Küleriski Pettai, mäki ole väega vanas jää. Helen üles Pedaide mäkke. Kossan jämes risti, Pedajas. Must müüde viidi vana ime ime. Edime naabrionu kraavihallist oss. Pillimehest noorukene Anton Jaak kõiknu vanast aiustinemisele hiiletsest polkat pealegi vanad Ühe saak lõks ristis minu ihu lõigates. Ei tuule Pedaide mäel ei murraks. Mis mäestik ja nimi, jäänud maks, väiksed herist, kuuldel, kihkaslen vil kaualasse riste, oma ihu, pur. Ilma ja inimesi ole alati bee läänes rämpsu peale Tiideckis ületa julanu kuratiid, mida mul vaja lehtede eluisu otsas. Vaimisti arvat küsisid Aivari käest, keda ma ei usu. Ülle kahusk, sa oled Tartu NAK-i liige, kirjutad põhiliselt luuletuse Võru murdes. Kuidas sa võrdled Võru murde luuletusi luuletustega, mida kirjutavad praegused sinu ealised noored luuletajad? Ma peaksin rääkima sellest, et miks ma võru murdes hakkasin kirjutama algul keskkooli päevil mingisugusegi, ET tuju veel, et olin kodust kaugel ja siis lihtsalt hakkasin kuidagi täiesti ootamatult kirjutama ühte luuletust, sest ma kirjutasingi selle luuletuse valmis ja hiljem see ilmus isegi Võru esimese keskkooli almanahhi. Aga pärast seda oli väga pikk vahe. Ja siis ma kirjutasin lihtsalt kirjakeelseid luuletusi. Tartus sattusin ma täiesti juhuslikult Henn-Kaarel Hellati Sekluse alla tema koostatud üliõpilaste luuleklubisse vile. Siis andsin talle oma keskkooli luuletuste ploki. Ja ütlesin, et ma sarnane Hendrik Adamsoni ka mina ei teadnudki, kes see selline on polnd luuletusi peaaegu üldse lugenud, keskkooli ajal otsisin üles ja lugesin siis hellalt, nagu ütles, ka, võiks murdes proovida. Kirjutasin selliseid hoopis halvemaid, hoopis mõjustatumaid luuletusi kui varem, sest siis ma hakkasin kõike lugema ja lugesin läbi, nii palju kui jõudsin. Ja siis muidugi sealt algas mõjude selline tants ja siis täiesti juhuslikult kirjutasin kuskil korraga viis murdeluuletust, esinesin Kirjanike majas ja siis paljudele need meeldisid. Ja siis juhtuski kuidagi, et ma ei kirjutanud pikka aega ühtegi kirjakeelset luuletust enam. Mul on neid vist. 700-st luuletusest 300 või niimoodi on aga sealt päris kvaliteetset, eks niimoodi noh. Mida ma loen, neid on veel päris vähe. Kas sinu meelest Võru murdeluulekujundikeel on kirjakeele kujundikeelest mõnevõrra erinev ka või? Või on seal enam-vähem samased kujundid ja poeetiliselt väljaütlemised? Kuna võru keel ei saanud kirjakeeleks siis on ta üsna rikkumatu, kui proovida tõlkida võru keelde niimoodi mõnda suvalist kehva luuletust, siis tavaliselt see ei tule lihtsalt välja. Aga näiteks proovida mõnda head luuletust tõlkida, siis see tuleb välja. Nii et selles mõttes ei ole selles šansse valetada ja sellepärast ei saa ma kirjutada aga luuletust, mis oleks vale sele tunne ja kui teda lugeda, siis tunneb lihtsalt ära, et kas ta on selles keeles või ei ole näiteks võru keel, selles on seni kirjutanud suhteliselt palju Arturatson. Hatsoni luuletustega ongi nii, et tal on nende sisu tegelikult kirjakeelne ja võru keele ja võrukultuuriga. Minu jaoks on seal noh, väga vähe pistmist tegelikult kui see luuletus võrukeelne, siis ta peab olema ka kuidagi rahumeelne ja selline noh, sellest kultuurist lähtuv, muidu ei oleks sellel üldse mõtet, nii et oleks selline sisu ja vormi ühtsus. Võrukad saavad kindlasti Su luuletustest aru, taipavad, mida sa oled öelda tahtnud, aga mis sa arvad inimestest, kes räägivad kirjakeelt? Praegu