Tere kõigile väikeses Eestis elab suurel hulgal huvitavaid inimesi, kelle põguski tundmaõppimine avardab päris oluliselt meie maailmapilti. Mõne aja eest oli näiteks selles sarjas juttu islamikogukonnast Eestis. Tänane saade on aga pühendatud siinsetele juudi usku inimestele, keda on kahe ja poole 1000 ringis. Stuudios on teoloogiadoktor Ringo ringvee ja mina olen Haldi Normet-Saarna. No võrreldes mõne muu kogukonnaga võib-olla nüüd siis ainult vene välja arvatud, on juutide oma meilaegade jooksul ikka väga edukalt kanda kinnitanud ja tänaseks on neil kool, sünagoog ja kalmistu, täiesti olemas. Kolm ülimalt tähtsat asja rahvusliku ja usulise eneseteadvuse mõttes, kuidas neil kõik niimoodi ajapikku õnnestunud on? See on hea küsimuse, kuidas juudi kogukonnale on selline asi õnnestunud, aga paljudel teistel ei ole tõenäoliselt üks oluline asi on rahvustunne, mis on säilinud. Ja vaadates tegelikult juudi rahva ajalugu, siis nad on elanud kogu aeg või väga suure osa oma ajaloost nii-öelda võõraste keskel. Mis omakorda rõhutab jällegi sellist enese identiteeti ja juudi kogukonna juures on öeldud seda, et maailma et on olulised uskumused ja tavad, et religioon on see, mis sellele rahvale selle identiteedi annab ja seda identiteeti aitab edasi kanda. Ja juudi kogukonnas on ju läbi aegade väga palju rõhutatud ka perekonna tähtsust vaadates kasvõi juudi näiteks usutavasid kõikvõimalikud pühad rituaalid ja nii edasi, seal on alati oluliseks selline perekondlik kooskäimine ja ilmselt ka seetõttu, miks sa, näiteks kui me räägime juudi koolist, siis ega juudi kool ei ole mingi uus nähtus Eestis, sellepärast et esimene kool juudi laste jaoks rajati juba 1880. aastal ja siis algkool 1919. Et on osa selle rahvatraditsioonist Eestis ja tegelikult samamoodi ka palvemajaga või sünagoogi, ka neid on olnud erinevaid läbi aegade, mõnikord on olnud Eestis selliseid perioode, kus sünagooge ei ole olnud, on lihtsalt palvemaja olnud. Et see kogukonna tähtsus ja see kooskäimine, see, et tehakse asju koos ja ma arvan, et kui me räägime kui juudi kogukonnast siis me võime leida üsna palju paralleele tegelikult eestlastega. Et elades väljapool oma ajaloolist kodumaad, siis on peetud oluliseks koole. Olgu need siis nii-öelda riiklikult tunnustatud koolid või sellised kohad, kus õpetatakse keelt, kultuuri näiteks palun Stockholmi Eesti kool just nimelt Stockholmi Eesti kool või siis tegelikult, kui vaadata nagu praegust eestlust välismaal, siis noored emad, noh, see ongi, et naine on tegelikult eestlase kandja samamoodi juudi kogukonnas, ema on see, kes last esimesena õpetab ja esmase kogemuse ja hariduse annab, vaid need on tähtsad. Ja omamoodi pühakodade puhul, et kui me räägime sünagoogidest festist, siis esimene sünagoog juba mitmeid sajandeid tagasi. Tegelikult võikski öelda, et esimene sõna kasutati Eestis 1846 ennem seda räägime palvemajast. Et need on sellised olulised asjad, mis seda rahvuslikku identiteeti alal hoiavad. Ja miks kool tähtis ja miks on sünagoog tähtis? Juudi traditsioon on ju väga palju seotud just nimelt usutavadega, mis on seotud näiteks söögiga, kuidas sööki valmistatakse ja nii edasi, et see oma sellise identiteedi alalhoidmine see on midagi väga iseloomuliku