Luulepõimik anna andeks, mu armastus toob teieni Jaan Kaplinski, Ain Kaalepi, Valmar Adamsi, Olavi Paavo laise ravindranategoori. Aino Kalda žanr, pädefi, ennikolaskyljeni lemberidu. Põimik on koostanud ene taru tartust. Loeb Jaak Tammleht, muusikaline kujundus Tõnis Kõrvits Alt. Sureskest Luka, see mind luura püksiäri, nii vaikseks sundinud mind, et suudan kosta vaid kui küsida ehmunult mu võõraid unelmaid. Ma armsam, ära päri. Mu suurte kätekirg näib sulle mõistmatuna. Kuid sai page neist ei ühtki tõketseja. Sest saatus tahab, nii et täna sa ei tea, kui võimatu. Onluna. Need juuksed, sinised, mis täpselt keskelt lahus, on unevärvi, nüüd on kiire värvi nüüd. Oo armsa, kummalgi meist, selles pole süüdi, et me ei lahkunud rahus. Naiivne liilia suvasist tunneb janu. Võid kasta veiniga taastavat juurt. Las sureb surmast me ei hoolidena suurt talt tundigi ei janu. Sest kiiremini Veelsu eine tukk, mu laupa on puutunud hullul moel. Su kukal ja mu suu. Pooltunni möödudes on ühinenud ja lahus hetke kaupa. Mina tahaksin, et sa tahaksid. Me tahaksime ikka olla tasa. Kaua keegi ei tea, kui kaua vaadata endasse läbi teineteise läbi silmade, läbi armastuse. Suur vaikus voolab meisse. Meie vaikusesse. Munakoore nokib ilmale tulija seestpoolt katki. Armasta mind, tunne. Väsimus on kauneima sõjaarmastusele. Uni su kõrval on sügavik meres pikk tühi õõtsumine merehoovuste kiidel. Armasta mind unne ninna kommeri, mis oma surnuid tagasi ei anna. Armasta mind oma hääletusse mustavamasse, kui ürgmets. Vaid mets sängitab oma surnud paremini, kui meri. Eksitama mureta, labi rentidesse nagu liig julged rändurid. Taanid lämmatavad kõik hüüdeid Sõnajalgade nõtkuvad lehed peidavad kehad. Metsik ja pimerohi kasvab kõige üle. Kire pisarad, põsil. Puhkad mu käte vahel. Oled meri, oled mets. Iial ei ärka neis surnutel. Nagu lind, kes eksib teelt, olen tüütud. Kui mu südant raputati, ta kaotas oma loori ja oli alasti. Katada kaastundega mu armsaim. Ja anna mulle andeks, mu armastus. Kui sa ei suuda armastada mind, mu armsaim. Anna mulle andeks, mu valu. Ravaata mulle viltu, kaugelt. Hiilin tagasi oma nurka ja istun pimedas. Mõlema käega tahan katta oma alasti häbi. Pööra oma nägu mult mu armsaid. Ja anna mulle andeks, mu, palun. Nii nagu pikse tuli, raudpaju lõhestab ja selle tüve lahkab nii et põlenud viir pikki elavad puu lihas jõugleb. Nii on taevane välk. Muu südamele häbistatud. Nii nagu välk kõrvetab kuukoored, nii on mu hingekoor ära põlenud. Hülg alasti on mu hing jäänud inimeste ette. Peletage minema, sagivad kärbsed mu haavadest. Hoidke omale kaastundesõnad. Võtke ära osavõtlikud käed, sest mu hing on kaitsetu ja puudutusega teevad talle haiget. Väriseb põõsas. Sest põõsale lendas, lind, väriseb hing mul. Sest meenutan jälle sind, väikene piigake, avaram maailma säravaim Helmeke. Doonau suurvee aegu voolab üle kalda südant kima, praegu vaevu hoida malda. Armastad mind, piigad, Manii sind armastan. Taat ja memm sind iial rohkem ei armasta. Kui su juures olin, siis hoidsid mind mu arm siis veel oli suvi, nüüd tall on 10-ga, jätsid Mu siis andku sull jumala õnnistust. Kui veel olen armas, siis 1000 kord õnnistust. On võõras teadmatu tundmatu mulle kõik see aeg, kus ma käisin ringi, teda kohtamata taas. Vahest oli see terve sajand. 99 aastat. Või üks terveks. Kuu võib ka olla. Igatahes aeg määratult määratult määratult pikk. Lõpuks otsekui äkki puhkenud roos järsku värelema hakanud kellukas sõnum korraga, teadmine, et näen teda veelkord, ta saab mul olema ligidal käega katsutav tõeline nagu unenäos. Mis sisemine plahvatus, mis kõlatu, äike veeremas läbi soonte ja tõusmas pinnale mu verevoos, öise tormi kandlel. Ja nüüd kohe kohtumine, mismoodi tervitada, mismoodi olla, et keegi ei saaks aru sellest, mis on meie viis? Vaevalt üks puudutus, elektrisäde vande, Seltslaslike surve, pilk, kaja kisendavast südamest, sõnatult, ulguv. Seepeale. Eks te tea seda juba 15 aastat. Tõusevad lendu maha surutud sõnad madalas silmis, et patukahetsevad sõnad vaenulike tunnistajate ees ikka veel lembesõnad nagu. Teie. Tahaksin küll, ent see on võimatu. Me ei tohi, mõtelge ometi järele. Selline see armastus on kuristikuline armastus keset kevadet. Viisakas, südamlik, õnnelik, õnnetu. Ja siis lahkumine üldsõnaline sõprade summas. Näha teda lahkumas ja teda armastada, nagu ei iial enne seirata teda silm siia silmita, kui ta on juba kaugel seal väga kaugel ja seirata teda veel kaugemale veel ööde kaugusse, hammustuste suudlus, unetuse kaugus, mürgijoovastus märatsemise kaugusse, ohete veresurma, kaugusse, kaugusse, mis on tehtud, sest samast ainest millest valmistame tähti. Meri oli väsinud, tähed olid roidunud ammu uinunud, tasataim ja loom ja lind. Armastus veel ikka, mulle pole koitnud. Vastma suren, suren suudlemata sind. Tähed olid roidunud, meri oli väsinud nagu vanus laules kahvatanud kuu on, kui otsiks kätsu nägemata, kui käsi on, kui tabaks huuli, januneb musu. Meri oli väsind, roidundolitajaid. Kas kannab kaasat kodumaine pind? Mulle tuleb ette, et sa mööda lähed kuid ei saa sind püüda puudutada, sind. Roidunud on tähed. Väsinud on meri. Kui sind pole. Milleks elamise hind? Vaatio tõuseb, päike tõuseb soontes, veri. Ja on hirmus surra suudlematasinud. Luulesaates, anna andeks, mu armastus. Esines Jaak Tammleht. Saate kujundas muusikaliselt Tõnis Kõrvits.