Hingedepäeval tohtis Brigita esimest korda majast lahkuda. Oli õhtupooliku keskaeg. Härra Kruuse oli gildi majja harilikule söömingule läinud. Sellist pidu peeti alati hingedepäeval pärast aasta jooksul surnud inimestele hingepalvepidamist. Brigita aga läks Holt apelli seltsis Niguliste kirikusse, kus ta kaua aega oma isa hauakivi juures viibis ja ka mõned küünlad ja ilusa brokaat vaiba. Laste gildi altarile ohverdas. Lai kirik oli hämar, ainult mõnel kõrvalaltaril põlesid küünlad ja punasena kumas igavene tuli peaaltaril. Brigita vajus plaasiuse altari ette põlvili, mõtles tunnile, mil ta oli kihlunud kruusega. Tumedalt vingus kirdetuul merelt tulles kiriku müüride taga. Brigita mõtles surnud isale, kes oli pika aja töörika elu järel mullu oma maise elu lõpetanud. Ja oma lapsele maailma raskust ja magusust veel polnud maitsnud ja kellele sündimine ja suremine oli üks olnud. Ega südamesse hiilis hingedepäeva hämaruses kerge kartus elu eest, mis talle uuesti olid kingitud. See näide arust olevat saladuslik ja varjurikas nagu see suur kirik, mille nurkades hallide sammaste vahel näisid peituvad hädaohud ja nägematud aga tuntavad vaimud. Ja temale paistis olevat surmvaikne ja lohutav nagu üksikud tule täpid altaritel ja punane igavesti põlev tuluke pühas lambis. Ühel septembripäeval aastal 1407 seisid roosiaias Rannavärava taga suure pärna all kaubahärrad kruuse ukse Jašualba. Brigita ulatas oma lahkuvale abikaasale lahkumise joogi. Kerro alustas teekonda Lüübekisse, kus tal olid ajada tähtsad ärid, mis pidid teda kogu talve sealsete ärisõprade juures kinni hoidma. Oli kuldselge päev vana pärna lehed loitsid nagu kollane tuli, sajad hõbedased ämblikuvõrgud rippusid vilus õhus. Kõrge ja suvi sinisena. Võlgus taevas Tallinna kohal. Proua Brigita tõstis raske peekri oma huultele, jõi ja ulatas selle siis abikaasale. Tule õnnelikult tagasi, ütles ta ja ta puhtad vaiksed silmad süvenesid õrnalt mehe silmadesse. Gruusia tühjendas peekri ja ei pööranud pilku noorelt naiselt, kes seisis kolme mehe vahel neitsilikult õrn ja pelglik ümber must siidine ürp, mida kaunistas kerge hele karusnahk. Siis pöördustas Valbachi jahukseri pooled. Veel kord avaldan ma teile oma palme. Siiski ustavalt minu naise kõrval toetage teda, kuni ma võõrsil viibin. Teie kahe hoolde usaldan ma oma kallima maise varanduse, hoidke teda hästi. Nad lõid kokku, niiet peekrid kõlisesid ja punast veinis Valbachi täiest peekrist maha rappus. Taan teda hoida nagu ema oma last, ütles Huxer. Pärnat langesid mõned lehed ja moodustasid Brigita jalgade alla kirju vaiba, kust pehme üle minna. Härra, su halba aga võitis Gruusia käest kinni ja ta silmad olid mustad kui öö, kui ta ütles. Sina usaldad mind palju kella siis pigistas gruusia Brigita oma käte vahele. Raske oli tal lahkuda veel kord ja kolmat korda, süles ta naist ja suudles teda huultele ning põskedele. Kuks, rež Valba seisid seal kõrval ja vaatasid sinetavale merele. Neljakesi läksid nad sadamasse. Kolmekesi seisid nad sadamasillal ja vaatasid järele kolmemastilisele laevale, mis pikkamisi läbi lainet välja avamerele tüüris. Härra Huxer pistis oma rätiku esimesena taskusse. Brigita Solba lehvitasid veel kaua. Tulge, ütles uksel on juba lõuna. Brigita laskis käe vajuda ja vaatas kaugele kaugemale, kui