Tänases keskkavas viibime Ernst Enno luulemaailmas. Luuletaja loomingust on oma nägemuse valinud ja esitab selle Malle Pärn. Ma tulen hilja. Viimne teiste seltsis. Ei jõudnud varem laulu Vainule. Elada pärge ega lill ehteks. Jäin ikka hiljaks iga võidule. Ma laulan üksi, laulan muinasjutust, kus valgus maeti mulda kõrsuma. Ja sellest hing sai inimese rinda. Ja igatsus, kui tuli tungija. Sest tules nägin jumaluse rända Kesköösel sinna lendas minut. Ma tulen hilja. Viimne teiste seltsis. Ma unistaja nagu. Nii pehme on valge öö hämaram tund. Nii pehme ja sügav ta meel. Üks ööbik on siin seal ja kolmas on enese südame hääl. Kell sõnu siin leiaks veel keel. Kus on kallas, kauguse rand? Valgust poolvarju see südame tee, pool rõõm pool muret nii heliseb, see on üürike. Õnnestav tund. Kett käte ja rända. Valge on n. Veel kuskil on otsata. Kordad ons kordaja isegi uus? See küsimus helises mõnegi suus. Mõtetest vabaneb. Las olla kõik Kallase kauguse ränd. Ööl tuhatan paitavad kett. Käida saaja, laula nii üksinda teel et vabaneks kõigest kord kütkenenud meel. Ööl 1000 on aitavat kätt. Käi tasa, laula ja unusta kõik. Kas magada udu ja ilm. Ükseebikanzill ja teine on seal. Ja kolmas on enese südame hääl. Las särada. Ma tunnen lillasid, mis keegi pole näinud. Neid kasvatasin oma südames. Mu lilled seal, kus ükski pole käinud kus elan, lauland oma valguses. Hingelilled valget, keset igatsusi, kus surevad kõik ohked, tolmused. Kas leian kaduvuse ranna jäädamisi ja pärliks saavad mure tundmused? Mu meelest on, kui oleksin ma toonud need lilled säält, kus jumalasema Nis alad tungides kui säde rändaja. Need lilled nagu unenägu südamesse loonud. Mis nägin, kus ei tea arvata. Nad on kui arm mis surematust joonud. Otsata nõmme pääl. Ja vaikus. Lõpmata lagedus. Rahu rahutu üksildus. Laia otsete nõmme pääl. Laia otsata nõmme, hääl. Kõik südameteni siin ja seal elu otsete nõmme pääl. Ja mure mõttelagedus, ja kui peidetud varandus. Elukutset. Kui ameti nii ükskõik ei oleks. Nii hallid on eksija teed. Kui ometi kõik nii ükskõik ei oleks. Ja hingetiivad nik kütkes poleks keskjanu kus lõppenud kõik veed Ko eksijad eneses meresid, loovad. Hall janu on eksija sees. Ko eksijad eneses meresid, loovad. Kõik meredzis enesest tühjaks joovad. Ja kõrbe on ikkagi ees. Ja edasi siiski veel sammud lähevad hall januse edasi haab. Ja edasi siiski veel sammud lähevad. Igavesti vuliseb oja, olen ma. Igavesti igatsev laulja rändaja. Kus on minu tunde vaiksed allikad kuhu merede kustuma mõtted jõuavad? Igavesti pärija helin rändan maa. Ühes mure jutu loob kurba südame. Pimedus on kuningaks pandud kõigele. Teises rõõm, nii lähiklevat sära, hinge kogub valgus valgusvabadust kuldset. Ühes toob. Rõõmu mure vuliseb oja, olen ma kahest kokku igatsev. Laulja rändaja. Tolmuse tänava surulast kitsusest sinna, kus puhas õhk sinna, kus inimene vabalt võib hingata vabalt, üksinda kõrgel võib võrsuda kõrgel kus puhas õhk. Puhas on vabadusvaimustus, armastus, avarasel südamepiir, tarkuses, langed seal kõikide rinnale, kes siin on juhtinud otsijaid ülesse. Avar, kus südamepiir. Puhtas seal tunned, mis peidetud elusse leiad, et ilusad maa. Leiad, et magus on elada valguses päevalist leiba, nii maitseda eneses. Tunde, kui ilus on maa. Tuimuse tänava suruvast susest igatsus kannasa mehid, vabadus, tiibused, tuliseid kasvata. Vaimustus kõiki minekuks, ühenda. Armastus, juhi sa meid. Nii vaikseks kõik on jäänud su ümber ja su sees. Mis oli, see on läinud. Mis tuleb, alles eespäev pole. Ei ole. Silm nagu seletaks. Kui kuskil mäenõlval sa üksi seisataks. Ja ümber nagu tuuled suvile juttu pahaks ei mõista. Siiski, kõigest sa nagu aru saaks. Ei mõista. Vaatad üles ja vaatad tagasi. Ja ohked endamisi. Ja uhked jällegi. Nii vaikseks kõik on jäänud su ümber ja su sees. Mis oli, see on läinud. Mis tuleb alles ees. Kesknormi täis valmivat vilja. Ma kõnnin ja kõnnin otsata teel. Ju lapsena teesid armastas meel. Teed laulavad õhtul hilja. Et teed, kui see on nad nii kõvad kõikeed. Need otsate kutsuvad jooned. Ma kõnnin ja kõnnin, teed kõvad keed. Nii hallid ja tolmused, kõik need teed. Need rändaja, eluhooned. Ju lapsena teesid armastas meel ju lapsena kuulda tee juttu. Lapsena kõndi armastas meel oma lauluni laulda hallil teel. Kui polekski ilmas ruttu. Tund hiline, nüüd laulab lõpmata. Meel igatseb tolmata randa. Tund heline tee on kõva, kõik kee. Mind hoiab, kui mõrsjaks enesele. Ei siiski pärale kanda. Kõnnin hallil lõpmata teel kesknormi täis valmivat vilja. Ma kõnnin, kõnnin otsata teel. Valget vaske raskelt puistanud vahtrooksiltuvul. Ja mõndagi nii kurba sõnasel. Nõrgunud alla valget unustust. Ning katnud kinni kaduvust, raugenud armastust. Et vaikne valge rada saanud, sest saatjaks kaugele. Mul on, kui oleksin ära käinud oma võlgedee Ning? Ära joonud? Oma elukibedust v? Nägemate lõhnab nüüd mu hinge hiis. Ja sai, sest minu elu rände kõige õilsam viis. Ernst Enno 10 luuletust valis, esitas Malle Pärn.