sellele rahvale. Ja neil on, võib öelda tegelikult peaaegu et aastatuhandete pikkune traditsioon, kuidas elades võõraste rahvaste keskel oma identiteeti säilitada? Võib-olla on üks määravaid asju ka, et see on tõesti vanim usund judaism, eks ole, ja et aastatuhandete pikkuse traditsiooniga tegemist, sest muidu võiks tõepoolest küsida, et kas nüüd kõik see, mis te siin kirjeldasite loetlesite siis teisi kogukondi noh, Eestis või kus iganes mujal ja usu kogudusi. Puudutab, kui me räägime judaismis, siis nii nagu Eestiski nimetatakse Eesti juudiusu kogudus vaid see on etniline religioon, et seal omane juudi rahvale, et see ei tähenda mitte seda, et kõik juudid oleksid tingimata juristid, et juudi rahvuse esindajate seas leiab ateiste, budistide ja kõikide teiste usundite järgijaid. Aga see on sellele etnilisele rühmale see omane religioon. Et see on tõenäoliselt erinev kasvõi näiteks islamist ja kui me räägime islamist. Me kohtame tatarlasi, Usbeke, araablasi, eestlasi, venelasi, et see on nagu palju kirjum. Et see selline eneseteadvus, vaid see on ilmselt nagu väga oluline ja, ja kui ja koolist, kus näiteks kas või kui me räägime tänasest Tallinna juudi koolis, kus õpetatakse juudi tavasid need on need kombed, need on need tavad, mida järgitakse, mis teevad, mis võibki öelda, mis teevad juudist juudi. Ehk siis piltlikult öelduna, et isegi kui on tegemist uskumatu juudiga, no neid on ka piisavalt, siiski ikka on tema sees see miski vere, kutse või kuidas iganes me seda nimetame. Ja see eneseteadvus, mis paneb teda sügavalt lugu pidama ja ka järgima mingeid asju, mida ta siis võib-olla uskumatuna järgib, aga jah, tõesti see ülimalt raudne kogukonna tunnetus on olemas nii usklikel kuuskmatutel. Ja see on see kummaline asi, et selline väga tugev kokkukuuluvustunne, et see on ühelt poolt olnud selle kogukonna tugevuse, teiselt poolt kus et kuna see kogukond on selline kokku kuulub ükskõik siis, kus ta maailma maailma paigas ta parajasti asub või millisest kogukonnast me räägime, aga see üksteise aitamine, et see tugevdab kogukonda, aga teiselt poolt, mida ta on teinud, on see, et väljapoolt on see alati tekitanud sellist kahtlust, et neil on teistsugused kombed räägivad teistsugust keelt, teil on selline kokkukuuluvustunne ja seal siis sünnivad ka kõik sellised. Noh, ma võiks öelda konspiratsiooniteooriad, mis juudi Prafaga paraku on kaasas käinud ja üks eripära, võib-olla kui me Me juudi sellist rahvuslikku kogukonda Eestis, siis nende ajalugu näiteks internetis, ma arvan, et ühtegi teist rahvusrühma Eestis ei olegi ajalugu oleks nii rikkalikult kogukonna enda poolt välja toodud ja alles hoitud. Et kui vaadata näit eks eesti juutide arhiivi, mis asub aadressil Eeaa punkt Briee siis me leiame sealt, et väga suurel hulgal nii hästi juudi kogukonna enda poolt või nende esindajate poolt tehtud materjale või kirjutatud materjale läbi aegade, aga samamoodi ka näiteks ajakirjanduses, kuidas on juutide elu Eestis kajastatud. Ja Eesti puhul noh, üks väga hea näide tegelikult on sealtsamast materjal, ma leidsin sealtsamast Eesti juutide arhiivi kodulehelt kus on ära toodud rahvalehe 30. jaanuari 1931 artikkel 100 aastat koos juutidega, mis algab sellega, et juudid elavad, tsiteerin