Rongkäik. Ja uudi laululava juurde. Nad muunduvad perepoolses tiivas sisse laululava ees ja siirduvad Narva maantee poolse tiiva, et minna uuesti tagasi näituseväljakul. Reserveeritud ainult. Laulupeotegelastele. Felix maamees, kes ragisevad hektari või pisikese käriseva puukasti, mis esialgu oli rohkem vaiku häältegi tuhandetes kodudes sõbraks, rääkis. Kui Felix Moor mikrofoni ette astus, oli ringhääling 50 päeva vana. Ja Morrise meenutab seda oma esimest ette astumist ühes kirjatükis järgmiste sõnadega. Telegrammide ettelugemiseks oli aega umbes 30 minutit. Mäletan, mida lähemale saabus mikrofoni ette astumise moment, seda suuremaks läks ärevus hoopis erinev senisest esinemispalavikust. Ja enne mikrofoni avamist õhetasin üleni. Pulss võis olla vist üle 120 löögi minutis, süda oli nagu kurgus. Olin endale päris pahane, et nii hõlpsasti andsin oma nõusoleku. Aga imelik, niipea kolin, lausunud esimesed sõnad. Saavutasin rahu ja enesevalitsuse. Hääl sai tagasi oma tavalise kindluse ning lugemine läks ladusalt. Ja sellest ajast lahutab meid nüüd 40 aastat ja kasinalt on säilinud heliplaate helilinte, mille järgi hinnata moori tööd. Õnneks on rohkem mälestusi ja nende meie heliarhiivis talletatud mälestuste kaudu püüaksimegi täna mõista Feliks muhuri tema tööd ja tema osa Eesti kultuuriloos. Kummanad andis õieti rohkem kas näitlejana või raadiomehena. Jäägu see täna otsustamata. Sest mõlemana oli ta isiksus, kes ei ka koos oma põlvkonnaga. Leo Kalmet alustas Felixi nooriga üheskoos teatriteed. Kuidas sattus Moorsi moori sellesamas intervjuus, märgib ja nimetab mind peasüüdlaseks. Kuna ma olin juba natuke vanem, tegeles küsimusega. Ja tema oli esialgu väga huvides, spordist ja muust niisugusest harrastusest koolipõlves. Ta märgib, niiviisi olin noorelt õige kõva laulumees. Mul oli õige ele hääl. Järjekordsel esinemisel Ani algades vahetunnis juhtus mind kuulama Leo Kalmet, kes juba tollal kandis verest teatri pisilast. Ja tema kutsus mind Tallinna koolinoorte draamaringi kaasa mängima. Mängis esimest korda Lutsu paunveres Paul Saavelid. Siis siin ärkaski minu lavakunstihuvi teatrikoolis. Siin hakkab uus periood moori teatrielus siin äratas tema otsekohe tähelepanu oma eriliste omadustega. Eeskätt oli temal väga suur improviseerimisanne. Ta otse pillas oma annet, tema võis näidata igas tüüdiskuna etüüdide süsteem oli esmakordne. Teatrikooli varemalt Eestis ei olnud. Ja Paul Sepp tõi selle etüüdi pedagoogilise mõiste Moskvast, kus ta oli näinud ja kuulnud kunsti teatristuudiote tööst. Jänesed tüüdies, moor otse pillas temalt, katsetas, tema võis ühest äärmusest teise minna, nii et see tagavara ei tahtnud tema lõppeda. Ja siis Ta näitas kõik võimalused ära, enne kui siis lõbuks, fikseeris mingisugusele kindlale tulemusele. Panite tähele üllatav improvisatsiooni talent ja kas ei tulegi siit otsida üht põhjust, miks moorist nii tuntud raadiomees reporter kujunes? Muide 1962. aastal, kui Eesti raadio korraldas Türil esimese ulatusliku kuulajate küsitluse nimetati populaarseima reporterina ikka veel Feliks moori nime. No muidugi, usun, et omajagu