Tänasel kesktunnil kuulate Aino Kalda luulet Minni nurme tõlkes. Kava esitab Aino Talvi. Muusika valis Tõnis Kõrvits. Veelgi eha mere kohal õhkub lahkumise suudlust, saates õhku. Laskuge nidulvile armu, kuuma süleelusse Hormavasse kuuma, Kuid see kõik on ainult viivuks. Kallikese tapab, kiilus, ratas, sihib surma, sõrm homme, kõik on tuhk ja põrm kadu, Varmoonekene. Üksnes igatsus on igavene. Idi jää vait, välevetehinnal. Idi, jää vait, ohe inimrinnas. Oi, jaanipäevapidu ööd. Ööd läbi Valevad täis ahvat. Klust on taevakaar maa raugeps, ülelusse kui armastaja valvab valgus, kui armastatu uinub maa, oi õnnist armu, hellust. Kõik haldjad käivad kiki varvu maa taevapulma. Hing, kui sa kuldse liblikana lendad siit äramaise kesta, heites endalt. Kas enam mäletad mu hala häält? Maakamaral sind nutma aina jään. Kas kirgas kuukiirkutse, kummaline, nii hääletu kui hõljuv pilvevine keskõhtutaeva tumenevad kaart. Mu süda aimab sõnumi Sult saat. Just nagu hingesild mind laotusesse kannaks. Kuuvalgel öödel ääretuse rannalt. Ma kuulen seda tasast kauget häält. Oh. Surra. Kaugesse kaob maisema laeva suits lööb tähe silma, kirka kiire tuhmuma. Kostab vooge oigamist läbi jäise rajuilma kuulenit Kuh alamist. Öiste vete võigas nuuks südant rusub mõtte, saalib kaduvikku pilte, maalib. Mida kardan. Miks end säästan? Tuled, usk sind sisse päästanud? SünniRuna tusa tormijast pigistusest, valu kibeda Stembusest. Kasva Mulla paisteliseks, mure mustast kuristikust, südamed tulisest hauast. Sünni Rono, lenda rahutu linnuna, mure, pisarad muuda. Sinise sadudeks. Kanna mu higised IT-kuud laiali laeva tanumale lahkel laotuse hõlma. Justkui pikselöök halapaju lõhestab ja ta tüve lahkab. Nii et tulejutt läbi elava puu sasi jookseb. Nõnda mind üdini rabanud taevane välk nagu välgunool puul ära kõrvetab koore. Nõnda mu hing, hoor, põlenud Sõeks. Inimeste ees on ihualasti. Ajage kihavad kärbsed mu haavadest oma kaastunnet, säästke. Osavõtlikud Lähed, võtke ära. Sest kaitsetu on mu hing ja võõristav puudutust. Laulan une sõba uue haua vaikse liiva, kuue kasvu väetitel iluune udu muru matab tähesadu hauda katab lastelgas veelgi viilu. Rinnast toon ma valu, tuule lõõtsunud, lisab alangule. Lastel ei enam vilu. Edasi edasi surmale vastu kõik lapsed ja raugad ja isandad auga kõik kehvad ja jõukad, kõige Albid ja nõukad ja kuningas valitsus auga edasi edasi surmale vastu näädeidmest, pärgades mõrsja peas loori, kui läheksid paarina ärgates surmaneeluvool, see lühem või pikem su tee edasi. Kaunidus nagu suurt jumalust palvelnud olen. Nägin kus iganes sind, palettele inimlaste maapealsete surelike, heas kõrgemas hiljemma, koitu, tee ade punas, ilusu ilmumist nägin enne, kui jäädavalt surm, Sulemus, silmalaud viibiza, kauglane, kumendav kangastus, Ohole, kaduva kustuvas silma viimaseks kiireks mulle. Kloun idus, surematu. Ehkki ajalik keha, kui maja päev-päevalt pehastub puudub tal parandaja. Kui sind saatus võib kuitahes valusalt lüüa. Hing helgib ja kaitseb sind sangari ringiga. Nüüd su keha tuleriidale Loitvale kantud aega ei armu teps enam antud v lõõsk juba su silmad sulges? Oi unede hunnitu säras siis kulged. See tuli on püha ja teeb sind priiks nagu üllaim teiksinud pulmavoodisse viiks põld sülele pelgu ei sobi sul olla. Lõkkes sus, Südamelõõm pääseb alla. Ära põled vaid Suleegitsust piiranud kest. Sinu vaim aga kiirgab Loitu igavest. Valitsus ei annaks, ma sündisin. Käin nüüd jalge all, kerja, tee, pea kohal, saatus, kui kivi põle kõrrelse ripub, ähvardab oht. Varemed ümberringi, tuhka täis, iga koht. Murru alt ja kivipraost hüüan, kui tiivit. Rinna sees spaospeksleb mu hing, Hoimaid talu sõnatult seda tumma valu. Saatus sind süüdistan, veel ei rauge mu vastupanupõlv jäinud kutama sirgena seistes sind anun, juba mind valitut oma rada tuletähtedes kirjutada, mägesid, tõsta üles, kustuda kõiksuse soojasu süles. Välguga taba mind, asjatu ootus, pikem, kaunim on surm. Kui igavene ike. Tere tulemast võõras mu tühjade laeparte alla. Tare on kõle, ei armsate siristust siin astuvaid edasi. Näe, ahjutagune kasitud puhtaks. Ja sinu tuleku auks valmis on seatud, kõik. Põrand on küüritud ning kuuse oksigi poetatud maha. Kannuska vahutav taar, paras jaolt ootamas sind voodis padi ja oled kõik värskesti klopitud. Õõtsub kätki hääletult lae all. Tead, vara ei tulnud sa teps kaebasin, ootasin ammu. Valvasin kibedaid öil. Igatsus kustumatu rindamul põletas nüüd vee aga võtta ja riisu. Mina ei takista sind. Oi oma tahtmist surm enam ei tõrguma vastu, vaid õnnistan, kiidan suurt sinu rägevust. Oh vältimatu vikatimees. Lage on rand ja kustumas päike. Üle uhtliivakalda öö, varjuviird viib luik, murtud tiib koitu kas enam näed jõuda ealeski saa õnnevalda, katkes Zuliaskaar, murdus stiid. Igaveseks. Kustus päike. Vaid samm ja sissepääs vaba. Vaid koputus vallaneb taba. Ah inimeste silmad, igaviku pilk, asjatult ei pöördu ajapikku taas seista palgest valgesse. Ehk külma mullast ei mulda jää, kui maha pandud seeme Ma saaki kannan. Tuhatkordset nagu pungil vilja habe. Ja looja ette kiites. Helia vihuganna. Surm sinu rehetoas pekstud on minu laulude vill. Mure. Su veskikivide vahel jahvatatud, see on käes on kibe kui nälja-aastate männikoor, see on vihaseid, aga neid täis. Ei õhtute iluks kõlba. See kõrvetab keelt nagu koirohi see suulae põletab vill. Lest vaevale Lohtu. Ei see silusu südame alust nagu kuldses päikeses küpsenud nisu. Oi laul, minul laul, oled suure nälja. Oled musta manalaleib.