Keskööprogramm tere õhtust, on kirjandusse. Tähtaeg ja kuulame teist osa tsüklist kuu südames. Juulikuu meeleolusid August Gailiti Toomas Nipernaadi-ist ning Ernst Enno ja Marie Underi luulest on valinud ja esitab Viiu Härm. Nüüd õitsvad kodus valged ristikheinad. Tuul mängib lillelõhnaga. Mu ümber salalaulad, vaiksed leinad. Ja seal, kus teeni pikki ja tolmune viib sinimetsa poole, kaugele. Seal kasekõne loob kui pilvi teele. Et kanda kojukutset. Ja sala laulvad minu vaiksed leinad. Et õitsvad kodus valged ristikheinad. Üksteisele silmi me. Sina ja mina. Rõõm Tomana vaatame. Sest hõõgan mina sest hõõgat, sina, kuld, Kumana õhkame. Sess haagias on lahtine sügavam sisu. Üksteisele varana. Meil mõlemil imelik hingeisu siit jäädavat otsida siit otsida siit, kus mingi ei kesta, kus õnneks jääb jällegi kord vaadata silmi, kord juttu, vesta ja rännata edasi. Käia kes teab, kui kaua kui hinded, kui otsijad. Et kus kord rõõm, meil kattis laua. Me üksinda paikijad, möksi. Sest puudundma sinul Saminul sest jällegi läheme. Ja küsimus sama on sinul, on minul, kus jälle end leiame. Kus leiame lilleke, linnuke, kaja, pilv, purjena, lahkuja. Kes ütleb, miks nõnda on rännata vaja end leida et lahkuda? Kes ütleb, oo, elu nii sinna viisin meid õõgavas südames. Kes leidis, see jätab, et leida ja minna ja kasvada, loobudes. Üksteisele silmi. Nii kodu see annab. Elu siin kannab. Ja puhta käte suhtluste anud. Kõik pehmed suvetuuled mängivad vett, suudleb valgus üheks taevaga. Kõik väljad endamisi, tolmavad. Kõik sõnad raugesid su huultele. Kõik sõnad vaikisid, ka minul. Kõik kadus meil. Jäi üksi südame üks helin, üks. Nii mul kui sinul. Ja pehmed suvetuuled mängivad. Ning meie õnnelilled õitsevad. On näges suvi. Haudjas Ruskest lõõsast muld palav, praksub longus, kõrte kõrgus, ei, pilguoja silma lõtvunud põõsast ja halja sallik nähtamatuks märgus. Maad rangelt valitseb nüüd pühatäi. Ta valus tuli, sööb kõik sina taevast, kes kuumi kaljusid, kas kääri, päike, mets tuulte lindudeta, vaikne vaevast on enneaegu luitunud, lehekihar on enneaegu närtsinud rohu noorus ja enne kui vili küps, mis ihar on kängunud, mis nii rõõmsalt õiest koorus. Päev on nii pahaendeliselt tumm und. Põud pannud käega hõiskavad suule. Meeltevarjutus kõik on kui lummund silm, pime, valgusest. Ja kõrv ei kuule. Ent tööle kumisema otsekohe, täis täitmata jäänud soove, kurba kiivus. Kes oigab seal? Ons ebahingeohe? Või sünge kohin. Surmaingli tiivust. Ka see sinine vaikus pää kohal otsa. Kas see valguses uppunud sina ikas rõhketav kuumus all mullas palu ja ikas ei janune raskus Tiina valgeks kõik kuivasid pilved, pää kohal, rändajad, õndsuse õuedest ajades juttu olnud kõrgel kõik mullas alb päikse teeb minejad ainult keskkõrguste toitavat nutuhalliks kõik tolmusid mõtted, mis üksi tuld mineku võitluses püüeteks joonud. Ainult neid õitega õnnestunud mainemuldleeki, kes sumbunud südamest loonud. Tahaks kõik raskused minekuks sulata kergeks kui kaste kel tiibuloon päike. Tahaks kõik kõrgused tulekuks manada. Raskelt, kui meresid külvaja, äike. Siiski see sinine vaikus pää kohal otsa ta. Ikka ses