Tänasel kesköö tunnil kutsume teid kuulama Debora Vaarandi luuletusi kogust tuule valgel esitab Silvia Laidla. Muusika valis Jaan koha. Kaldal kaldu on halapuu pina pilvede talagu, kes siin käi või kesin, astu, kaevasson valgusest tühjaks lasta. Merega kokku, tuhasel lahkusid laineid, hõbedase rändasid mööda ja väsisid, suri kaugele põgenes punane puri, kaasas räästaaluse tuulehommik, värsked ja vallatud huuled kaasa heledad ilmad, kõik läksid. Nüüd on rändoma õhtuga üksi. Ainult linnud, need hala, suud igavese. Ükskord kevadel kuskil Wella veres mängis päike kuusekäppadel Kuuse, käpad, kuller, kuppudel kullerkupud mätta mütsidel. Käisid ringi möödakingu, nõlvu palistasid sinimusta põldu alla jooksid auravasse näkku põdrapruuni kõrkja saarestikku. Terve udu häiludeni läksid tagasi sealt metsa, kiige kiikumisse. Ja mäe kuplil. Madalas maa kohal tantsisid lõokesed oma pulmatantsu. Oma kõike unustamist. Kaks elutükikest. Üks kord kevadel kuld mündike katkises taskus. Suveigatsus tuleb sisse talvetuppa ja mõtlemisse lahti rulluvad suvesalud, rännata jälle paljajalu mööda randa, muidu kui pühapaiku, hingates vaikust ja männivaiku talve kurbusest uhta ihu karges meres, mis naerdes ta pihta peksab. Lainete kadakaviht. Käin mööda lõhnavaid liivade vaipu, silmad taevasse, sir, kui käed otsekui pine ei taha, ei näe. Käin keset püsinat rõkkavaid, ihupudeleid, õliseid, kajaka, lai puupaberiprahti ja koolnud kalu. Kõrvus kohkunud vetesumin. Jälle Sepouane Helletav suvi. Jälle käin paljajalu klaasi. Sinu nägu, kadakaokaste mäng, punase päikesega, tuulemäng luite kaeras, tantsis mööda ja kadus minusse. Sinu näotulvaveega jõgi, kärestiku Sõlmedega vihaste rontidega halavate haavalatvadega. Tormas mööda ja kadus minusse. Sinu nägu, jää lagendik kotkaste armastusega lahvanduste ääres üksinduses. Sulas öösse ja kadus minusse. Kui sa magad, on su nägu mu peopesade vahel või lillehmeid, mida puhun, hõljuvad toa vaikus. Ja kaovad minusse. Ma arvan, maailmas puudus see värav. Ja nõnda mina, ta lõi. Mustast särast nägemuste udust ta ilmsiks tõin. Ma lõin ka linnud ja nendel on kadunud hingede silmad. Ja puud kui hiiglase mõtted. Maa ja taeva vahel. Sillad. Värava taga on päike. Söömusta mõtte säralt. Saise, tule. Mu värav on lahti. Suberalt. Kui leiad tee, siis tule. Järv linna kohal on öösel kuukiirte küljes ripub ei saa teda saadeda, käte maas, särinal tormavad tipud ei saa teda puudutada Alt sügavast kompavad kiired. Teda konnad ja kalad ja pragudes vilksatavad hiired. Ta avatud ainult on, ööle ei päev teda tabada suuda, siis pageb ta kallaste kaissu, ent soolata pisarais muudab ta iga öögan kaugem. Kord sängis ta päriseks tõuseb. Ei ükski tõotus, jää ausse. Ei ükski vanne, jää jõusse. Viimaste vete valgust. Nüüd teda unesid, vanu ö tähe aknail valvab. Oleme kartlikud, linnud ainsa Mike sulgedeks meil on meie laul. Välja läksime koduväravast. Vennal on uhked ja heledad silmad. Lauba Soonete lookleb kuulsuse, madu kullale. Oleme