Luulekava George'i koodne Bayroni loomingust on koostanud Salme kuningas. Loed Einari Koppel, muusikaline kujundaja on Tõnis Kõrvits. On tund, Mil helisedes kajab puuladvus, ööbik olete, hääl on tund, mil igal armastaja lon huulil, sosin, hell, jahe. Kõrv, üksinduse hõlmas, kuuleb, kuis kohisevad veed ja tuuled. Maas, lilled kastest kergelt märjad ja taevavõlvil tähepärjad. Vee voogel sügav, sina varju. Ja hajutavad oks, debari juut. Ning laotus pilvitu on tume. Nii pehmelt häma, selge sume. Kui pimenemaskustuv päevi. Kuu tõuse. Eha peitu. Kõigist ilu tütreist pühim nõiduslikumaletsa nagu sügavvete mühin, tasa, voogad, muusikahelin silma ette manab ulgumerd, mis tüünelt Lanada rahustavat lainte kai, Kuu unelevat tuulevaikust. Või kuis guugirgeti kujub üle mere, mille pind tõustes vajudes nii sujuv nagu uinuv lapse rind. Nõnda hing on kaasa kistud, kui sind kuulatades istun, tunded, sügavad ja helded nagu meri, suur ja selge. Laps olla muretuna veel, mul meeldiks šoti mägimaal kus uitaksin kas mägiteel või purjetaksin Lintel maa. Ei talu saksi, kõrki hiilgust, mu vanaduses sündinud hing. Mul kallim kalju tippu kiirgus ja rahn, kus mühab vooge ring. Oh saatus, sinna ma ei ihka, kus elunimi been, Mallevitavaid teenreid vihkan, vihkan näha orjameelt. Vilt pigem kaljudele Vii, kus merenõiaga mühin, kajab papp, palun lase mind Ollatarii rännata kui noorusajal. Ma tunnen, kuigi olen noor, see maailm pole minu jaoks. Miks võrri akt, teadmatuse loor, meil. Kord kaob kord elust kujutlusel, lõin kõikkalil lahti õnnele. Oh tõde, Miksu valgus tõi mind sellest unest ärtu vele. Vastasin. Kuid mu kallid on kadunud sõbrad lahku läinud, kuis rind on kurb, kuis päevad hallid. Surm lootustest on üle käinud. Kui lõbus laudkond veini juues ka vahel mure meelest viib seks silma pilguks rõõmu tuues. Mu süda siiski üksik siin. Kui igav on mul nende seas, kes lipitsevad võimu pärast, ei sõbraks vaenlaseks neid pea nad mulle võõrad pidusalas. Tood tagasi mu sõbrad Ruud, kel tundmusi ei muuda aeg siis mai vajab miskit muud seltskonnast tühisest siis paev. Ja naine, sina kõik, mu arm, mu lohutus, lohutaja õnn. Miks nüüd mu põu nii külm ja karm, et sinu pill tüütav on? Mu süda ohkamataloobuks peo resinast, mis seal risti toob? Väiksest lihtsast rahus joobuks, nii nagu seda voorus looda. Ma kaoksin inimeste eest, ei vihkaks neid, vaid otsiks varju. Sing ellu, mäestikuteest meel tume, ihkab süngeid, harju. Oh, saaksin tiivad. Lendaksin, kui pessa tõttab tuvi õhus mad kõrgustesse tõuseksin, kus tunneksin end täies rahus. Ma nägin und, mis polnudki, kui uni. Ei olnud enam päikest. Sihitult keskilmaruumi tähed rändasid ja mustas pimeduses jäine maa kuuvalguseta pilkas õhus rippus. Küll tulid hommikud, kuid päev ei koitanud ses jubedusest kired, ulusid ei värisenud inimsüdameis muud igatsust kui valgus, ainult valgus. Maailm, mis võimas olnud, oli tühi ja elutu. Ei rahvast taimi, loomi. Üks surnud tamm, jäik tarretanud mass, jõed, järved, mered seisid liikumatult, tumm hauavaikus täitis sügavik ja laevad tardal ühtki elus hinge. Keskookeane kõdunesid, mastid, takk, täkilt varisesid surnud vett, et kus polnud laineid ega tõusu-mõõna, sest polnud nende käskijanna kuud. Tuul oli lämbunud, pilved olid hääbunud, sest kogu maailm oli pimedus. Siis