1845. aasta suve veedab 32 aastane Dresdeni kuninglik kapellmeister Richard Wagner tuntud Marjenbaadi kuurordis. Imepärane kuum suvi küttis mind sisemiselt üles. Olin otsustanud jälgida mõõdukaimat eluviisi, nagu seda küllalt närve pingutav ravikuur ka nõudis. Valisin hoolikalt kaasavõetava kirjanduse volfromoneženbachi luule anonüümne oopus, loengrin raamat kaenlas, huvitasin lähedastes metsa saludes, et oja kaldale sirutunult vestelda volframi võõrapäraste ja samas kui omaste värsside titureeri jaaparcifaliga. Peagi haaras mind nii paina viha kujutletud oma käe järgi vormida, et hoiatatud erutavast tööst v raviaegu. Suutsin vaid pingutamisi sellele tungile vastu panna. Seetõttu aga erutus huvitaval kombel aina kasvas ja äkki seisis minu ees loengry kõigiti täielik kogu materjal äärmise põhjalikkusega, dramaatiliselt läbi mõeldud. Võttes arstide hoiatust tõsiselt, sundisin end tööd plaani kallal vägisi katki jätma ja tarvitasin seejuures üsna ebatavaliste abinõu. Nimelt olid vähestest märkustest saksa kirjanduse ajaloos saanud mulle eriti lähedasteks Nürnbergi meisterlauljad. Teadmata nende poeesiat, siis veel õieti midagi, turgatas jalutuskäigul mulle pähe Antsakas seen kitsastel käänulistele, nürnbergi tänavatel, naabrite hädakisa ja tänavakaklusega. Ja äkki seisis kogu minu Meister Singeri komöödia mul nii ülielavalt silme ees, et otsustasin arstide keelust hoolimata selle lausa hea tujulisem süžee, kui vähem erutava paberile panna. Nii tegingi ja lootsin selle tööga end loengrynist lahti osta. Olin endaga petnud. Vähemalt sain ühel keskpäeval oma ravivanni astutud, kui mind valdas säärane igatsus, loeng ringkirja panna, et ootamata ära ettekirjutatud aega, kargasin juba mõne minuti pärast uuesti välja vaevuraad sisend lubada endale aega korralikult riietuda ja tormasin nagu puuga pähe saanud oma elupaika, et mind tagant sundivat paberile jäädvustada. Nii kordus mitmeid päevi kuninga loengrini. Põhjalik plaan sai valmis. Nüüd kuulutas aga arst, et parem jätkuma ravi hoopis sinnapaika ning et ei nüüd ega edaspidi pole selline ravikuur minusuguse jaoks. Minu erutus oli tol ajal kasvanud sel määral et katsed öösiti uinuda tõid kaasa mitmesuguseid seiklusi. Augusti keskel reisisime treestianisse tagasi sõpru, rõõmustas minu ülemeelik tuju. Mul oleksid nagu tiivad kasvanud. Dresdenis sea kuninglik kapellmeister Endale kuulsalt Singeri lähedal sisse mugava elamise. Eriti hindab Wagner siin raamatukogu, mille on koostanud tema hoolikalt välja töötatud enesetäiendamist plaanile. Vastavalt. Kõige arvukamalt sisaldab raamatukogu saksa vana keskaegset kirjandust sealhulgas ka mitmeid haruldasi väljaandeid, paljude rahvaste klassikuid, itaalia, prantsuse, inglise kirjandust, sealjuures originaalkeeltes. Enesetäiendamise programmi kohaselt lootis Wagner täiendada keeleoskusi. Edasi soliidne valik antiiki, nendesse tõlkeid. Wagner tahtis läbi teha ka põhjaliku ajaloo stuudiumi ja muretses endale sellekohaseid, kõige palju kriitilisemad koguteosed. Ühesõnaga teatriameti kibedustele ning ebakindlusele, mida Laasner pidas paratamatuks kavatses ta vastandada mugava ja vaimu viljaka kodu vahel ajabki teatri rutiinidel, närvid, krussi. Omal kombel lohutab teda siis kapellmeistrist kolleeg rikke ker et küllap allu paagnergi ajapikku vältimatule saatusele ja patsutas selgituseks oma soliidset kõhukumerust, kutsudes noorematki kolleegi eeskujule järgnema ERA uuringud saavad Wagneri liha kallimaks, süvenevad ja avardavad. Wagneri januneb endale selgeks teha kunsti sügavamaid jalgsemaid tähendusi. Inimolemuse saladust, Leida nurgakivi, millele toetuda õigeima hinge hoiaku otsimisel. Ka helilooja Ferdinand Hilleri eestvõttel koos käivas kunstnikke mitmelt alalt ühendavast pidusöögiringis ei räägi vaagnat nüüd muusikast, vaid vanadest, saksa müütidest ning Antiik-Kreekast. 