Teisel pühal seisis Brigitta Püha Nigula linna kirikus äsja Lüübekis kohale jõudnud altarikapi ees ja õpetaja küsis talt, kas ta tahab ennast selle mehega kihlata. Kuidas oleks võinud videol tohtinud Brigitta tunnistada, et maikrahvi peost saadik ta südames ainult härrašoalbachipilt seisis. Ja seepärast ütles ta tasakesi, jah. Ja õpetaja õnnistas teda ja härra kruused ning kooripoisid laulsid. Laulu kuulis Brigitta küll, aga ta ei tundnud selle juures midagi, vaid vahtis suurte tõsiste silmadega altarikapi pooleldi kinni lükatud uksi ja viibis kolmanda pildi juures, mis kujutas üht laeva. Kahe taane blogija kahe mauriidsuse lipuga. Kalda lähedal kalju otsa, kus seisab püha Nigulas kepiga. Üks merehädaline istub mastikorvis, teised pilluvad laevakoormat üle parda. Seal all seisavad sõnad. Siin kannatavad laevamehed, suurt häda, tormi ja tuule käes. Jalad paluvad püha Nigulat ning tema aitab neid. Neid sõnu luges Brigitta mitu korda. Äkki tuli talle meelde, et täna annab maikrahv neidudele roosiaiast peo ja vist pole ilmselt sellepärast siin tema kihluse tunnistaja. Ta pööras pisut pead ja nägi oma peigmehe, sõprade keskel tädipoega Huxerit tõsise näoga seisvat. Jälle pööraste silmad altaripildi poole tagasi ning luges veel kord. Ja tema aitab neid. Nüüd lõppes koorilaul härra Gruusia kõrval astus Brigitta altari eest eemale. Tädipoeg ukse astus Brigitta juurde ja ulatas talle käe. Neiu ei märganud, tädipoja silmad sügaval augus olid. Ei näinud ka teravaid voltida suu ja nina ümber. Need oleksid võinud anda tunnistust pahadest May öödest, milles ta nii mõnegi oli mööda saatnud, üleval pööningul, vahtides läbi väikese luugi kuust hõbetatud teravaid katuseid, mille kohal ainult mõni üksik roheline puu kevadest teateid andis. Henry Huxer ei vajanud sel aastal õitsvaid õunapuid ega lilli. Ei vajanud nõuguvaid. Kasse, kes katustel kõndisid, ei vajanud kaseoksi ega nelipühi kellasid, mis kuulutasid, et kevade jällegi ilmus. Vala Tallinna kindluse linna. Ei tundis oma Ärevas veres uute elu küllalt selgesti ja kannatas raskesti oma ilusa onu tütre Brigitta pärast kes kevade algul härrasValbachi maikrahvinna olnud ja teisel nelipühal ära kella kruusega kihlatu. Brigita pidi veel mitmel oma peigmehe sõbrale kätt andma, aga kuna kella hakkasid juba kirikut sisse lööma, siis läks ta isa ja hold tabeli seltsis koju. Härraduse ports sammus kangelt ja väärikalt. Brigitta järgnes temale enam pikkamisi laste kilgi altarite ees, laskis pea norgu ja tahtis palvetada. Aga tal ei tulnud meelde teist palvet, kui ta mitu korda kordas kaitsega kõiki Gildi vendi, püha plaasius, kaitse, isa ja tädipoega Heinrichi ning kõiki teisi. Ta süda, mõtles May graafile, ta lapselik sõnakuulelikkuse sundis aga jumala õnnistust paluma. Gerla Kruusele. Sellises hingehädas langes ta püha neitsi May lilledega üle puistatud altari ette põlvili ja ta vaene nõutu lapse süda hüüdis oma hädast teda küll 100 korda appi. Härra Kruuse istus samal ajal oma kirikupingil, ootas jumalateenistust ja hoidis oma pea ainult paisteks norus, nagu palvetaks ta. Sest härra Kruuse, kellel