Henri Hucker astus esimest korda pärast seitset kuud jälle laia tänava majja seisis raskesti hingates ja vaikselt kojas ning tahtis parajasti trepist üles minema hakata, kui ta teravad kõrvad kontoris kobinat kuulsid. Seletamatu hirmutunne nöörist südame kitsas rinnas kokku. Mis oli vanal Holtappeli ometi olnud, kui ta päikese looja mineku ajal tema juurde tuli ja vallutas teda ometi Brigita järele vaatama. Temal olla juba lõunast saadik mingisugune rõhk rinnas, nagu ähvardaks mingisugune õnnetus Kruuse maja. Siis oli Huxer tulnud, oli käinud selle lühikese raske maa ära ja seisis nüüd kevade õhtuvidevikus suures kivipõrandaga kojas, mille seinu ehtisid gruusia pildid taastus ühe sammu kontori ukse poole, imestas, miks see lahti oli. Kuna ta muidu alati lukus seisis. Ja siis nägi ta kõik. Henri Huxeris vaeses küürakas ärkas seal nägemise ja arusaamise hetkel elajas. See kuri, tige metselajas, murdja, kes igas inimeses luurab kare, inetu naer, tuli ta ägavasta linnast ennast mitte enam valitseda, suutes tõmbas ta noa, mida ta vööl kandis ning tormas valust ja vihast meeletuna kontorisse. Šoalbach nägi teda enne, Brigitad nägi ka läikivat rauda, hämarikus välkuvad. Ja sel lühikesel hetkel, mis temale jäi, jooksid kõiksugu mõtted ta peast läbi. Ta ei hakanud küürakale vastu ja enne, kui Brigitta takistada sai, oli Huxery nuga juba Valbachi südames. Valba kahvatas vankus, haarasin Brigitta käe järele ja kukkus tagurpidi maha. Ta meele kohtleid kõvasti vastu pulti. Nüüd lamas ta maas ja üle Brigitta käte voolas ta soe südameveri. Brigitta langes tema peale kummuli ja kisendas valjusti püha jumalaema, päästada päästada ja kogu eluaja tahan ma sind teenida. Eli hukeser seisis ta kõrval, palav, veri tilkus ta käelt õud hirmus õud vapustas teda. Ta võtab kaasa minu hingeõnnistuse, kisendas ta süda, minu rahu, mu tulevikku ja minu hingeõnnistuse teisel pool surma. Ja karedasti, kogeldas ta püha neitsi mõista mulle kohut jätada elama, siis tahan ma sind kogu eluaja teenida. Ruutake hüüdis Brigitta ja surus oma rinnarätiku haavale, et verejooksu takistada. Ruttacketooge abi jooksis küürakas majast välja tuulisesse kevadõhtusse, mis oli täis lillelõhna ja meeritusi. Pimedas kontoris põlvitas Brigitta põrandal, hoidis Valbachi käsi oma käes ja surus oma põnevad huuled tema külmale meelekohale. Haavatu avas silmad raskest ja vaevaga ja ta valged huuled ütlesid nagu unes. Taevas on mind minu äraandmise eest karistanud. Püha jumalaema, ma ei palu oma elu eest, aga kui sa annad mulle armuaega siis tahan ma sind teenida oma elu ülejäänud päevad kahetsuses ja vaikuses. Hallis Läänemeres ojamaa saare ja Rootsimaa vahel seisab Väike-Kaljusaar. Seal pole ainsatki puud ega põõsast, kivirägastikus ainult vilets sammal katab mõnes kohas paljast maapinda. Ühegi inimese jalad polnud sinna saanud kui tõusva päikese kiireta. Halle kaljusid puudutasid maipäeval aastal 1408. Meil Tallinnas maikrahvi päeva pühitseti. Kajaka, kes seal kaljul tuhandete kaupa pesitsesid, ärkasid, liigutasid tiibu ja vahtisid välja