Tere õhtust, on kirjandussaateaeg ja kuulame kolmandat osa tsüklist kuu südames. Augustikuu osa. Viiu Härm on valinud ja esitab lehekülgi August Gailiti, Ernst Enno ja Marie Underi loomingust. Head kuulamist. Ammuks oli see kui alles iiris maakna poole hellitusi heitis. Mingi lõhnadega ootavat tuba täitis koor valgenaku kummitavaiskeeris. Hing igatsust siis sinu poole tüüris. Sa tulidki, keskpäev, leegid läitis meid, lilleline niit, mets, kalmus, Kallas peitis pilk elusega pilgul. Vaat piiris. Nüüd. Pihlakobarad, ruuge raskus all sügistaevas hinawa kristalli all kollendavi õunte oksi laskus kui väsinud käsi kandvaid kuldset palli. Alles kuulatin. Malle sõnutsi Secuhku varises. Mis nõnda ootasin. Käibele küpse aiad, tuulehoog. Mustsõstra eilt verevatelt Vabarnatelt. Tõukeid meeli riivav helgematelt naid suudlus päevilt, magus magusatelt, mingi naile päevile, kurb nekroloog, ahläinud suvi, mälestusi ja armusõnadest, vaip, järelkaja kui kõlaks saeva leina Kellisest. Ning tundes kaduvuse jälestusi, mis piiravad nii kaunid uste aja haiglen nõrkenud sulle hell osest. Eks lillapadjaline tüümian, pruun mustist mesilastest veelgi kiha mis aiast kõik massaini ja veelgi saan, kus päevaroosid kummardumas üha kastanilehti sakilised pitsid on siiski luitumise hädaohus. Korallidena põõsal paburitsid ja väiksed kuldsed piiramiid kuskil rohus. Ning sinise ametis prisked ploomid. On okstel rippumas kui laisad parmud. Ja üle kõige vihmana aroomid mis rasked kanda nagu suured armud. Need hilissuve rauged pääle lõunad. Mulje tuleb lahkumise lein kui hellal meelel aiateedel käin ja näen, kuis puudelt kukkumas anna õunad. Mustsõstrapõõsas mani kirju leht. Neis tõstab tuulehingus küpset lõhna ning päeva roosi, suur ja särav täht, need ehib peenart. Juba õied, kõhna. Veer punab mõne lapse suvike leid kui mooniõis seal läbi põõsa varju kus pruunid käädist leidnud viimseid, marju ja kelmi suhu sulab. Maitsev leid. Puu põõsa igatsus on. Päike paistmas siiski veel ei väsi. Ehk aed küll taltsamakski, tema teinud ta paistus silitab, kui ema käsi mind silitab kui väikest haiget last mu hing, see igatsustest hirmutetu. Ei iial küllastetu. Ei suuda ennast lahti öelda tast. Need on vist viimsed, kuldsed naerukellad. Väsinud aed, suvalgetel alleedel. Su tõsisemaikestumenevaid teedel kui peaigilka enam lapsed hellad. Kuis mooni puna täiksel vastu läikinud? Levkoi tee arusi hõrkere seeda ei enam uimastavat lõhna keeda ja kingalille sinagi, kui pleekinud on kergel lein edele kogu maja. Ja katete ümber värisev apiga. Kui häbenedes verre imbunud iha ei kihutada enam joobumiseks vaid hellub paikseks härdaks loobumiseks. Lehvkoide lõhnan juba heljunud aiast. Need aster oma laiu õisi laotab. Ja veidi väsinud häälet kostmas majast. Üks väike haledusenud hinge paotab. Kõik piimalised pilved sulanud taevast. See puhkab karskes selges sügissinas. Kuldpõllud kahvatanud lõikusvaevast ja õhtud värisevad udulinas. Pihlakobarad lendroostekarva. Kõike nõmm on Vanarbikust Violet. Ja siin-seal mõni sinitillukene, harva end nokkima veel, meelitab Muget. Ah, palju lilli, onu sõrmed hoidnud ja nõnda palju valgust mulle koitnud. Need olid Rikkad õnnistatud päevad. Mis naeratades nüüd must maha jäävad? Pimedamaks. Mustendamas tuba. Veel helendavat ainult aknaklaasid ja laual lõhna rasket lillevaasid. Vaat õhtu kikivarvul astub juba. Une näod tulevad moele kui ülevoolav, õitsev õnnesarv, kui roosiliste laste hõiska parv. Mul kihab seda neist kui emasele. Kui õunad, punased, mis puistan puust