1847. aasta suvel asub Wagner Kristjani äärelinna. Kunagi Napoleoni peakorterisse nüüd peaaegu tühja Markoliini paleesse, mida ümbritseb vaikne vana park. Siin veedab Wagner oma kunstniku elu kõrgperioodi. Olles kogu ennelõuna visalt töötanud, loon krini kallal, peidab helilooja end ülejäänud päevaks vanade puude tihedasse varju. Sukeldub ülepeakaela, Aristophanse asju, ei lase Platoni teostesse lausa silmnähtavast õeluses vaimustades vapustades kerkivad helilooja vaimusilma ette vägevad muistsed tragöödia, pidustused 20-st 1000-st hardunud inimesest täidetud amfiteatris. Ateena filosoofide rutamatut, vaidlused. Hiljem ütleb Aagner. Kõik minu ideed draamakunsti ja teatritähenduse kohta on pärit nendest elamustest. Peale neid pole ma kaasaegset kirjandust iial päris tõsiselt võtnud, seesmiselt tulvil tunglemist ning küpsemist. Aimates enneolematuid mõtteperspektiive, kõikehõlmavaid horisonte, valdab heliloojat, ülevoolav, rõõm. Õhtusöögiks külla saabuvad sõbrad leiavad sageli ta kas mõne kõrge puu ladvas või palees ise skulptuurigrupi kõigevägevama, Neptoni kuju õlgadel jalgu kõrgutamas. Wagner varu praegu ideid kogu eluks. Samas on augustiks lõplikult valmis. Loengrin. Voogude sinisel peeglil lähenes tundmatu täiuslikult meeldivana tulvil vead, tuimad meele puhtust liigutades kõiki ja köites, iga südame vastupandamatu tulv võlul. Tundmatu kadus, lahkus üle merevoogude, niipea, kui hakati uurima tema loomust. Nende kahe lausega võttis Wagner kokku terve ooperi loengrin. Tundmatu Songi loengrin, kes saabub luige ved paadis kaitsma vürsti tütart Helsat vennatapu valesüüdistuse eest. Elsa juba teab unenäost, et appi tulemas on hiilgav rüütel, tema peigmees, nagu ette nähtud, loenglin võidab laimaja, kuid esitab pruudile tingimuse. Iial ei tohi talt küsida tema nimega päritolu. Halba soovijate esitused ja Elsa enese kahtlused jäävad siiski peale ta küsib. Selgub, et loengrin on imepärase karika, Von Krahli rüütel. Peab aga nüüd säravasse võlulossi tagasi minema. Juba lahkumas vabastab tal aimati nõidusest Luige, kes ongi Elsa vend ja kelle käte vahele siis Elsa hingetuna langeb. Kahtlemata pole Wagner ei varem ega hiljem loonud sellist teksti ja sellist muusikat mis naiivselt ja lapseliku siirusega usub voorustesse imedesse puhtusse. Paljugi selles teoses on otseselt muinasjutt. Kauge maa, kus Luigervita saabub püha karikalegend. See muinasjutuline võlu kehtis Wagneri ajal kehtib praegugi. Toomas man rääkis loengrini muusika sinihõbedasest ilust, paljusid vapustab juba teose algus originaalse orkestri keelega sissejuhatus. Tšaikovski ütleb selle kohta nii. Wagner kasutasin esimesena seda hiilgavat orkestri efekti, mida tema järel kasutavad kõik kaasaegsed komponendid, kui nad soovivad kujutada muusikas midagi enneolematut, poeetilist. Isegi ülistatud maestro Verdi ise ei põlanud seda Wagnerilt üle võtta, et väljendada surevat ravioto viimaseid kannatusi. See efekt seisneb keelpillide mängus kõige kõrgemas registris. Torkab silma hämmastav meisterlikkus. Kuidas maakler üha ja üha lisab, jõudu õrnale helgele? Ja seejärel pöördub järk-järgult tagasi teema esialgse kuju juurde, mis lõpuks hääbub keelpillide ülimas kõrguses. Teistmoodi poeedi