ta abikaasa laevale. Solba ajas enese sirgeks ja ütles eriskummaliselt. Karedasti on nüüd neli aastat, kui minagi ühel vihmasel hommikul välja sõitsin. Kogu päev 100. vihma ja langes kollaseid lehti. Ükski sõber ei saatnud mind, kõik valmistusid suure püha vastu. Brigita pilk tuli sinisest valgusest jälle tagasi, lehvis nagu aarv linnukes Valbasin näole muutus kartlikuks, nähes selle süngeid silmi ja ütles siis tagasihoidlikult. Tädipojal oli õigus, on vaja tagasi linna minna. Kolmekesi läksid nad tagasi minnes läbi Rannavärava, tuli Brigita le meelde maikrahvi pidu viie aasta eest ja ta nägu hakkas vastu tahtmist õhetama. Silmi maas hoides tundis Tadić Valbahteda, silmitses ja teadis, et meeski mõtles tollele tunnile ja ta süda hakkas kiiremini põksuma kui viimastel aastatel. Siin värava ees oli vang seisnud, kui sõja sulaleda ahelatest vabastas. Ta sõnad kõlasid, Brigitta kõrvus tappis inimese naise, pärast, keda ta enesele himustas. Ukser vaatas Brigitalt Šoalbachile ja tema hallidele tarkadele. Silmadele langes tume vari nagu ämblikuvõrk. Härra Kruuse seisis samal ajal laevapäras ja vahtis tagasi. Ta süda leinas nähes ilusat linnapilti, seontallin ta kodulinn ja selles peitus ta kallim vara, noor naine, keda ta nüüd veel palavamine armastas. Kui viis aastat tagasi hallid tõsiselt ja uhkelt tõusid Tallinna tornid taeva poole ja hakkasid lööma lõunakellad esimestena Toompeakirikukellad siis Oleviste ja lõpuks Niguliste kellad. Kellad pani käed kokku. Kas ütlevad need kellad talle veel kord? Tere tulemast. Sophia Holtappel askeldas suure luuaga Heinrich Huckeri magamistoas aastas, kord tohtis seal toimetada suurt puhastustööd. Huxerile oli see ükskõik, kas ämblikud tegid sinna võrke või pidasid hiired seal öösiti pillerkaari või kasvasid tolmuhunnikud nurkades tollikõrguseks. Nüüd oli Holtab ühe teenija seltsis maja pööningult kuni alla puhtaks teinud ja asus viimasele toimingule. Tolm ja ämblikuvõrgud lendasid õhus, lehvisid väikese aknavõrede vahelt välja külma oktoobri õhku. Esimene härmatis kleepus võrkude külge, nagu krõbiseb hõbekard. Hooldabel klaasuks hääl läbi tolmupilve. Vanaeit pani luua nurka ja ruttas tema juurde ära. Hukeseril oli pikk ürt õlgadel ja ta valmistus väljaminekule. See puhastuse jant kestab külvist õhtuni, seepärast ma päeval koju ei tule. Söön onu tütre juures lõunat, elage hästi. Holtatel jälgis, kuidas ta minema lonkas. Tema head silmad võrdusid silitavate kätega, mis tahtsid mehe küüru ja lampjalga õigeks teha? Ei tea, pomises ta. Miks pole Hinrich eluteele kaasa antud õigeid kehaliikmeid? Nüüd lonkab ta vaevaga ja kuna ta alati soovib head ning igatseb ilusat ja neid kunagi ei saa ning ise seepärast sapistub siis on ta hing muutunud veel hullemaks, kui ta lonkav jalg. Ta võitis luua uuesti kätte ning pühkis ja puhastas oma 70-st aastast hoolimata väsimatult edasi. Oma südiduses ei märganudki ta külalist, kes seisis lävel. Brigitta olid kahvatu ja vaatas tükike aega tummalt vanakese tegutsemist. Kuni viimaks ütles. Jumal, tervita kui teid Holtatel. Kas ei võiks teie töös pidada pisut vahet ja minuga rääkida. Ja kui nad Holtappeli väikeses kambris istusid, küsis vanake. Mis teil on, Brigita, kas rõhub teid mõni iseäraline mure või teeb teile valu, lahusolek teie