Kuulame täna õhtul Juhan Saare luuletusi Mikk Mikiveri esituses. Nimekaim Eestis mul 6000 plusspuud mis ehivad parke ja teid. Neid. Puust treitud on odavaid vastupidavaid ratta kodaraid. Isa Karl Oskar, ema Emma Rosalie. Kumbki pärit pole mõisnike saalidest. Kuid tollal, teadagi aeg oli pime. Sakste kombel anti meile kaks nime. Sündinud 1929. aastal. Suur majanduskriis, siis Eestit kil aastas. Sel päeval, kui haamri alla läks talu. Mu emal algasid sünnitusvalud. Sotsiaalne päritolu, ikka proletaarlane. Kui võtta elu-olu. Pasun, adrakured, pükste pastelde leivamured tuli mujaltki leida lauale lisa. Raskes töös, tihti ei mõistnud ma isa, kes vandus võimu, seda normi ja maksu. Ja hiljem kolhoosis läks kõigiga raksu. Puu vooris tuisusel metsateel suri ohjad peos. Koju mehe ja ree ja koorma tõi võik kõik. Töökoht ja ainult reaa triaad, järiaad ja tihti tuleb teha keskmist nägu ja paberikorvi läheb suurem jagu. Elukoht Tallinn. Kiire 31, korter neli. Minu tugevus on minu saamatus. Minu sõit on sihitu ja jaamatu. Õiged rongid ikka, magan Mahama. Ehmunult jään seisma, igasema Forydama. Pilet pihku pisteti ja öeldi. Mine vana, ikka ekslen ringi, värvipimedana. Tähed lillat taevas. Kuu on süsimustjaamast jaama, vea vastamata küsimust. Töötan reisijaid ning pärin kogu aja vastuseks vaid iseenda küsimusega ja vastuseks vaid vannutakse siirust. Vastuseks rong vilistab ja lisab, kiirust. Kihutab, et kinni püüda kättesaamatut. Minu sõit on sihitu ja jaamatu. Hajameelselt akna hingan auruseks näpuga, vean klaasi peale sauruse. Võtatan see pilt nii tuttavlik. Ees ja taga põleb igavik. Olin ainult hetk ära koju tulles liivakastist leidsin lemmis auto kere roostest Ruske. Kusagil ei olnud näha poja, hele valgetuka kestendavat Näbinina. Läksin tuppa. Toas ehakuma valgel nooruk, õnn ja häbi. Palgel suudles plikat, varsajalgset raadio vaikselt mängis Valgret. Võbatasin, millal, millal? Peeglist vaatas mulle vastu roostetanud auto kere. Võtsin vargsi mantli varnast. Oleviku mälestus. Käisin ringi kolikambris vana maja pööningul. Räägi sellest tasa, tasauks läks kinni, selja taga. Päike vaatas viltu sisse kitsast kärbsemustast aknast. Kuldes vana koidest aetud lambanahkset saanitekki. Õhus aimamisi hõljus köömned ja õunte lõhn. Justkui oleks minu ema alles eile alles eile käinud siin ja toimekana lahti löönud kirjalise kirstukaane. Pisut hirmunult ja hardalt käisin ringi kolikambris, nagu oleks kuskil peidus suur ja erakordne aare. Kambri keskel kerilaual luitunud lõngavihi veerand kerides jäi pihku ainult peotäis pehmet lambavill. Tundes kipitamist kurgus, jätsin kerilauad seisma. Jalgadeta riidekapist läksime hoopis aaret leidma. Ämblik lipsas seinaprakku, jättes mulle kergeks saagiks pakki päevinäinud vihke raamatutest rääkimata. Koltunud egoisel pilgul vaatasid mind tiitellehel tõsised targad mehed. Tolmutordid Haabemetes. Püüdsin leida kas või ühtki ühtki koltumata mõtet. Koidest söödud olid kõik. Aevastasin kurgu puhtaks. Klambrinurgast võtsin kaasa oma vana mängu hobu, hoolimata sellest, et puudus sabad all ja päitseid polnud. Õues hüppasin, kihutasin alla linn suitsu, tahma, tolmu sisse. Köömned õunte lõhna, suitsu, tahma, tolmu sisse. Köömned õunte lõhn, suitsu, tahma, tolmu sisse, köömned õunte lõhn, suitsu, tahma, tolmu sisse kümnete ja õunte lõhn. Suitsu, tahma, tolmu sisse. Need õunad on teised. Kaasama võtnud nad oleks kui koti just kordama seadsin, ruumi näed, ise ei ole. Paar õuna ei