sulega meenutab oma muljeid samast muusikast tol ajal juba esimestes taktides haaras mind üks neid õnne aimusi mida vahetevahel jagavad unistus võimule praegu kujutlusvõimega õnnistatud inimesele. Nagu vabanesin maise külgetõmbe ahelaist minu mälusügavusest rõngas vaid taevastes kõrgustes võimaliku magusa õrnuse ebatavalisi tundeid. Tahtmatult kujutlesin inimese joovastust, kes ihuüksi andub hingestatud unelm maile keset mõõtmatult ruumi. Ja täiuslikud ilmutas end mulle hing mille elukohta sätendavad väärides kaugele maailma reaalsusest ja tema ekstaažid, kus sulavad ühte kirg ja kirgastest. Ehkki Wagneri ooperite vaimseid tagapõhju on seletatud väga mitmeti võib loengrini Luige rüütli jumalast saadetud Krahli saadiku romantilist saatust võrreldava enese saatusega. Küllalt selge, mõtteliselt on, ma kavatsesin selgitanud ka meister ise, kinnitades, et loengrini olemas ei väljendu kristlik romantilistest kategooriates vaid tähendab Igivana inimliku luulekuju, tõelist rahva poeesiat. Ja teisal ütleb ta traagika loengrynigalakteris tema kogu olukorras sügavad põhjused praegusaegse elu alustugedes. Teose looja puhul, Wagner mõtleksin loomulikult ennast peegeldakse samades joontes kui tema poeemi kangelastel. Siin kujutan ma tõelise kunstniku traagiliste olukorda kaasaegses elus. Näeme, et tegemist on ehtsate romantilise kunstniku hingemuredega, teda ei mõisteta ja loomulikult ei võidagi teda mõista kogu tema ülevuses, aga samas januneb ta nii mõistmist kui armastust. Särav rüütel valgusrikast üksinda, sest kes saabub inimeste saatuse sõlmi lahti harutama igatseb ise lihtsat inimlikku soojust. Kodukollet Isovica Wagner enda nägemuses inimsüdameid tervendava puhta kunsti, geniaalne preester, mõistmist, tunnustust ja absoluutset usaldust. Nime küsimine, see tähendab umbusaldus ei lase mõjuda tema kunsti maagilisel jõul. Mingi ideaalse ja reaalse maailma kontakt puruneb. Milles aga nägivaagner loengrini jänese traagika põhjusi. Kurjust kannavad ooperis iga hinna eest võimule tahtja krahh, Tellramund ja tema naine musta maagia meister Ortrud, kes kehastavad Wagneri ümbritsenud karjerismi nii esteetilist kui poliitilist reaktsiooni. Filisterlust. Nii nagu puhas pruutelsagi tähendab üksikust inimesest avaramat, kunsti, tulevikku suunatud esteetilistel, eetilistel puhangutele aldis rahva ideaal, hinge. Ortrud Eldram on ta muidugi tugevad, nii tegevustikus, kus nad ei kohku tagasi ühestki alatusest kui ka muusikalises üldpildis. Võib öelda, et muusikaliselt on nende liin ooperis koguni kõige eredam, ehkki süžeekäik nad pikapeale lihtsalt orkestrist minema pühib. Sest just kurja hinge helistele pühendatud lõigud on selle ooperi kõige õudsemad. Kõige lähedasemad Wagneri järgmistele päris novaatorliku helikeeles teostele. Sild läbiva vokaalse deklaratsiooni, rütmilise vabaduse, komplitseeritud harmooniliste muutuvuste ja mis peaasi muusikalist kudet kandvale heitmotiivide võrgustikku. Ühesõnaga tulevikuks. Muusika juurde läheb nii paradoksaalne kui see ka pole, siit teise vaatuse algusest kus esialgu lüüa saanud Ortrud Edeldramond 11 süüdistavad Jahauvad võimalust rebažeeriga. Muinasjutud lõpevad hästi. Loengrin lõpeb kogu oma muinasjutt tulisuses halvasti. Kuri on siin nagu öeldud, tõesti, tugev Deldramund on otsustanud ning vapper õelal nõiakunstnikul Ortrudil on varuks vägevad jõualikud, aga loengrini vastanud ei saa. Ortrud tardobaid, lon krini Pirgust ja pruutpaari magamistuppa palle mõõgaga sisse tormanud del remondile bloonilin vaevata maha ja talitaks