üks nägematu vallatleja käsi, mis üllatuse helduses ei väsi. Nii, kukuvad mu sülle. Ei tea kust. Kuldpunane on alles taevasein. Jep, pilve palistus veel violett. Kuid hämarused nagu looris lein tõstmas üle linnahalli kätt. Ele minu rõõmsama eaka ja kõrvalkambris hele laste lustan hellunud vaiksemaks. Niisama justkui minul toona Väikse lapsena neil tundidel. Siis kodus sukaema seejuures tasa tasa laulis, tema oli kurblik. Aga siiski. Pea lauale, siis langes väsinud. Ja vahel pisaratest niiskus paled. Nii soiku, siin ma on. Meil nii hale. Ju hämarstub? Need mängivad mu jalgel, kui väiksed taltsat linnud. Varjud hallilt. Jäänud habras kaja. Kaugenevast kärast. Ning vaikse õnne pärast mul laule laulab härdalt südames nii ilusaid, et nende õrnast särast ei suuda suuga ega sõnades ma iial laulda. Näha Jubate tee kui kuldset liiva. Taevalaotuses. Kui mure väsinud pääle padjas ei lähe. Nii on need tunnid turmat minule see vajumine päevast õhtu sinna. Kõik tunded päeva arad, häbelikud. Neid meelitavad õrnad vedelikud. Aim rahu õnnest, vallutab Murinna. Ja südames kõik uksed lähevad lahti. Nüüd saan ma siiski jälle väikselt mahti eel iseenda juuste külla minna. Nii vaikseks kõik on jäänud. Su ümber ja su sees. Mis oli? See on läinud? Päev pole öö ei ole. Silm nagu seletaks, kui kuskil mäenõlval saiakesi seisab taks. Ämber nakut tuuleb sõele jututoaks. Ei mõista siiski kõigest sa nagu aru saaks. Ei mõista. Vaatad üles ja vaatad tagasi. Ja uhkad endamisi. Ja uhkathy jällegi nii vaikseks kõik on jäänud su ümber. Ja su sees. Mis oli? See on läinud. Mis tuleb? Alles ees. Sügisene soojuse mahedus on normedel. Sügisene vaikus ja rahu. Pole tuultega, päikest pole kübetki tuultega. Päikest. Küpsenud vili ootab hinge hoides hiljunud koristajat. Ööd on juba vakamaa pikkused ning päevad tõmbuvad kartlikult kokku. Varsti veel mõni kuu möödunud on neist järel vaid kitsas nireke hah kavalgust. Kui allikas immitsemas lume alt. Isegi keskpäevad on juba hämarad ning õhkkond kollakas ja täis imbunud maa lõhnadest valminud vilja ja humalate aroomist. Minge ära lendavate lindude vaikses tiibadel hakkamatust kahinast kõrgel kõrgel vastu sinkjas kollast taevast lendavad kured minema. Üks häälitsev kolm teise järele ilmub ja kaob kaugusse. Vaikuses ja rahus kogub päevad ja ööd. Ning inimesed, kes põllutööl võtavad viivukeseks mütsid pihku, pühivad varrukaga higi, pisaraid otsaesiselt. Võtavad tõsiselt ja pühalikult Kloogutavaid kolmnurki taevas. Sinna mees, suvi ja päike neid läheb, mõtlevad sinna lõunasse. Ühes Kloogutavate, lindude ja lõunatuultega. Lilled jätsid jumalaga. Nakutasid päev. Jumalaga, Jumalaga, lapsed, kõike hääd. Tuul on külm ja vihma palju. Kõik nii vaikseks jääb. Jumalaga. Jumalaga. Kes meist teist veel näeb? Lilled jätsid jumalaga? Põllud on kuldkollased ja pruunid. Harva harva haljendab veel mõni küngas, mõni hilisem kartulinurm, kus õitsevad veel mõned Vialetsegi valged õiekesed kollase südamega keskel. Rukis seisab juba hakkides. Sel aastal on kõik Normet neid tihedalt täis ning varesed ja varblased lendlevad ja häälitsevad nende ümber. Juba kostab viljamasinate kaebliku undamine. Õhk väriseb ja kummiseb, sest tundamisest, mis kandub kaugele üle põldude ja nurmede. Liia rasked koormad, liiguvad nende sihis, kui varmad sipelgad kannavad pessa suvist töödia. Vaeva. Metsad on läinud kolletama ja punetama ning päikese viivukeseks, paistes, säravad ja kiirgavad kulttolmus ja Helenduses. Siis on nad nii värviküllased ja pimestavad, paneb peo silmade