Tänase luuleõhtu veedame Heinrich Haine Loomingu seltsis. Seda esitab Mati Klooren. Kuu kui hiigla pomerants särab pilveseinte vahel. Laiuv vooge kullates helgib vastu hallil lael. Üksi mõttes rannal käin lainemüha killukesi. Palju kauneid kõnesid sosistab mu kõrvu, vesi. Oo, Nympic. Nii pikum. Süda vaikida ei suuda. Veab oma püksid jalga, tuul. Ta vesipükse kannab. Väänlevad möirgavad vahusel suul, kui torm neile piitsa annab must taevase luugid lahti teeb ja vihma alla ka. Ö märatsev vihast keevmerd uputada. Ta. Üks kajakas kiljub täis ärevust ja klammerdub masti voole. Just nagu hädade ennustust. Takk kisendab läbi tuule. Märatseb torm ja ta piitsutab vooge ja vood vihavahus ja püsti jäädes kuhjuvad kokku. Kaovad, kui elavad valgede veemäed. Ja laevuke turnib neil üles võideldes vaevaga ja langeb siis äkitselt alla mustad pärani voogudeni. O r i ilu vastsündinu emaarmastuse vanaema, halasta, mul juba lehvib, laipasid haistis valge tontlik, kajakas ihub masti vul nokka ja kisub täis jõgimis himu. Ilmaaegu mu palved ja kaebed. Mubüüd kaob möllamas tormis tuulte lahingu lärmis. Koha ja näha ja vingub ja ulub nagu helide hullumaja. Jesseka on selgesti kuulda kutsuvaid kandlehääli. Meelitut igatsevad laulu. Siis ulatab, rebestab südant. Ja ma tunnen seda häält. Ja mere kohal madalale maoli kohmakas põhjatuul. Ja hubaselt kähedal sosinal, nagu turtsakas taat, kellel tuju on hea Vatra veele kõrvu ja pajatab pööraseid lugusid. Põnev lõbusaid hiigla muinasjutte. Ürgvanus Haagasid Norrast ja sinna sekka ta laginal naerab ja ulub Ethan mana, mis laule? Muistseid Salne niit, Rotslik süngeid ja võlu võimsaid ette valgede vee lapsed. Kõrgele kargavad, hõiskavad vallatusi joobanult. Sel ajal aga madalal rannal üle tõusuvees niiske liiva. Mupo võõras, kelle süda on metsikum veel kui lained ja tuul kuhu taastub sähvivad sädemed, krigisevad konnakarbid ja ta koomale veab oma halli mantli ja astub kiirelt läbi tuulise öö. Jälgides tillukest tulukest, mis armsalt ja kutsuvalt kumab üksikust kaluri hütist. Mina seisin reelingu najal ja vahtisin unistades alla peegel selgesse vette järjest, sügavamale kuni sügaval põhjas. Algul, kui ähmase suurus, siis järjest selgemalt hakkasid paistma kiriku kuplid ja tornid. Ja lõpuks selge, kui päev. Terve linn vanaaegselt madal maalik ja rahvarohke. Väärikade meed, musterise mantlitest vööl, pikad mõõgad ees, pikad näod. Valgetes koroobitud kraedes üle kehavad uru astuvad raekoja poole, mille kõrgete treppide juures Keptria mõõgaga valvavad kivised keisrid. Kõrval, kus jälgivad pikkade hoone ridade peegelaknad püramiid, seks pöetud pärnadi all. Sihvaka pihtsed, siid kuubeli, Kainal kõnnivad, neitsid kombekad, lillenäod, mustade, kenade talude ja voogava kuldi juukseraamis. Käigarid, kerjus Hispaania rüüs, peenelt möödudes tervitavad aastates naised vanamoeliselt pruunis peos lauluraamat ja roosikrants tõttavad tippival sammul peakirikusse, kuhu kutsub neid kellade helin ja orelihääl. Ja mindki haarab kauge kõla, salapärane õud. Lõputu igatsus. Põhjatu kurbus valdab mu südant. Mis vaevalt sai terveks. Mul on nagu suudleksid, armsad huuled lahti, ta haavu. Jälle tilgub neist verd, kuuma, punast, mis aeglaselt langeb