on kõige hullem see, et kuna Võru väike linn ikka, siis seal armastatakse seda, mis on Tallinnas need võrukad muidugi, kes näiteks ülikoolis õpivad, see on siis üks äärmus ja teine on sellised minu vanaema sõbrannad. Nemad saavad küll võrukeelsetest luuletustest aru ja ütlevad, et oi, latsekene, väga head sihukesi kirjutad ja nemad küll, aga selline põlvkond nemad tahavad. Tallinnale orienteeruvad ja nemad võrukeelsete luuletuste vastu mingit erilist huvi ei tunne. Ja ma ei tea, ma polegi, tähendab, et Võrulehe toimetus nende vastu erilist huvi tunneks, seal avaldatakse kalleeli andleti Raivo haiglat ja nii et ma ei ole ka sinna pakkunud neid. Nii et maa on muidugi loodan, et võib-olla kunagi hakkab neile midagi pakkuma, kui Tallinn on nad vastu võtnud, aga praegu ma praegu ma ei orienteeru veerugi nii eriti mingile kindlale lugejaskonnale. Ma lihtsalt kirjutan ja juhtunud niimoodi, noh üsna palju väga huvitavaid kontakte, kes on tulnud ja öelnud, et need on neid kuidagi aidanud või neid on neid üllatus, onud või need on neilegi meeldinud. Selliseid inimesi on ikka. Millised nimed sinu jaoks esindavad praegu eesti noort luulet? Ma tahaksin siin öelda. Tartu noort luulet esindab minu jaoks kõige ilusamini Priidu layer. Isiklikke eeskujusid ega neid ei ole. Sellepärast et nemad tuginevad hoopis teistele asjadele ja nad on niivõrd erinevatest muidugi kõige rohkem, mulle vist meeldib minu osakonnas kaaslane, et Luige. Siis algul meeldis mulle väga Rein Raua luulekogu aga praegu, kui ma seda üle olen lugenud ja mõelnud, siis ma ei leia sealt nagu enam mitte midagi ja siis mullegi pettunud. Kas sa, Märt Luige puhul oskab põhjendada ka, miks ta sulle meeldib? Ma arvan, et ma oskan nagu meile kunagi, Marju Lauristin, õpetlased kirjatöö tegijal peab rippuma oma ajalugu sulepea otsas. Kõik need seitse aastat, nagu ta ütles, et tuleb ja oleks raske, kui kirjutab, kuigi ollakse üsna pealiskaudsed, on mõned siiski püüdnud seda oma maa ajalugu tunda ja tunnetada ja seda niimoodi ridadesse kirjutada. Suurem osa neid katseid on jäänud nii pealiskaudseks see nii selliseks noh ütlevaks, aga Märt Luige on neist kõige paremini suutnud seda ridadesse panna. Läbi aegade on eesti luules esile tõstetud naispoete on see nii ka praegu? Eesti noores luules? Praegu ei ole veel eriti neid noori naispoete, nagu näha noor naispoeet, siis nad on kuidagi kõik sellised on musta nägu, vallalised, intelligentsed ja Texastes jalg üle põlve. Minul on isiklik maitse selles suhtes, noh tähendab, mina ei räägi naisluuletus, ma näen nagu naislaulikud, kui ma vahepeal mõtlen, et luuletaja Koidula ja Eesti esimene naisluuletaja ja nii edasi ja siis, kui ma loen tema värsse ja kui ma võrdlen neid tõelise rahvalauliku lauluga, siis mulle alati tekib kuidagi selline tunne, et kui minul oleks valida, et ma eelistaks ikkagi selle rahvalauliku traditsioonide toetuvad tõeliselt fantaasiaga ja sõnavararikast lauliku laulu. Ja niimoodi on nende eluga ka siis, kui ma loen nende vanade rahvalaulikute ajalugu, EP vasar, Hilana Taarka ja kui ma nendes elulugusid loen, siis need on kuidagi hoopis teistsugused, kuidas nad läbi suurte raskuste tõeliselt neil oli tavalist, alati traagi neeluga läksid lesele mehele, kellel juba viis last enne oli ja, ja kui palju nad tööd pidid tegema ja tavaliselt nad jäid üksikuks ja kuidas nad läbi selle suutsid laulda ja tõeli kunsti teha siis