Brigita seisis kontoris ja kirjutaja teatas talle, et hommikul vara läinud üks laev vahaga ja karusnahakaubaga Soome maa poole teele. Poisid ei pea enam kurda, kirus Klaus langerbain. Pealegi täna, mil too naine võlla alla maetakse. Sinna jooksevad nad kõik tahavad seda näha. Tüdruk palus ennast vabaks, ütles Brigitta. Tema jutustas mulle sellest juba ammu toona aine surmatakse Kahekordse varguse eest. Klausel Angela pain koputas oma kondiste sõrmedega lauale. Jumalavallatu naine, hüüdis ta. Paras talle. Kruuse esivanemate tarretunud silmad vahtisid neid ilma elutaja armastuseta hirmasus noore proua südamesse. Kähku ruttas ta trepist üles oma vaiksesse tuppa, mille maalidus seinad olid eelmisel õhtul näinud tädipoeg Hinrich ärevust ja jutuajamist Brigitta Ningsuaal Bachi vahel. Nähes tuuli, millega Shalbachile värisevate kätega oli laua juurde nihutanud ja selle juures palunud. Istuge, muidu viite meie maja rahu minema ütles ta rahutult kartev süda. Ta ei võtnud istet. Seistes, rääkis ta sõnu, mida üldse ei oleks tohtinud rääkida. Ja kui ta lahkus, siis läks temaga ühes ka minu maja ja mu südamerahu. Turult kajas pasunaheli. Seal korraldati vaeste patuste ronginaine, kes kaks mantlit ja mõned paelad varastanud. Alustas oma viimast, häbistavad käiku läbi Viru värava sinna, kuhu vabale väljale timuka niidu lähedale oli võllas ehitatud. Brigita lõi risti ette, ta huuled olid valged, kui ta, pomises Püha Brigitta, aita vaest, patustab viimases hädas. Ilmutusta haiguse ajast neli aastat tagasi tuli talle jälle selgesti meelde. Ta pigistas silmad kinni ja arvas nägevat Püha Brigitta AT karvases riides, kui ta viipas ja ütles. Kuna sa minu kutset ei kuule, siis jää ja õpi tundma elu tühjust. Küll siis jälle hakkad minu järele igatsema. Kiire peene kõlaga pärises vaeste, patuste kellukese heli läbi vaikse kahvatusinise sügise õhtu. Brigita kuulis seda. See tegi talle piinaja, valmistas rahutust. Ta ei suutnud enam majja jääda, võitis musta karusnahaga palistatud syydürbi õlgadele, pani punasest sametist hõbepaelaga ehitud mütsi pähe ja lahkus ruttu majast. Maja ees raagus kastanipuude Alda, seisata teadmata kuhu minna. Siis nägi ta Holt tabelit, kes Oleviste kiriku poolt kiirelt lähenes. Tervita, kui jumal Holtatel, kas tulete minu juurde? Ja Brigitta? Tahtsin kuulda, kuidas olete öösel puhanud. Mitte väga hästi. Ja teie Holtatel. Valake silmitses Brigitta teravalt. Jättis vastuse andmata. Kas te mulle tädipoeg Hindrichilt veel lepitavad sõna ei too? Täna veel mitte, Brigitta, ärge olge tema peale pahane, kõik võtab aega. Peab olema ka tormi ja nii mõnigi torm on parem vaiksest ilmast. Meil kõik purjed londilt ripuvad ja laevad nagu surnukehade vees lesivad. Brigitta tõstis pead. Võõras uhkus peitus ses liigutuses. Kui tädipoeg arvab, et mina temale sõrme annan, siis ta eksib. Tema ei tohi enam minu majja tulla, kui ta härraks Valbachilt oma sündsusetud kõnet andeks ei palu. See on minu arvamus. Holtappel vaatas noorele prouale otsa. Ta oli teda tundnud kui muretut rõõmsat neiut kui vaikset, tihti liig vaikset ja