merele. Suurelt ja tumedalt veeresid vood kaldale, lõid mürtsudes vastu kaljut ja kandsid oma ksudel vahuharjade, laudu ja muid asju. Ilm oli olnud metsik, õhtust kuni keskööni kerkis metsiku vee kohale päikesepunane ketas. Külm tuul piitsutas mässavaid vooge, nii et määratoveebinud paistis olevat nagu ainus keerlev kärestik. Kajaka tõusid ja keerutasid kisades murdlainete kohal riivates hõbetiibade otstega vahukroone. Teised lendasid saarel siia-sinna, valjusti kõlatult kajasid valgete tormilindude kitsendused saare põhjakaldalt, kus nad laiali laotatud tiivul õhus puhkesid silmitsedes võõrast siin veel mitte kunagi nähtut. Üks inimene lamas kividel, oli laevaplangust kahe käega kinni võtnud ja ei liigutanud ennast. Kaua piirasid teda lärmitsevatele linnud, aga kuna ta nagu surnuhallil kivi pinnal lamas, nägu kinnisilmil kõrvale pöördunud siis arvasid nad, et tema poolt midagi karta ei ole ja lendasid karjudes välja mässavale merele. Päike tõusis kõrgemale soojemaks, muutuste valgus väsimatult veeresid voodikaljudele. Lähenes üks suur kast. Mingi kivi, viskas ta esiti tagasi. Siis ujus ta ometi saare kaldale ja jäi sinna seisma. Tarretu liikumatu mehe lähedal, kelle häid riideid päikesekiired pikkamisi juba kuivatama hakkasid. Päike seisis juba lõunas, kui lamava mehe sõrmed hakkasid pikkamisi niisked puud kobama. Ta Glasgid päästvast puust lahti ja jäid väsinult kivile puhkama. Siis avas mees, silmad suured ja pruunid. Surmahirm oli sinna oma jäljed jätnud. Kartlikult vaatasite ahastavat silmad ringi, igal pool külm kivi, mässavad voodia, karjuvad kajakad. Kas oli väsinud veel jõudu sellist pilti seletada? Tema silmad vajusid varsti jälle kinni ja taas lamasta karedal kivil mitu tundi meelemärkuseta. Vaikselt puhkas meri õhtuvalguses pärlmutrivärvi ja hele, kui mees äkki ärkas segaselt ringi, vaatas jalule, kargas käsiti saare äärt mööda ringi, rändas saarel enesel risti-rästi läbi sammus kuni ta jälle samale kohale tagasi jõudis. Kuu meri oli ta kaldale heitnud. Vood jooksid üle kivide, silmapiiril seisis ainult kitsas verine ketas maa ja taeva vahel. Jahe tuul vuhises üle saare. Nüüd langes mees põlvili, tõstis käed üles taeva poole ja hüüdis valjusti, läbi looduse suure vaikusepüha Nigulas. Päästa mind hirmsast näljasurmast, nagu sa oled mu päästnud mere meelevallast. Ma tahan kinkida sulle mustade munkade kloostrikirikusse altari, mille sarnast Tallinnas veel ei leidu. Päästa mind, päästa mind. Seda palvetades nägi ta kasti, ruttas selle juurde, töötas kaua noaga, enne kui see avanes. Kastis olid kuivatatud õunad ja see näis mehele olevat märk taevast, mille eest ta jumalat tänas, nagu ta seda seni isegi kõige parema söögi eest polnud teinud. Väga pikk paistis üksikule mehele valge kevadeöö tähistus kõige kõrgemal kaljul ja vahtis tähelepanelikult välja merele. Sel ööl voogusid ta peast kõiksugu mõtted läbi, millele ta muidu iial polnud mõtelnud. Kui elu hea ja rikas oli siis tõusis idas päike. Iga tund paistis üksikule mehele siin kaljusaarel pikem olevat kui kogu senine elu. Väsimuseni