meil sammuasteks edasi ja nii edasi. Väga hea, kuri on karjas, raadio kahes kuulame veidi muusikat. Korjan karjas raadio kahes ja Jürgen Rooste kaur riismaa asendamas Kenderit Ruitlast külas Meelis Oidsalu, Leonhard Lapin ja Kaur ei ole täna lugenud ühtegi enda luuletust. See on piinlik moment, täh, et häbi sulle oled vilets luuletaja, sul ei ole piisavalt edevust trügida teiste sekka oma värssidega. Kui sa kuuleks, kui tihti isa mulle seda ütleb. On septembri lõpp ja sajab, nagu ikka sügisel sajab. Läheb pimedamaks päevad lühemaks. Vahin aknast õue ja taipan, ühel hetkel, et ei vaata midagi ei vaata kuhugi. Lihtsalt vaatan jõge ja vee voolamist. Keskit noored tudengid vist jooksevad vihmavarju. Poisid naeravad, tüdrukud itsitavad ja hämarusest saab pimedus. Ning minu peegeldus ilmub aknale. Polegi enam midagi muud vaadata peale kuiva ja kortsus vanamehe võõral maal ja võõras linnas. Teate, ma igatsen seda kõige esimest kevadet Tartus. Ma tulen naabertalu Jaagupiga, kes minustki 10 aastat vanem jõe äärt mööda Meltsi Veski poolt. Seal oli aasta algul Vabaduse sild avatud. Käisime vaatamas, ma olin päris tat veel igast lumeveeloigus paterdamine pidi kevade kiiremini kohale tooma. Üle Kivisilla oli eriti uhke minna. Ajasin rinna kummi ja püüdsin kõnde, nii nagu ma arvasin, linnainimesed kõndivad. Temal pidi minuga väga piinlik olema. Koolitüdrukud tulid vastu ja naersid midagi. Mõnda juhtumist, mind või meid või? Mäletan, kuidas Jaagup hambad kokku surus, mulle tigeda pilgu, heitis. Kaugemal allavoolu kadusid heinamaad päikeseudusse. Mina olin pisikene linn, oli elusuurune lõppematu ning ahvatlev. Sild kahe kalda vahel oli tsarinnakingitus Tartu linnale väärikas, selline. Aga nii öeldi ja nii pidi olema, et Saarid peavad kaduma ja riigid peavad kaduma piirid ja kui need on läinud, siis öeldi, et inimene peab kaduma. Selle viimasega nähti kahes sõjas kurja vaeva. 15 aastat hiljem selle juuli algul käis ilma mürakas maa värises ning silmapiirile kerkis mustsammas Kivisilla. Üks kaar oli õhku lastud, muud ei jaksanud. Ajalugu võib lugematu kord ümber kirjutada, aga seda õhku lasta? Päriselt ei jõua, keegi väsis, Jaagup hukkus Sõrve säärel paari aasta pärast. Ta ütles alati, et teda kuulja ei võta ja naeris ja näe ei võtnudki. Hoopis auto alla. Tartut ma näen nüüd ainult unes. Siin Ameerikas, Teamis nimed seal tänavatele pandud on. Raekoja plats pole ilmselt enam Adolf Hitler, plats ja Kivisilda pole ammugi. Ega tea, kas nad seal räägivad samamoodi nagu siin räägitakse, et Chao ja thank you ja kuul. Teelet sünnivad ja surevad nagu inimesedki. Muutuvad nad hädisemaksi aeglasemaks ja väsivad viimaks päriselt. Kõik kaob ja ununeb. Ainult poiste naer ja tüdrukute itsitamine kestab üle aegade. Nii nii ilusat võttis kuidagi sõnatuks. Vaata, sul on Kaur seal Tartu poiss, sul on see Tartu ajalugu aset Tartu vaimsest niisugune nagu teised Tartu loodetakse, et sa peaksid istuvad Tartus ja Tallinnat kiruma hoopis. Vaata, seal on see asi, et need Tartu luuletused, kes istuvad Tartus, nad ei viitsi Tartu ajalugu uurida. Ja, ja piirangud 11, eks ole, nad kiruvad 11 ja mina istun siin Tallinnas ja uurin Tartu ajalugu ja kena arhiivis ja ja siis nunn, kui jälle Tartusse satun. Aga Meelis, on juba kõhe, ei ma eelis valmistuma. Sina, sina oled ka ikkagi hingelt veel lõunaeestlane, rikkam? Ma mõtlen selles mõttes, et see lõuna seal lõunas veel elavad separatistid, need, mis need on. Need setu tiigrid? Võrukat on täpselt samuti separatistid, saarlased, et