sõnakehva naist. Ei taibanud, kust tuli see sünge kindel uhkus, mis nüüd ta sõnadest ja liigutustest ilmnes. Ometi oskas Holthappel juba maast madalast sügavamini vaadata inimestesse ja südametesse sest enamik inimesi, kelle juures imestades pead raputati, olid talle arusaadavad, kuna ta märkas nende tegude ja sõnade õigeid salaallikaid. Ta nägi nendes südame salanurkadesse, ei lasknud seda ka välja paista. Kuna teda ju ka enamasti tähele ei pandud. On kõige parem, kui läheme väheks ajaks väravate ta, kus õhk, kargem ja puhtam on, kui siin linnas ütles Holtappel rahulikult. Brigita noogutas. Karjavärava kaudu lahkusid nad linnast ja rändasid vaikides ida poole. Oli külm, selge päev. Härmatis kattis maad, mis väsinult pruunides ja Bioleti karva sügisvärvides puhkas. Nende taga seisis linn oma müüride ja tornidega. Alllinna kohal seisis Toompea kaljumürakas oma uhkete rüütli lossidega, mis seisid kantsi taoliselt kalju äärel. Vaatasid kaugele merele. Kaua rändas Brigitta vaikides ja see rändamine üle külmunud maapinna tõi talle vabastust, süngetest, mõtetest ja küsimustest. Ta süda muutus kergemaks. Puhtalt ja jahedalt ümbritses teda õhk Brigita sammude all Naismaapind vetruvat ja alt sügavikust vastukaja tagasi heitvat. Seal, kus tee mäest üles kaljustikule viib, peatus Brigitta jäi seisma. Holtappel lõõtsutas. Istun pisut aega, ütles ta istunud ühele kaljunurgale. Brigitta nõjatas siledale kiviseilale tõsisel pilgul vaatluste alla merele, mis puhkas ilusas lahes vaikselt nagu unistav järv. Idast piiras lahte Viimsi poolsaar. Läänes puhkas tumedalt ja tõsiselt linn oma müüride ja tornidega. Valged purjed välkusid nagu kajakad, kaugel merel. Wolt appel oli näo kõrvale pööranud, vaatas Lasnamäele, mille kivimurdude vahel kasvas mets. Brigita küsis ta äkki, kas tunnete muinasjutu Ülemiste järvest ja hallist Ülemiste vanast. Brigitta raputas ehitades pead ja vahtis üksisilmi merele. Holtappel Aga jutustas tasakesi. Ülemiste järv Lasnamäel nihkub iga aastaga ida poole. Kord saab ta liivamägedest läbi murdma ja meie linna omavoogudega uputama. Iga 100 aasta järel saadab järv ühe väikese halli mehe alla. See koputab linna väravale ja küsib, kas linn on valmis. Sellele vastab valvur, alati veel mitte. Siis lahkub, vanake tuleb aga 100 aasta pärast jälle tagasi, koputab väravale ja küsib, kas linn on valmis. Ja kui valvur temale kord vastab, jah, on valmis. Siis murravad ülemiste vood liivamägedest läbi ja uputavad omavoogudega kõik linna, Toompea ja kirikud. Naised vaikisid tükikese aega. Lasnamäelt kõlas kõrge neiuhääl, kes laulis laulupilvedest ja tuultest. Holtappel kõneles tasakesi. Hall mehike koputab tihti ka meie südame uksele ning küsib, kas meie süda on puhas ja patuta. Häda meile, kui me uhkustades ütleme jah, puhas ja patuta on minu süda siis tulevad pat ja pahahimu veed meie peale ja uputavad meid enestesse. Brigita pani käed rinnale kokku. Keegi meist pole patuta, kes kaalub meie kurje mõtteid, ütles ta ohates. Ja kuna nõnda rääkisid, oli Holtoppeli tunne nagu seisaks ta väljaspool hariliku päeva ja nagu