valguses uppunut sina ikka see rõketav kuumus all mullas palu ja. Ikka see Janne raskus kui Tiina Põud kestis. Päike lõõmas, tuli, ratas pildus kui kodaratesse tuld. Tuul suid. Kus kinnise suuga vastu kuumalat mulda leht, kee värisenud heina kõrske ei liikunud. Maali kõrbenud kivikõvaks, kus, kui jää, Sist võetud tuline raudmetsasammal oli põlenud, kui niiste teda puudutades lendas tolmune laiali põlesid sood. Suitsu paksud pilved valgusid laiali, kattes taevast kui kollase kilega. Mõne sõike kihutades mööda maanteed jäi pikk-pikk tolmupilv. Takalooklema kaua-kaua hõljus õhus, kui lohe laisalt sabaga liigutades ning peaga sõitjale kiirelt järele kihutades. Kuna selgroo üksikud lülid jäid vingu vängu käival teel mõne metsatukka mõne mäekingu taha varju. Oli hämmastavalt vaikne. Isegi linnud suikusid väsinult padrikuis, kollased nokad hingeldades lahti. Ainult mõni väike vesipapp Peugsus jäänunevalt, mõni silk-solk säristas rahutult, mõni tikutaja lendles jätades kõrbenud soo kohal. Kuskilt kaugelt metsast kostis käo hääl. Ent seegi uimastatud päikesest ja vaigulõhnast kukkus pikkade vaheaegadega. Ikka puhkas ja tõmbas hinge. Vahel algaski südikalt, ent laulu esimese poole nakast maha pillanud. Teist kuu ei järgnenudki. Korraga tundis Nipernaadi äkilist tuulepuhangut. Kui koer haugatlasse, kiunu valt kord teine, kolmas puud ning põõsad hakkasid undama. Tolmantelt kandus keerlevate sammastena soole. Mets otsekui võpatas enne tasa, kuskil keskel südames. Ent siis hakkas ta mehise majja õõd suma ning kuuskede ladvad hõljusid, kui pilliroog. Sealtpoolt soid tõusis süsimust pilv. Nagu süngelt must meer kerkis otse maast üles tõusis kiirelt ühetasaselt ääre Valendadesse kiirates. Juba kunstis Goegi kauge põrin kui sumbunud ruumist. Mees jäi võlutumas seisma. Pilve kerkides lõikas see kogu maa kaheks erinevaks osaks. See, mis jäi mustendava müüri alla, muutus süsimustaks, nagu oleks talvine öö jõudnud üle väljade metsad, väljad ning elamud vajusid kui kuristikku. Ent Sinbo Valendasija kiirgas veel kõik päike säras veel üle soode ja väljade ning kollased tolmuse hambad keerlesid rõõmsalt üksteise järele. Soole. Tuul vaikis hiire kõrvul kuulatama jäädes. Metsad otsekui hoiatasid ning jäid Ärevas ootuses küünal sirgelt seisma. Heinakõrs kee liikunud linnud jäid põksuval südamel ootama. Polnud kuulda vähematki särinat, vilet, piiksumist isegi rohutirtsud jätsid saagimise. Ainult hiljunud vares lendas jubedalt kraaksudes metsa poole. Oli kummaline vaikus. Pühaliku ootusärevus. Millegi suure ja kohutava ees. Ent siis kiunatas äkiptuul kui lõhkuv hobune ajas end tagumistele jalgadele, haaras puid, sätsis põõsaid, tõusis rõõmsalt pilvedele vastu ning hakkas Varuhoone tormama üle soode ja metsade hakkasid undama, puud-põõsad olid kui arust ära viimne kui oksake, viimne kui kõrs keerles sahises vilistes. Juba langesid esimesed piisad tulisele maale. Suured ja rasked pilvedes süsimust müür oli tõusnud taeva keskele. Selle lai äär kiirgas ja sätendas tule kollaste leid Gidena. Ent siis kadus päike mustendava müüri alla. Ning õhtu sünge hämarus asus ülema. Ainult