võrreldes sellega minu meelest need naispoeediks saamatud või või hoopis teistsugused nad elus ei ole nii, vitaalsed ei saanud ka luules Nimitaalsed olla. Nii et sa arvad, et noores luules domineerib meespool Praegusel momendil jah, pean vist ütlema, et jah. Kuidas sa kavatsed siis nende meeste tugevuse kõrval naisterahvana seista luules? Noh, mul oli üks minu esiemadest, oli ka selline sõnu ja, ja laulik ja posija ja muud asjad kokku ja siis ma kirjutasingi Temastes ühe luuletuse. Ma arvan, et see sobiks praegu siia. Mis vana imetaja sõdegi, läksi sepale mehele karukäpale kaasas küla kiiva kiskus tüdrukut ületses, Sepp oli vaba mees, jagus olek ahmissas. Lätsi sepale mehele karukäpale kaasas paitud pahelda Kaala kallist kate, kõrra Küle kundi kokku, pyha pitsid piinles piinles ja kus olekani missess Lätis Pääle mehele, reheütsindaja pess, lina latsiga, rabasi, sepp, mõõgad, ahvits, Rabutrii olen laane emisse kätevi. Ja kus sa oled ka nii, mis s lätsi sepale mehele, Rehüüdsinda pesse linalatsiga, rabasi, mõõgatahvlid, raputrii olen laane meisse kätte viid ja kus olekani Missos. Kikkapüksikintsu ei kata Kunna Kapsta kõtuid hävida. Päädmurd Kõdas murtus, ärunetamis Lily Burt sõja Umblejadest küsti. Kuis tähetarga pojast statisti poisid eta. Madei Maumbly seto särgi sälge vai tähe särku valged Aivas hääbeni linane kassiidist, selle hoit küsis vana ime. Lats Saadku ütles tükist tuhnitraamatit. Sagaekustased küllabite rõboles. Ma ütles talle vana ima, mina oma armsale Võrumaale kiruda hauakire toole, kes matet vallavaene, muud oledki kiilt rahvas kõnelas. Ta ütles latsekene Liina kaost kõrvits, joonud tuumakeele suust välja uhas. Nagu sügisene kõiv, kaotas lehelt, kui tuul vaevalt kõrra puhas, noh. Mina röögete seenikuidskiwildusest arvusa seeni vakka ei tohi, äia senist suust sülge võõraskiil rats natsismi sallarbit liig noor olet viil. Lisame juurde, et Ülle Kauksi kahusk õpib ülikoolis ajakirjandust. Tema Võru murdes kirjutatud luuletusi on avaldatud ülikooli ajalehes ja ajakirjas Looming. Suve hakul ilmus raamatupoe müügiletile neljas luuleraamat uues sarjas noori autoreid. Pealkiri asuja Aado Lintrop. Aado Lintrop töötab etnograafiamuuseumis. Oma luulet on tema avaldanud ülikoolilehes ajalehes, edasi noorte hääles armonachis sõna- ja ajakirjas. Looming. Kui vanad on see üldse kõige esimesed luuletused? Kõige esimesed vist ulatuvad keskkooli viimasesse klassi. See on 74, siis oli nihuke erandlik asi, seal said mõned nalja pärast lihtsalt tehtud. Mitte üldsegi tõsiselt mõelda. Millal see nali tõsiseks läks? Tõsiseks läks kuskil paar aastat hiljem, kui ma olin aegadel teenimas, oli aeg-ajalt mõelda ja peale selle ei olnud kellegiga isegi emakeelt rääkida ja siis tuli hakata midagi tegema, lugeda ja kirjutada, et lihtsalt mitte keelt unustada ja ja siis tekkis mingi tunne selline, et võiks nagu tõsisemalt hakata tegelema. Milleks sa luuletusi kirjutad? Milleks seda on raske öelda, tegelikult? Võib-olla selleks, et enda jaoks midagi ja öelda seda, mida võib öelda, ei saagi tegelikult kuidagimoodi püüda sõnastada asju, mida ei oska isegi muidu lahti mõtestada, endale selgeks teha. Loe mõned luuletused. Nad valasid praegu kogu esimesest tsüklist Keskpäikese valgel pikkade varjude ajal tundub, kui alguse saaksid need kõik ühest suurest varjust lõunast küüniseid tundresse ajalast. Kui inimesed lähevad põhja poole, sirutuvad mustad keeled