Tänane luulegawa ajalik mäng on koostatud Lääne-Saksa ühe juhtiva luuletaja ja Es eesti Hans Magnus Ensensbergeri luulest. Tõlked on Peeter Tulviste. Luuletused on valinud ja muusikaga kujundanud. Riho Baumann. Loeb Andres Ots. Kui ärkan Ainult linnud, kõrvades, sõbrad. Aknast ei näe kedagi. Siit ei lähe ühtki teed mööda. Pole traati, taevas. Ega traati maha sees. Löögivalmis kolmas aste. Kaevandus aktsiad järsult tõusnud. Ma ei võta kirvest. Ei löö raadiot kildudeks. Õõva hääl rahustab mind. Ta teatab. Me oleme veel elus. Meil on tegevust. Meil on kõht täis. Sööne. Rohi kasvab ühiskondlik produkt, sõrme küüsminevik. Sireenid vaikivad. See läheb ta Surnutel antestamendit tehtud vihm on järele jäänud sõda ja on veel kuulutamata. Sellega pole kiiret. Meil pole midagi varjata. Neil pole kuhugi kiiret. Meil pole midagi ütelda. Meil on kõik olemas. Kell on kah üles keeratud elu korraldatud taldrikud, loputatud. Viimane. Me ei saa kurta Veel ootame. Kirja pandud. Uurde puukoore all Tuksatused meelekohtades sipelgarajad. Siin pole kunst. Trükitud skeemid, Polüpeptiidide kommunism, elektroonilised nurmenukud, programmjuhtimisega, lõokesed. Võta ja loe. Vana enesetapja. Geneetilised manifestid Termutatsioon on nüüd linnulaul. Iga kristall on meistritöö, mõni kunst kiili silmi konstrueerida. Aga maailma riigid on lihtsamini tehtud. Pruust võiks selle kõrvenõgese autor olla teise astme tagasisidesüsteem, ultra stabiilne. Kuni õige raamat su kätte satub on lugemiseks ehk juba pime. Kas kiilid meieta hakkama saavad? Seda me ei tea. Arvata võib. Viska raamat käest loe. Muinasolendi vastus. Lohe võttis nelgi naiseks et sind soetada. Kuskil sa elad seal, kus küüned märtsis lahti löövad. Õitsema hakkavad. Oktoobri äike õrnaks, värskeks hõnguks muutub. Et võiksime kahekesi kõigest rääkida. Ja teineteist armastada. Kartmatu rõõmuga. Ja hea tulla. Hea olla. Pole kuskil. Keegi naerab, muretsed, tirib mu näo päikse kätte, laseb sõnadel veereda mu suust keegi, kellel on raha ja hirm ja bass. Keegi, kes vaidleb ja armastab, liigutab, rabeleb. Aga mitte mina. Mina olen see teine siin, naera kelledel, pole nägu päikese all ega sõnu suus. Kes ei tunne ennast ega mind mitte mina. Teine. Ikka teine. Kas ei või ta seda võideta ei muretse? Ei liiguta. Kes endale ükskõik, on? Sellest ma ei tea kellest keegi ei tea, kes ta on. Kes mind ei liiguta? Olen mina. Mis mul siit otsida on? Sellelt maalt, kuhu vanemad muutuid heas lihtsameelsuses. Mis mul siin on? Ja mis mul siit otsida on? Sellest tappa vaagnast? Sellelt laiskade maalt, kus kõik läheb ülespoole, aga mitte edasi. Kus küllastatus hambaid nikerdatud varnas hoiab. Siin võib üksteise vastu halastamatult kena olema ja see on väike viga. See on teistsugune maa kui teised maad, see piinab mind, Jaitse mind piinab, on väiksem vigasest, tõsi on see, mida selle maa ohvrid päris tavalised, surnud maa seest hüüavad, midagi kõlatut edutud. Mis mul siit otsida, mis ma otsin ja tuhninud selle süüdimatu randmerihmade ja naudingukviitungit, kübara, tuttide ja väljamüükide hunnikus. Leidmata midagi peale kroonilist kronoloogiliselt järjestatud võimlemissaalide ja humanismi spetsialistide kes kasvatavad kasarmuid, noori kasarmukasvatajaid uute kasarmute tarvis. Mis ma sind tegema pean? Mis ma siin ütlema pean? Mis keeles? Kellele? Saksamaa maa rahvaste alatu süda, kord-korralt häbistatud, kuni järgmise korrani. Kõikide normaalsete inimeste ees. Otsinsid seda. Keelel kipitab mis on midagi muud, mis on kõik mis viskab kartuseta nalja