samuti ka tema kaaslastega, kui need ei põgeneks. Loengrin lootused purustab hoopis Elsa, tema armastatu ja teda ennast hingepõhjani armastav kelle tunded ei suuda leppida tulnukaga eikusagilt, kes võib järelikult iga hetk jälle haihtuda. Õieti polnud teistsugune lõpp võimalikki algusest peale loengrin ning Elsa ei mõista teineteist. Pime jumaldamine ning mõistmine on lepitamatus vastuolus tõelisele inimsüdamele. Looni krini esitatud tingimused, võimatud loenglini kujutles Wagner ideaalse kunstniku hinge võrdkujuna, kes omalt poolt tegi valgussfääri ning tavaliste inimeste maailma kooskõlas, kõik nagu kindlasti paagner iseendagi ja oma ideaalpubliku kohta arvas seda solvuma maalida. Kui mitmed peadki teda hindas, leidsid loengrynis külmust ja üles puhutust võib olla küll meelevaldselt, tekib eluline paralleel. Kui Wagneri hilisemal ülimal kuulslasel tekivad kõikjal Saksamaal välismaalgi Wagneri fanaatikute ühingud siis vaevu hingitsevad nad nendes Saksa linnades, kus vaagnalihaste verest inimesena oli pikemat aega elanud. Aga mis nüüd süüst igal juhul looni krimi kirjutades Wagneri ei uskunud enam, et tema valmidust kaasinimesi kunsti läbi puhastada usaldavad ka parimad sakslased. Kogu ooper loengrin on õigupoolest pikk dramaturgi teiste vahenditega suurepäraselt kujundatud katastroofi ootas. Juba teise vaatuse lõpupoole ei tohiks ka kõige tuimem kuulajal jääda kahtlust traagilises lõpplahenduses. Ehkki Elsa suudab veel saatusliku küsimus siin alla suruda, on muusika kõnekam kui tekst. Lootus on kadunud. Nagu kooskõlas loengrini kaotatud lootustega käitub Wagner nüüd ka teisteni kapellmeistrina. Enam ei püüa ta nagu varem tuliselt oma ooperiteatrit paksunahalise juhtkonna kiuste reformeerida või enneolematule kunsti tasemele vedada. Pigem täidab ta aristokraatlikus hoidusega vaevu oma otseseid kohuseid süvenenud enese täiustamisesse komponeerimisse poliitikasse. Näib, nagu ootaks temagi katastroofi. Katastroof tuleb tõepoolest ja hävitab maatasa tema suhtelise kodaniku heaolu. Viimasel ajal suhtutama positsiooni küll enam-vähem hina kirtsetades. Kuid kui need lähematel saateminutitel jälgime Wagneri elu senise kolme aastakümne kõige kaela, Murdovamate hüpete ja varajaste vaevadega siksakki näeme praeguse petliku rahu saavutamiseks kulutatud tohutut energiat. Aastal 1813 Napoleoni võimuloleku viimastel kuudel ja nimelt 22. mail seni Playtzigi ühes vanemas majas Wagnerite peres üheksas laps. Richard ristitakse toomas kirikus, mille vanemad koguduse liikmed veel mäletavad siinset kuulsat kantslerit Johann Sebastian Bachi. Otsustava kaotuse lörtsigi rahvastelahingus sarna poole on vaid 140 kilomeetrit läedžigist eemal sõja tagajärjed. Rüüstavatkalaizzigi tüüfuse epideemias hukkub iga 10. linna elanik, sealhulgas ka 43 aastane kõrge politseiametnik, vaagnariisa õnneks perekonnale tugi. Varsti abiellub Dresdenis üle kolinud lesk ammuse perekonnasõbra ludiceyeriga. Näitleja näitekirjaniku maalijaga. Geigeri populaarsed näidendit Betlema laste mõrv on kiitnud Götegi. Tema majas käib koos palju teatri inimesi, nende seas ka uus Dresdeni ooperikapellmeister kuulus kompaniist Carl Maria von Weber. Pole ime, et sellises atmosfääris saavad Richardi vennast Alvertist ning õdedest Rosaliast luisest ning Klaarast professionaalsed lauljad või näitlejad. Ka Richardit haarab teatrivaimustus juba lapsena. Viie aastaselt teeb ta juba ise kaasa. Võimsalt erutasid minu fantaasiat teatriskäigud, kuhu sattusin mitte üksnes pealtvaatajana ning külastades garderoob