kauged kingud eespool. Helendasid veel hetkeks. Kõuemürin lähenes kiirelt. Hakkas sadama. Järsku käis kõue, vali kärgatus, otse siinsamas lähedal. Veejoad langesid, kui lahti lastud paisudest tuli seal maal, mis alles hetke ees tolmas. Tekkisid kiired nired. Algul väikesed jõuetud, kuid varsti hakkasid nad varmalt ajama, vagusid teel ühinesid, laienesid kui terava ninaga, kündsid endale sängi ning sulisesid juba kraavides ja lõikude vahel rõõmsalt edasi. Rasked piisad, põrgates vastu maad, killunesid sätendavaks tolmiks. Maa auras siia. G5. Taeva paisud voolasid alla, kui vahutavad kosed kiirgasid, sätendasid, kahisesid. Juba voolasid laiad ojad, kallakuid ja küngastel tallasoo poole kandes turjal raskeid koormaid, rebenenud lehti, kuivanud oksi, pehkinud käbisid ning teelt kaasa kistud pori ja kõntsa. Madalamad kohad muutusid suurteks loikudeks ja hallideks vee väljadeks. Pikne lõhkus taevast kui määratus tääsist pildudes pimestava tuld. Õhk värises ja kummises kõue lakkamatust mürtsumisest, kuid tühi ruum. Pikkamööda hakkas valgenena vihma, rasked sajud kihutasid kiirelt edasi. Kõuemürin kaugenes piks, välgatused polnud enam Niibinastavad. 100. vaid hõredat vihma. Loikudel sünnitades hüplevaid kiirga vaid mull. Madalamad kohad aurasid ja. Kaava jõgi, mis alles mõne tunni eest oli surutud kitsasse sängi Lõmmu lehtede jõe takja, pilliroo ning hundinuia vahele voolas praegu laias voolus edasi. Vulin rändav vesi, eluvoolu ojake, ühes laulad see kui mesi ühes ühes kaudu kukele. Kuuleb muld ei seista suuda ka ühes edasi, kuule plii loomu muuda ühes ühes muidugi roog lööb takti, tahaks minna, raske nõnda viibida, luga lüngas vinna vinna raske nõnda pesida. Sulin, vulin, lendav vesi, elu-olu ojake, ühes laulad see, kui mesi ühes ühes kaugele. Siiski Lõmme lehte ei liigu, sulendikus sügavas, Lõmmeleht ei kaasa kiigu suguseltsis liikuvas. Lõmme lehel päiksemõtted, raske rada eneses. Sissepoole kõikide tõtted sissepoole südames. Keset vaikset järve kus need lained tasa käivad, suudleb. Suudleb lammelete. Keset vaikset järve kosi päike, Lõmme lehte, leiab teeta südamesse loob seal Endas talle ehte luues vajub õhtu värve. Liisaplete läikidesse. Keset uinunud järve. Sureb Lõmmell lehte päike sünnib õrnaks, vesi roosiks kumama kui uni. Väike. Õhtupalve. Taevahalli kangasse hakkasid pragunema sinised triibud ja laigud. Vihm, Molim möödunud langesid vaid üksikud Lilliunud piisad. Juba helendas päikeses mõni kõrgem küngas, mõni roheline põlluriba viivuks mõne männi või kuuse lopsakas tippvarjud jooksid ülesoo kui ratsurid, kihutades kiirelt üksteisele järele. Viimased veenyeret sulisesid mööda kallakuid ja nõlvakuid alla sabade kuivades kokku kui looklevail rästik, kui juba Uigatas siin-seal mõni lind, mõni punasaba-lepalind tõusis vilistades üles, mõni pajulind, hüüatas rõõmsalt setsetset ning sidrunkollane Talvik tiirles üle metsa. Juba helendas päike. Mõned hiljanud pilvelestad kihutasid kui eksinud talled karjale järele. Linnud ärkasid kui unest. Kõik puud, põõsad olid korraga täis nende kirglikku vile, kes Irinat lööritasid, vilistasid, siristasid, huikesid