mehest? Brigita ohkas raskelt. Olen tädipoeg Hendrik pärast mures, vastas ta. Käisin kinga tänaval, tahtsin tellida endale talveks paari uusi saapaid. Seal tuleb mulle vastu tädipoeg. Heinrich küsib, kas see oleks mulle armas, seal on minu juurde, lõunale tuleks. Miks ei peaks olema armas, vastama ja lisan juurde. Eka härasvalba tahab tulla pärast minu juurde aita kaupa üle vaatama, siis hüüab Heinrich ja punastab viha. Pärast olen ma täna üleliigne ja tulen mõni teine kord. Veel enne, kui ma saan sõnagi suust, on ta üle Turu kadunud. See haavab mind Holtappel. Vähemalt 100 korda tädipoeg Heinrich ja härrašualbach, meie seltsis minu mehe laua ääres istunud. Mispärast ei taha ta siis täna ühes härrasValbahhiga minu majas viibida? Brigita oli rääkinud ruttu, ilma et oleks Holtapilile otsa vaadanud. Nüüd tõstis ta pilgu, see oli kartlik ja tema sügavuses peidus tume, kohutav hirm. Holtabel võttis Brigitta käest kinni ja ütles õige lahkesti. Ärge muretsege, Brigitta, mina tunnen nüüd härra Huxerit paremini kui teie. Tema on tihti kurb ja vihastab, kuigi selleks pole põhjust. Ometi teame meie mõlemad, teie ja mina, et ta süda on puhas ja ustav nagu 10 korda proovitud kuld. Tihti pole ta südamel osa kaunitest sõnadest, mis ta suu pajatab. See tuleb tema üksindusest. Sest et ükski pehme naise käsi ta otsaesiselt kortse ära ei pühi. Ja ükski naise suu karme sõnu ta huultelt ära ei suudle. Holtappel laskis Brigitta käe lahti ja lõpetas tasa. Prygi ta seepärast, et tädipoeg Huxer pole veel nautinud naise armastust. Nõnda kõneles Sophia Holtoppel Brigitta Klohutades ja seda südamest eemale tõrjudes, mis küsivalt noore proua silmis peitus kui ta süda läks raskeks ja ta oli pahane Huckeri peale, kes oli rääkinud nii mõtlematult ja heitnud Brigitta eluteele kardetava valguse. Brigita arutas minema ja vanaeit läks tagasi Huckeri tuppa. Seal seisis ta tükikese aega paigal ja vaatas üles taeva poole. Metshaned lendasid üle katuste, Nende käriselt kisa tungis sisse avatud aknast. Jahedas valges päikesevalguses voogasid tuhanded tolmukübemed nagu särav udu. Ja kui rändlindude kisa eemale haihtus, lõi Holtappel enesele risti ette ning pomises kuuldavalt. Ära saada meid kiusatusse. Siis võitis ta luua ning hakkas usinasti vaikides tööd jätkama. Järgmise päeva õhtul istus Kruuse majas proua Brigita oma külaliste Holtappeli jahuckeri seltsis. Küünlad põlesid laual heledasti ja laudlina läikis nagu värske lumi. Punane tulekuma valgustas tumedaid seinu ja nikerdatud toolitugesid. Ometi puudus laua ääres rõõmus mugavus. Trepid kajasid, kindlad mehe sammud. Koltabel nägi, kuidas Brigita pilk kartlikult uksele pöördus. Sisavate ruttu uks. Ja lävel seisis härrašoalba mustas mantlis karvamüts peas. Tere õhtust, millest tulija ja vaatas Prikita poole. Olin kirjutajale lubanud raamatut laupäeva õhtul üle, vaatan. Sellepärast ei tahtnud majast lahkuda, enne, kui olen teid teretanud. Taastuslaua äärde. Brigita tõusis ja tahtis talle tooli pakkuda. Seni pöördus Valba ukse poole su pilku nii sünge Henrik, nii et pean arvama, et sulle mu tulek ei meeldi. Minu arust on ülearune nii hilisel tunnil veel üksiku proua juurde tulla vastase uksel külmalt pisut Birgiat hääles oli vist küll Allar raamatutega väga tähtis asi. Shalbachi kulmud kerkisid