Tänaõhtuse luulekava ojarsse väetise jäätise loomingust on koostanud ja esitab Helle kuningas muusikaline kujundus Raimo Kangro Alt. Sa ütled tühi küla, kõik külad on tühjad, kui sa ise oled elutu antenn. Plahvatuste suudluste vahetekõlad, kõlad saavad akustiliseks võnkeks, kui sa ise oled masin. Kuid minusse on salvestatud kastanice masoor, Kemi noor inimeste sammudes laagrid, eleegia, Diafuugad, inimvaip, Need, heinamarsid, teie salvestatud on see kõik kastanid? Inimeste sammugi kliinimiste vaikimine. Mul ei tohiks kunagi puududa Need salvestatud lingid. Kuid mul on neist alati puudus. Seepärase avatud Zemafori raadia rohelise silma ees, ma lähen muutuda, kõlaks. Nagu kõik nii mehidki kohutas hetke, seisame eluga, silm silma vastas. Kuid lennuk oli juba õhus ja langevarjud kinnitatud selga. Ja elu ise aitas põlvega takka, esimesel hüppel. Tookord tundus see toores, aitäh talle toimeka tooruse eest kes maandus aasal, kes langes puule, kuid üks nägin seda oma silmaga, jäi kinni kõrgepingeliinile. Elu ei petnud meid. Me oleme üks ja kõrgepinge, kõik oli õige. Argusega põrkasime kokku kohe ning see säästis meid lõputust ekslemisest. Elu on nii kitsas tee, et inimene ja argus ei pääse üks ühestki mööda. Üks kukub kuristikku. Argusega, põrkasime kokku kohe. 100. hüppel, kõrvus kohiseb õhk alla taaspuud. Kõrgepinge all on kõik, ainult valikut pole. Peame vajuma tulikaile otse lagipähe. Ärge uskuge neid, kes lubavad teiega minna kas või maailma otsa. Väga vähestest saavad käijad, väsivad, roiduvad ja siis kanna neid. Tuibonet teiega kaasa, kuni järgmise rõõmuni. Kuni järgmise mureni. Jäin kord uskuma üht maailma otsani tulijat. Ja ta ei petnud. Kummardus üle maailma põhjatuse, et veenduda, kas mina olen tulnud. Kas mina olen seal all? Ma armastan sind, lapsemeelne tänav ja kogu sinu väljamõeldud rahu. Sel kinodesse jagatud on rõõmud, kuid on ka neid, mis kaalule ei mahu. Ma armastan sind musta Sandretsiidis jonne vihmapisar, ta võis akna ees ja see ei ole esimene arm vaid pigem viimne, kust algab piir? On see, kus lõpeb argipäeva hallus, on see, kus lõpeb kõik ning algab kosmos. Kui üldse kosmosel on, mingit algust? Ei tea. Ehk kunagi saan teada. Ma armastan sind. Armastan su elu, ma armastan su tuultes kõiki tuuli ja sinu kevade ides iga lõik. Ei teadnud ma, et armastus on, seegi. Ei teadnud ma, et õnn võib olla valus. Ma arvasin, et valu on vaid raske, ma arvasin, et valu on vaik. Kibe. Ma armastan sind. On valus. Ja viimaks. Sa said mulle armsaks sel suvel, kui nägin sind valgena. Mõtlesin, on, aga Julie jättis alles oma talvise valge karvaga muutunud ruugeks. Ja ise teadis, et praegu on peaaegu igas majas püssi. Liiati laseb peaaegu iga jahimees siis kuidas saab, mitte siis, kui ta tohib. Astusin su juurde valge ime ja nägin, et sul olid kõik püssid üle loetud. Sõitlesid, et jääd valgeks Jõelad hetkele ja mittepüssile, vaid nii nagu tahad. Said mulle veelgi armsamaks. Jões ujuvad lilled. Milliselt kaldalt, millise silla alt, millistest kätest? See on hea, et jões ujuvad lilled. See on hea, et jõgedes ujub, jää, ujuvad palgid ja parved ja mittelaudhaaval paadid ja mitte palkhaaval sillad. Ja mitte tükkhaaval frentsid ja pargased. Mõju kui lilled. Ilmas on praegu nii palju noori, kes pole näinudki midagi muud. Ainult lilli. Kiirgavates vetes lilled, joovate lehmade soojadest ninadest mööda, lilled