ükski soo siiamaani polnud täide minemata jäänud, vaid, kes alati oli istunud hästi kaetud laua ees ära kruusa ei teadnud, mida tähendab palumine südame palavas hädasi hirmus. Ja nagu enne Brigita, nii silmitses nüüd Gruusiat pilti, mis kujutas püha Nigulast päästjana merehädast ning luges sõnu. Siin kannatavad laevamehed, suurt häda tormi ja tuule käes ja paluvad püha Nigulat ning tema aitab neid. Härra tõuseb, org oli juba kihluspeo ajal tundnud kehas suuri valusid ja ennast ainult suure vaevaga jalu hoidnud. Kodus suurenesid ta valud tund-tunnilt. Holtapeldaja arsti ja see tegid tõsise näo. Siis teatas ta, et härra tõuseb, org peab kõigepealt rahulikult voodisse heitma, mitte kõvatoitu sööma ja keha ümber palavaid mähiseid pidama. Nõnda möödus teine nelipüha, tõuseb orgi majas õige kurvalt. Roosi Aias kärisesid torupillid ja rohelisel murul tantsisid noored. Maikrahvinna Brigitta puudus. Aga temast kõneldi palju, oli ta ju hommikul Niguliste kirikus, härra Gruusiaga kihlatud. Ta härra Kruuse puudus roosiaiapeolt. Õhtul, kui härra tõuseb orgi haiguse pärast harilikku kihlapidu ei saanud pidada istus Gerla kruuse üksipäini oma suures elutoas, mõtles igatsedes oma ilusale noorele pruudile ja soovis taevasele tiibu ETA Brigita õige pea laiale tänavale oma suurde rikkasse majja saaks. Ja tõotas tema päevad seal teha kuldseks nagu pikka kikki mille ta homme oma pruudile tahtis üle anda. Samal tunnil tantsis Heinz Valba oma mai krahvkonna surnuks. Ise kahvatu ja silmad põlemas. Neiud vabisesid tasakesi, kui ta nendega käest kinni võttis ja mõnigi neist mõtles salajas, et see võiks võrratult magus olla, kui maikrahvi kõrgid kahvatunud huuled teda suudleksid. Hilisel kuuvalgusel, mis ööpäevavalges teeb, läksid kõik koju. Kui Hansch valva oma majakotta astudes nägi kuukiiri läbi kõrge akna jumalaema kujule langevat seisis ta vaikselt selles valguses ning tõmbas käed rusikasse. Silmad põlesid ta tusases näos. Ja kui Brookus mäel mängumeeste viimane mängu heli kustus, kiskus ta ägedalt tammele pärja oma peast ja viskas selle püha neitsi pildi ette. Ela hästi, May krahh. Sinu unelm on lühikene. Sünge vikatimees, kes oli oma vikati juba laste kildi Oldermanni kohale tõstnud tõmbas oma käevarred veel kord tagasi ja andis härra, tõuseb orgile. Viimse armuaja. Oli neljapäev, teisel nädalal peale nelipühi suur pidupäev, millest kõik gildid ja tsunftid osa võtsid. Palju kuldtikandeid ja kirjusid kive, välkusid päikese käes. Keskpäeval kuum viiruki pilved seisid raskelt vaikses palavas õhus. Seal nägin Brigita kui kella gruusia pruut esimest korda Haanš Valmachi. Ta seisis Holtappeli tädipoeg Huxery ja härra gruusia seltsis oma maja lähedal saiakangi ees. Keset turgu seisis altar selle ümber kaksteistkümmend jalgpinki, millel preestrid messi ajal põlvitasid. Raekoja lehtede juures seisid raehärrad ja ülemad kilgi vanemad nende juures. Selleaastane maikrahv, kes oli mustas riides ja hoidis käes krutsifiksi ehk ristilöödud Kristuse kuju mis oli valmistatud peenest, elevandiluust. Suur ahastus valdas Brigitta südant ja pigistas seda valusasti. Kui