Täna saadame siit õhtutunnil teele Lydia Koidula luuletused. Need on rohkem kui 100 aastat vanad. Meie esimese naisluuletaja lühikese elu jooksul ilmus kaks raamatut. Vainulilled ja Emajõe ööbik läks aastakümneid õieti pea 100 aastat, enne kui 1969. aastal sai ilmuda Lydia Koidula luule süvenenud, põhjalik, täielik tekstikriitiline väljaanne, mille sissejuhatuses koostaja Eeveeaaver kirjutab. Koidula loomingu pärisosa, tema laulud pole rahvani jõudnud siledat teed mööda. Koidula luulepärandi avaldamisele tegid ennekõike takistusi tema pärijad, kes hoidsid aastakümnete vältel visalt kinni käsikirjade omandiõigusest. Alles 1958. aastal jõudsid kaua otsitud ning vahepeal juba kadunuks peetud käsikirja lehed erakätest Kreutzwaldi nimelise kirjandusmuuseumi käsikirjade hoidlasse tuues kaasa kohustuse Koidula tekstid lõplikult vabastada kõrvaliste isikute teksti muutmistest. Et lasta kõlada Emajõe ööbiku ehtsal häälel. Nii kirjutab siis Eeaa ver koidule värsipärandi tee on õieti põnev, kuid huviline võib selle kohta ise juba nimetatud raamatust Lydia Koidula luuletused Tallinn 1969 põhjalikumalt lugeda. Täna kuulakem, siis Koidula luulet, mis on valitud 1978. aastal trükitud kaunist valikkogust. Mu isamaa on minu arm. Selle raamatu eest võlgneme tänu aina onla põldmäele. Rahvaväljaanne erineb teaduslikust keelelise redigeerimise astmelt. Nimelt on Koidula kaasaegset kõikuvad keelepruuki lahendatud tänapäeva ortograafiale Koidula keelelist rikkust arhailisi ja murdesõnu siiski säilitades. Ja eks ole kummaline, et need vanad osalt pähe kulunudki laulud võivad meile ikka ja jälle tõelist luuleelamust pakkuda mitte ainult sellega, et nad on meile pühad ja kallid. Kui meie luule lapsepõlv. Kava esitab Viiu Härm. Kevade on seal läheb tulnud, tulnud hokis salaja. Siin oli ka Tooming kätelatva saia ääres, kiigub ta. Lahkel silmil seisab halja luurasel liigub liblikate siidi Siibadel. Kevade kevade jälle tuli tagasi. Kevade on salatulnud pilve põues läbi ööd-päeva soojad sammud, näitnad temal vaikset salateed. Sinilillesilmi tema lahti, lõi muru, ema laugelt piisad ära jäi. Kevade. Kevade jälle tulid tagasi. Kevadtee on salatulnud. Liigub linnu südames, jälgub siiani võlvilt silmi, õhkub tuuleõhu sees oma hõlma võtab taevast merd ja maad. Kus siis sina seda eksi, õigeks saad? Keeva tee. Kevade jälle tuli tagasi. Noor pehme õhk mul kõrvu kostis. Oh, tule, laps. Kui seista, sündis sul nukral meelel luku all? Noor kevade ju jälle tulnud hulk köisi sulle kaasa toonud Talleggi vastu õhinal. Noor kevade mul õie vihma täis, kätel pähe kallanud. Et veel nii palju õnne näeksin. Nonii palju õisi näha saab, kas siin? Kes oleks seda uskunud? Mis laululaine lahkesti ööbik, ööbik käib kullakeeli südame. Ööbik vait Vainud puu- ja põõsastik. Hõbehelin imelik. Käskkuningaga kevade ööbik, ööbik, Salootus toonud tagasi ööbi. Mis want meil seisis salajas sulgkeele peal, nüüd liikumas? Allvälimets ja maa Pi ööbi pilv sõuab kõrges pilvega. Pink ja koidu poole, häbelik, ent kummardamas hämarik. Ööbik, ööbik, tärk, Taara, linnuke, Läks riske hääl, üksainuke p, p käib läbi köige looduse. Ja ohvri Leeget süda ka on põues pannud põlema. Õieke õieke, ärani, hellasti ilmikse, lilleke, lilleke, kiire kaduma kevade. Keedab kord külmade uha mind. Täna veel võidab mind luhapind. Üürike elu. See teretama Õilmetega. Leo Kell lõoke niiskamist unustad aegsasti. Linnutee linnuke. Salaaias sammumas söögis. Saagu siis seotud korra tee. Suve viis südames viskan veel. Kiisutuks sumist tagasi. Me inime tiib pandud aastatel õlale Magus ja magada mullasse. Täna veel laske mind hõisata. Ma seisan kasepuu varjul Üks üksik leheke. Taladvalt närtsides langeb. Ja õues on kevade. Miks seda nii valjult tuksud? Vait vait. Ära värise. Nad leinalaulu sul laulavad ja õues. Kui vähest sõber veel tunnet mintsa kui usud? Naerdes hing, rõõmus mul ka. Lill õitseb kõrre, pealuss närib sees. Päev naeruväärne mind. Silmaveis. Ma olen unes, võitlen nii raske näoga. Mul kõrge lillepõõsas lõi aias õitsema aed, surnumüüris seisis haud lillepeenra