juudid elavad tänapäeval meie keskel samasugustega täieõiguslikud riigi kodanikud ära kui meie isegi. Eesti vabariigi liberaalne seadusandlus on andnud kõikidele riigis elutsevatele vähemusrahvustele suuremad vabadused ja õigused kui vahest ükski teine riik maailmas. Alles meie lehe eelmises numbris oli juttu sellest, kuidas kusagil juutidesse suhtutakse inimeste alateadvusest pole veel kadunud kiriku mõju levinud juudivastasus. Meil Eestis seda eriliselt märgata pole. Oleme harjunud juutidega, nad on meie kaaskodanikud juba vanast ajast peale. Ta peab seegi, nagu peegeldab seda, et me oleme harjunud nendega, et nad on olnud kogu aeg väga pikka aega siin. Eesti on jah, üks salliv riik, et kas või kui vaadata, kuidas juudi kogukond nii-öelda väljaspool Eestit on seda olukorda siin kirjeldanud näiteks kolmekümnendatel aastatel või ka näiteks tänapäeval. Et Eestis ei ole kunagi olnud ruumi sellisele juudivastasusele nagu me või nagu võib kohata ajaloos Euroopas näiteks kas 1900 kolmekümnendatel aastatel või ka tegelikult hiljem. No kuidas maailma vanima munuteistliku ehk siis ainujumalat usuva usundi jüngrid siia maarjamaa pinnale üldse kunagi sattusid. Ajaloos tavaliselt viidatakse sellele, et esimest juuti Eesti pinnal teataks aastast 1373 et siis elas Tallinnas juut, kelle nimi oli Johannes ja. 413 oli järgmine märge, et siis Tallinna kodanik, kes oli juut, kellel nimeks Klaus ostis tänasel kullassepa tänaval poe ja siis tuleb tükk aega nii-öelda tühja maad. Aga kui me räägime juudi kogukonna sünnist, siis see on 18. tasandil nii-öelda esimesed, sellised noh, võib öelda, nagu väike kogukond tekkis, aga suurem kogukond tekkis 19. sajandi keskel. Ja see on seotud tsaaririigi poliitikaga, räägitakse nõndanimetatud kantonistidest, et Vene tsaaririigis noored poisid ennem kui nad täisealiseks saadi, võeti väevõimuga tsaariarmeesse ja kui nad olid oma 25 aastat, mis on tegelikult ikkagi väga pikk aeg tsaariarmees teeninud, siis nad said sõjaväest vabaks ja võisid kolida kuhu iganes ja siis neid kolis muuhulgas Tallinnasse ja sellest ajast siis räägitakse tegelikult nagu Eesti juudi kogukonna sünnist või juudi kogukonna sünnist Eestis. Et see on 19. sajand, kui, kui see juudi kogukond Eestis alguse sai. Eks ajaloo ürikutes on ka teada, et mis neid võib-olla just näiteks siia Eesti pinnale tõi, mis neid siin võlus või on see lihtsalt üks paljudest kohtadest, kuhu nad elama läksid? Selle puhul öeldakse, et 1828 siis toodi tsaari käsul 20 kantonisti Tallinnasse, et see on nii-öelda see alguspunkt. Ja võrreldes näiteks olgu see siis Lätiga või Leeduga, Eesti kogukond on olnud alati väiksem. Aga mõnikord sellised uued rahvuskogukonnad sünnivad või tekivad täiesti väliste jõudude toimel, mida ei ole plaaninud ei üks ega teine osapool, vaid hoopis keegi kolmas, kusagil kaugel. Niisiis, 19. sajand sai laias laastus selleks alguseks ja siis kogukond sellise suhteliselt lühikese ajaga avardas kõvasti oma piire või kuidas siis edasi välja nägi? Jah, nii võib öelda sellepärast, et kui juba see on tavapärane, et kui me räägime kas või tänapäeval eestlaste kalad lähevad Austraaliasse või nad lähevad Kanadasse, eks ole. Et ikka minnakse sinna, kus on juba keegi ees ja siis