teeneid on selles ringhäälingu kujunemisaegade sellisel romantilisel õhkkonnal, kus juba paljas hääle koju kätte tulek oli sündmuseks. Sest eks nii nagu moor rääkis populaarseks raadio populariseerimisse, sama raadio, Kamoori jäikagi. Ta ise ütleb, et selle kohta kusagilt poolt õppida tuli ise leida, kuidas kõige õigem ja välja nuputada. Kui moor hakkas reportaaže korraldama, siis. Peab ütlema, et need reportaažid ei olnud mitte mingisuguse nagu tol korral mõisteti ajaleht suulist suusõnaliselt, vaid see oli kunstilooming. Temal oli mingisugune stiili jõud kaasa kiskuda sündmuste, mida tema ise nägi ja tema oskas Aadi noppida välja see kõige olulisem, kõige huvitavam. Ja panin alati mees kuule, silme ees kõlama väga eluliselt need sündmused, mida tema reportaaži kaudu edasi andis. Temal olid väga laialdased teadmised mitte ainult teatrikunsti, vaid üldse kultuurielualal ja ka üldse ühiskondlikus küsimustes. Ja oma ümbrusest. Ja nii tema reportaažid, kuid andis sündmus edasi kunagi tekkinud pause, tema, mitte Ok kopeerinud nähtus, ütled, vot see sedasi seisab Viivese liigub sinna või ütles seda vaid, tema andis mingi omapoolse hinnangu ja mõtlesin, aju tahtsid näha nagu ise ka, kuidas väetiselasi on aktiviseeris vaatlejaid. Nii et tema reportaažid olid õitjate kunstiloomingut, meid alati oodati väga suure põnevusega. Öeldes on tõde, Moore paelus kuulajaid, mitte sündmus, mis sageli oli tühine. Sest ärgem unustagem nende reportaažid, aja tausta. See oli kodanlik vabariik oma kassikullas. See oli Narva all kus seati üles Põhjasõja lahingu mälestus Türki kus külma ilma tõttu oli moor natukene rohkem võtnud Ani jalgades enne kui mikrofoni ette astus ja seal oli väga palju väliskülalisi, kõikjalt diplomaatiline korpus ja ka Rootsi kuninga esineja esindaja Gustav Adolf, kroonprints, praegune Rootsi kuningas ja moore ei tundnud teda ära ja mida kaks rääkimisi on asjaolusid, kes seal on. Ja mikrofon alati tema käest ära midagi halli udu kogumistama, seal nägija sissehoidjad, reportaaž läbi. Järgi vallandasid tema ringhäälingust, kuid natukese aeg asi vaibus, võeti moor uuesti tagasi tööle. Ja pealegi on üks niisugune märge lehes, mis näitab, kui suurt puudust tundsid kuulajad moorist ka et alles on niisugune sõnum. Felix Moor alias raadioonu on esimesest jaanuarist alates raadiokuulajate tungival soovil asunud jälle mikrofoni ettemoori. Ajutine eemalolek oli tingitud üksnes temast endast ning võib ka tulevikus korduda. Kui onu ei suuda oma iseloomu tuia kujundada. Kodanliku perioodi ühe kaalukama tööna tahaks siinkohal meenutada esimest ulatuslikku rahvusvahelist otseülekannet. Kalevala 100 aasta juubelipidustustest Soomes. Ma ütleksin mõned killud olukorrast, millisest tuli töötada mooril. Kuna ringhäälingu seal esimesel perioodil summad, mida võiks kulutada ülesanneteks kuuldemängudes edasi, olles tihtipeale ringhäälingu enda tuludest siis tema isegi ükskord pöördub raadiojäneste poole ja soovijaid kõiki raadiojänesed tasuks korralikult oma maksu, siis ma saan komitee teostajad oma kavatsusi. Ja raadiojänesed saatsid talle kingiks pastorid Alari