kõrgilt, ta silmad näisid kaotavad oma sügavuse. Nad näisid Holtapile arust olevat heledad ja läikivad. Ometi sundis ta ennast vastates rahulikuks. Lubasin Gerlakiled, vaatan pühapäeviti ta raamatud üle. Palun istuda, ütles Brigitta. Ta hääl värises nagu ta käedki, millega ta tooli nihutas. Tänan teid. Kuid ma tulen teie külalisele, minu tulek ei meeldi, sellepärast ma lahkun. Teie olete minu juurde tulnud, ütles Brigitta viisakalt. Ja ma palun teil istet võtta, muidu viite meie maja rahu minema. Schwalbas seisis viilitades ja vaatas Brigitta silma. Nad näisid olevat teise tunnustanud. Siis kargas Huxer püsti ja hüüdis kõvasti. Kas te usute, et ma võiksin maikrahvipeoaastal 1402 iial unustada? Kas sa arvad, et ma ei näe, kuidas te nüüd minu sõbra kellagi selja taga. Uks katkes, Holtabeli hele hääl ärritatud mehe jutu ära ukse pea, Tomi nihkus ise taltsuta, kui teie keelt. Kõik jäid vait. Ukse rooli, oma tooli toest kinni kahmanud ja seisis raskesti hingates nägu ärevuses. Teravaks muutunud. Brigita oli oma pea nii sügavale longu lasknud, et näha oli vaid ta palmikuid ja väikest mütsikest nende peale. Schwalva seisis sirgelt ja kõrgilt ning silmitses väikest Küürakat külmalt vaenulikult. Tulge, püüdes Holtape nüüd tasakesi Huxerile Brigita teistest pea ja ütles tõsiselt. Teie olete tahtnud minu külalist nöögata. Tädipoeg, Heinrich, mina ei salli seda. Ütelge temale mõni hea sõna ja ma tahan katsuda unustada, mis te ütlesite. Ukse põrutas rusikaga lauale, nii et taldrikud kõlisesid ja kisendas vihaselt. Mina ei taha aga mitte enam narrina teie taga joosta ja teid kaitsta. Kui teil härrašualbachi kaitse armsam on ja seda näen ma nüüd selgesti, siis tundke mõnu tema kaitsest. Ta naeris vihaselt, lõbutsege hästi teegaks küürakas. Narr ei taha sellist mängu näha. Ütles nii ja tormas toast välja. Holtappel noogutas Brigitale. Külma teda rahustan, ütles ta. Toon meeletuks, läinud. Ruttu läks ta lahkunule järele. Su halba ja Brigita seisid valges toas kahekesi. Küünlad põlesid, kõik oli nagu ennegi. Järgnes raske vaikus. Kumbki ei kõnelnud, kuid mõlemate mõtted ühinesid ja rändasid ühist teed mööda. Viis aastat tagasi maikrahvi peole. Nende südamete hämarusse olid Huxery jõledad sõnad terava valguse heitnud. See valgus oli seal põlema süüdanud sõna maikrahvi pidu kuna selle oli väljendanud keegi kolmas ja selle tähendusega, mida keegi veel polnud valjusti avaldanud ei maikrahvi peopäevil ega Brigita abielu aastail. Brigita tundis, kuidas viimaste minutite ärevus temast lahkus ja teda valdas midagi uut, hinge kitsendavat. Tähtsusetu ja kaugel näis olevat kõik, mis nüüd tema ja Huckeri vahele astus. Ainult üht tundis ta magusad raskust, mis seisis värisedes tema jas Valbasi vahel ja sidusjuuspeente niitidega ühe kauge õndsa unelma praeguse tunniga. Siis hakkas Kainz Valba rääkima. Ta nimetab ennast õigusega narriks, sest ainult narr kisub surnud asjad päevavalgele. Kas ta siis usub, et ma võiksin unustada selle maikrahvi päeva, mil ma teid oma Maigraphinnakse valisin? Miks sunnib see narr mind rääkima seda, millest ma viis aastat olen vaikinud? Brigita värises ja tõstis käed nagu laps siis vaikige kõigi pühade nimel ka edaspidi panustada? Ei, vastas Žuaal pahk karedalt. Täna pead meie vahel kõik selguma, sest ma pean pika