need, keda kantonistriks kutsuti abielude kaudu siis abiellusid juudi tütarlastega teistest impeeriumi osadest ja nii see kogukond siin kasvas. Et 19. sajandi keskel öeldakse, et oli Tallinnas kuskil 50 60 juudiperet ja 1856 loodi või rajati siis ka esimene usuline kogukond, kus hakata siis koos käima ja, ja usulisi tõenäoliselt usulisi talitusi ja kombeid järgiti ju varemgi, et seal osa juudiks olemisest. Aga see on see hetk, kui juudi nii-öelda usukogukond kuidas öelda, õitsele lõi või kinnistus ja sellel samal, 1856., kas tal rajati siis ka esimene sõnagoogse hoone on tänaseni alles, on seal, kus uus tänav algab uue ja vene tänava lõpus uue tänava peal, selline paekivist hoone, mis on tänaseni alles, et et see on see esimene nii-öelda oma maja, mis on juudi kogukonnal olnud. See maja on praegu olemas, see maja on praegu ka olemas, mis seal täpselt praegu asun, ma ausalt öeldes ei oskagi öelda. Ja enne seda veel kui palve maja või, või siis noh, see on keeruline öelda, kas seda saab nimetada palvemajaks või sina koogiks. Mis uuel tänaval tehti, aga oli ta juba juudi kalmistu, mille puhul öeldakse 1840 umbes oli see aasta, kui juudi kalmistu rajati magasini tänaval seal, kus nõukogude perioodil rajati autobaas sinna selle koha peale ja tänaseks on see arvan, et ongi tühi tühi territoorium. Nii et nõukogude ajal rajati kalmistu peale autobaas Nimelt, et ta 60, see on kaks erinevat Tarmo pakutukas 1963 või 67, et siis see kalmistu suleti, kalmistu väravad lõhuti ja siis sellega see Lõppes. Tõsi küll, juba varem oli selle kalmistu kasutamine lõpetatud, et sinna enam peale või juurde ei tohtinud. Ja siis aastal 1911 rajatise uus juudi kalmistu, mis siis on see, mis tänaseni eksisteerib Rahumäe kalmistu ühe osana. Veel üks maailm, yks. Täna räägime judaismi ist Eestis, stuudios on teoloogiadoktor Ringo ringvee. Kuidas usklikud juudid Eestimaal elades oma kombeid ja riitusi järgida on saanud arvatavasti ilma suuremate takistusteta või? Kui mõelda selle peale, et usutavade jaa, jaa, kommete järgimine on selle kogukonna juures üks sellistest olulistest identiteedi komponentidest ja kui vaadata näiteks tänast Eestit või kui me vaatame kas või varasemat aega, kui laupäev ja pühapäev on nii-öelda puhkepäevad, siis tõenäoliselt sabati pidamine af reede õhtust laupäeva õhtuni. Me ei ole olnud eriti keerukas. Aga teisest küljest kui mõelda sellele, et sünagoog, mis ehitati Tallinna kesklinna, mis asus Maakri tänaval puhul on öeldud seda, et ehitati kesklinna just sellepärast, et kuna sabati ajal on keelatud reisi ettevõtmine reisile minek, et siis sina kogu oleks võimalikult lähedal kõikidele, et kõikidel oleks nii-öelda ühepikkune maa ja ta ei oleks kellestki väga kaugel. Võib-olla on olnud raskem ja see puudutab tegelikult rohkem nõukogude aega, just nimelt koššer siis nii-öelda õige toidu või kõlbuliku toidu hankimine ja selle söömine sellepärast et, et kui vaadata juudi usutavasid. Me teame, et ei tohi süüa. Kõige tuntumaid sealiha ei sööda. Aga teisest küljest on ka see, et see loom peab olema õigesti tapetud. Siis ta nagu tõeliselt nii-öelda söögiks kõlbulik ja sellise õigesti tapetud loomasaamine või loomaliha saamine see on olnud ilmselt problemaatiline. Aga