hulkus ta saarel ringi. Päike jõudis lõunasse. Ta tõstis käed üles taeva poole ja kisendas valjusti abi järele. Päike vajus läände. Mees langes kaljule põlvili. Ta hing muutus vaikseks, templiks, kui ta ütles. Püha jumalaema. Kui sa mulle pärast rasket haigust mu armastatud Brigitta jätsid, siis ei osanud ma sind õieti tänada, vaid uskusin oma kõrgis meeles, et see ei olnudki pühade heldus, vaid arstirohtude mõjupüha. Jumalaema, ma olen kõik oma senise elu ehitanud maisele varale ja pean nüüd, kui õunad lõppevad, siin hirmsasse näljasurma janusse surema. Püha jumalaema. Kui sa mind sellisest hirmsast surmast päästad ja annad mulle veel näha mu kodulinna torne ja mu armast naist siis ohverdan ma sulle kõik oma vara ja raha ja tahan ehitada kloostri rootsi pühakule, kes ilmutas ennast minu surmahädas Brigitale. Ja tahan ise oma elupäevad lõpetada pühas vaikuses, sinu auks ja kiituseks. Püha taeva kuninganna. Aamen. Seal, kus Holtappeli selgelt nägevad silmad, kord vaiksel sügise tunnil olid näinud koodi, kõrget katust ja ristikäiku udus kui tulevikupilti. Seal, kus kalarikas Pirita jõgi murrab merre hakkas 1436. aasta kevadel valmima laialdane Pirita klooster mille asutajatena ajaloolane nimetab kolme Tallinna kaupmeest, kelle nimed olid Gerla Kruuse, Heinrich Huxer ja Hans Valba. Need kolm olid kõik omamaise varanduse kloostri ehitamiseks kulutanud. Lisa olid andnud veel mõned rikkad linnakodanikud, Harju- ja Läänemaa rüütelkond, ka Rootsi kuningas Ash, Valbaholi ehitust juhatanud. Nüüd olid klooster valmis. Vaikne, suur ja ilus. Juba mõne päeva pärast, viiendal, pühapäeval pärast nelipühi pidi piiskop Heinrich von üks küll kloostrit õnnistama. Aga juba viis aastat varem olid mõned õed ja vennad pooleldi ehitatud kloostrisse asunud seal vaikset elu elanud. Oli reede enne kloostri õnnistamist, kui nunnade elamute lõunapoolsel küljel aiakeses istus, pärastlõuna päikese käes rootsi õde Kristiina lokke kes pidi saama kloostri esimeseks linnaks. Valge lillepeenra ees põlvitas üks teine õde ja kitkus lillede hulgast umbrohtu. Aktina silmitses teda uurivalt. Tema targalt näolt paistis võitlus. Mitu korda, näis, nagu oleks ta tahtnud midagi ütelda, kuid ikka ja jälle sulges ta suu. Viimaks ta ütles. Õde Brigita. Juba viis aastat oleme siin kolmekesi elanud. Õde Katerina, teie ja mina ja ainsatki küsimust pole üle minu huulte tulnud. Nüüd õnnistab püha piiskop pühapäeval ühes kiriku ja kloostriga siin kuusteistkümmend neitsid teie isa linnast kuus presbüüterit ja hulga võhik Wendy. Kogu meie ühiskonna ja meie elu läheb siis teiseks. Sellepärast vajan ma teadmist, mis sellest tõttu on, mida inimesed räägivad teie möödunud päevist maailmas? Ka Sven kella, kes pühapäeval, kui meie ülem pihiisa siia meie juurde elama asub on olnud teie abikaasa. Brigita vaade saab Tiinale tõsiselt silma ja noogutas pead. Tema oli minu mees, aga minu patule süda murdis talle truudust parajasti siis, kui ta oli löödekist koju tulemas. Valitses hirmus torm, mis ta laeva purustas, nii et kõik ta meeskond surma