kerkiva silla vaiedest mööda vennas, kalmudest mööda ujuvad valged lilled. Vaatan metsa nägu silmast silma, männiripsmed õlul, sahinat, samblemates uhkab jalge all. Need on ainsad kõlad. Ja ma seisatan, et poleks neidki. Ei suuda enam pidada oma tammi, mille lõhkus mu pilk. Mets on täis karjeid. Mets on täis karjeid. Karjub männide Veletele tarretunud õudus. Jubedusest krõbestunud koor. Karjub elavate üle laotud küngas hommikuni liikusid seal mättad. Pulss, Moltab, raiub metsa puude nimel, mis kasvavad hom laste nimel, kes tulevad homme huulte nimel, mis ei taha nutta. Sõnade nimel, mis ei taha surra. Heisema karjun metsale näkku, sellisena Pole sind vaja. Roheline kraater, mets, mind hõlmab roheline vali hääl, mind läbib kui vool. Sina ära naudi minu nägu. Sina ära imetle mu ripsmeid sinna ära puhkan, minu mättaid. Et ei oleks niisuguseid metsi, seisan mina siin kui karje. Roheline kraater keset põlde. Igaüks, kes astub minu pinnal, olgu minu keel ja minul leek. Kui sa tulid minusse, siis karju. Võib ju võtta selle klaasist kasti, mille nimeks akvaarium. Aga laevad vaatavad su peale, kulmud kipras. Kuldkalake pole süüdi, et kalad vaatavad siin silmad pungist täis sügavat julgust, kui sa astud üle silla kuhu sa paned selle mikroookeani mikrokorteri, mikrotoa, mikronurka ja seal ta seisab vormideta Hay kaladetaja aju, jääte sinu micro. Kuid jääda jääb randa, Riia laht. JaBiskaia vahutab kui sompus. Jäälõhkujad raiuvad rinnaga teistele teed ja albatross tiivaga, lööb laine rohelusse veel ühe täkke. Ja meri uhkab veel ühest saanud on micro inimene. Sellega ei taha ma sugugi Öelda, et peaksid kodus pidama elementi. Miks me nii palju tülitseme, vanad ei või olla, siis me ei tülitseks nii ennastsalgavalt. Kellaga käib. Kuule, kahju, et kogu see aeg, millega me ei oska midagi peale hakata Kell aina käib. Ja elu pole jalgpallimängus, kronomeeter seisma jääd ja elus kui jalgpallimängus tuleb arvesse vaid puhas aeg. Tunnust pisiasjust, vigadest puhas. Tõuse hommikul ja vaata, aastat, kui kuud selgel ööl kahaneb. Jäänud on hele aasta triip ette ja see on õnnelik aasta. Sel aastal oli halb suvi, 100.. Aga sel aastal ei olnud sõda. Jasmiini õitsesid tänavu kuni 23. augustini. Miks me siis nii palju tülitseme? Mida sa mõtled ses hallis hallis sajus, mu lähedane. Ning kauge kodupaik. Kihid langevad, kui noodid igaüks oma kohale vajub. Kui ooperi partituur seisavad metsad kodupaigas kodupaigas ses hallis hallis sajus on külm. Kui taas paistab päike, siis tulevad pisarad kaskede Kulsetelt peentelt haabade punastelt nootidelt maha. Jõgedes järvedes särama lööb sädelev geenius. Tahan kuulda seda ooperit. Ma väga tahan. Kui taevasse kerkib kalmistu, nootide kurbus ja noore Sarapu riiakas peenike vile ja salapärane pass. Tumetammik jõe teiselt kaldalt hümni, kui ookeani mühistab okstes. Aga nüüd sajab vihma sajab kollakat, pärnade vihma, millesse mõtled ses hallis hallisi vihmas. Seda näeb vaid haruharva, sest kurgi jääb vähemaks. Xaina mul küll oli ainsast korrast ja kurb olen tänini sellest. See, nendel oli pidu. Päev tõi nad kaugelt kokku ja nad tantsisid rõõmsalt soos. Kus oli see piduni, ütleme meie. Aga nendel oli see maailm. Nad tantsisid niisugust tantsu, mis minule meenutas kõike. Küll Bristsid, küll matuseid, pulmi, kõik ühe korraga sügavalt veidrat. Ja kõik tuli ühteaegu meelde. Pea käis ringi, ma