ette, kui kesksuvekiirgusel. Missugune vaikus ja rahu on metsas. Igal lehe iga käbilangemine paneb õhu värisedes sumisema. Ikka harvemaks, tühjemaks muututa, isegi linnud on jätnud oma pesad, peiduurkad, ainult mõni orav oksalt oksale hüpates ja kiikudes klõbist, pähkleid ja käbisid. Ning kuused seisavad endiselt küünal sirgelt ja mändide ümarikud, kroonid kaovad taeva kolletusse. Veed on tumesinised ja hallid, jõed tuhmunud pole enam endist kesksuve sulinat. Ruttu ja kärsitust. Veed voolavad paikselt, kandes pikkamööda allapoole pudenenud lehti ja puru. Ka jõeäärsed põõsad on juba latvades talaski, ainult tüvede ümber väändlevad humalaid ning nende valged käharad õied. Mõni üksik valge liblikas lendab üle tumeda vee. Mõni hiline mesilane aetud humalalõhnast tiirleb sumisides mürgiste õite ümber. Kuni väsib ja langeb rohtu. Rannal ainult väike liblik. Kollane kui päiksekiir. Ja üks väike liblik. Mina. Kukub pisar kukub väikselt, kukub hingest. Ei, sest keegi arussa. Kui sa tõuk veel olid. Oh, mis need, sest tead sa. Liblik liblik. Kunas mina nii kord tõugust lahti saan? Meri meri, võta, kasta oma hõlma minu maa, päike, äike. Lase kukku, tilk veel tilga järgissa. Kaks inimest kõnnib mööda maanteed. Ning üks neist on mees ja teine on tüdruk. Mehe pikk kogu on vajunud küüru ning ta kõnnib tusaselt ja vaikselt. Naisel on käes väike kompsuke. Seda kannab ta ikka pildudes käest kätte. Ta on nooruke ja rõõmus valge rätiku Anda köitnud ümber pea ning üle õla on ta visanud teise rätiku. Selle kollased märmad ulatuvad maani. Ta käib väsinult jalgu lohistades, otsides ikka kord maantee ühest, kord teisest äärest tasasemat teed. Ning räägib ta vahetpidamata. Viivukesekski ei vaikida su mees, tema kõrval on vanem ja tõsisem. Tal pole muud kui kannel kaenlas. Ons meil veel hulk maad minna, küsib tüdruk, on, vastab mees sunnitult. Aga meie oleme juba kolmandat päeva teel, vaidleb tüdruk juba kolmandat päeva. Jumal, mu jalad on juba verised ning ma nõrk väsimusest. Vaata ise. Näed neid ville ja kriimustusi, nad valutavad ja kipitavad, peaks lausa karjuma ja nutma. Iga kivike, iga kuivanud poritükk torgiks kui noaga. Tõesti pole ime, kui istun äkki keset teed maha ning hakanud töinama. Sõit-sõit-sõit-sõit läbisalu kullerkupp läheb paljajalu. Vaatab Kask ja vaatab, haab, kuidas see koju saab. Nutulil kõrval takti. Käib viimaks katki. Kulut, maisest ainest, king, kuldset igatseb siin hing. Anna kingad, kasekene. Anna riided haavakene haaval, purpur. Kasel kuld. Palja jalu laulab, Kask elab Haada. Kuidas see küll koju saab? Ära ole rumal, kati, pahandab Toomas. Miks peaksin sind häbenema? Ma ei tea ma, miks norised. Eile õhtuks korjasin Põlut herneid, sületäied ilusaid kaunu ning tule juures istudes küpsetasime kartuleid seeneherneid ning vaatasime, kuidas karges taevas langesid tähed. Kogu taevas oli täis tule, lendlevaid jugasid. Meie aga istusime ning tähed langesid meile otsekui rüppe. Panin viivuks oma teosu silme ette ning heitsin siis vaata, vaata susseli on tähti täis säravaid pärle. Ning seal naersid ja olid lõbus. Miks nurised sa praegu vaata, missuguses külluses on põllud? Linnud nokitsevad hakkide juures, kanade karjad siblivad nurmedel, nende pugudun Kultteri täis, et vaaruvad jalul. Miks ei tohiks siis meiegi võtta paar tera? Pole põrmugi veel jahedad, kui hoian sind süles ning panen su käekesed oma suu juurde, löövad su põsed õhetama ning sa oled kuum, kui äsja köetud ahi. Sa teadma nõrkust. Armastan neid eid ning valminud põlde. Nõnda