sai. Ainult tema pääses. Kolm päeva ja ööd saatis ta mööda surmahädas üksikul saarel ja palus ahastuses jumalat. Andis tõotuse et kui jumal ta päästab, siis ehitab ta pühale Brigitale kloostri. Ja siis jõudnudki kolmanda päeva päikesetõusu ajal üks laev saare kaldale. Laevamehed arvanud teda esialgu Tondiks löönud risti ette ja tahtnud edasi purjetada. Aga kui ta valjusti appi karjunud, siis halastanud nad ja võtnud ta kaasa. Õde Brigita lõi silmad maha ja jätkas tasemeni. Oli imeilus mai päev, mil ta Tallinna tagasi jõudis. Joig ei ütelnud temale rõõmsasti, tere tulemast tema sõber, su halba, seesama, kes meie kloostri ühes kirikutega ehitanud. Ja pühapäeval, kui võhi Gwen siia elama asub, lamas haigevoodis haav rinnas. Ja see, kes temale selle haava löönud. Minu tädipoeg istus tornis ja riputas oma elu raskesti haavatud sõbra elu külge. Abtina silmitses liiliate karikaid, kus hakkas raskemat lõhna tõusma. Kuna päike juba läände vajus ja merel värske tuul tõusis. Püha neitsi kinkis vend Antsile elu, et ta selle temale pühendaks, ütles ta pikkamisi. Varase teo on ta teinud oma elus. See tegu loob ilusa puhkekodu väsinuile, kes maailmakära ja askelduste enam oma nõrgal õlal kanda ei jaksa. Nad vaikisid pisut aega. Siis tõusis õde Brigitta. Kui me esimest korda jälle koos olime, olis Valbach veel üsna kahvatu. Ja minu abikaasa juuksed olid halliks läinud sel kolmel päeval, mil ta oli saarel näljasurmale silma vaadanud. Sellest on nüüd möödunud 29 aastat. 15. juunil oli see püha viitiuse päeval, siis andsid mehed nagu ennegi üksteisele ustavas sõpruses käe ja otsustasid selle kloostri asutada. Taevaminemise päeval läksid saadikud ovaalse teenasse ja said ühes ehitusloaga Püha Brigitta reliikviad. Mida nüüd meie kloostri kirikus alal hoitakse. Minu abikaasa astus võhik vennana Varstena kloostrisse. Ma ei ole teda sestsaadik enam näinud. Ta jäi vait ja päike nihkus edasi, nii et valgete liiliate peenar kloostri müüri varju jäi abtinori käed kokku pannud. Palju teid, mis viivad rahule, ütles ta. Ja enamik neist viib läbi pimeda oru, nagu seda püha Taavet ütleb. Tüdruk ilmus aeda seinast, on tulnud käskjalg ja toonud teate õde Brigitale. Ta ootab värava taga, teatas ta. Brigitta tõesti, imestades silmad oli selgesti näha, et ta Tallinnast mingisugust teadet enam ei oodanud. Tulge minuga, ütles aptenna. Tahan kuulda, mis käskjalg soovib. Nad läksid läbi kiriku põhjakülje ristkäigu suure peavärava juurde, kus ilmalikud kloostrikirikusse tulid. Seal seisis kuivetu vana mees. Kujude Brigitta teda nägi, hüüdis ta. Tee Claus, langer väin ei oleks uskunud, et tehisveel kord näha saanud mees kummardas, pajatas minu peremees. Teie tädipoeg, härra juuksur on suremas. Viis päeva tagasi saidapalavikku, nüüd on surm lähenemas ja tema viimane soov on teid naha saada, enne, kui ta ajalikust elust lahkub. Abtina osutas Brigitale. Rutage enne kui hilja, sest surme joota. Nõnda lahkus õde Brigitta veel kord kloostri müüride vahelt, kuid see oli tõsine kutse, mille sõnada kuulas, kui läks viimast korda tagasi oma