tundsin, et nii pole minul veel olnud. Ei siis kui ma vaatasin tähti. Siis kui Marutasin teole. Ei, siis kui ma matsin sõpra. Ei, siis kui n liigsenat tundsin. Ainult õun kukub puult roos helgivad piisad. Kuhu homme sind viivad, sügissajud ja tuul. Ainult taamal üks pilv tukub kuuskede kuklal. PÄEV VEEL unele nukralt, kuni helendab nõlv. Ainult asjata, kõik tardub taski, veri, tähti, taevas, kuid terri needki kustuvad, kõik. Ainult oota üks viiv. Ma ei karda, ei võitlemaipa mälu ei sõitle, kui sind miski siit viib. Ainult hea, et on minus, osake sinust. Sinus, osake minust. Ainult hea, et on. Ainult vaikib mu suu. Öelda homme on raske. Rohul sädeleb kastet. On möödunud 27 tundi. Võib olla, ent kevadel möödas. Nägin pääsukesi, järsaku kubises neist ja kiivitajad karjusid. Võib-olla Nuketis kõrvaltoas. Kas siis tuli heina lõhn suvises õhk? Hagist astusin paljajalu kimalasepessa. Võib-olla mööduseks auto. Pärast aias vahtraleht taga bussi väsi peatus ja tormas jälle edasi, nagu oleks bussis minema sõitnud too kevad. Võib-olla ma usun v kitsa tuled. Pärast 100. rahet, see kukkus rohelisele varjendi vallile veeres alla toomkiriku roheliselt katuselt. Läbis kahe edvistaja kunstlike sõnade sahhariini pudenes laeva korstnasse. Gudrutes segajana aknalaual, summutades südametunnistust kahel, kes varastasid armastust kellegi järel, kel polnud seda niisama võtta. Noh, võib-olla ma ei erista enam Teamist. Pärast 100. lund. Esialgu sulasse käel, hiljem enam ei sulanud. Nagu mina tookord tunneb end Eestist Riia, kui sõidavad ringi külmutusautod. Koguni Teamist tänaval Maciisatasin aga möödujaali terane. Teda pole kodus. Võib-olla pole täna kedagi kodus? On unetus, siis päev, siis lõpeb seegi ja kahe unetuse vahel. Mitte keegi vaid asjad, mida puutunud on käsi Võte külmas sügistuules väsinud. Taevavärvides on sellist valu, mis paberile panemist ei tale. Ei oskaks keegi seda pilti vist vaid ütleks, see on ainult paberist järel kähku ukse suleks. Jälle painaja mu juurde tuleks, on unetus siis päev, siis lõpeb seegi, kui miljonite hulgas mitte keegi hail lumi, mis on sadamate jäänud, vaid huuled, mis on suudlemata jäänud vaid hetked mis on tulemata jäänud. Ja veider, võõras sõna. Uuel aastal ja sõna homme veel. Kui juba valgusviir magamata une ära viib. Ei ole tõsi, see, et pimedas on surm on nähtud ennegi, et valguses on surm. Näitlejale rambivalgussurm ja autojuhile on võõras latern, surm rumalale, tema kuulsus, surm. Päev kahe unetuse vahel. Nutab seegi. Ei ole mitte kedagi. Ei oota mitte keegi. Saabummu raske tund. Päev läheb. Loginski hakkab märatsema üha lähemale, läbi seinte tungib Suumann ja öösel tohutades äikest, kostab kõrvalt orkestrist. Beethoven. See on kirjeldamatu nukrus, mis valdab mind sel videvikutunni. Veel on mõni minut aega veel põleb selle jubeda ründerakett. Loojanguni. Põle kiriku aknais kui majakas põlema majade aknaid, kui tulekahju põleb mu avatud aknas. Kui aus ja suuremeelne, hoiatas. Me tuleme. Ja pole kohta, kuhu pageda. Kõnnid magava linnatänavail ukse juures ootab üks d, käänul ootab teine. Igast tänavasopist imbub halli igatsust. Ja kui oled jõudnud linnast välja, ootab sind juba terve rongkäik. Sina ja 1000 halli nahkhiire kuju. Selsamal hetkel sinu päästja need kaks kätt, kellele kuulub kõik kas siis endavat teisi õlgu või siis asivad juukseid. Niisiis on vaikselt põse all koos ja.