järele neile. Keegi ei pääse olla väikseni jõuda. Samas on varjud kui mõtted, mis üksteise poole püüdes loovad unenäolisi seoseid. See on, mis ühendab inimesi. Kõik nad on hüpiknukud varjuniitide küljes. Tule valgus meie vahel laulu algus taevas nagu kojakumm, raske tumm. Härma niite kerkib peeni linnu teeni. Esivanemate meelist tule keelist sünnib maailm, tõene pidev järjepidev. Kesköine tundra on äkki katkenud laul. Igas vaeva kases, igas lehise oksas on taevaid lõhkuda suutev pinge kellegi sõrmed vaid hoiavad keeli võnkuma. Kamast kestab aega ühendav hetk. Kas siis ei olegi nii, et valge poro tuleb idast ja läänest tumedakarvaline üle küngaste lendava toru kohal ristavad sarved võitlevad tardunud looduses. Täna on valge veel tugevam, teise minema kihutab võitjas, arvedel särab päike, särattal taovad Tondrate trumme. Voored vappuvad, taevas rebeneb, eilne käriseb vastselt maalt, kui Joe seljast nahk avaneb uus päev. Nendes luuletustes on tunda põhjamaisusest. Ja mul tuli kohe meelde, et sa ju töötad etnograafiamuuseumis. Kas see mõjutab? Mingit moodi ka, eks ma olen, aga, aga see kokkupuudet selle põhjamaisiga tuli juba varem. Kui ma töötasin kunagi Tallinnfilmis. Lennart Mere filmigrupiga käidud Siberis ja seal nähtu ja need muljed ikka käega andsid materjali kirjutamiseks ja see oli täiesti minu jaoks selline enneolematu kogemus täiesti uus maailma avastada midagi väga lähedaste kodust, aga samas samas on kuidagi tunda see distants ikka mingisugune seal vaheni. Konkreetselt olen käinud. 80. 81. aastal Udmurtide juures filmimas siis 82. aastal Lapimaal Koola lappis tähendab. No kõige olulisem minu jaoks on inimene inimene ja inimestevahelised suhted. Üks asi on see, mida ma näen seal ise oma silmaga, teine asi, ma tulen tagasi, siis lähen raamatukokku. Võtan nalja, seal põhised kogumikud muinasjuttude ja lauludega. Tutvun Lendav maailmapildiga. Kui seal seal käidud, siis tuleks öelda pilt eredamalt, silma ees, tekkinud rõhutada rida seoseid terve selle kõigega klaasipõhjaosas, metsavööndis elavate rahvaste, nende maailmavaate asjade vahel. Ja kunagi, kui ma tegin kursusetööd soome-ugri rahvaste matusekommetes, siis ma mäletan, oled seosed, ma avastasin sellesama mingile sellise maailmapildi, mida ma leidsin teistelt sonograaf avastasin. Lauludest, no see on üks varane ettekujutus maailmast, kui ta tasa pillanud maailm, maailm kui jõgi, mis algab ilmapuu juurte alt, voolab läbi kõigepealt jõe ülemjooksul elavad jumalad, siis keskjooksul on inimeste maajalami jooksul. Suubub merre sõna surnute, ma täiesti tasapinnaline. Kas see kujutlus on sind inspireerinud? Natukese kindlasti sängi kummaline situatsioon enda kogu ma panin ka kokku sellel printsiibil et ühest küljest on see, mis mõjutab sealt. Meie kaugest minevikust, mis tuleb sealt Siberist, idast ja teine on see, mis on maailmakirjanduse kõik omade mõjudega, kahtleb läänest ja selle vahepeal kuidagi siis kujuneb välja hoopis-hoopis midagi muud, jälle. Proovisingi, et et mul on kogunenud tsüklid väga erinevad vastandatud lausa. Hakkasin mõtlema, et kui juba teha mingeid sisemine jaotus siis peaks olema see põhjendatud ka langenud muude, loed nüüd luuleraamatuid ja on nagu mingisugused pealkirjad olemas, aga kahjuks see luulevool ühtemoodi edasi ei saagi aru, nagu ei olegi midagi erinevat, pealkiri on teine. Kas sa jagasid nad pärast tsüklitesse või ka luule kirjutamise