mahu ju, mis ma neist kannan. Ja kõike. See on meie moodne sajand, see on meie muinasjutt. Järjest rohkem põletame ka siin naftat, kivisütt. Ratastel Me kihutame, see on meie elurütm. See on meie moodne sajand, meie moodne muinasjutt, ikka kõrgemad majad, valjem, naer ja vaiksem nutt. Järjest rohkem põletame iseendi elusid. Kurvid sirgeks, seletame. See on meie elurütmi. Võõra maanteega ja kaugusesse kaob ühte teed vaid vaja on neil õnne jaoks. Yhte ainust rada, rohu surutavat, kodukaseladvajutud tuttavat. Ühe tulekuma päikse loojudes. Õhtu on kolde kodusoojuses ühte ainust pilku, selget säravat, ühte ainust, sõna koduväravas. Lagi on sinine, põrand on must. Ei akent ei ole, ust ei saa astuda välja, ei sisse. Sellesse seinteta olemisse puudub tabaja puudub, priihetk on sajand ja sajand on nii. Hetk ja sajand ja südametuks. Seinad ise on aken jõuks. Lõng võib-olla kahekordne vandesõna kolmekordne maja, kas või sajakordne. Kured on väsinud ära ja ühtegi laeva ei ole kus merel. Kas tõesti vaid sellepärast sa nõnda nutuna oled. Kuid kured jube esiisa poosis pühi põseltse pisar kuid järsku ei leia nad laevapoe rajanud asjata vaeva. Nad leiavad laeva ja puhkavad mastide tipus. Jää magama. Tähed on taevas ja kuu akna taga näe, ripub kas kindlasti isase teadet ja tean Ja asjata otsivad laeva. Oi suured ja väikesed mured. Või suurte ja väikeste vaeva. Sõitsime läbi vikerkaare alt ja auravad aasad ja niisked nurmede lõhnavad Laaned sõitsid meist mööda ja teelinud kihutasime neile vastu. Ei olnud tolmu ega tuult. Oli janu kustutanud põldude sahin ja kasvamise rõõm. Aga me ei näinud midagi, sest me sõitsime läbi vikerkaare alt. Ta oli täis värve ja valgust ja varje. Ta oli ilus ja imeväärne nagu elugi. Kuid ta jäi kaugeks, nagu ennegi kadus. Kui jõudsime ta juurde. Tee tolmas, tõusis tuul ja paisus põud. Ja me jäime ootama uut vihma, et sõita läbi Vikerkaare alt. Ma tahan su mõtteid, ei, ära ütle neid välja. Hüüan vastu mägemis mu ees kaob. Kuskil kaugele õde peksab väikest venda. Südames on hellus, sõrmed trotsida, hiis, pisar kuivad, silmad kare, kuue käis. Täidab terve õhu lõhnab meest ja ennast kuskil kaugel naine kiusuks pakub ennast. Sõrmedes on hellus, süda vihast must. Võõrana ta võõralt otsib unustust. Hüüan vastu mäge. Varises põrmu pudeneda, tolmuks, kõik jääb olematuks. Kõik saab, äkki olnuks. Terr loru loend, kõrv penil liputav ja õnnis kas on valvatud ja kaitstud minu kallid põnnid. Kas su väike perenaine ikkagi on kitsi kasse, iga suhkru pandi temalt välja, siitsid see Chisiitsi, sest just nõnda on need asjad seatud. Siitsin, ta oskab hästi loomutruult ja veatult. Sellest rõõmust pole keegi ilma jäetud ilma. Oh kus tahaks vaadata kurba trusse silma. Mööda musta mere kallast kõnnib minu kest seljas minu nailonjope, minu kuubia vest kõnnib täitsa minu moodi, hõlmad tuules valla. Mina ise peitsin ennast kodu kadakate all lasteaia tühikondab ringi selles vennalikus riigis, kuulutades minu kingi, mis on kulunud niigi. Las ta tola tuubitäis nendest tarbetõdedest. Briigisedes käibelt läheb minu vest. Las tavaline väänab keeldi, mängib polükloti maisel lõbu järel, joostes surnud sanks, elati. Laevastikus peidan pihku kahju rõõmude, hirve laulujoru, lasen lahti sellest seiklusest. Salgame maha, et käis ringi ainult tühi kest sest ta täitsa minu moodi. Jopehõlmad valla sepik seljas, juuksed sassis, tühja tuult vaid tallas. Juhan Saare luulet luges Mikk Mikiver muusikalisas Silja Vahuri.