ja sealsete põnevate kostüümide ja iseäralikke moondus masinatega vaid ka ise kaasa tehes. Pärast seda, kui olin Judisedes vaadanud vaeslast ja mõrtsukat, kahtegaleeri, orja ja muid nende taolisi õuduslugusid, kus mu isa mängis kurjategijaid, sain paariskomöödias ise osaleda. Saksimaa kuninga meeleheaks loodud juhutükis Viinamägi Elbe ääres figureerisid elavas pildis vaevaga selgeks õpitud kraatsilises poosis inglikesena diivakeset seljad. Ühes teises näidendis oli mul isegi mõne sõnaga roll mida kasutasin koolis ettekäändeks, kui polnud õppinud, et pean parajasti suurt rolli moreerima. Richardit kõigiti hellitanud võõrasisa proovib kangekaelsus eest väikeseks kasakaks süütud poisile õpetada joonistamist ning maalimist, mis küll eriti vedu ei võta. Varsti sureb kaaludik Eier. Ent peresidemed teatriga jäävad alles ning tugevnevad. Võõrasisast järele jäänud. Asja uurides leiab Richard kauni nukulava. Otsustasin üllatada meie omasid hiilgava etendusega. Vestnud äärmiselt oskamatult mitmesuguseid, varustanud nad vajalikul määral õdedel näpatud riidetükkidest meisterdatud kostüümidega. Asusin kirjutama rüütli lugu, mille rollid tahtsin siis õpetada oma nukkudele. Aga kui sain valmis esimese vaatuse, avastasid õed manus krüpti ja hindasid seda pöörase, naerulagin aga ühte fraasi ehmunud armastajat. Ma kuulen juba rüütelt Traabimas, retsiteeriti mulle paatusega ja minu suurimaks meelepahaks veel kaua. Koolis eri aegadel õpib Richard kuulsates Dresdeni Kreutschuulest ja lörtsigi Nikolai sooles ning Toomas sooles. Richardil eriti hästi ei lähe. Pidevalt segab mõni kõrvalharrastus, millele taandub kogu kirega teda huvitavat vana ajalugu ja antiikmütoloogia. Oma algatusel tõlgib poiss mitmeid laule, adesseiast kirjutab poeeme. Teatrikirg aga üha kasvab. Veeberi uue rahvusliku ooperi, neid kütt vaimustuses, püüab ta sõpradega ise oma nõid kütiga toime tulla. Lavastab, mängib ja laulab. Ainult klaverisaate Est peab keegi teine hoolitsema. Richardi muusikaõpikud on soikunud. Selleks on ka põhjus. Oma 14.-st eluaastast, kirjutab Richard Wagner mälestustes. Juba pikemat aega töötasin salaja suure kurbmängu kallal. Kulutasin selleks kogu jõu, mille õigupoolest pidanuksin pühendama koolile. Draama manus Crypton mul kahjuks kaotsi läinud, kuid vaimus näen seda praegugi selgelt enda ees. Ülimalt tundeline käekiri. Kõrged seliti kaldu tähed, mille abil püüdsin teosele originaalsust lisada, ristis üks õpetaja pärsia kiilkirjaks. Sündmustik kujutas enesest tegelikult Hamleti teisendit. Erinevus seisnes selles, et minu kangelane satub pärast mõrvatud isa ilmumist ja kättemaksu õhutust sedavõrd ohjeldamatus tegevuse hoogu et läheb peale mõrtsuka töid hulluks. Teose suurelise ja õõnsa väljendusviisi julgus külvas minu suguseltsis hirmu ja imestust. Kuidagi ei suudetud mõista, miks valisin Šexpyrilt ja Götelt välja ja uskumatult liialdatult kasutasin just ebaharilikke kõneviise. Mina teadsin, mida ei võinud teada veel keegi. Et minu teose väärtused pääsevad maksvusele alles siis, kui kirjutan ta juurde. Ka muusika. Muusika mõjuvõim juab Richardini eelkõige Beethoveni läbi ja seda laekusegi pargi kontsertitel. Kes on, küsib nooruke õdedelt ja kuuleb, et sellenimeline helilooja on äsja Viinis surnud. Richard püüab Beethoveni muusikat rohkem kuulda või noote hankida, mis ei osatagi nii lihtsaks ning otsustab, et peab suutma ka ise muusikat luua. Esialgu näib piisavalt sellest et laenuraamatukogust võtate kaheksaks päevaks generaalbassiõpiku. Kui ta lõpuks raamatu tagasi