üksteise sekka üksteise võidu ning igas erini ja iga vile oli täis, pakitsevad rõõmu ja südame kiiret tuksepp. Igal leheli õiel kiirgasid ja sätendasid vihma, rasked piisad, kuid pärlid. Sammal oli vett täis imbunud mahla kas lopsakas ning tuule puudutades puristas rõõmsalt kui koer Est tulles. Kosk Mehises süngelt raskeid veekogusid all pildudes tuuley tormitsenud enam otsekui väsinud koer hääle ära aukunud ajas veel vaid nihutsudes lõõtsutades tormijälgi. Päike hakkas vajuma õhtule. Loojenevas päikeses kiir kasid ja sätendasid kose punakad, veed tormasid vaotades mühisedes kõrgest baas seinast alla. Veetolm lendleb roosaka udune ent päikese loojenedes tuhmus muutus halliks. All keerles voo, liigutas end laisalt ning otsekui täissöönud elajas liikus tasa edasi. Ning taevas oli helge. Nii kummaliselt helge ja piim kahvatu. Pääle vihmalist leiget lõhna pudeneb tuppa. Südamed, kurdu. Kähar hallus, põõsa kõhna, kummerdanud noori lehti on murdub. Rohus kobrutab valgeid õisi nagu piima, mis maha valad. Peenral rohelist, laiutab salat lehte ja Nate vahel päisi kõnnivad noore jumala jalad. Laul veres vaevlev. Kuhu need sinuga? Süda veel toona kui surnud lind, mis langemas abitult põhku. Well jälle armastab mind. Tõuseb mu lauluga, tõuseb minuga sesse õitsengu õhku. Päevad on endiselt tulised taevas pilvitu. Kesklõunane päike helendab pimestavalt üle sootäie nurmede ning metsas puude ja põõsaste all koob ta valguse heledast läppidestia triipudes. Kui ämblik tihedat võrku tuuleliigutades oksi ja lehti hakkavad need laigud äkki elama roomavad. Ristlevad leevendavad iga kild otsekui elaks omaette. Et hiljemalt tuule raugedes uuesti ühineda, ühiseks võrguks ning 1000 mutukat 1000 siblivad põrnikat 1000 askeldavad putukat rollemmavad iga pehkinud lehekese all iga okka ja sambla küljes. Okste ja loikude vahel kasvavad lopsakad Sugas, sõnajalad tihedate puhmastena. Ning läbi puude kõrgete latvade. Kiirgab helgelt. Sinine taevas. Kuis on täis helget kuumust ilmaruum? Kui läbi loori märgub taevasina ja läbi umbse udu auruvina ei näigi päike, kõige kohustru. Ei paista veelgi vabalt, tema tuum, kuis meri, loid, raske hai, nii nagu tina. On paljal jalal põletavalt kuu. Niitiined ristikheina lõhnavood kui nõiakatlad, kupatavad sood, pääd, uimastavat änget, vürtsi, viina. Mingi mesilase tillukene tiib, köike lõhnad kuldsel kujul koju viib. Ei tundes tuska, väsimuse piina. Kui tulnud õied põgeneme linast all mere ääres, ootab päike maja. Seal kibuvitsad õitsvad üle aia. Kui tulnud õied, põgeneme linnast. Neis majakese kollast värviseintes, seal kosutavat vaigulõhna peitub ja nõnda palju mõnususses leidub. Kui laisalt pikutame, värski seintes. Seal punetama löövad laste palged kui maasikad, mis rutulisel käel nad vara nopivad mäeveeru pääl, kus algas, unistavad kased valged. Kui õhtul päike teinud kuldse tee on üle rohelise vee siis läheme sõudma. Küll hiljem. Buumeid kutsub koju jõudma. Ma kui taevas. Tumenemas ele tähtede. Läena huuled veel teil päikest, joogu, mu lilled, möödas tunnid, ilurikkad, sest seal pole aeda, vihiseb vikat ja murrab rõõmsat õitsemise