ta nägi hantsi raekoja ukse ees seisvat nii kurvad on nii kaugel temast ja ometi nii lähedal tema soovidele siis arvesta, et tema asi iial ei parane, vaid ta eluaeg haigeks jääb, igatsusest Haanš Valbachi armastuse järele ja ta süda ühes ihuga iial ei või saada Gerla gruusia omaks. Preestrid lõõtsutasid, viirukinõusid valgetes röödes kooripoisid, laulsid ingli puhaste kõrgete poisi häältega. Kirikulipud välkusid oma kuldsete hõbedaste ja pärltuttidega. Hardumusega kuulas rahvas Messi. Brigitta silmade ette tõusis nagu udu. Viiruki pilved voogusid demojas Valbagi vahel nagu pühad lõhna, rasked ja lahutavad loorid. Küünlad põlesid tuhmid mai päeva kuldvalguses. Rasked vahaküünlad, mis Tallinna neiud olid maikrahvi selleks päevaks valmistanud. Ja uuesti tervitas mälestus Brigitta valu mälestuspühapäevasest päevast pärast maikrahvi pidu mil ta mänguseltsilised tema juurde olid kogunenud ja valmistanud suuri vahaküünlaid, millest kõige suurem pidi kaaluma seitse naela. Nüüd põlesid maikrahvi küünlad Laste Gildi küünlajalgades. Brigita haiglas üle silmade udu lahkus. Selgesti nägi ta eemal mustas kuues seisvad Hains Valbachi käes krutsifiksi kõrval suured punased tuled. Päev varem oli Kruuse oma pruudile teatanud, et ta sõber Svalbach reisile minevat ja tahtvat lähema talve ema juures Lübeckis mööda saata. Nii lahkub ta Tallinnast ja jumal teab, kas ma teda veel näha saan. Mõttes Brigitta. Härra Kruuse kummardas tema lähedale. Kas olete haige? Küsis ta murelikult. Neiu tõesti silmad. Ja kui ta nägi gruusia murelikke silmi, sundis ta oma tuikamaid huuli naeratama ning ütles tasakesi. See läheb varsti mööda. Ja ta ei teadnud isegi, mis ta ütles ja mõtles messi või peapööritust või kolmandat, kõige halvemat suurt igatsus maikrahvi järele, kes parajasti oma käe tõstis ja pikkamisi enesele risti ette lõi. Siis helises kelluke. Pühas aukartuses langesid kõik põlvili ja longus peade kohal hõljusid kuldsed pilved tolmust, viirukest ja päikesevalgusest. Kui õunad valmisid ja esimesed koltunud lehed puudest langesid peetia laste Gildi saalis suurepäraseid pulmi. Pruut oli ilus ja vaikne, peigmees täis uhked rõõmu. Kell 10 õhtul tantsiti pruut tantsu ja siis saadeti noorpaar 12 abielu mehe ja 12 abielunaise poolt koju. Tähed sirasid tumesinisel augusti taeval. Kui Brigita Kruuse laial tänaval koltunud kastanipuude all oma isa jumala täietis ja härra Kruuse kõrval oma uue kodu läänest üle astus langes üks hõbe tähekene kui tuline jutt siniselt taevaäärelt alla. Nõnda oli härra, tõuseb orgi palavaim soov täide läinud ja kuna ta süda nüüd rahul oli ja muutuvalt elult enam midagi ei oodanud siis valmistus ta väsinud keha kojuminekule. Parajasti siis, kui jõulujoodud pidid algama ja gildi lipp selle märgiks välja riputati, jooksis käskjalg. Laste gildijad teatas korrapidajale, et Olderman hommikul surnud. Sellepärast võeti lipp väljast ja lükati jõulujootude algus edasi, kuni matused olid möödunud. Niguliste kirikusse kantsli lähedale maeti, härra tõuseb orgi põrm. See sündis kolmanda tulemis püha laupäeva õhtul. Kui Brigita oma mehe