viib, ületab laenutustasu peaaegu juba raamatuhinnaraamatukogu omaniku Friedrich Weeki teenetelehel on peale kuulsate muusikute Robert Schumanni, Hansman püülovi ja tütre Clara viiki õpetamise. Ka nii siis esimese au Wagneri elu võlgnik rea pikas nimekirjas. Eraõpetajate juures õpib Richard harmooniat veidi viiulit. Äkki saavad muusikaõpingud hoopis uue hoo? Üks ime andis minu kunstihuvile uue ja kogu eluks kindla suuna. See oli Wilhelmiine, Schröder, Lewrienti lühike külalisreis, taasus tollel oma kunstnikutee kõrgtipus, nooruslik, kaunis ja soe. Nagu mulle, pole sestsaadik iial ükski naine laval ilmunud. Kui ma vaatan tagasi oma elule, leian ma vaevalt mõne sündmuse mida saaks oma mõjult sellega võrrelda. Peale etendust tormasin ühe tuttava poole, et kirjutada lühikesed read, milles teatasin kuulsale kunstnikule, et tänasest on minu elu saanud oma tähenduse. Ja kui ta peaks kunagi kuulma kunstiilmas minu nime kiitusega mainitavat, siis tuletagu meelde, et tema on sel õhtul teinud minust selle, kelleks ma nüüd tõotan saada. Seitsmeteistkümneaastane nooruk on kirjutanud juba mitmeid teoseid, sealhulgas avamängu bee tuur mis Wagneri poolest oleks küll parem võinud ette kandmata jääda igas viiendas taktis. Halastamatu raudsusega korduv impanii kärgatas, paneb publiku algul imestama, seejärel naeru kihistama. Ootamatult mõju avaldab Richardi eluteele ülikooli astumine vähimagi huvita loengute vastu hangib nooruk endale uhke hõbedaga tikitud tudengimütsi, sukeldub pidu söökidesse duellidesse kaardimängu. Lühikese aja jooksul kutsub ta duellile mitmeid ülelinnalise tuntud mõõgamehi. Lausa kummaline õnn jätab aga tema vastased enne ohu tegelikuks muutumist haiguste, teiste dual, lantide või muude elukaride ohvriks. Ka kaardimängus, mille läbi püsimatu nooruk kipub vahepeal lausa põhja minema jääb viimaseks iseäralik vedamine. Maad võtvas meeleheites haarasin viimase abinõu julguse järele, millega lootsin vaenuliku õnne otsustavalt mahendada. Olin arvamusel, et ainult suurema panusega võib võita ja katsetasin niisiis suhteliselt suurema rahasummaga oma elatisrahaga. Tol ööl kaotasin kõik erutus, kui panin lõpuks mängu viimse tarri, oli minu noores elus küll täiesti uus tundmata vähimatki naudingut, pidin mitu korda võitlema tugeva iiveldus, ega selle viimase laagriga. Panin mänguga oma elu. Sest perekonna juurde tagasipöördumisele ei saanud ma kaotuse korral mõelda. Nägin end juba puhta ajal kadunud pojana üle põldude ja läbi metsade teadmata suunas põgenemas. Edaspidi maa ainult võitsin. Olin nii enesekindel, et julgesin mängida riskantse imat mängu sest äkki lahvatas minust teadmine, et mängin täna viimast korda. Viimast korda varahommikul üle värava roninud hakkab vaagnale palju hoolsamalt õppima. Bachi ametialase järglase Toomas kantori vaenlikke juures. Need pool aastat kõige peenemat kontrapunkti ongi peamine alus Wagneri hammastavale meisterlikkusele. Kahekümneseks saanud hakkab Wagner provintsi teatrites nuusutama tõelist teatritööd. Algul vürtsburgis koormeistrina, seejärel magnemburgi teatri dirigendina. Nüüd maakleril valminud juba kaks noorpõlve ooperit, seed ja armastuse keelt, mida, tõsi küll, ükski teatri taha kavasse võtta. Viimase teosega jõuab Wagneri koduteatris küll esietenduseni kuid rutulistele proovidel kokku traageldatud ettekanne käriseb proovilepanekul kõigist õmblustest. Teise etenduse Wagneri tuluõhtu algul istub saalis kolm inimest kui osatäitjate kaklus teeb ettekande hoopis oimetuks. Sellest ajast pärinev vaba mäng Kolumbus