teisest küljest jällegi kui vaadata selliseid religioone näiteks kas või judaismi, et kui on reeglid, mis puudutavad näiteks söömist, siis alati rõhutatakse ka seda, et inimese elu on alati tähtsam kui nii-öelda usutavade järgi surnuks nälgimine. Et kui ei ole mingit muud võimalust elu säilitamiseks ellujäämiseks, et siis on nii-öelda võimalik natukene järele anda. Ja sealt tuleb ka tegelikult see, mida on mitte ainult Eestis, vaid tegelikult kogu maailmas juudi kogukondades peetud kõige suuremaks probleemiks on segaabielud kus abiellutakse mittejuutidega ehk siis kogukonnast välja. Ja lihtne on loobuda sellistest ettekirjutistest, et teatud liha ei tohi süüa või teatud toiduvalmistamise reeglit pidanud kõige tuntum. Et liha ja piimatooteid ei tohi ei koos valmistada, ei tohiks neil olla isegi samu roosid, kus neid tehakse ja ei tohi neid koos süüa. Et need on sellised asjad, et nendesse on lihtne loobuda. Eriti kui abikaasa ütleb, et aga äkki teeme teistmoodi. Aga jällegi, kui vaadata juudi kogukonda, siis need on olulised asjad, mida on säilitatud ja jällegi, et vaadates kasvõi neid tavasid ja traditsioone, olgu see siis näiteks naiste rituaalne puhastamine või pesemine pärast kuupuhastust oluline sünagoog. Ja kindlasti näiteks juudi kogukonna jaoks Eestis siinse uue sünagoogi valmimine oli, võibki öelda, et väga oluline selline uskutugevdav Ta on, lihtsam on järgida, kui sul on antud need võimalused, kui sul on pood, kus sa saad osta toitu, mida sa tead, et see on see õige ja nii edasi. Ja samamoodi rääkides juudi usutavadest ümberlõikamine, et me ei räägi sellest palju, sellest ei kõneleta palju, aga samuti tava, mida on praktiseeritud alates sellest ajast, kui juudi kogukond siia tekkis. Olgu see siis kahekümnendad, kolmekümnendad aastad, olgu see nõukogude periood või olgu see tänapäev, et need on sellised olulised identity miteedi komponendid sõltumata sellest, kas siis ollakse nii-öelda sügavalt usklik või lihtsalt kuulutakse selle rahva juurde. Aga selge on ka see, et nii-öelda ortodokssed juudid ei saa, ütleme, töötada sellistel kohtadel, kus neid võivad ootamatult tööülesanded tabada just nimelt reede õhtul või laupäeval või et see on välistatud. Küll aga saavad seda mitte ortodokssed juudid või. See on see raamistik, mida religioon inimestele seab. Mida tõsisemalt inimene oma religioosseid tõekspidamise järgi või seda traditsiooni järgi peaks, seda rohkem on ka piiranguid. Et olgu need siis kas teatud ametid või, või muud asjad, mida ei saa lihtsalt pidada, sellepärast et seal tekib see küsimus, et kumb on siis tähtsam, kas teha või järgida neid nõudeid, mida on jumal andnud, või siis? No Tallinnas aedvilja ja Karu tänava nurgal on siis väike juudi maailm, kui nii võib öelda, et seal on uhke juudi sünagoog. Ja siis selles sünagoogis peidab ennast üsna selline sümpaatne väike juudi restorani ja sealsamas kõrval on juudi kool, et kas juudikoolil on mingi fenomen ka, mida siinkohal võiks lahti mõtestada veel. Juudikoolil tegelikult on jah, võib öelda palju laiem tähendus, sellepärast et kui me vaatame Eesti ajaloole, siis ju 1900 kahekümnendatel aastatel anti juutidele kultuuriautonoomia ja juudi seltsielu oli väga aktiivne nõukogude perioodil see