seltsis kirikust lahkus, valitses väljas juba videvik ja hallist taevast 100. paksu lund. Abielupaari kannul sammusid tädipoeg uksel ja Holtappel, keda härra Kruuse oli oma juurde palunud. Brigita peast lendas läbi mõte, et oleksin meelsamini Holtappele seltsis tühja isa majja läinud. Aga ta tõrjus sellised mõtted tagasi. Pikkamisi ja väärikal sammul sammus ta musta riietatult läbi lumiste tänavate. Kruuse maja kõrgetest võre akendest langes Kastonite okstele punane tulekumakojas põles lühter viie küünlaga. Koda oli soe ja kodune. Küünalde valgusel läikesed nikerdatud trepi käsipuud, samuti trepi ja galeriivõred. Mitu suurt pilti, mis kujutasid gruusia esivanemaid, rippusid pahemal pool seinal. Sel õhtul neli nädalat pärast nende pulmi naisBrigitta, ole see kõik võõras. Ta ei leidnud enese ja selle maja vahel vähimatki sisemist kokkukuuluvust. Tehke meile seda au ja astuge sisse, ütles kella hindi Huxerile ning palus ka Holtappelil trepist üles minna, sest õhtusöögilaud oli kaetud üleval suures saalis. Seal istusid nad nüüd neljakesi laua ümber, kuid ainult härra kruuse sõi hoolega geni Huxery pööranud silmi Brigitta kahvatult näolt, mis kollaste juukse palmikud Altlapselikult aga tõsiselt välja vaatas. On see vaid mure, isa pärast, mõtles ta vahetpidamatult. Ei, see on midagi muud. Maikrahvipäevadest saadik pole ma teda enam naermas näinud, kuhu on jäänud rõõmus meel. Ja ta silmitses härra Gruusiat, kes rahulikult laua ääres istus, oma pruunide silmadega rahulikult ringi vaatas. Nüüd peame nõu, Holtaper, ütles ta, mis teist saab? Ukse nägi, kuidas Brigita võpatas, nagu oleks teda mõni kõva käsi puudutanud. Temalegi näis, et sellest rääkimine küllalt kohane ei ole, kuna ta onu oli veel täna hommikul puusärgis puhanud. Sellepärast ütles huks ruttu. Mina ei tahtnud sellest veel rääkida. Kuid nüüd pean teilt ometi midagi küsima, Holtappel Brigitta hoolas majaproua, tema vaja noores abielus nii väga abilist kui üksik mees. Kas tahad tulla minu juurde ja minu majapidamist juhtida, nagu teie seda tegite oma noores eas, minu armsa onu juures, kelle me täna sängitasime viimsele puhkusele. Holtoppel istus vaikselt ja pisarad veeresid tal üle kortsus põskede alla. Ta ei suutnud kohe vastata. Brigitta pani lusika taldrikule ning ütles pisarate ja naeratuse vahel. See on hea nõu tädipoeg. Meie Holtoppel jääb teie juurde. Ka Gruusia noogutas heakskiitvalt pead. Kukk seal tõusis ja astus Holt tabeli juurde. No mis teie arvate, ütles ta ja ta hääl värises. Kas tahate tulla külvaka Heinrichi juurde, kelle majja ju iial ei saa tulema, noor abikaasa? Brigita ei teadnud, kust see tuli, aga ta silmist purskusid pisarate ojad. Nuuksudes peitis ta näo käte vahele. Ta tundis, kuidas Holtatele närtsinud käsi ta juukseid sülitas ja kuulis naist ütlemas. Tulge nüüd, Ärahukser Brigita on väga väsinud. Härra Gruusia oskab teda kõige paremini lohutada. Brigita tahtis paluda jäägi minu juurde, Holtappel, räägime isast. Aga ta ei saanud sõna suust, pigistas ainult tädipoja kätt ja kuulis, kuidas gruusia külalisi trepist alla saatis. Kui ta oli valgesse tuppa