on tüüpiline Wagneri noorpõlve töö. Hiljem tunnistab helilooja isegi, et selle vägevad kontrastid küllalt skemaatiline mere voogamine, kõrgete viiulite Fata Morgana ja kuue trompeti hõiskamine lõpus on mõeldud kuulajate hämmastamiseks. Magriburgis Segaanlastes. Mahleburgiskislampaagner teatri esinäitlejanna Wilhelmiine ehk minna plaaneriga. Teenistus otsingud viivad neid Königsbergi ja Riiga. Loodus neid vaagnerile meie kandis külma ja troostituna. Kuidagi ei leia ta suhtlemist, vähegi väärivaid inimesi. Töö ja mürgitavad intriigid, kodused tülid, lakkamatult kasvavad võlad. Kuna võlakohus ei lubaks Wagneri Riiast lahkuda, teeb ta seda salaja. Jooksujalu ületavad öösel kahe vahtkonnavahetuse hetkel piiri helilooja minna ja ta lemmikkoer kelle ainus haugatuse jätmaks maailma ilma paljust geniaalsust ooperimuusikast piiri valvavad kasakad tulistasid piiririkkujaid veel kaugele üle piiri. Ent teekonnal Pariisi maailma vallutama Pole hädad veel lõppenud väikelaev teetis mis lahkub pillav sadamast Wagneri sadamavalvest hoidumises koidu aegu salaja pardale hiilinud ei jõua sinna niipeapärane. Juba lootsime, et reis varsti lõpeb, kuid kuuenda augusti õhtul tuul soodsast suunast ära pöördus ja kasvas pea kohutava jõuga tormiks. Järgmisel päeval kartsime iga silmapilk kohata surma. Surmahirmu ei tekitanud minus mitte see kohutav vägi, mis meie igasuguse kursi kaotanud laeva üles ja alla lennutas. Vaid julguse kaotanud meeskond, kui märkasin meeleheitlikke pahaendelise pilke, mis tundusid määratud meile kui tulevase mereõnnetuse põhjustajatele. Kuna meeskond ei teadnud meie saladusliku reisi proosalist põhjust võisid nad tulla mõttele, et meie põgenemise tingis hoopis eriline. Võib olla kuritegelik olukord. Isegi kapten näis viimases hädas, kahetsevad meid pardale võttis, kuna oli selle reisi suviti alati kiiresti ja raskusteta sooritanud. Kuna lisaks kõigele müristas veel taevas äge äike, palus minna, et tabab meid mõlemaid, pigem välk kui elusalt hirmsasse vetevoogu sattuksime Kabalustameid ühte köita. Et Me põhja minnes üksteisest ei lahkuks. Kaks Pariisis veedetud aastat Wagneri elus vist kõige meeleheitlikumaks. Tema teostel pole siin vähimatki edu ja ots otsaga kuidagimoodi kokkusaamiseks peab helilooja tegema klaveriseadeid teiste õnneseente ooperitest kirjutama arvustusi ning hõljetame. Neid, muide tahetakse küll. Oma memuaarides Bellioosmainibki Wagneri ainult Feliotonistina. Ohtrasti jagub neile aegadele viletsas hetki. Korraks satub Wagner koguni võlavanglasse. Üks meenutus heliloojalt endalt. Ühel varasel hommikul asusin teele, et viieomanikule tagasi minu õhukese mantli alla peidetud metronoom. See päev kujunes üheks märkimisväärseimaks minu elus kuna sellesse koonduse äärmiselt rusuval moel minu tookord see olukorra kogu ühtsus jätsin masendatult hüvasti, kuna kogemustest teadsime, et kui läksin raha otsima, ei tulnud ma tagasi enne hilisõhtut. Tänavaid kattis tihe udu ja kui ma uksest välja astusin, oli esimene asi, millele pilk langes minult aasta tagasi ära. Varastatud koer, kober. Alguses arvasin nägevat viirastust. Hüüdsin siis teda valjusti, loom tundis mu kohe ära ja tuli peaaegu mu juurde. Kuna ma ka väljasirutatud käega hoogsalt tema poole astusin, näis koer kartvat karistust, mida olin viimati talle söögedel kombel paar korda jaganud. Aralt tõmbus ta eemale ja kui ma järele jooksin, tormas ta üha kiiremini minu eest minema. Nii jälitasin teda tihedas udus keset peaaegu tundmatut tänavate rega kuni lõpuks higise ja hingetu