pimeda talve teile kaitsjaks ja aitajaks olema. Sellepärast pean ma kõigepealt ütlema, mis teie mulle tegite. Teie Brigitta ja minu auväärt sõber. Ta pigistas hambad kokku, tõstis äkki oma mütsi ja surus selle silmadele. Nii seisis ta mitu sekundit. Kui ta selle jälle ära võttis, oli ta nägu vali ja ta jätkas rahulikult. Pole kellelgi mõtet rääkida tollest päevast, mil püha Nigula kirikus kihlus pidasite ja mina roosiaias Tallinna neidusid, tantsitasin. See on nii mõnigi, tuleks hea meelega minu majja, kui ma seda sooviksin, aga vaadake kuna mu süda jäid tühjaks, siis peab mu majagi tühjaks jääma. Seda ütlen ma teile Brigita. Sest et narr mind seda ütlema kihutas. Ja palun teid, ärge nüüd minule selga pöörake. Kui ma esimesed nädalad pärast pulmi jõudsin üle elada külma sisse, on nüüdki sellega valmis. Ärge unustage, mis teie abikaasa lahkudes ütles. Ja ärge kartke mind. Bergita vaatas üles ja hakkas värisema. Nii metsik Shalbachi silmade sügavus. Mees märkas noore proua hirmu ja taganes ukse poole. Ma ei tee teile midagi, ütles ta süngelt naeratades. Gerla usaldas teid minu hoole alla. Uks langes tema tagant kinni. Brigitta tõstis käed näo ette ja nuttis kibedasti. Kui Holtappel oma laternakesega Kruuse majast väljus, nägi ta härra Huckeri väikest laiakuju mingisugusesse kitsasse põiktänavasse kaduvat. Ta läks mehele järele, oli pimeõhtu. Taevas oli kattunud paksude pilvedega ja ainsatki tähe silma polnud tumedal võlvil vilkumas. Härra ukser läks läbi kitsa üksiku tänava, mida paremalt poolt piiras linnamüür. Holtappel hiilis talle järele laternate rätiku all hoides, nii et selle tuli valgustas ainult tükikest teeta jalgade ees ja tükikest linnamüüri alust. Enamik maju pahemal pool olid pimedad ja vaiksed. Seal elasid vaid vaesed väikesed käsitöölised, kes pärast raske päevatöö lõppu aegsasti voodisse pugesid. Keegi ei tulnud vastu neile kahele, kes nagu vargad linnamüüri äärt mööda edasi läksid. Ainult üks must kass lippas üle tee ja suure vaevaga hoidis Holtappel karjatusi oma suust tagasi. Siis kajas ühest tornist valvuri sarvehääl. Ja uuesti võttis vaikus seal kitsal kõveralt tänaval aset. Seal seisis härra Huxer vaikselt niiske müüri ääres surus oma näo vastu vanu kivisid ja Holtappel kuulis, kuidas ta kui mahajäetud laps valusasti nuttis. Tasakesi pööras Holthapper ümber ja kobase läbi kitsa ning pimeda tänava tagasi. Ja ta vana süda nuttis ühes Heinrich Huxeriga. Aga ta teadis, et ta nähtust ei täna ega homme tohtinud rääkida. Kodus kohendas ta Heinrich voodi õige pehmeks, asetas taldrikutäie punaseid talveõunu voodi kõrvale ning paniga tulekivi ja vahaküünla käepärast. Ta ootas hulga tunde. Tornikellad kuulutasid keskööd, ta valvas ja palvetas. Roosikrantsi pärlid veeresid väsinult läbida kondiste sõrmede. Uni kippus talle silma, kui ta tõusis tihti ja sammus jälle läbi toa, et uni võimust ei võtaks. Koidu rajal läks taevas selgemaks ja kui Holtatel esimese kukelaulu ajal külmetades ning hirmu tundes aknekese juurde astus nägi ta nõelterava raekoja torni tipu kohal koidutähte heledasti säravat koidutäht Su säraga. Minu hinge valgusta, laulis ta oma peene väriseva häälega. Siis kostsid Altsammud ja Huxer hiilis oma kambrisse. Tema õla ürp oli märg, kastest. Eda silmad põlesid punaste laugude all.