kaetud laua äärde üksi jäänud siis valdas teda suur üksildustunne. Vail põlvil läks ta akna juurde ja näitas oma peaaknaraamile. Ruudud olid sinisest klaasist, sellepärast paistis temale väike pärnapuu kitsas õues nagu muinasjutupuu hõbesinises jääehtes. Nagu hõbedaga üle külvatud samet näis temal olevat ka valge lumevaip katustel. Uuesti valdas teda nutt. Ta ei teadnud, miks ta nuttis. See polnud enam valu isa pärast. Tal oli tunne, nagu peseksid need pisarad tema südamest mingisugust kaua sinna koondunud koorma. Ja kui ta seal niimoodi akna ees seisis, astus tema juurde kruuse, võttis tal ümbert kinni ja sosistas tale armastuse sõnu, milliseid ta enne ei olnud leidnud. Sel õhtul lajatas Brigitta esimest korda vabalt rinnale ja kuna kruuseuda, nagu lapse kätele tõstis ning kambrisse kandis siis kuivasid ta pisarad ja rahulikult puhkas ta pea oma mehe rinnal. Uue aasta algul kolis Sophia Holtappel kõige oma varandusega Brookus mäele Heinrich ukse juurde. Ja nädalad jooksid nagu pärlid roosikrantsid. Koos ülestõusmispühadetuulega tuli härra Svalba koju. Brigitta ei tundnud sellest rõõmu ega kurbust. Kõik ta mõtted olid nüüd koondunud vaid ühte punkti. Ta pidi saama emaks. Pühale ülestõusmispäeval nägi ta kirikus Ansijal. Ta südamest käis valus piste läbi. Mõni päev hiljem tunnis Valbach kella gruusia juurde. Brigitta tervitas teda ainult põgusalt, siis kuulis ta meeste hääli koja tagant koridorist, kui ta üleval oma kambris istus ja esimesi mähkmeid õmbles. Külm vihmane suvi, tulija läks varakult, lendasid esimesed rändlinnud lõuna poole. Siis purunes Brigitta palavast ihatud ema õnn. Ta lapsuke elas vaid mõne tunni kui õhtupäike oma valkja kuma teravatele katustele heitis. Lammas, laps kangelt, valgetes mähistes ja Brigitad läbistasid kuumad palavikuvärinad. Ta oli raskesti haige. Holt appel ravitsestada. Pikil nädalail, mil ta meelemärkuseta oli, tuli Hinrich uksel iga päev videviku ajal ja küsis ta tervise järele. Oli tormirikka, söö Holt appel istus valvates haigevoodi ees, kui Brigita oma silmad avas. Oma kõhnaks jäänud käe tõstis ja ukse poole osutas. Sealjuures hiilgasite silmad täis kanged valgust, millist Holtatel polnud kunagi enne näinud. See kestis vaid mõne hetke, siis lamas Brigitta jälle kinnisilmi jõhetavail poisil nagu magav laps. Aga järgmise päeva hommikul olid ta käed jahedamad ja kõne selge. Rootsi pühak, kelle nime ma kannan, ilmutas mulle öösel, ütles ta tasakesi. Ta kandis kaamelikarvadest riietust ja osutas mulle. Mina palusin, et ta mind siit ära ei kutsuks. Siis muutus ta nägu valjuks, seda ütles. Kuna sa minu kutsed veel ei taha kuulda, siis võid siia jääda ja elutühjust tundma õppida. Kuni sa minu järele hakkad igatsema, ütles nii. Ja kadus läbi seina. Hold apelt teatas sellest härra Gruusiale ja arvas, et see olla näpunäide taevast, et systensialaste ordu õdede kloostri kirikule on vaja Brigitta altarit. Kuid härra Kruuse ei hoolinud taeva näpunäidetest, vaid arvas, et arstirohud on palavikku vähendanud. Samal õhtul, kui ukse küsima tuli, oli härra Kruusele sea sõnum teatada. Brigitta oli küll