pudenesid soomuseta silmade eest. Ta räägib pilti, mida samal hetkel ühegi teise silmad ei näinud. Seal, kus forellirikas jõgi metsa tehnikuste lagedale liivale välja tulles merre voolas. Sinna kerkis Holtatelil silmade suur kõrge gooti ehitus. Kasvas vaikses sügisõhku ja seisis seal pühalikus ja tõsises ilus taeva poole tõustes. Sambad ja käigualused selginesid nägemise udust käikudes rändasid hallid vaiksed kujud. Pilkon, pime tuul on tume, pilvse möödub Bidendiku, Tuulse möödub tuhisedes, kunagi ei kustu, kurbus. Laulis karjaplika Lasnamäel, kui ta lambakari seal kidurate rohtu näksis. Siis kajas linna poolt tuulest kantuna vaeste patuste kellukese üksik kõrge ahastuse heli. Nüüd pööras Brigitta oma pilgu merelt ja ütles. Tulge Otepääle, lähme koju. Jaolt tabeli silmade ees, haihtusid kõrge katus, käigualused ja nunnad. Vaikselt ja sügis pruunilt seisis tükike randa forellijõesuu ääres ja üle metsa lendas ilusas kolmnurgas parvmetshanesid. Oli haruldaselt pehme Dali. Lumelörtsi tuli alles novembris ja see jäi ainult mõneks tunniks maha. Hallilt, uduselt ja pilvekattes möödusid päevad. Ainuski päikesekiire ei suudelnud lillepotte Holtappeli kambri aknal ja ainuski naeratuse ilmunud Henrik ukseni näole, mis muutus vanaks ja kortsuliseks nagu novembripäevad. Holtoppel ootas temalt mingisugust sõna. Kuid see sõna ei tulnud ta huultelt. Iial ei tuletanud meelde seda novembriõhtut. Iial ei läinud ta enam Brigitta majja. Ainult üks kord oli Holtoppel küsinud, kas ta on gruusia aidad üle vaadanud. Siis oli hukeser kavalasti nöökavalt naeratanud ning ütelnud. Kas ühest valvurist veel ei aita? Holtappel oli käed põlle all vaikselt kokku pannud. Härrašvbach vaatab kellachi kauba järele, oli ta enesele ütelnud. Mina valvan ta au. Nõnda seisis väike Holtab igal ajal vaikselt kõrval kui ta valvas nii Brigita kui Huxerid ja tema teravate silmade eest ei jäänud varjule midagi selles hädaohtlikus mängus. Täis salajast armastust ja avaliku vaenu. Esimesel tulemise pühal pidi lauakild nagu igal aastal vaestele rikkalikult toiduaineid jagama. Laupäeval andis ukser Holt appelile käsu kaks korvitäit kalu raekabelisse viia. Kas te ise sinna ei tule, küsis vanaeit. Uksel, raputas pead ja ütles järsult. Ma ei või seda näha, see teeb mu hulluks. Kuigi Holtab teadis, mida hukeser mõtles, küsis Toometi rahulikult. Mida te ei või näha, kas hulka vaeseid, vigaseid kuukser naeris kurjalt. Olen ju ise kassant, miks ei peaks ma siis kõigi inimlike hädade vastu kannatlik olema? Te teate väga hästi, mis mu südant sööb, mis te siis küsite? Aga kui te seda ei tea, siis ütlen teile. Igal õhtul läheb Svalbach Brigitta juurde. Mina luuran teda kui varas pimedatel tänavatel. Muud ma enam ei näegi kui teda. Kui ma istun kontoris, arvutan, siis seisab ta minu ees, loen ma aidas kaupa, siis seisab ta pallide vahel viibima. Sadamas on ta minu kõrval ja pikutama öösel voodis, siis naerab ta oma kõrki naeru minu üksilduses ja sügavas pimeduses. Hukeser pigistas sõrmekondid silma ja oigas raskelt. Täna polnud Holtopeljal jõudude alla rahustavat sõna ütelda