Tere eetris portaal tehnoloogia kommentaari esitab Kristjan Port. Kas lastel tohib olla igav? Üllatavalt on õige vastused, jah, lastel peab olema igav. Igavus aitab neil arendada fantaasiat ja avada sisemist loomingulisust. Nii arvab BBC-le antud intervjuus haridusteadlane Teresa. Milton on selles, et kui tänapäeval tunneb laps igavust haarata telekapuldi järele või käivitab mängukonsooli peased igavus ära läheks. Igavuse peletamiseks harjuvad lapsed kasutama väliseid valmis vahendeid. Elame ju igavuse peletamise innovatsioon, nii ajastut. Kaasaegne kultuur pelgab ja põlgab igavust ning teeb kõik, et inimestel poleks tühjasid hetki. Väideti, igavus oleks mõnus tunne, aga just seetõttu peab lastel laskma Igableda. Kuna sellest tundest ütlemiseks peavad nad midagi välja mõtlema. Loodu, sõit, talu tühjust ja me püüame seda millegagi täita, seda loomulikult ilma teleka või elektrivoolul toimetava automaatse mängukaaslaseta. Sest kui lasteaias ei kasvatata igavuse loomingulist toimetulekut, näeme neid lõhkumata peagi näiteks bussiootepaviljone sett tühjasid hetki ei saa ju vältida kui peamiseks igavust peletavaks lahendiks näiteks. Vutimängust õpitud kolkimine on ka ju suur ahted. Ilma arvutimängu abita tehakse seda oma elukeskkonnas. Aga õnneks ei ole olukord lootusetu. Tehke kodus eksperimenti, laske lastel igavledes kannatage välja. See ving ja hala, sest varsti kaob see nagu nõiaväel ära. Tuppa saabub mängule keskendunud vaikus. Võib olla kostub rahulolevat mõminat või isegi üksikuid raevukad tõelisest nähtamatute vastastest tuleb ju maailma päästa. Kõik see juhtub tänu lastes peidus olevale erakordsele, fantaasiale ja leidlikkusele. See sisemine loominguline deemon vajab toitmist ja arengu stiimuleid ning temast jagub tuge kogu eluks. Kui uurida tuntud teadlaste, kunstnike, kirjanike lapsepõlve ja sama hästi, võite uurida igavate inimeste lapsepõlve. Tõenäoliselt leiate sealt ühe tüüpilise tehniliselt läbi seeditud mängukeskkonna mis käsutab küll mängija emotsioonidel kuid on täis läbi mängimata mänge, sest olemasolev muutus liiga raskeks ja igavaks. Doktorbeltan toob näiteks kirjaniku Miro sajali, kes tunnistab, et just igavus ja igavusega kaasnev üksildus pani ta kirjutama. Meenutab, et peale surutud üksildus koos tühja paberiga oli imeline kannus, mis tiivustas tema fantaasiat sõitma 1000 nelja paberist mälu. Seaden täitus lugudega tähelepanekutega, luuleridadega ja muu tühja-tähja. Ka need olidki kirjanikuks kujunemisest, seemned. Kuid igavus ning üksildus pole kasulikud, vaid lastele kunstnikuks kasvanud Kresson. Berit tunnistab, et ka täiskasvanuna vajata taoliseid hetki, mis stimuleerivad sisedialoogi ja mõtisklusi. Siinkohal tuletaksin meelde umbes poole aasta eest. Pettud mõttetera. Väidetavalt on igav vaip paradiisis, aga mitte põrgus. Autor on Charles imik, kes istus aasta eest orkaan Airiini tõttu mitu päeva elektrit. Pirita grupi saatusekaaslaste kampmaailmast mahajäetuna USA maarajoonis õlilambivalgel teiste igavlemis piinu jälgides hakkas ta mõtlema igavuse tähendusele. Mehe mõtted liikusid lapsepõlve kui elektrita ja veeta. Olukord oli tavaline. Toona ei kurdetud, vaid vanad inimesed vaatasid aknast õue või sisi, helistasid seina. Ja kuigi kodudes oli ka raadio, korraldasid tuhanded omale personaalset vaikseid igavusse sukeldumisega. Charls mäletab, kuidas ühel põhjad Tundunud igavusse uppumise päeval tunnista aja seiskumist. Absoluutselt kõik seisis ja miski ei liikunud peale siis seinal tiksuma. Kella lapsed aga ei suutnud nii kaua jätkata. Nad kustutasid igavus lekkeraamatute lugemisega. Charls semikel oli mitu sõpra, keda võis pidada raamatu sõltlasteks ja kelle vanemad kartsid tõsiselt poiste vaimse tervise pärast sest nende päid läbisid igavamalt hetkel palaviku, lainetena lugematud imelikud ideed ja meeletut. Seega võtke nüüd end kokku ja proovige tund aega igavleda. Garanteerin, et teil ei hakka igav.