aeg? See esimene niisugune minu ette lugesin seal üldse need tehtud niimoodi osavam varasemaid luuletusi, mis lühikesed, need on varasemad ja siis sinna vahele ma kirjutasin spetsiaalsed. Kevadel teisel pool samamoodi, et on olemas, ütleme, mingisugune hulk luuletusi sobib kokku ja siis sinna vahele kirjutad juurde Te olete. Aleks seoses omavahel, kõik need. Tervikühikuks ei ole mitte luuletus, vaid on tsükkel, siis. Nojah, isegi kogu, võib-olla mõnes mõttes luuletus iseenesest on küll tervikküll, aga ma ei tea, ma olen, kust ma sellise mõtlemise üldse natukene võib-olla see filmitegemisest külge jäänud kunagi tervikut silmas pidades alati? Sa ütlesid mõjutustest, millised mõjud on sind maailmakultuurist ja kirjandusest. Milliseid sa endast tunned olevat? Et luules Kes mind kindlasti mõjutanud on? Kas siia Lorca? Tema see mulle väga meeldivad ja ma kardan, et ma olen alateadlikult üht-teist üht-teistkümnendast kasutanud, kuigi originaalis ei oska lugeda keelt ei mõista. Tõlkinud nii palju eesti keeles. Ega loeta palju kirjandust. Luulega on asi raskem, alati suudav. On ta siis ei suuda üldse lugeda. Aga üldiselt jah, kui aega on. Sa ütlesid, et sa ei suuda lugeda, eks asuda. Avaldavad vastupanu, et et ei, ei suuda mitte ka. Näiteks näiteks ma isegi mõningad Alliksaar asjad, kõik tema lühemad asjad nendega saab ilusti hakkama, läheb väga keeruliseks kätte, siis ei suuda üldse tekitati tihtipeale raskust. Pikem vabavärss. Aga sa ise kirjutan küll. No minu jaoks muidugi on kogu aeg kirjutamine raskem kui ütleme rütmise riimilise luule kirjutamine. Sellepärast et näiliselt ei ole nagu mingisuguseid piire, ei ole millegagi piiratud ja see on väga-väga lihtne omadega rappa minna. Aga kas sa saad aru, kui luuletus on valmis, kas ta läks rappa või sai valmis? Alati ei saa kunagi, ma olin veel noorem, rumalam, arvasin, et kirjutan valmis ja nii ta jääbki, et need ümber teha enam ei suuda. Nüüd ma olen tähele pannud ja kujutad aasta pärast kätte, võib-olla kui on vajadus saab ümber teha ja ma olen uskunud ikka paremaks ümbertegemisega. No siin on veel, see meeldis mulle sinna enne välja, valisin, siin on veel nüüd hulk, panin kokku niimoodi. Astu välja. Väljas vihm meenutab ikka praegu, mis oli enne sind keegi otsinud pärast sind ükski ei küsi ainult sõnu õppida, ütlema, kuni on su, kuni sa kuulad ja usud, et nii ongi elu. Sina, su silmade tagused rajad, kes oskaks käia neid seal peegeldused ja kajad ja lõksed tuhandeid. Sa ise, kui murelik, karjus mõtte karjasid, hoiad seal, pill käes, istud enese varjus. Subpillid on hüüdja hääl, sa läksid välja helkis järve peegel. Seal ujus pilve kummalisi kalu. Sa läksid raskelt nagu läheb see, kel on kanda mõni harjumatu valu. Ja õhtutaevas üle pargipuude lõkendama, kuulutades kadu Kuikuma viimsepäeva ahjusuude. Su mõte ikka rändas maiseid radu. Siis vastaskaldal mõisakivitrepil sa kaua istusid, ei tulnud, taasta nõrk tuulehoog, vaid vangis pluusi trepil. Sa ootasid nii mitukümmend aastat nahkhiirte lendu, jälgisid su taga, said varemeteks Valendavad seinad kuid trepi ümber vaikse sahinaga, ent heljutasid ikka maarjaheinud. Jumalate kiik meid kõigutab purjusverisoonis. Eufoorias saab hetkega pohmell. Kord maailm näib kui veetlev akvarell kord räige oskamatu tuši joonis. Puhastuskord loomiseks taas üksindusse tumma ukse paotab on varsti võitja. See, kes praegu kaotab. Kes täna usub, homne, kahtleb taas.