väga nõrk, aga palavik oli temast lahkunud. Mehed seisid kojas. Oli videvik, härra gruusia tahtis parajasti lambikest põlema panna, kus Valbach nende juurde tuli. Tema oli ennast viimastel nädalatel harva näidanud. Ta nägu oli kitsas ja tõsine. Ta küsis Brigitta järele. Härra Kruuse andis talle teateid Huxervaatlejassenišvalbachi ja nägi videvikus hoolimata, et tema suu võpatas ja silmad salatules läikesid. Härra Kruuse lõi räniga tuld, kui hukeser ütles. Sa oled talvel teiseks muutunud, Hains. Kui sa praegu majja tulid, oleksin peaaegu arvanud, et sa oled mõni must munk. Nii kõhn ja vali on sinu nägu. Tuli hakkas põlema ja tema punane kuma lendas Valbachi teravast hapetumast näost üle. Ta naeratas, kuid naeratus eksis nagu vari tema nina ümber. Sellega on veel aega, ütles ta. Kuni ma oma juuksed lasen maha lõigata, jänesele inetu karvase Üürbiku ümber võtan. Minul pole lusti kerjusmunkade ümber minna. Kella Kruuse naeris suure suuga usul Hain süüdista. Ja sina ei sobi nende mustavatimeeste hulka. Uksel seisis vaikselt kõrval ja teisi vaadates käis tal mõte läbi pea. Nad ei ole minust rikkamad, sest mees, kelle oma Brigitta on, ei ole ta südamekuningas. Ja see, kes seda oli või veelgi on. Kes saab südamesse näha, võib teda sama vähe omaks nimetada kui mina, vaene sant. Ja see mõte oli talle tema armukadedusest lohutuseks. Härra gruusia Kaavas kontori ukse ja kõik kolm astusid pimedasse tuppa. Nii mõnigi töö on sel nädalal tegemata jäänud, ütles Kruuse, asetades lambikest suurele töölauale peened Kalevikaubad, mida ma saan ainult pööningul hoida, enne kui saadan nad Soome. Edasi. Olen ma pidanud sel kuul sinna jätma sest et raskete pallide üles tõmbamine alla laskmine oleks minu armsam Brigitta rahutut palaviku und seganud. Lase kalevit minu juurde saata, ütles Valba. Mina saadan nad ühes enda omadega teele. Minu pööningul on ka palju karusnahku Novgorodis. Kõik need võin ma korraga Soomemaale saata. Tänal Hans, räägin kõik kirjutajaga läbi. Homme otsuse. Palun veidi oodata, ma lähen veel aita ja loen ise soolapütid üle. Me tuleme kaasa kella. Nad läksid jälle eeskotta healt väikese tagumise ukse kaudu kitsasse õue. Ilm oli külm, väikese pärna lehed seisid maas kaetud hallakorrast. Aida avatud väravast paistis tume laternakuma. Töömehed tühjendasid parajasti viljakoormat ja kandsid aita. Aidas seisis kõhn kirjutaja, Klaus langela teinud ja kirjutas mingisugusele tahvlile kottide arvu üles. Hieni Huxe vaatas oma terava pilguga uurivalt ringi. Kuid kuskil polnud mingisugust viga, mis oleks temale kui tublile kaupmehele andnud põhjust laitmiseks. Žualba seisis väikese pärna all. Hallast kangestunud lehed krõbisesid ta jalgade all, kui ta neid liigutas. Ta silmad viibisid üleval kambri aknal. Nüüd libises sealt üks vari mööda. Vististi oli küll Holtoppel akna lähedalt midagi võtnud, siis langes rahulik pehme valgusel eksimatult külma sügisõhtu põue. Anš Valbachil oli tunne, nagu jäetuks ta süda pikkamisi jäätükiks. Ometi teadis ta sel külmal õhtutunnil, et ta veri olnud palav ja saab ühel päeval purustama kõik valu, talve külged.