hoogu. Ning edasi, seal võetakse ju loogu reas pruunid valge põllelised, plikad ja Paares maas kõik kasteheinad pikad ning saatmas õhku sooja lõhnavoogu kui ohvri auru. Juba maarjahein. Need Kure hernesinetavad, mättad ja tõrvalille punetavad päädia, kuljus, õite hõljuv siniseid Köik, maarjapäeva pööre. Ahnelt võtad, mis luhal lillelist ja aasal hääd. Ju punetama sõstrapõõsad löövad neilt raskelt rippuma sanrikkad, sarjad. Kuid pärlid, paelal, magushapud marjad, mis lapsed vargsi ju poolvalmilt söövad. Ja põua, kuumas põllud küpseks keevad vee ääres mäletsevad kirjud karjad. Allkülakatuste kõik õlest harjad, need päikse Heldel paistel kuldseks löövad ja majaämber kollendavat Kressid. Ning humalate roheline. Saama vilu haljendavad kee kui luuderohi ümber rõdu mässid kus kelmis mängutujus, laotan kätt su järel. Näe haihtuma son, pilvi, valged hanged. Neis taevas sinipuhkeb taas. Pärlkiirte kastetuna särab Ahas ja päike. Helendanud metsad, ranged. Ning heina MI Ani, lõhnad kanged kui kirjud loorid õhus nõrgumas. Ent meri virvendab kui kirgas klaas. Sa kaunis päev, kui arm mõele, langed. Kui Saarduvad kauniduste alad, siis läbi õnnekuse pisarate vees soojas soolases mu paljad jalad. Neid heidan õlgadelt ka kergekate. Ja läbi lainete. Nii säravate ees põgenevad tillukesed kalad. Ja alasti, kui nöömfi pronksi läiksed nad varaga lavade rannaletes. Neil roosad merikarbid pruunes kätes ja põsed Punavad, kui väiksed väiksed. Kui kirju õitepärg, põld, lilled väiksed, siis õhtul heina koormal aset võttes seal kõrgel haljaskuhjas koju tõttes kõiki ärasasit põlled, korrus, käiksed ja kõrtest läbi põimitud. Udem lokid. Päev täie vaimustust nad koju toovad, soodu vuravad, kui väiksed virgad vokid, siis kaua veel neil päeva imedest jah, meres metsas. No nimedest. Sest kõigest unes. Kuis luksub haledust su väike rind, sul tiivale jäägis igatsuse kiirus, nii lendleb kerges kraad sellises tiirus sapuna nokaline Merilin. Eks lahutasinud ette peegelpind, mis hõõgub päiksemantli roosas viirus. Ta poole pilved kummardavad küürus, eks meelitada ilulind ka sind. Kuid sina, halised nii inimest see häälel, et minu igatsuski pääseb alla ematab rinna nukrustuse alla ning kurgus pisarad. Nii härdalt meelel kui saaks, kui Merilind maleniidu ka saata oma haleduse hüüdu. Su sülle langes päike punetades ja taevas kahvatub ta jahtuv ase kuid sinu hing sind uinuda ei lase. Üht hella viisi laineis unistades. Kõik pilgud igatsevad sinu poole terassidelt ja lõhnarikkast aiast. Ja inimlapsed põgenevad majast. Kõik rõõmud, valud kannavad su hoole. Kõik noored kehad nagu puhkenud roosid mis päeval sinu laineis vallatlevad neis südamed need salavärisevad. Kui häbelikud arglikud moosid. Pilvist kulda puudele piisutab. Hõbeudu heinamaad, niisutab. Muss, punapäine ristikhein lõhnab raskelt siin. Kus ma vaikselt käin. Kibuvitsa Alton varisenud roosat lund. Kui väsinud lapsed, lilled ihkavad und. Till. Till tall. See oli särja kuu südames. Juuli osa August Gailiti, Ernst Enno ja Marie Underi loomingut valis, esitas Viiu Härm. Saate muusikaline kujundaja on Silja Vahuri. Toimetas Mari Tarand.