üksi jäi, mis siin siis algul ma teada kunagi ei saa, mu teadvus kadus, kadus valgus ja pimedus, see kadus ka. Ma polnud enam see, mis varem. Kuid kivi keset kivivare ei tundeid, mõtteid, suutäit, juttu kui rahn, mis maetud halli uttu. Kõik ümber sünge, külm ja hall. Ei öö, ei päev. Nüüd võlvi all, see polnud enam hämarus, mis viha tekitanud mus vaid lihtsalt tühjus, tühi ruum ja tardumus, ei miskit muud. Maad taevast aega polnud seal, ei ühtki muutust halva headwayydru ai kus rauge hingetõmbeei surm, ei elu. Kõik nii umbkui, tardunud meri, tumm ja jäik, sünk, liikumatu, surnud paik. Üks heliajju murdis, tee seal rõõmsalt lõõrituseks, lind laullakas, aga kordus veel ja kuuldes soojenes mul rind, silm ootamatu, rõõmu ees täis tänulikkus täitus veest. Ja hetkel näis, kui poleks ma seal üksi oma murega. Ja prakku, kuhu paistis päike, lind lendas, ilus, taltsas väike, kes Talts värbudest puuaksil. Nii sinitiib, sulnis kena ta laul mul ütles palju enam kui sõnad. Ainult mul üksi ta laulvat täis ja laulust kajas, just nagu ta mu seltsi vajaks. Ehk küll ta keset taevasina ei olnud üksik nagu mina kes teab, ehk vahest linnu kujul tiib nõnda imeliselt sujuv, mul taevast külastaja laskus, sest rind selle rõõmu hetkel uskus just nagu see võiks tõesti olla, et venna hing sealt tulnud alla. Siis ära lendas lind ja kainelt Macogesin, ta oli maine. Sest vend ei oleks jätnud iial nii üksildasena mind siia. Kui etteinimese meel näeb oma elu, vaevas teed Me tühisust ja abitust kurbloolist sünget olelus siis sellele end vastu seab Me vaim, mis hoiab püsti pead, suuri tahe, kindel meelelaad, mis piinaiski julgus toob. Mis vaeva hüvituseks saab, mis võitvalt less viib igal pool ja surmadi veel võiduks. Võlurohke ja sädelevat sisklevad wood oil lusti, kui meid laev kord randa toob ja Aaroni kombel rõõmsas hoos üks madrus laulu lahti lööb, mis kannab kõik teised pardale ta ümber koos siis tuntud takti kaasa löövad kannad just nagu viibiks juba lustil. Samas kui on mõttes tunnetamis seda kord armastanud. Kuigi möödunud see ja nurjunud unistusi leinav süda veel ihkab. Et võiks mõelda sõbrale kes tahaks aastaid koormars turjale. Õnn enne veel kui noorus otsa saada. Kui hinge ühtivust ei otsi enam mees, jääb surmal, võta meilt vaid väikerras. Oh helge poisipõlv, kui korduks veel seda. Siis kummardades üle reelingu ja vaadeldes, kuis peegeldub Diana meil, Uno Puukus, lootus ootus, muu hindi minevikku lendab sujuvana. Nii vaest, ei leidu mõtte Kelley mana üht silma ette, kes on endast kallim. Poeb silma, pisar veel, kui olete vana. Oh Lõõnska valu pole nõnda hallija tuima südant, kus ei leegitseks see allik. Kui Kaljul istuda ja mõtiskleda või uita põlislaane viluvarjus, kus võivad loomad vabalt elutseda, kus pole inimjälge kõrgeilt harjult, kus ainult linnuparvi loomakarju ei ühtki teed. Pilk heita kuristikku ja näha koski tulvil vahuharju. See pole üksindus kui jumalikku suurt loodust mõista, saad ja jagada Darlikust. Oh, kallis loodus, heldei Lahtein, ema küll muutlik ta, kuid armas igal ajal. Las mulle oma süle avab tema ei iial võõrduma ta rinna najalt. Just metsikuna kauneimad rajad, mis puutumata lavastavast käest. Ta leiab ööl, kui päeval vastukaja mu hinges teda otsima valeen sest teda armastan ta kohutavas vees. Lasso