sest temalgi puudus juba usk ja lootus. Ta ei näinud lõppu ega rahu. Kell kolm läks Holtatel raekabelisse, kus kõlva ruumis olid lauad seatud üles, mis gildile nime andsid. Ta nägi Brigitad eemalt. Brigita, korraldas laua otsas saiu ja vorste. Kaks neiut aitasid teda huntoppelile paistes. Nagu läheks Brigitta nüüd noorem ja õitsvam välja, kui kõigil ta abielu aastail. Ometi peitus vanakeses mingisugune kartus, mis takistas teda Brigitta juurde astumast ja temaga nagu oma lapsega rääkimast. Põles palju küünlaid, mis valgustasid kõrget tumedat ruumi, kus juba varajasest tunnist hoolimata pimedus valitses. Raske udu häljus kitsaste võrredega varustatud akende taga. Kui Holtoppel Huxery küpsetatud kalad suurele vaagnale jaotas, avanes uks ja sisse astus härrašvalva. Küünlad, võbisesid tõmbetuules. Ta möödus lühikese kõrgi tervitusega, mitmest lauast jäi Brigitta juurde seisma, hakkas ise ka kaasa töötama ja seadis leivad valgele kuuselauale. Brigita valkjale peale kudusid küünla kiirelt punase pärja ja ta põskedel õitsesid rõõmu. Nelgid. Seda nägi Holtatel ja ei osanud mingisugust nõu ega abi leida. Kui rikaste kauba haarade Annidorid laudadele jaotatud, kutsus vaeste laua eestkostja koosolijaid palvele. Prouade neiud istusid pahemale, mehed paremale poole. Koos olid ainult mõned kõige rikkamate kaupmeeste perekonnad. Sellepärast oli ka naiste pool küljes palju sametmantleid ja kalleid karusnahku näha. Tumedas kabelis palvetest eakon. Valmistage issandale teed, sest vaata, õnnistus tuleb ja tahab sinu juures elada. Ühetoonilise clausus ta ladinakeelseid sõnu. Pärast palvet sai Brigita Žualbahhiga kokku. Saadan teid koju, ütles viimane. Ja üheskoos lahkusid nad püha vaimu kirikust. Holt appel polnud ainuke, kes ilusat paarid pilguga saatis. Minejad ei pannud seda tähele. Nad läksid laste gildist mööda Toompeavärava poole. Laia tänava nurgal katkestas Brigitta vaikuse. Ma sain kellachilt häid teateid, ütles ta pikkamisi. Tema käsi käib hästi. Ta soovib meile kõigile häid jõulupühi. Teid laseb ta teie vaeva eest südamest tänada. Žualbachi pilk püsis Brigital. Tal pole mind vaja tänada, ütles ta ja ta hääl oli sünge. Jälle vaikisid nad gruusia maja trepil, ulatas Brigitta saatjale käe ja ütles. Elage hästi. Psuaal Bachi kitsas, ilus nägu, tuksatas. Brigita oleks parem, kui Gerla koju tuleks, ütles ta ruttu ja kuumad. Aga ta ei tule enne kevadet. Brigitta saatke oma narri tädipoja järele talita, kui tema minu asemel teie kontoris aidas, mina seda enam ei jaksa, minu jõud on otsas. Brigitta kahvatus. Mina tahan üksipäini oma mehe maja ja vara üle valvata vastaste uhkesti. Aga kuna ta käsi Šoalbachi käes viibis, siis oli tal tunne, nagu peaksin süda lõhkema metsikus igatsuses mehe armastuse järele. Aga laskis ta käe lahti ja taganes. Ta õlad värisesid. Raske ukse langes kinni. Väsinult läks Brigitta trepist üles. Raskesti vajutas ta käsi käsipuule. Falbachilaga nöörist paks udu lämmatava võru õhetava otsaesise ümber. Sellele esimesele tulemis pühaõhtule järgnesid pikad pimedad kuud. Kui saabus varajane videvik, istus