nõukogude võimu poolt summutatud. Selline kultuuriline ja juudi rahvuslik tegevus, aga Eestis asutati 1988. aastal eesti juudi kultuuriselts esimene selline selts tollases Nõukogude liidus. Ja sellest võibki öelda, et algas ka selline kogukonna uus hingamine mille järgmiseks sammuks oli nii nagu paljude teiste kultuuriseltside puhul pühapäevakoolide või selliste noh, me nimetame neid pühapäevakoolideks, kus õpetatakse keelt, kus õpetatakse tavasid, kombeid ja nii edasi ja selles pühapäeva koolist omakorda kasvas välja siis see, mida tuntakse siis tänapäeval Tallinna juudikoolina. Miks see tähtis on, see jällegi osutab sellele, kui oluliseks peetakse neid traditsioone ja kui me vaatame teisi selliseid vähemusi, rahvuslikke vähemusi Eestis, siis küll pühapäevakoolid, kus õpetatakse oma teatud tavasid, keelt ja nii edasi nad on olemas. Aga ükski nendest ei ole kujunenud selliseks üldhariduskooliks, millel on siis noh, mis on munitsipaalkooli staatuses et see osutab sellele tähtsusele ja juudi kogukonnas alati on haridusele suurt tähelepanu pööratud, et et see on selles suhtes võikski öelda, et see on tegelikult väga suur asi, et üks rahva kyll suudab hoida oma identiteeti hariduse kaudu ja nende kommete kaudu, mida siis seal edasi õpetatakse. Kui vaadata näiteks koolileheküljelt, et mida seal õpetatakse või millele tähelepanu pööratakse, siis need on juuditavad, mida õpetatakse esimesest kaheksanda klassini, juudi rahva ajalugu juudi kirjandus, mida õpetatakse kümnendas üheteistkümnendas klassis omamoodi heebrea keelt või kaasaegset heebrea keelt, kus õpetaja näiteks on siis õpetajad Iisraelist, et see on selline, noh, me räägime kokkukuuluvusest, aga ka ülemaailmsest aitamisest või kogukondade aitamisest nii-öelda väljapoolt. Et kui me räägime, vaatame sedasama. Ma ei saa rääkida juude kvartalist, Eestis ei ole kunagi juudid elanud getos, nii nagu paljudes muudes Euroopa riikides, nad on seda teinud, nad on elanud nii-öelda teiste rahvastega läbisegi või põliselanikega läbisegi. Siis selle kooli puhul ja sünagoogi puhul kindlasti on tähtis väliskogukondade abi olgu see siis nii-öelda rabid tulekuga, kes on ju ka väljastpoolt Eestit tulnud, aga seesama kooli toetamine õpetaja Iisraelis. Kes keelt õpetavad ja nii edasi, et need on tähtsad asjad. Räägime mõne sõnaga Eesti praegused pearabi Efraim Small koti värvikast isiksusest, teadupärast siis 90.-te lõpus ta siia saabus ja hästi suure pere isa. Jah, jaa, kindlasti. Juudi kogukonna jaoks kõneledes tollal juudi kogukonna esindajatega vanemate meestega. Ta ütles, et see on kogukonna jaoks väga tähtis mees, kes teab, kes on õppinud seda traditsiooni nii-öelda vastava ettevalmistuse saanud ja ma usun, et tema roll ka uue sünagoogi rajamise juures on tegelikult väga tähtis. Et seesama kogukonna mobiliseerimine samamoodi ka väliskogukonna mobiliseerimine, siinset kogukonda aidataks. Ja Smel kotist on ju tegelikult kirjutatud ja teles ja raadios üsna palju juttu olnud, et ta on mees, keda tasub tähele panna. Teda ei ole võimalik mitte tähele panna, kui ta juhtub tänaval teile vastu tulema sest ta alailma tõttab kuskile dalai-laama tõtata kuskile ja. Tema puhul ilmselt on ka see, et kui temaga tänaval kohtuda, et ta esindab