orvud. Muretu Wen unustas kõik, mida õpetas kadunud ema. Oi, ära joon kitse jälgedes, tee need nõiutud on. Aga tümised põuale taevas. Tee tolmune, kõnnumaa kõrge, manu piinab ja allikad liiva kõigumbunud. Oi mu vennake vend, kannata veel ära, neist jälgedest you inimeseks siis iialgi enam ei saa, sa hirveksa muutud ja keeletuks hirveks jää. Kuninga uhketes aedades. Aga tümises põuane taevas, tee tolmune, kõnnumaa kõrge, jõi minu vili. Ja kadunud oligi ikkama hulgun, otsin ja hüüan kuninga uhkete aedade taga vahest mu juurde, sealt tuleb üks hirveke hirv, hele, täis silmades meeletu hirv. Seenekuplite kumas marjade jälil mööda Tahkuna tumedat lant ikka sügavamale vaikuse ilma pohlavarte hellust. Linnurahusse käime. Ja siis kääpa kirjatud rank ehaleegis, kui mõõk lõikas läbi tee meie ees ja ligidal kohises meri. Ja tagasi mühiseb aeg ja kuulidest viliseb õhk ja koleon pohlade punajapuudel on silmad ja suud. Kuid ligidal kohiseb meri. Püha vabadus, sinu hääl ja majaka tipust mees, täpp tilluke pilvede põhjal viimne Tahkuna sõdur, alistumatu lendu tõuseb ja kivina kukkuv maas mürsu lahuku laut tab ja igavikku kaob. Nii kiiresti kasvab rohi. Nii tihkelt, matab liiv. Jääb kirgastama, legend, Tahkuna haudade valgust. See üürike surmalend, kus vabadus ilmutab end. Del argub linnurohi maast lahti. Nüüd tõuseb ta lendu. Uhub tähtede vahel tumeroheliste pilvenerssidena. Kui kambri tagus teerada käin, tunnen neid nende tiivasulgi sahisemas vastu. Sina ei unusta midagi. Ei minu ega siiliastumisi augusti paakunud radadel. Linnurohi, ma pean sulle kaebama, kõik on nii, pudeneb, kiviaiad, varisevad esimesel puudutusel. Tuuliku tiivad kukuvad robinal pähe ja ukses jääb pihku ainult liin. Meie kaheharulise õue Vahtraga kiskus viimane torm kogu juurtega. Ainult meie õde istub teil toas istub lambi valgel ja kammib laulu imise tees oma juukseid. Varsti hakkab ta unesid nägema. Imelis niit Meie õe unenäod. Nad lepitavad kõik maailma inetusi ja rohitsevad hinge. Haa. Nagu haige. Väga palju peaks tal olema neid une. Kui muud ei ole siis viisin Monika ema sammud toast tuppa. Käi talitab tasa. Okste kiigu Tõi lehtedes ahistaja rosinate sõrmedega mulla sisse TT. Ruudule koputab. Ema raske hingamine. Uni mälestused. Vihma sosin tagasi toob suured sajused, heinamaa, nastiku rajad, õhtud, seenelõhnalised, pilved haaviku kohal, tuuliku tiibade plaginas. Taas palvetab tuline rukis. Kummargil päi toob mu ema kollast kampsunit. Olen kohev, kerada rüpes veeren ära lagendiku taha. Sügise ustav, kui Ritsikaid enam pole. Vihmika siristab õunapuuvõras augusti öödest kus mu isa siniselt siirivuselt niriseb imeliku valgus. Pool sellest on kivid, pool humalaväädid. Ma ei tea, miks. Salaarmastaja on vist kividelevism. Aina uuristab. Tahub kivist kivilill. Isa tume käsi seob väeta, korjab kobaraid laastukorvi mingiks olemata päevaks. Laupäeva Urbsess kivisse vihmatarkus. Silvia Laidla esituses kuulsite Debora Vaarandi luuletusi kogust tuule valgel.