Holtoppel rukki ees ja kuulates selle ühe toonilist igavest urinat. Samal ajal istus Haxer oma kontoris, kirjutas numbreid numbrite kõrvale ja istus Brigitta oma valges ilusas toas ning tikkis kuld, narmaid, Niguliste kiriku püha plaasiuse, altari punasele lipule. Jahistus Valba gildi toas ning oli gildivendade keskel jõulujootudel kõige metsikumates meeleolus. Kui aga õhtu muutus vaikseks, pimedaks talveööks, siis sulges uni ainult Holtappeli tööst väsinud silmad õigel ajal. Hoidusega eemale. Huxery lagedast kambrist, mille seinad peremehele õudselt alla vaatasid riivas Brigitta silmi vaidtiivaotsaga. Nii et äkki ajal üles kargas. Äratatud öövahipasun helist ja vahtis välja pimedusse, palavail igatsevad silmil. Vene tänaval aga paistis tihti kogu pika öö punane tulekuma aknast välja. Seal istus ainult halba ja silmitses pilte, mis ta teekondadelt kaasa toonud ja kirjutas ise Bergomendile, vaatas oma tööd. Ta võrdles oma jooniseid teiste ehituste joonistustega. Selline tegevus aitas teda üksikutest talveöödest üle. Kui tema kõrval mungad varajast messi laulsid, heitis ta veel kord pilgu joonistele ja tundis oma soontes igatsevad ärevat verd otse valusasti voolavat. Nõnda möödus tali ja ühes kevade tormidega saabus otsus. Rannavärava ees kajas vasardamine ja saagimine. Hoolega valmistati telke maikrahvipeoks. Neiud istusid ringis ja punusid, pärgi. Oli igatsusega oodatud kevade peo eelõhtu. Kaks päeva oli möllanud torm. Nüüd tantsisid reidil viimased valged vahukroonid ja tormipilved kadusid ida poole. Jänes, kus punane kevade päike juba loojuma hakkas, põles taevas teravates selgetes värvides. Anš Valba sammus telkide vahel. Ta oli lubanud onule laste kliendi Oldermanile peoplatsi valmistamise järele valvata. Härralikult ja lühidalt andis ta töölistele käskusid ja hea meelega kuulsid kõik ta sõna, sest ta ei teinud iialgi miskisugust jõledat korraldust. Kõik tundsid ta peent, teistest üle ulatuvat vaimu. See oli ta olemuse saladus. Väliselt kare ja kõrk, sisemiselt palav ja metsik. Neiud punusid noortest kaseokstest ja esimestest lilledest pikad vanikud ja laulsid selle juures koidust ja hämarikust, kes teineteist armastavad ja ainult ühel suveööl suudelda saavad. Saetud laudade ja puhkevate pungade lõhn hõljus peoplatsi kohal ja ühines merelt puhuva soolase õhuga. Säravat läikesid lained ja vahukroonid sarnanesid noortele kevadelilledele. Shalbaxurus pahema käe rinnale ja ta kulmud tõmbusid kipra. Järsku pööras ta merele selja ja astus alla mööda astmeid, kust järgmisel päeval noor maikrahv pidi üles minema omale May krahvinnat valima. Ta heitis pilgu üle peoplatsi. Kõik oli valmis ja töölised puhastasid maapinda. Tõsiselt. Tumedalt piiratud hallist ähvardavast müüride vööst seisis Lynš Valbachi ees. Rannaväravatornide taga seisid lahkuvad pilved süngelt ja suurelt. Oma tundeid jahutada võivad Hämarik ja Koit kaua, keda lahutada, võttis armutule loit. Need sõnad kõlasid Žualbahhid taga. Kuidas suure värava alt läbi sammus. Sirgest läks ta Oleviste kirikust mööda otseteed laiale tänavale. Kruuse maja ette. Kojas