isa linna ja ellu. Väikses paadis saadis kirjutaja, langerbain oma endise perenaise üle, mere tähistus tüüri juures kaks sõudjad sulast keskel, õde paadi ninas. Seal istus Brigitta oma hallis sileduse riietuses must loor valge vaikse näo ees. Ja kui Klaus langer pain tema poole vaatas, siis tuli kahtlus, kas oli tõesti vaikne, vananev naine siin paadis sama, keda ta 34 aasta eest oli näinud, May grafinnana suure Rannavärava kaudu linna ratsutamas. Küll oli temagi olnud tookord noormees ja tundis ka täna oma jõudu kaduvat. Ometi olid tema nüüdki veel sama kui siis. Brigitta, tõuse bord, Oldermanni ilus tütrekene oli aga olnud siis teine kui see hall nunn, kes nüüd paadi ninas istus ja oma kitsast kätt vees hoidis, et merevood seda loputasid. Samuti paistis kuivatanud kirjutajale, nagu näeksid õde Brigitta silmad midagi nägematut. Kui nad Tallinna tornide poole vaatasid. Toompeal seisvate rüütlimajade akendes peegeldus õhtupäike ja panin purpur punetama. Hõre Valendava aur, mis linnapeaaegu alati varjas, rippus tänagi nagu peen uduloor teravate katuste ümber. Meri oli sile ja vesi kirjeldas, nagu oleks ta täis türkiis opaal. Eadobaase mustendades puhkesid kivid Lasnamäe veerel lahe kaldal. Õde Brigitta vaatas üles mäe veerule. Seal oli ta istunud suurel kivil ühel oktoobrikuupäeval, mil maapinda kattis esimene härmatis. Jahultappel oli temale jutustanud muinasjutu Ülemiste järvest ja hallist mehikest, kes iga 100 aasta järel linna väravale koputada küsib, kas linn on valmis. Kaugele seisis tund. Holtoppel oli juba 20 aastat surnud. Kauge võõras näis hallile õele olevat ka elu ja liikumine sadamas ning tänavatel, kus ta Klaus langerbaini kõrval läbi sammust. See oli olnud keegi teine, kes siin lapsena mänginud neiuna, jalutanud pidulikus ehtes ja valgehobuse turjal läbi Rannavärava ratsutanud. Kes seisnud siin kastanite all vaiksel septembri õhtul. Meil tähed hõbedased läbi laia ilmaruumi kukkusid. Brigitta kiirendas sammu. Inimesed, kes teda nägid, pistsid tema taga pead kokku ja sosistasid Nun Püha Brigitta kloostrist Piritalt. Nüüd seisid Claus langerbannia õde Brigitta Huckeri majakojas üleval oma lagedas. Toas lamas Heinrich Upsar. Tema voodi ees istus paate kella, kes oli talle hommikul vara viimase võidmise andnud. Nende vahel laual seisid rohuklaas ja liivakell. Surija lamas vaikselt. Paator vaatas liikumatult läbi kitsa akna raekoja torni, mis õhtupäikese punas kõrgele teravate katuste kohale tõusis. Nii polnud kambris muud liikumist kui liiva, vaikne ja vahetpidamatu kukkumine klaasis. Mida astus õde Brigitta meeste juurde, pater tõusis ja suri, avas silmad. Brigitta vajus voodiate põlvili ja võitis hukeseri peentest külmadest sõrmedest kinni. Paator läks voodi eest akna juurde. Seal seisis ta õhtupäikese valgel punane rista pahemal küljel, mis viitas ta preestrikutsele, põles valgel põhjal käed kokku pannud ja katsus oma südame rahutuid lööke summutada. Enne ukse hakkasin rääkima, kuigi ta hingamine oli raske ja teda piinas köha. Ma tänan teid, Brigita. Ma ei nimeta teid õeks. Ehk