mul on tunne, et see väike meid ühendab. Mul on väga palju sõpru, Saaremaal olnud sõna, aga eriti naissõpru muidugi. Kuidagi neil on midagi sarnast, midagi metsikut. Et see on väga vahva. Naudin Lõuna-Eestist Tallinna, et ma ei naudi Tallinnas, ma teadagi, mida teen. Ei, mul on ka tunne, et isegi viina võtmine erinev tuleb telekasti tohutul hulgal ilusaid Saaremaa naisi, kõik need Saaremaa naiste mingisugune energia on niisugune, pannakse kõik eurovisioonile laulma ja pannakse telesaatesse juttu ajama ja nii edasi. Niisugune saare naine on kuskilt välja koogitud, ikka röövitud sealt naaspaaniast Prantsusmaalt. Mu naine, saare naine, sama, see on ju, see on ju sama ja ja te ei usuks ka, kui palju eesti näitlejaid on saarelt ja saarete muhult? Kuri karjas raadio kahes laupäeva õhtul teed väikse muusikapausi. Tere jälle Eestimaa, kes ta endiselt kuulata, see on kuri ja karjas. Ja stuudios on Jürgen Rooste, kaur riismaa Leonhard Lapin ja Meelis Oidsalu. Ja meie loeme teile jupi jagu luuletusi. Ja, ja aastapäeva eel just nagu kindel oleks mehe meel, siis tuleb teda vannutatud kange koidule, aga, ja meil on siin üks naiselik Koidula, kes on meheliku Meelise embuses. Taguvatsud tüve sisse Talva, mu Eestimaa ei lillelaulu luua, mul enam sünni teretusi tuua ei lindudele hüüa sarv ja valva kui enne sai ehitanud halva, kus nüüd nad rahwa elu idi juua, subValevusi püüdvad, võlla puua Mu nõder luule, helise ja salva. Miks värised, et väetisa ja vaene, kui sinus kiirgab tõsiduse loit, siis sinu säde nagu ehalaine tal taevast tärkab noore elust toit ei võida enam pimeduse paine, vaid üle ilma lendab kõrgeid koit. Muide, see on ju Koidula sonett, siis on täiesti nagu perfektses puhtas soneti valmistada, neid väga palju ei kirjutanud ega näitad juba tollane eestikeelse ta ikkagi võimaldas, aga mul on siit ühe Jürgen Rooste raamatust, on nii-öelda siis skulptuuri toimetaja tänapäevase kultuuritoimetaja vastust leidjale. Tei. Liidia lugesin, teadis täitsa kobedad, Luiad pole midagi öelda, täitsa kobedad. Aga nad ajavad ikka hullult juhtme. Saad aru, see pole päris meie profiil, meie teeme ikka siukest, kultuurilisi, intellektuaalset meelelahutust, noh, sho pissi. Et siis saada varsti jälle midagi, aga ära aja inimestel juhet, kuna me ei ela keskajal avara pilguga, tuleb olla see riimivärk on täitsa okei, aga vabavärss on praegu palju kuulim. Kirjutan midagi elulist. No mis sa iga päev teed, kuidas sa tõused üles näiteks? Oh oi, hopsti, avastad teki alt veel kellelegi, noh ühesõnaga üldse ei mäleta, kus ta tuli. Vaat seda tahavad inimesed praegu lugeda. Ole siis musi ja kribla midagi, eks. Ja Koidula vastasele saebecki. Lillesidemega sae. Aga meil oli veel Kalev Kesküla. Meil on tegelikult on Kalev Kesküla kirjutanud veto luuletust, mis haakuvad vabariigi ja tema tegemistega ja sellel luuletuse pealkiri ongi vabariigi tegemised. Vaja assotsiatsiooni assambleel ja sõita enne seda sõnnik maha laotada ja surmanuhtlusega viivitada. Sperma pankadele moratoorium välja kuulutada ja väike salto Mortaale vabariigi vari valitsusele. Tuua kodutütardele brüsseli pitsi rahvale erutavaid eurodirektiive. Elus tuleb valida sebiooti ja Beltsaguli vahel. Taks priis Nebukadnetsari ja Irobjaami vahel. Nebukadnetsar on suurim euro mõõta 12 liitrine veinipudel. Otsekui vabariigi vanatestamentlikule janule loodud. Aga noh, see selleks olgu Krõõt või käte rinn. Iga õige Eesti naine. Kas sa kuuled mind? Praegu läheb pallist mõtest Vabariigile märjaks. Meelis Paitähelise