peatus ta ja vaatas korra pilte. Siis aastuste ruttu kontorisse. Kuid lävel ta kohkus. Puldi ees istus proua Brigitta peda nägu kahvatest tulijat nähes. Andke andeks, Valbackruttu. Arvasin, et leian siit ainult kirjutaja langerbeini. Tahtsin temale teatada, mis ma teie abikaasast olen kuulnud. Brigitta tõusis. Saatsin teenijad homse peo pärast varem koju. Rääkige mulle, mida te mu abikaasast teate. Täna pärast tormi möödumist on minu laev, mida ma juba kaks päeva ootasin sadamasse jõudnud. Kapten on teie abikaasat näinud, enne kui ta Lübekest lahkus. Gerlohooli temale ütelnud, et ta kavatseb mõne päeva pärast merele minna. Ometi teadmata veel, millal koju jõuab. Sest ta tahab veel ojamaa saarel peatuda. Brigita vahtis põrandale. Siis on ta praegu Lübeckis juba lahkunud. Kaks torni päeva viibimist ojamaal pikendanud. Jumal hoidku, saarelt liig varakult ei lahkunud. Olge mureta, see torm on hoogne, kui ta Soome lahes möllas, siis oli ojamaa ja Kuura ranna vahel vaikne, teatas kapten. Brigi, taastas akna alla ja vaatas üles õhtutaevasse. Pole näidet, pilved lähevad keskhommikusse, ütles ta. Võimalike torm nüüd seal algab, kus kellafiibid. Žualbach seisis lävel. Kontor oli kitsas ja tume, lahkuva päikesevalguse leidnud kõrgete majakatuste tagant enam teed tuppa. Brigita seisis akna juures heledas kleidis, mis ta valge kaela lahtiseks jättis. Rinnal rippus tal mere paigustki. Kui ta tornist rääkis, tuli talle mälestus. Ta nägi pilti. Se kujutas kahe taane pruugi lipuga, hukkuvad, laevakaldal seisis püha Nigulas. Seda pilti hoidu vaadanud, kui ta Niguliste kirikus Gruusiaga kihlati ja talle tulid meelde sõnad. Siin kannatavad meremehed rasked hädatormis ja tuules ning hüüavad püha Nigulasse appi. Ja tema aitab neid. Imelik hirm valdas Brigitat. Ta pööras oma näos Valbachi poole, kuid mehe pilku kohates haaras teda nagu peapööritus. Ütelge ometi, Ei, hüüdis ta ja tõstis käed mehe poole. Ütelge, et torm on igal pool lõpnud või ütelge, et Gerlas jääb kauemaks ojamaale? Sharma vaikis ja vaatas teda niiskelt läikival silmil, mis sarnanesid mustade mereveest niisutatud kividega. Või usute, et laev praegu merel hädas on? Sooviksin, et see nii oleks. Vastas Valba hirmus pikkamisi ja rahulikult. Brigitta kiljatus. Ta ei teadnud isegi, mispärast, kas hirmus Gerlaski pärast või magusast rinda pigistavast kartusest mehe ees läve lähedal. Kuid samal hetkel taipas ta, et torm temagi elu laevukest ähvardas, nagu ei kunagi enne. Ta pani käed kokku ja kogeles vabisevaid huulil teha Nigulas kaitse neid. Valvasin, hääl katkestas ta palve. Valetate kui palvetate tema elu eest. Te olete kuulunud mulle juba algusest saadik. Tema tuli ja võttis teid minult Brigita. Homme on maikrahvi päev, ärge palvetage. Brigita kokku pandud, käed langesid, ta jõud murdus, ainult palav igatsus oli valvel. Maikrahvi päev kordas ta tasakesi. Ja kui ta silmad üles tõstis, purustas Hansch Valbachi metsik veri, kütked, mis teda aastaid oli kütkestanud. Ta võttis Brigitta ümbert kinni ja mitte iial kustunud kire joovastus lõi nende üle kokku nagu palav udu.