rändur puhkab suvel lämmataval maas pehmel murul varjuks vanad puud, kus kargust hoovab laotus, kõrv avar rind vabalt hingata võib taevatuult Al lagendik ja ülal ilmaruum. Las valdab rõõm, ta hingeokste kahust ei tungi läbi, päike, tulikuum. Las rutamata. Siin ta lebab rohus, kus hommik, päev ja õhtu möödub vaikses rahus. Kas sukelduma pean keskrahvaridu taas sööstma, teele rahu röövivale, kus rõkkab naer ja lärm ja kutsub pidu, mis südamele võlts, kus närbub pale, kus roidub vaim ja laskub madalale. Kas taas peab hingepiina peitma mu näol lõbusus, mis teeseldud ja vale? Teed naeratus teeb pisara ei ole ju ja irvitavad muljet, reedab paun. Siit ära, laul las siit meid eemal kannab sest käia, meil on palju mägi ideid ja mööda purjetada, mitmest rannast. Ei luulelustil. Mõtle Täistusaseis keskmaid, nii ilusaid, et selliseid võib vaevalt ükski luuletada peast kui uus toopia, see paelub meid mis õpetab, kuis elama need peats, kui üldse inimlooma miski teeb veel heaks. The jäägemust eemale rooside aiad. Las toredus lopsakalt lapata seal mul jääta kui kaljumäed, lumised, laiad Sesta, vabadus pühaks ja armsaks neid peab. Kui kallid on šoti Su kaljude harjad, kus lumekristallid kui helendav karvad? Sukoskede ilu kõik purskkaevud varjab kuis igatsen taga sind, sünklokk, nakar. Nooruses rändasid seal minu sammud, müts allikal kruusiks ja vaiba eest kuub. Väepealiku ist mõeldes, kes hukkunud ammu seal uitasin, männikuis kohasid, puud. Ei tahtnud ma koju ja päev kadus ruttu. Lõi tähtedest sirama laotusegaar. Kujutlus Elaralt meenutas juttumis restapsust rahvasuu, sünklokk, narkar. Kas isade vaimud mu kõrvu te hääli toob, tuhisev tuulehoog tumedas öös? Veel torniga piirastub, ratsutab häälik seal Šotimaa sügavas mägede vöös, kus sünklakna Carr ümber udu tal ujub ta tuisates kihutab jäine ja karm pilv endasse, matab mu isade kujud Su tuultes, nad elavad sünk, Loknatarv. Ei õnnetähte märkinteid, sangarid, visad, halb aimus. Kas valusalt rindade lõi? Haloneni lahingus surite isad ei, ronin langemist juubeldama, võit. Allrahnude lõhe võis, on teie hauad des algale sängiks järsk primaar. Kuid torupill laulab teedeeguudest. Kaua see kajama paneb siin sünt lapnaga? Mil lahkusin sealt sellest aastaid on palju ja niipea maad tagasi sinna isa. Seal lillede ja õitseb. Kuid lagedad kaljud on kaunimad siiski kui lausk Inglismaal. Siin igav, kus mugavad murumaad, haljad on sellel, kes avarus tunnetanud kord. Ma armastan kaljusid metsikuid paljaid sus, sügavat tõsidust, sünt Loknakal. Ei sinust hävingi aru saa, mis tahes saad, kus mulle tooks vaid taevas oma tasuna ümber päiksepaistet loob kõik kaotatud ei kadunud sa toeks, olid veelgi tuge kingid. Subkõrval iialgi ei saama tunda tühjust. Kuigi öö on ju varjanud mu päeva ja mu täht enam kõrgele ei käi. Siiski vigu, mis paljud mus näevad Cinamus leidvat, ei näi Pole muret. Sind lahutan minust kuigi valumus, saatus sul toonud sellist armastust üksinda sinus leida võin nagu kujutlus loot. Õelust, olgugi palju mar rinnas maailmale viha ei pea. Kui ma hingelt ei sobinud sinna, oli rumalus loota neilt head selle vea eest mind nuhelda. Kurjalt. Nii eksisin. Ränk oli hind. Mis ma kaotasin, mis ka läks nurja. Mult ei suudetud röövida sind. Lord Bayroni luulet vahendas Einari Koppel.