kõnniks simman nädalaid. Ikka ühestkingust üles ja teisest alla. Pea kohal gloobutavat kured ja tee ääres lõhnavad vilja Rõukud. Ju lapsena Tehilisid armastas mehel Teed laulavad õhtu hilja. Need teed kus on kõvad kõik keed. Need otsad kutsuvad jooned. Kõvad, kui keed. Nii hallid ja tolmused, kõik need teed, need rändaja eluhooned, jõlapsena reisida armastas meel ju lapsena kuulda, tee juttu ju lapsena kõndida, armastas meel oma laulu nii laulda hallil teel. Kui polekski ilmas. Ruttu. Tund hiline, need laulab lõpmata, veel igatsetud tolmuta randa. Tund hiline ja kõva koiki. Mind hoiab kui mõrs jaks enesele. Ei siiski saa pärale kanda. Ma kõnnin hallil lõpmata teel. Teistus. Istu, seov, kas. Seljaga vastuhakk istudes vaatas langevaid tähti ning ohkas. Karges Synenduses palendas Linnutee. Sealt pudenes tähti kui sädemeid. Mõni lendas üle kogu taeva, kui pikk-pikk tulejuga jäi ta taha kiirgama. Kloo gloobuk Klunk Luuk. Kosti seises vaikuses kurgede häälitsus. Kui suitsu pilvekeset kerkisid üle metsade ning kadusid taeva öisesse Synendusse. Oli kummaline vaikus ja rahu. Nipernaadi kuulis, kuidas hakkides langesid rukki rasked terad, otsekui vihmapiisad pudenesid maha. Siin ja seal hakkas juba Valendama udu. Madalamaid kohti katsid juba udu valget pilvekesed otsekui suitsedes. Kuskilt lähedalt hakkas kostma ette tasane sulin. Õhk kandis humalate mürgist lõhnapilved, ujusid taevas, saed tuulepuhang, jooksis paaril korral üle alasti norme ning vaibus siis äkki. Hommik õpetas Nipernaadi. Lõngutanud väljend täike pilvi kummavaist padjust orgudes. Et kaste peeglisse kiirgavad naeruda heidab, libiseb tuul ja lett mustist metsadel advust sõlmides vallali linte. Ta linikuid lehvima köidab. Käest kinni, seisavad puud seal ümber kumera järve kargena kajastava rõõmlevaid hommiku värve. Kuumuta pihil omatunavad huuled, et juua lainimetallisest kruusist. Nisupõld väristab üha pronksist tiibade parve. Kui tahaks end lennule luua. Rohelist Kuljuste kobarat, vilistab kaerakõrs, teri lõikavad sahkade noad. Mulla aurav Ruskavat liha roosatab tatrapõld kõrval kui rätt, kuhu valgunud veri. Senist kastet Reepavad kõrtelt lummised, lambad. Rohuhabemest naeravad lilli, piimvalged, hambad. Olen rõõmu röövkäigul väljas, hommik. Mattantsin Noorte soovide viiulid veres. Tantsin su poole. Ringkäigu tegin ma elus tagasi töidsamu samale paigale endasse. Loodus. Silmade avanedes hajusse Viheri jäis tuultes. Eimino ihad veel sure, ei minu rõõmud veel koole. Nõnda siin kõndides, nõnda siin nähes ja kuuldes raskes mullas kastest jalge all tunnen ma tuksuvat. Ma olen, kui enesel soontes kipuvad, kutsuvad peaaegu patuse ihaga, on noormees hommik Su süütust suu avat kärsitu ning janu kuum tuultele lõhnule päiksele noorele saleda pihaga kasele, seal, mis valges särgis külmetab veel ümber, löön helluses käed oma varasel teel. Üksindus, hommikutunnine. Lähenev keskpäevaküllus, tuhum. Kõikidest päevadest kauni on täna. Minevikku vajus, tund luksub üksikus Pajus, oh, et ka mina noppida tohtisin, oh, et ka mina hommik su radadelt laulu selle ilmutussina. Kastest pärlendet märke astuma Harbuses üles. Taevas nii lähedal olen kui pilvi sulgises süles. Astudes alla on nagu kannaksin kõrgelle sirutet kätes. Täikesse main jah. Mis magab teel halapuu narmastet rättes. Kuulasime kolmandat osa Viiu Härmi saatesarjast kuu südames kõlasid leheküljed August Gailiti romaanist Toomas Nipernaadi Ernst Enno ja Marie Underi luule saatemuusikaga, kujundaja on Silja Vahuri. Toimetas Mari Tarand.