kogu maailmaga. Uppu selles lombis. Sellesse musterriiki, sellesse röövlikoopasse, millesse mind puhtast südamest poolelusalt visata Kuni sõidame siit minema teiste rahvaste juurde. Puhkan end välja. Ühel päris tavalisel. Järgmine veeuputuse ei tule, sügav. Vana Meetud majorid, lehmad, kõrgepingepostidel, üldine tung arvaratile, alpinismiklubidesse, padjapüürid, ootamatu kärisemine, paanika, plekkseppade seas. Jultunud tuvid õlipuuoksaga või ilma. See kõik pole end õigustanud. Ikka väljusid laevast Netsamad, õiglased mehed hakkasid uppunute kiuste müüma riigilaenu obligatsioone ning paavsti kohti nominaalhinnaga. Nüüd on Nobeli laureaadid karjakaupa ametis kasutegurit tõstmisega. Säästud daamide luid. Laborites valitseb enesekindlus. Uksepragudes immitseb kastet, higi, kirmet, niisket ja humaanset, pommi, surma ja töökindlat. Rasvast kähisevat õhk, õhukest higi. Katsete aeg on läbi. Maa ilmunud pooridest eritub ammu kuivanoretist. Eme upume distsiplineeritult piletikassade ees. Milleks midagi ei taha ma sinust teada, Vesisilmne mees rasvast õlgedest, juuste lahuga, mapp juustu täis. Ei, mul on ükskõik, on sind või pole, sa lõhnad halvasti. Siin on liiga palju trepikodades kassaluukide taga, kohtan su nägu. Igav on ees, seda himu seebiga määritud peeglit. Sinagi isegi vihkamist sinust pole. Pöörad pilgu pähklipuust kummutitele, Sophia preenile, lähed koju, mis on täis higi, alpikanne ja mähkmeid. Mis teatse sellest, kuidas maailmas lõhnab. Kuidas tõuseb lõhi Lapimaal? Las skaala lõhnast magusast tolmust, vanast Lukreetsivusest äärel märkused Tiidroo sulest. Armastusest roostikus loksuvas paadis. Asjata on loodud sinu jaoks maailm. Kõik metsik ja filigraanne, kõik puhas, kõik asjata nagu raev. Lõbu ja vaev. Kisa pesitseb mu värssides, soonid mu unenägudesse, haised külgkapsast ja argusest ja rahast, läpastanud abielust, nõudepesuveest, Tiirasest kuulekusest. Aga ma näen liiga palju. Kuidas võiksin su eemale ajada oma lauast? Põllukivi pean sinuga jagama. Rohtu. Seal esid mu pea kohal magamisvagunis. Elutsed mu kaineis päevis. Mu rõõmu nädalahis. Oleme meie ikka alla käinud. On alles lood. Aknal kõõludes näen samu maju, mis eilegi. Kus aeg seisab siis paigal. Isegi raipehaisu pole tunda. Piimamees ei kärva õhku ahmides nagu kammeljas. Mõni ime siis, et inimesed hakkavad progressi irvitama. Kui nii edasi läheb, lähevad meil sireenid, roostak, ohvitserid söövad vahukoort. Milleks me siis tegime neid traat, ajusid, nupukamaid kui meie eneste omad, et ristsõnamõistatusi lahendada. Meeskonnad mängivad kriketit oma üllate pommitajate ees, leiutajad ähvardavad juba avalikult asuda tööle elu pikendamis masinate kallal elu kärpimismasinate asemel. Ko kas keldrisse? Kas sinna peame tassima raketid ja koolsusemis käsib meil kätt ära? Pro hurra, vaat juba ostis staabiülem suure partii punasein ellu. Need, kes meie hüvanguks väsimatult musti kübaraid ja vastu Dust kannavad, tukuvad juba oma õhuga Ravellides kutsutakse kokku tippkongress hoidmaks ära halvimat. Teatavasti on abi lähedal, kus häda kõige suurem. Juba märgivad nad nupuhkatelekartidele uusi auvälju kus te võite kuulsusrikkalt Surfes kraapida endale surematust. Sinist veritsevad küünte alla. Kas üldkokkuvõttes jääbki viiki igavesest ajast igavesti? See ajalik mäng valgete mustade päringutega? Kas jääbki nii? Vähe kadunud võitlejaid? Palju kadunud kaotajaid? Jah, ütlevad mu vaenlased. Mina ütlen peaaegu kõik, mis ma näen, võiks teisiti olla. Aga mis hinnaga? Progressijäljed on verised? Kas need