tarbetu metronoom kaelas. Püha rohuse kiriku juures ta alatiseks silmist kaotasin. Seisin tükk aega ühe koha peal nagu naelutatud ja põrnitses nuuttu. Küsisin endalt, mida see kummituslik jällenägemine nendel halbadel päevadel tähendama peaks? Sügavalt vapustatud, vankuvail põlvili, jätkasin teed oma kurbadele asjatoimetustele. Kõik nad osutusid lootusetuks ja öösel vähimagi tulemuseta, ilmusin jälle akende alla, millel nägin Minnat mind sügava murega ootamas. Hoolimata vaevalisest leivatööst kütmata toast, hõredadest, riietest ja lihtsalt neljast saab helilooja lõpuks valmis oma esimese suuteose ajaloolise ooperi reantsi. Printsi esiettekanne kodulinnas Dresdenis 20. oktoobril 1842 toob ligi kolmekümneaastasele heliloojale kaua aastaid joodetud triumfi. Etendus algab kell kuus ja lõpetajale keskööd. Publikonnaga kui võlutud Wagner ehtsas transis tajumata aplausi, rahet iga vaatuse lõpus aset alles peale Tubi müksu saamist kummardama. Purupaljana sõbralt laenatud viis franki taskus kodumaale jõudnud Vahnerile langeb sülle küllalt tulus ning loominguks palju. Aeg-ajalt kuningliku kapellmeistrikoht. Tekkis soov ronida veel kord risti kiriku torni et saada sündmustest võimalikult avar ülevaade. Sinna jõudmiseks pidin läbima teelõigu, millele jätsid pidevalt jälgid kuningalossis asuvate vägede püssikuulid. Andsin järele omapärasele tujule, astuda seal täiesti inimtühjal teel rutamatul sammul, kusjuures kohe meenus mulle, et kogenematutel sõduritel soovitataksegi säärastel puhkudel mitte rabeleda kuna see tõmbaks kuulja ligi. Oma Essteetlikule vahipostile tõusnud leidsin sealt eest mitmeid, kes olid tulnud samade sihtidega või siis ülestõusnute juhtide ülesandel vaenlase liikumisi vaatlema. Tutvusin lähedalt ühe kooliõpetaja, leebe, rahuliku, ühtlasi veendunud ja otsusekindla inimesega kellega pidasime maha tõsise filosoofilise diskussiooni kõige keerulisematel usulistel teemadel. Lähedal asuvasse teise kiriku torni platseerunud vaenlase täpsusküttide eest kaitsesime end õlemattidega. Öö saabudes poleks ma siit kuidagi koju pääsenud ja nii veetsin preisi kuulide tabamuste tõttu koledasti mürisevad tornikella all. Ühe oma elu kummalise öö. See ongi juba Dresdeni kodukatastroof. Uskudes, et vana, kaelani valedes filisterluses ühiskonda purustav revolutsioon toob enneolematud võimalused tema tulevikukunstile debaagner kogu hingest kaasa kuulsas Dresdeni 1849. aasta mai ülestõusus. Ta annab välja sõbra asutatud revolutsioonilist ajalehte, trükib lendlehti, aitab granaate valmistada. Teda nähakse barrikaadidel. Kui preisi väed ülestõusu rängalt maha suruvad. Pääse paagner nagu mitmeid kordi varemgi üle noatera vaid juhuslikult anda veidi varem teele asunud, kui arreteeritakse ja heidetakse riigireeturitele vanglasse. Tema sõbrad, ülestõusu juhid, Bakunin ja Hoimner, kellega ta veel asja koos oli võib-olla kaugel sarnasusest loendioni lahkumisele põgeneb Wagner valepassiga Šveitsi. Alles paari päeva pärast Pariisi teel hakkab tema kõrvus kustuma püsija kahuripaukudega aia. Tõesti sisse jäid maha amet, naine, koduraamatukogu, koer, papagoi, kõik lähedane, algavad pikad, poolteist aastakümmet kestnud pagulasaastad. Ordereid elus tuleb ette veel mitmeid psüühilisi loomingulisi armastusest tingitud kriise. Tema teosed ilmutavad aga, et kõik need elupimedad päevad on vaagnerile kunstnikule avaldanud kaugeleulatuvat loomingulist mõju. Et just nii saigi temast Vaarner. Aga seoseid otsides võib minna veelgi kaugemale. Wagneri elu näib samas järgivat tema teoseid.