pika-pika bulla, mis seal kirjutatud, ma enam ei tea, võib selle sisu aga valgete lõpuste peal kirjutanud, ärge Well, mida moor tõlgitud, nii et see tähendab raadiolõuad. Muutuvad meie arusaamad ja muutuvad meie hinnangud. Moor tõi raadioreportaaži vaba improvisatsiooni. Meie pärastsõjaaegne põlvkond on seda edasi arendanud. Ja praegu võib öelda, et Eesti raadioreporter konda tunnustatakse selle eest üleliidulises ulatuses. Aga siiski, kui ma kuulan vanalt heliplaadilt moori võid Valdo Panti, tema viimast üldlaulupeo reportaaži joonistub ikkagi käidud tee pikkus. Sest sinna jäi siiski suurelt osalt isiku sarm ja kauni seal. Siiapoole kaalub sellele kõigele lisaks veel sügav mõttetunnetus. Moore lummas tõepoolest oma erakordselt sugestiivse häälega. Nii nagu meenutab ka Ants Lauter. Vaat siin me nägime Eesti laval. Ja õieti ma ei ütleks mitte nii palju, nägime kui kuulsime kahte niisugust näitlejad, nagu Liina Reiman ja Felix Moor. Kaks niisugust kõla, kaks niisugust sametit, kaks niisugus hingest kantud hinge vibratsioonidest kantud päris ehtsadest emotsioonidest kantud häält ilusat häält, mis tõesti helisesid mõlemal, nii nagu toredat hästi valatud ja suure hulgaga. Väärismetalli kirikukellad. Kui hääl, siis hääl meenutagem. Kuigi arhiivilin pisut juba kähiseb, ei anna edasi enam seda kõla, mis oli siis meenutada ja ette kujutada võib ikkagi. Tuul magab, silm võiks tervet pilti, mida rehialune praegu pakub suureks kiirastuseks pidada. Tõmmu hall. Kuni süsimust on terve ruum. Rasvaküünlad, tahmased, laternaid oma kurva kollase helgiga Pontile silmad. Kiired, mis neist vaevaga läbi tolmuse ruumi poevad kasvatavad eemal ikka enam ja enam surnu karvalistiks. Ronivad seinu mööda üles tõstavad oma hiiglatäit sarikate. Väljas ulub sügisene tuul, nagu tahtes kogu maailma valu ja viletsust, ühises vägevas nutulaulus maailma ääreni kostma, suures rahastus kisas kuuldavale tuua. Lipsubad katusega oigab, pilved, aga puistavad pisaraid alla ojadena. Nagu tahaksid uputusega kõiki tingimata. Mis Alt mustavast sügavikust juttu ja kaanide, kui ülespoole kerkib ilmaruumi rahu ja vaikust rikule. Carlton Wayne kuuljalt, mis sealt uutmistalli pilves nelja lõhist mustama seina vahel liigub. Neil pole silmi, leile pole suund, nina ega kõrid leiburiga aju enam, mis mõtteks, ega südant, mis tundlikult tuksuks. Nad on tööriistad, nagu need kaks kokku seotud puudland käes, mida nad pindaks, kutsuvad. Pilt seal mihkelmihkel ja pilt. Ja reporteri amet oli õieti vaid üks osamoori tööst ringhäälingu heaks. Samal ajal on ta ju meie lastesaadete vanaisaks onu Moriks raadionuks kellena paljud tänasedki kuulajad teda mäletavad. Ja meie kuuldemängude traditsiooni rajajaks on ta raadios. Eriti populaarsed tema laste tunnid, tema oskas lastel omamoodi lahendada lihtsalt ja veenvalt neil sisendada paremaid niukseid, moraalseid omadusi. Tema lastetundlik kasvatus, mõju ja tähtsus on väga, väga suur ja ma usun, et seda mäletad isegi väga paljud tänased isad ja emad võib-olla ka vanaisad. Ja siis hakkas organiseerima Kümne liikmeslasterühma, kellel hakkas välja koolitama ja kelle