on progressi jäljed? Soovid on lihtsad ja lihtsalt täitumatud. Jah ütlevad mu vaenlased. Sekretärid on elus. Prahivedajad ei tea midagi. Teadlased tegelevad oma teadusega. Sööjad söövad. Heakene küll. Aga mina küsin endalt. On inimesel õigus? Või ei ole? Kas homme on veel päev? Kas see voodi on surivoodi? Kas see on lubatud kahelda kahtlustes? Ei teie nõuannet end üles puua, tulgu see pealegi südamest. Ma järgida ei kavatse. Homme on ka päev tõsijutt. Silmad lahti lüüa ja näha midagi head. Öelda. Ma eksisin. Imeline päev, mil enesestmõistetavused saavad enesestmõistetavaks. Nii üldkokkuvõttes. Milline Triumph Cassandra maitsta tulevikku, mis kummutas sinu. Ma ütlesin, et ta midagi uut, mis on hea. See vana hea on meile juba teada. Ma kuulan tähelepanelikult mu vaenlasi. Kes on mu vaenlased. Mustad nimetavad mind valgeks. Valged nimetavad mind mustaks. See meeldib mulle, see tähendab, olen õigel teel. Kas ongi õiget teed? Ma ei haletse ennast haletsema neid kellele mu kahtlused on, ükskõik neil on teised mured. Mu vaenlased panevad mind imestama. Neil on minu suhtes head kavatsused. Kõik antakse andeks sellele, kes jõuaks kokkuleppele nii iseendaga kui nendega. Päikesest mälu nõrkusest piisab neile armsaks saada. Üksainuke aamen. Ükskõik mis kreedole. Ema istuksin Muugavalt, nende seas. Võiksin õnnistada vajaliku elu. Või end üles puua. Üldkokkuvõttes kahtlemata lohutatud lepitatud kogu maailmaga. Siin lebas õun. Siin seisis laud. See oli maja. See oli linn. Siin puhkab maa. See õun seal oma. Ilmuste millel oli õunu ja õunasööjaid 100 sülda maal 100 sülda, VL Loebdomee sekundeid 10-st nullini. Mobiip põleb pool tundi, kui ära ei kustu. Pea jagab veel umbes 30 aastat nael, mida seinale peab vastu poole kauem. See, mida siia kirjutan, koltub, kui seda lugemata tulle heidetud. Võib-olla alles väga pika aja pärast. Kivist lävi mureneb õige aeglaselt. Kauemini kui kõik muu merimaa, sammal ja teatud taevanähtused välja arvatud. Kõige kauemini kestab inimene. Kunitama seal sügavuses. Ühe rahuarmastava mehe hauale Inimeste sõberda polnud, vältis koosolekuid, kaubamaju Areene omasuguseid, liha ei söönud. Vägivald kõndis tänavail naeratades mitte alasti. Aga karjed kostsid taevani. Inimeste näod paistsid ähmaselt. Nad näisid purustatud veel enne, kui löök oli langenud. See mille eest ta eluaeg võitles sõnade ja hammastega tigedalt salakavalalt, ainult enda peale lootes. See, mida ta oma rahuks nimetas, on tal nüüd käes. Aga nüüd pole enam suud kolba küljes. Et seda maitsta. Ikkagi mõeldav, kuigi uskumatu, et jääb ära see ette nähtud kõngemine. Et tuleb rahu meie peale tõsimeeli leebelt halastamatult. Kasvatades avaksime kirja teatega vanapaberiks kõik kuulsad teosed. Asjata On kongressidel kooritud puiseid, õunu, mänguteooriat, tõenäosus, teooriat. Asjata on vaadatud asjade lõppu. Meie eksimatu tehnika on põrmus oma ohvrite jalge ees. Abitud konstruktorid eluks ajaks oma mõistusele välja antud mõistetud inimest teesklema. Ikkagi mõeldav. Kuigi uskumatu katastroof oleks käes, kui tuleks teade. Teda ei tule iialgi. Me oleksime kadunud. Seisakasime alguses. Juba et magan täna öösel, kitarrist imeväärsest kitarrist. Luba mul puhata. Purustatud puus. Luba mu kätel magada. Ta keeltel. Võime väärsetel kätel tuba magada. Armas puu. Lubamu keeltel, luba ööl puhata unustatud Krihvidel. Kuuldud luulekava oli kokku pandud 1974. aastal eesti raamatus ilmunud Hans Magnus entsensbergeri luuleraamatu luulet neile, kes luulet ei loe. Põhjal. Kava esitas Andres Ots.