te küll mulle kogu elu aega oleksite pidanud see olema. Nüüd viibid minu juures mu viimasel tunnil ja minu õhtu on vaikne. Küll oleksin ma veel soovinud näha meie kloostri õnnistamist, kuid see õnn ei saa mulle osaks. Nagu muuseas ei tohtinud oma umbusu pärast kõrbes püha maad näha saada. Nõnda karistab mindki jumal, kutsudes mu siit ära saavutuse lõpu eelõhtul. Ja ma tean väga hästi, et olen kõigist kõige vähem midagi väärt. Brigita kummardas ta kohale ja sosistas pisarsilmil, mitte nii Henris, kellele on palju antud, sellelt nõutakse ka palju nii siin kui kord viimasel päeval. Teie pidite oma elupäevil siin maailmas paljustki loobuma. Sellepärast avaneb teile igaviku kuldvärav, ennem kui meile. Meie peame veel pisut aega rändama. Teie lähete rahusse? Uksesilmad laikisid, kuid ta ei vastanud midagi. Raskemini kõrisest, rind ja ta kuivad huuled tuikasid. Siis tekkis ta silmadesse rahutus. Ta pööras pilgu uksele ja osutas paatrile. See pööras pead ja ütles. Ta tuleb kohe. Saatsin talle teise käskjala järele. Rahu, rahu. Sosistas ukse. Ma pean teda nägema, aeg on kiire, vaadake, kuidas liiv langeb. Keegi ei rääkinud enam. Pater oli pea vastu seina toetanud müüri pääsukesed, sametpruunide õrnad lendasid aknast mööda, kui neid tabas mõni päikesekiir, loitsid nende kerged kehad Burkuris. Niguliste poolt tulid pärnalõhn ja täitis toa. Ja kui Heinrich Huckeri hingeõhk näis haihtuvad ja ta silmad kinni vajusid, tuli viimane, keda ta ootas. Õde Brigitta langetas oma näo ta külmenavaile kätele ja nutt värises ta kehast läbi. Paater tõstis käe ja õnnistas sisseastujate ristiga. Selleks voodi jalutsis juurde. Vali otsest sünge oli ta valge terav nägu, milles silmad põlesid nagu tules, mis kõik maise sealt välja eraldanud. Ukse tahtis rääkida, kui ta suust kostis vaid ragin. Paatori küsis Venš varba. Kas leidub sinus veel meelepaha selle vana süü pärast, mis sulle tehti? Suurenzi seisis minus, selle lepitamiseks on mu elu liiga lühike. Kes ma oleneb, peaksin pahandama. Ta sügav sünge hääl kajas raskelt vaikuses. Brigitta nuttis valjemini kui enne. Härra nutta, ütles paator. Pehmesti. Issand, vabastab vangid. Nii saame meie unistajad vabaks. Sest kes nuttes külvavad, saavad rõõmuga lõikama ja oma vihud aitadesse kandma. Venna hing lahkub, ärge pidage teda kinni, sest tema on selle maailma naeru ja nuttu võitnud issanda rahu, aga jäägu meile, kuni meie veel rändame siin maailmaorus. Niguliste kellad hakkasid helisema, nendega ühinesid Toompea püha vaimu ja Oleviste kellad. Need olid samad kellad, mis olid saatnud kellagi, kui ta kodulinnast lahkus ja Lüübekisse sõitis. Ja samad kellad saatsid nüüd Hinrich Huckeri hinge, kui seda inetust kehast lahkus ja alustas vaikset üksikut teed igavikku. Õhtutuled olid kustunud. Sinine suveöö hingas linna ja mere kohal. Paat libises üle vaikse vee, selles istusid õde Brigitta jaapaatial. Nende taga seisis Tallinn oma tornidega, nööridega ja väravatega. Nende ees kasvas iga aerulöögiga ö kahvatusest ja liivaselt kaldalt välja. Kloostri kiriku läänepoolne katus.