esinemised muutusid väga populaarseteks. Kas sealt mulle täpselt andmed on ka mõningaid hiljem sattunud teatritesse, ma ei tea täpselt, igal sellel liigel oli üks neist kes ka tol korral moori käe all seal töötas. Lastesaadete kvantor, tal väga suur oma 15 10. aasta juubelist märkis ära, et nad on teinud 713 lastetundi ja lavastust see väga suur arv, kusjuures suurem osa neist on ta ise dramatiseerinud ja võib-olla lihtsalt loonud. Ta oli väga populaarne laste seas ja teda tundsid reali järgi lapsed, temal hüüdnimeks laadi onu. See nimi aga kuues edasi tema üldiseks hüüdnimeks ja kui öeldi raadi onusest, jäätisemoore teiste ja polnud vaja. Aga siitpeale läks tema üle ka täiskasvanute kuuldemängudele, mille esimene organiseerija ja lavastaja tema ise oli näitlejat, kes temaga vaat siin läbi käisid, sa ei tea kooli sõna käsitamises. Lugemise palad olid tal alati peensusteni välja töötanud. Nii see on mitte ainult kaunist häält ja sisemist tuld jagas mooruma kuulajatega. Oma otsiva vaimu näol andis ta kuulajaile ja meile tema järglastele raadios ka osa iseendast. Sest moor oli ennekõike siiski töömees. Jahes jänki mehele tamm Laanele antud intervjuus ütleb ta ise töösse. Mind ja mina söön teda. Hakkasin mõtlema seda, et koor tegi oma eluajal nii palju ära, kui üks keskmine inimene kaks kord pikema loe jooksul oleks suutnud ära teha. Ja kui ma nüüd tahaksin meelde tuletada väga paljud teist siin kindlasti mäletavad mooriumil mitmetes osades, mis ta esitas Estonia teatris siis mul hakkab niisugune tunne, et see on nii nagu üks töö, mis moor on teinud peale kõige muu, nii nagu nii valukast küllusesarvest, raputades veel mõned liigsed annused kõigele sellele suurele ja küllasele mis ta muidu andis. Igal näitlejas meie hindame ikka kõigepealt isiksust ja kui on tugev huvitav suur isiksus siis me näeme, et see näitleja on ka oma näitlejatöös isikupärane ja palju rikkam ja mitmepalgelise suurem haaravam kui mõni teine, võib-olla kelle isiksus on vähem välja paista, kui me kõneleme isiksusest, siis me peame isiksusest, kõneleme ikka mitte nii kui Eesti juba iseenesest sündimisest välja kujunenud mingisugusest olendist vaid isiksus formeerub elu jooksul moori iseloomus juba seep, kui me ütleme sageli, vaat ta kuulas, kõrvad kikkis. Ma tahaksin Mori kohta ütelda niiviisi, et mul on nii nagu meelde jäänud, et noor ei kuulanud vaadanud ümbrust mitte kõrvad kikkis, vaid tal olid alati silmad kikkis. Ja peal kõrvad kindlasti jaa, aga tema suured, need väga nii elavad haruldased silmad. Vaat need, need näisid nii nagu endas otse imevad kõike, mis ümberringi toimus. Helilint võimaldab meil nüüd taastada Felix Moria Linda tuimani vahelise vestluse, mis leidis aset 1947. aastal pärast Felix Moore'i 20 aastast tööd ringhäälingus. Ma lähen siis kastis esmakordselt teie hääl eetris. Minu esimene esinemine oli täpselt 50 päeva pärast ringhäälingu asutamist. Vastasel ringhäälingusse tööle kuuendal veebruaril 1927. aastal. Hallo, mehel esinesin pidevalt üheksa aastat, kuni 1900. 