seda pilti, mis meil tegelikult juudi rabidest on, et see on see must kaabu ja tume riietus, must habe, jah. Aga et tema roll tegelikult kogukonna sellisel aktiviseerimisele nagu väljapoolt vaadata siis see on olnud ilmselt väga suur. Ja noh, muidugi, kui nüüd siia öelda, et ta on pereväärtuste propageerija, kõlab vist isegi banaalselt, ta lihtsalt on seda Jah, sellepärast, et on öeldud. Juudi traditsioonis on ajaloos peetud väga oluliseks Jeruusalemma templit, mis aastal 70 hävitati ja tänapäeval öeldakse, et juudi kodu, see on teine tempel ja osa traditsioonid, kus rõhutatakse võib-olla sellist askeetlik oma eluviisi või on öeldud, et see ideaal on abielutus Sis juudi traditsioonis kuna tegemist on nii-öelda rahvusreligiooniga, siis lapsi, perekonda, neid on alati palju rohkem väärtustatud võib-olla kui mõnes muus usulises traditsioonis. Ja tegelikult, kui rääkida eesti juudi traditsioonist või, või eesti juudi kogukonnast siis asjahuvilistel soovitaks lugeda seda raamatut, see on ilmunud 2011. aastal ja raamatu nimeks on elu pärast elu mille autor on üks erakordselt vaimukas, elav ja vanamees rabi rahvail Beltšikud, kes kirjutab selles raamatus elu pärast elu nii hästi juudi usutav adest, usust kui ka elust Eestis. Et see on üks selline raamat, et mida ma kindlasti soovitaks tegelikult kõikidel inimestel lugeda, see on selline väga südamlik. Ja kui mõelda nagu kirjanduse peale raamatute peale, mida biootidest Eestis on kirjutatud, siis ei saa kindlasti mööda minna sellisest meeskonnaguel hoonemis aksist kes on tegelikult väga palju materjali kirjutanud. Millal see raamat ilmus? See ilmus aastal 2011, see on tõepoolest üks väga lõbus lugemine, sest et nii nagu juudi rahvale ka on olnud, öeldakse, et naer läbi pisarate. Mõeldes kõikidele nendele kannatustele, mis aastatuhandete jooksul aastasadade jooksul juudi rahvale osaks saanud, siis ilmselt üks asi, mis on neid aidanud läbi kõikide nende kannatuste minna on see kummaline huumorisoon, mis ka kõige traagilisemate hetkedel leiab midagi lõbusat siit elust ja seal tulevad needsamad küsimused, et kuidas oli võimalik tavasid ja identiteeti säilitada läbi näiteks nõukogude perioodi. Et mida see tähendas ja nii edasi, et selles suhtes see on selline vana ja elukogenud mehe memuaarid elust enesest. Ja mis puudutab nõukogude perioodi, siis ilmselt Eesti variant oli üks leebemaid, mõeldes tervet seda suurt territooriumi. Eesti olukord. Et juudi kogukonna jaoks oli tõepoolest mõnevõrra ja mõnevõrra kergem, sellepärast et kasvõi kui vaadata, olgu see siis teaduse, kunsti tegijaid, kes on rahva seast pärit, et Eesti oli nagu selles suhtes oaas ja siin ilmselt mängib ka tegelikult oma rolli, seesama selline ma ei teagi, kas öelda nüüd seda eestlaste sallivus või eestlaste ükskõiksus teiste suhtes, kes otseselt silma ei paista, sellepärast et kui me räägime sellisest etnilisest või rahvuslikust religioonist ega see ole missioneeriv, religioon, metsanduse oma identiteedi säilitamine, see on siiski esmane ja oma usu kuulutamine teistele. See ei kuulu nagu asja juurde. Selline oli tänane saade juudi kogukonnast Eestis, stuudios olid Ringo ringvee, Haldi, Normet-Saarna ja Maristomba uus saade. Nädala pärast kuulmiseni.