Koidula raamatul muid kui isikliku sisse kirjutisega, eks ole. Jürgen Jürgenson Koidula autogrammi. Kirjandusmessil ehk esimene koos kirjandusmessil Koidula ütles küll, et ta tunneb ennast nagu valab festivali võib-olla ka seda taritised ühest toast teise. Muide, kuidas vabariigi aastapäeval aidata, minul on plaan olemas, kui hommikul vähegi silm seletab ja vaim jaksab ja keha suudab ja ja lapsed ei, ei karju ja nuta, siis tuleb neid natist võte ja tarida Toompeale, vaatame, kuidas lippu heisatakse, seal ju hommikul heisatakse lipu, eks ole, kõvasti. Ja siis ma lähen sõbra juurde külla, mina lubasin Laari salatit täna õhtul kokku keevitada ja sõber lubas kala ahju panna ja siis tuleb sedasamust, mis on need, seda tuleb juua, seda, mis on, see väike, pannakse kus, jah, täpselt see, mul ei tulnud kohe meelde seda asja, nii et ühesõnaga niisugune ikka süüa tuleb peamiselt nagu jõulud ja vabariigi aastapäev ja jaanipäev, need neisse trügimist. Püha no see on äkki, mis ka küll, aga see õige, mis siis, kui su naine ei ole tööl? Ses mõttes, et minu naine on tööl ja, ja siis ma pean ise vaaritada. Mulle meeldib väga kokata ja missa naine teeb, ta on Estonias ja, ja noh, ma ilmselt endale midagi head süüa üksinda. Meie kuku kohvikus, tammid kohtume, meil ei ole naisnaistest lahku läinud oma härrasmeeste seltskond, ma saan aru, arhitektid ja luuletajad ja kes seal on kambas ja inimlikud, et jah, teeme sellise peene lõunasöögipool 12 nüüd mulle ära ütle, kellaga ära jumala koha ja kella ära. Mõni manuline ka mõnikord satub ja ma arvan, et tuleb terve paraade, arvas noore tšiki Raadio on järgmine päev. Aga selles suhtes, et söögi, mis on päris keeruline või tuli juba enne siin raadiomajas liftiga üles ja seal oli pandud, et 400 kilose piirdelifti tahtnud vaid hästi üles tuua telia veest. Meelis, mis sina teed sel aastal, ma piirdun sellega, et ma arvan, et ma värvin oma parema jala kipsi, sinimustvalge meelist tegeles vabariigiasjadega, lõi oma jala kogemata katki vastu vaenlase pealuu. Ma olen veteran ja aga ma arvan, et võiks otsad kokku tõmmata. Ta, ma loen ühe luuletuse, mis ma kirjutasin just ekstra sel puhul just vabariigi aastapäeva eelõhtul. Ja siukene pisike jauramine tuli. Isal on maa ja emal vist keel, kuidas kaks siukest küll kokku said, teel? Tahaks ju mõõta, välja ja valada, aga ei ole meil paslik vist halada. Elu on ilus ja maksud on võlgu, kui pannakse vangivast, kehitan õlgu. Miks, kuidas olla ja kas on sellel mõtet? Elumäe pääl pruugib nelsoni võtet, süda on surnud ja nina on poris, eks ütle siis ise, kes kellega noris. Midagi ilusat hinge ilusat hingele loomulikult. Kuu ning päiksesära ei kulutähed, vaid langevat langenud Hinglena päike valgustab ilma et korstnat Ozzaxit kuu helendab ilmad, puud, praksuksid ja valgus südames ei haise kunagi. Et teiegi südamevalgus ei haiseks. Ma loen siia lõppu haiku, mis võib-olla ei ole haiku, aga lambina ütelnud meilis ka Jörgen lisas. Lumi on lang nendele Yoshima küla. Kaur läheb koju. Ilusat vabariigi aastapäeva ja tõesti, me soovime südamest, et valgus meie kõigi südamesse ei haiseks Su üle, jumal valvaku. Ja kindlasti tuleb seda salmiga kaasa laulda, ütleme, selle salmiga siblis vahele jätta veel viis siis veel veid kaitseviaaja soojenema kõigele oma kuulajatele sinist taevast, musta ja valget, lootust, et hommikul ei lõppu. Meil selle fraasi peaks muutma looja valvaku, sest kõik ei usu jumalasse, aga loojasse usuvad ka testid. Seal teises saate teema ja kurje karja teile kõvasti.