35. aastani. Sel ajal tuli teha, võiks ütelda kõike, olla teadustaja reporter, saatekava korraldaja, millest oli tingitud teie nii mitmeid kohustusi, pidite kantne, tuleb arvesse võtta, et ringhääling oli tol korral ärimeeste ettevõtte osaühisus ja ringhäälingusse mahutatud kapitalpigineeriga midagi ka sisse tooma. Püüti võimalikult lähedal raha väljaanded suuremaid dividende saada. Selle tõttu olid ka koosseisud väga väikesed ja ühelt inimeselt võeti mitu laska kuid pärast ringhäälingu riigistamist suurenesid ka koosseisud. Ringhäälingu pere kasvas ja siis olin juba peamiselt kuuldemängude lavastajaks, tarbe korral aga tuli siiski täita ka muid ülesandeid. Eriti õllereporteriks. Missugune reportaaž oli teie esimene Söör esimesel raadionäituse avamisel 1928. aastal ja sealt edasi juba üheksas üldlaulupidu. Vastasu keel? Huvitav oleks teada, kui seda üldse momendil saab ütelda. Kui palju umbkaudu olete esinenud mikrofoni ees? Aastate poolest nagu arvestasime, 21 aastat. Viimane sissekanne oli 2100 piirides, kas seal on üldse kokku ja kuid peale selle lisaks veel peadustamised stuudios ja avalikel raadioõhtutel. Vahel öeldakse, Mort teenis kodanliku raadiot ja see on õige. Et mulle tundub, et tõde otsivad inimesed ei ole kunagi muutumatut suurused Eluarit meetilises reas. Sest seitsmendal augustil 1940. aastal reporteeris Felix Moor Eesti vastuvõtmise päeval Nõukogude sotsialistlike vabariikide liitu võidu väljakul Töörahvamiitingut. Ja kui nüüd järele mõelda, siis ei olegi selles midagi üllatavat. Sessepp sisendas omalajal noorele moorile Moskva kunstiteatrikunstide. Pärast sõda süvenes mor, eriti vene teatrikunsti. Nendel aastatel ilmuvad tema teed Rajeva tähtsusega tõlked. Stanislavski eetika, minu elu kunstis, näitleja töö endaga, mis ilmus postuumselt. Ja küllap siin seoses kunsti tõega ja elukogemusega sündis ka Mori elutõde. Nende aegade moori õpetlaste teoreetikut, meenutab Voldemar Panso. Moore'i elupäevad Moskva linnas seal on samuti seotud Muri pedagoogilise tööga, aga see siin kuskil koorub lahti just Mori elu lõppu, päevade inimlikke tuum, heli Smuuli pärand on siiamaani veel lõpuni läbi uurimata, aga me võime võtab ikka, kas tema, need tema viimase aasta tööd kasvõi seesama tööprotsess pidada tegi Moskvas Me praegu kõik õpime 850 leheküljelise Stanislavski raamat näitleja töö endaga. Meil on olemas mitmed asjad käsikirjas. Mis moor tõlkis, tihti tõlkis ise endale selleks, et materjali valitsema hakata. Seda osa, seda hiigeltööd, rääkimata, kõik, millest siin juba räägitud, veel mitmed tema näitlejate osa taga terve raadio raadiokunstile aluse panin panemine. Mulle tundub, et see on võrdlemisi aukartust äratav töö, osa, mille tuliseks inimene ära teha, 50 52 aas. Mulle tundub, et nendel aastatel, sel hetkel oli tema Stanislavski süsteemi kõige parem tunde meil vabariigis. Ja kuigi siis taielda mulle õpetaja ja me kõndisime koos kui õpilane, õpetaja, vaid kui kaks võrdset meest koos arutasime, muretsesime teatri homses päevas, siis Stanislavski süsteemile sisse minek. Ja sel ajal, kui mul oli raskusi veel venekeelset raamatuid lugeda, ta andis kuhjaga oma tõlkeid lugeda, kuidas koos arutasime ja kus me koos