eest. Ja õied langesid maha. Kõik halja osadest. Ma korjasin neid kokku. Kuldkandma panin neid. Seist Helmne allik jooksis Kätki juba sul sõber truuks seltsimeheks ma pandud. Sinuga käin eluteed, tahtmata hoidja sull, vaht, mullakarva, mul kuubi nägu, mul kortsus on. Ikka vihkasin naerma. NUT silmis on armsam mul aind. Teeb koit silmad, kus univel võitleb sees. Vara sul lahti. Juba su peak, Silvaat ähvardes võetud, mul paik. Paned sa ihal veel käed küll väsin, näed risti ja loed issameie. Su ees seisan, ma. Vaikne ja pikk. Puhates unes mind näed, kust üles sind ajab mu kuju. Kes masu, peremees. Sa sulane, olgu, ehk vürst. Lõikavad on minu paelad, mis kanda sul kangemaltiski, see min su ümber ma neid, mida sa vanemaks lähed. Talve puistan su noorte juuksed peale, ma ajan puna, palgeilk, joon läiget, su silmade seest. Puudus hüvitaks muisa eit, häda, mind aitavad hästi, et kus astume, rõõm närtsips seal kortsule, kulm. Nõnda saademm sind, ah inime muldakust tulid. Kuidas mu nimi? Sa tea? Mure. Nii. Pikkamisi pead, tõstad sa kurvalt oma laste peale, vaatad. Sügise neid riisub armute. Kõrged pilved nagu hirmust aetud üle maa ja mere lendavad. Magus sõna. Seda kanna. Päev looja läind, edeneb neid vaikseks Nõmm ning maante jääd. Ja õhturahus saadab taas kõik päevake Äram agama. Mets, vaikseks jääb ja oruke. Kõik linnud ammu vagusi. Leke ning allikas on unenägu nägemas. Taas langeb kaste ülevalt ja tolmu võtab kõrre pealt. Jäi H-tähe kullasilm. Siin teretab. Sind teretab. Kuid tahaks ta sul leinav süda ütelda. Jäävaip ka. Ära mu tasa. Jää vait. Ja uinub magama. Lilli oksad liigutamas Gazeegakut kiigutamas uni astub uksele. Isa tuleb üle õue pistab kahed oksad põue, tuleb tasa duaale, maga, ei tea, õieke. Maga, maga maimuke, magus marjake. Lahkel lapsel lausa lilli. Kass, kes sell, kes puhu pilli, jagab tark kataadike. Meil aiaäärne tänavas kui armas oli see, kus kasteheinas põlvini me lapsed jooksime, kus Ehanima mängisin küll lille rohuga kustuma, vanataat käekõrval, mind tõi tuppa magama. Oota, kostis ta. See aeg on kiir küll tulema. Aeg tuli. Ja mere peal silm mõnda seletas Ei pool. Nii armas olnud seal kui küla tänavas. Ojakene voolab mööda rutuga. Sinu kärmed, lained, heinad, kannata, viibimate kiires tõttavad edasi-tagasi. Ei pööra nendest üksigi. Vaata kaldaäärel lilled õitsevad lehed, kahisevad, linnud laulavad, aga laine jou CSU, Teeaa midagi vahutadest, vat nemad edasi. Kas jõudsid näha, kuhu jõevees igaüks neist jäänud suure hulga sees kaob? Lugemata üksiklainet? Ei ta iial pööra enam tagasi. Kiirest lähvat tunnid, päevad ta sul tagasi neist kõigest tule üksigi. Miks sa nutad lillekene? Nupud sul täis pisaraid. Kas sa rasket hingevalu Hellake ka tunda said? On sul Eesti pind ka rääkinud? Vaikne öö. Sul teadan ennemuistsest rõõmupõlvest. Õnnes pajatanud. Tõsta pead õiekene. Koit on saanud isandaks oma terad hiilgvalt, saadad, et nad nutu kuivataks. Kui ta lõunavalgust puistab. Üle õitsva Eestimaa. Oh kui tahame tal tänu õis siis vastu. Kuulen ühte nime kõlavat taeva võlvist vastu hõiskavad Kuu ja Tähe, temast keeravad temast Lelle Õilmed. Õhkuvad temast lindude laul, pajatab metsakohin temas, tunnistab Ehaa, tuulel tungib põue, mull hüüab kulla kiirest. Koidik Kull. Aja äratas, veereb vuhinal päevad päevi Sundvad tuhinel. Ikka nende keerul. Kas sa kuuled ühte sõna? Istima. Kuidas oskab vastu haiseb, ta heliseb nii valjult, päevi ja südames sees. Jumalatel andeid palju on? Nende kätte pandud rõõm ja õnn. Kallimat. Neil kinki polnudki. Kui et sugust SIND SIIN Seda kus sa ruttu tõused, kuumalt rinnus, tuksuma kui su nime suhu võtta teha. Nende jõudsin kaote mõnda elusse Ta maha. Sind. Iial unusta. Sinul rinnul olen hinganud. Kui ma vaevalt astusin sinu õhku, olen joonud. Kui ma rõõmust hõiska siin minu pisarad näinud. Jõua iial öelda naquis täidad südame. Sinu põue tahan heita Macord Wingse unele. Kombel kinni katta lapsetuksvat rindessaa. Kes neid jõuaks lahuta? Lydia Koidula luuletused valis mari tarand esitas Viiu Härm. Muusikaga kujundas Tõnis Kõrvits.