unistasime. Need on võib-olla pühamat hetked mu minevikust ja mis on väga puhtalt helisevalt seotud Felsboriisiga isegi paljulisem helgemat situatsioonist sümptot meelde seotud mitte ainult minu enda mälestusega seotud paljude eri rahvustest õpilaste mälestustega. Felix mooni võitjad, Jamuurimi Felix Mihhailov vintsiga, nagu teda nimetati, kuna ta elas meie ühiselamu lähedal ja siis, kui lõppesid tal ta lõpetas, pole suure artikli suured filmidelt, mis raamatu tõlkimise. Ja kui tal siis rahalaev saabus taotlikel multikas, aga väga helde inimene, aga iseloomult pulk, Suure-Jaani mees ja seetõttu ta väga-väga vastoksuslik väga huvitavana kontrastne inimene seltskonnas, üllatusterikas, nagu ta üldse elusa üllatusterikas. Ja kui ta siis tuli ühiselamusse postipangaga tähendas, räägiti teadjamoor seal terve sündmus oli noored sisse. Loometeed minema 12 10 12 poissi tagantjärgi et poisid seal all Kiievskajasse. Nüüd tellige, mida tahate, mina maksab. Ja siis üliõpilased tellisid ja Felix Vormaks poiste keskele siin taliga kogu aeg ikkagi õpetaja. Tõepoolest, moor on vastuoluline. Ühelt poolt tohutu töökus, teiselt poolt poeeemmlus seitse korda raadiost vallandatud, nii nagu räägib rahvajutt jälle tagasi võetud mees, kelle järel käisid anekdoodid Janali. Kuidas üks tähtis poliitik riigikogu liige kõnet pidama ja võtnud kaasa riigikohus isegi kaks ratasristi, kes tema hiilgava kõne pidid üles märkima. Nüüd aga moor kirjeldab seda lugu niiviisi et nii kui mikrofoni punased tuled põlema lõid siis oli see tuulte poliitlik tegele ja kuldsuu hakanud peale nisukesed häälikud välja luu. Selle kõik nii ja temalt kuul, suru huviga, mis siis eras tuleb sinuga, Fisside polnud midagi üles kirjutada. Ja nii temale hädised läbi löönud käega ja pärasemad mooriumiks basse Microvi kinni pole pandud. Kord kutsuti telekohtuma noortega ühte tütarde keskkooli. Nad olid senini kuulude Altmoori häält ja ootasid printsi. Kuid ilmus kõhnavõitu punakate ja hõredate juustega keskealine mees. Pettumus oli suur. Jaga moorile pettumus ja ta ütles pärast seda, et kurat enam ei lähe, mis ma rikku noort illusiooni? Anekdoodid Janali. Ja siiski oli noormees, kes on meile nii palju andnud eesti teatrile eesti kultuuriloole ja ka meile raadiole. Kui suure töö enda kallal, kui suure armastuse andmise teatrile ja kunstile pidi moor endas kandma, et niisuguses omamoodi, kui me ütleksime rivistatud olekus, kus ühel pool oli raadio, kogu see määratu töö maht, need mõtted, mis tal seal oli, ta siiski suutis ennast sealt lahti kiskuda mõneks hetkeks, et tulla teatrisse seda õhku hingama ja seda tööd tegema niisuguse armastusega niisuguse kohustus tundega ja niisuguse edu ja seesmise suure põleva eneseandmisega nagu ta seda täis. Ja sellepärast tahaks või julgeks öelda küll, et tuur kuulub kindlasti Eesti inimeste. Kunstiharrastajate kunstiarmastajate, nende suurte ilusate annete hulka kelle kaudu meie samas on nii palju head õpetlikku, väärtuslikku ja püsivat saanud, et seda maksab alati ja kaua meelde tuletada ja see tuleb meile alati värskenduseks kasuks ja innustuseks meie tulevikutülis.