vanale majale all sügavas merelinnas vanale kõrge viiluga majale mis on rusuvalt tühi. Lootus ja armastus. Purunenud kõik on. Ja ma ise just nagu kerjus, mille välja heitnud on vihased lained, laman rannal paljal lagedal rannal, vees voogab, veekõrb. Mu taga vaid mure ja viletsus. Lukohalagas jõuavad pilved, need hallid vormitud õhutütred, kes merest ammutavad vett uduämbrites ja seda vaevaga tassivad, tassivad ja siis jälle piinlevad merre. Missugune tüütu ja igav töö ja mõttetus. Nii kui mu endagi elu. Ja Kohavade lained ja karjuvad kajakad. Ja vanade mälestused ärkavad. Uinunud unenäod, kustunud pildid, esile tõusevad piinavalt magusad vaikige lained, jakkajakad, möödas on köik õnn ja lootus, lootus ja armastus. Laman maas kui laevahukust pääsenud mees ja surun oma hõõguva näoranna niiskesse liiva. Peale mustad purjed, purjed tab mu laev merre, metsikul veel. Sa tead, kui kurb ma olen. Ja haavad mind ikka veel saab, petlik ja tujukas oled kui tuul. Kui tuul on muutlik, su meel peale mustad purjed purjetab mul laev merre metsikule veel. Kui sa valge puu all istud kuuled kaugelt tuulte nuttu. Näed, kui sülal, tummad pilvede mässivad end haljutu. Näed seal, kuidas metsa surnud põllud niidud paljad, hoopis. Talvise ümber. Talv Su seeski sõda külmanda rinnakoopas. Oleks ta kui teisedki ainult sõna murdjakse muutunud. See ei oleks mind nii puutunud mulle valu teinud, nii. Andeksandmatu on see kahemõtteline lubadus ja vaikimine. Pette nii on nurjatu, oli suur ja väärikas, läkult ja ilmelt Aulik. Millist teist ei tundnud laulik igas pilgus, kuningas? Kiirgus ümbritses palet. Siis päiksena mu ees. Tõe ja hüve abimees. Ja ka tema rääkis valet Kokku variseb see tempel. Ning ma ise Menamatum suitsu, ainult tolm ja rusud. Keegi enam mind ei näe. Ja saan kuradiks ja hüüan, tere nagu sõpradele. Tere preili all ja saatan Astarotia Belcevul. Tere. Suurim kõigist liilis patuemal libe madu. Õpetas mulle julmust ning ka vale kaunist kunsti. Mu elu õnne, väikeses parv sääski rõõmsalt rajales. Mul oli sõpru lõbusaid, kes kõigest sellest osa said, mis minul laual lasus. Või kukru põhjas asus. Nüüd tühi all mu tengelpung. Õnn läinud otsas välja, tung on päike looja vajunud ja sääse EParmgi hajunud. Sest sõbrad on, kui sääsed kaob õnn. Siis neistki pääsed. Nüüd tal ööl mu sängi eel on mure üksi, seltsiks veel. Must tanu peas. Jakk valge küll kui õudselt kriiksu, jummal küll, täis toostal tubakaga. Eite muudkui nuuskab, aga. Näen vahel und. Et jälle see aimu osaks õnn ja kaunis mai on sõbrad, nagu sääsed koos. Siis helde taevas kriiksu toos. Eitavaljulgu nuuskab nina. Tükklävi on, eesriie, kaob ja pidu, rahvas saalist kaob. Ka see oli lõbus ja meil siin majas lausun kiidu piisagajas. Väärne publik tänas seal poeeti, kätter lavinaga. Nüüd kustunud, iga helk ja hääl ja kogu majas on nii vaga. Kuid kuula tühjal laval veel on äkki kuulda kriiskav kaja, vest, vanal viiulil üks keel seal purunes ja läbi maja nüüd töötavalt parketi all parv rotte jookseb, krabinal ja õlist lehkab vana koli. Veel vaevalt hõõgub viimne lamp. Ja kustub. Must on saal ja ramp. Mu hing, see vaene valgus oli. Kroonide roosid ja liiliad, päike ja tuubi kõige meeldisid mulle ja pakkusid huvi. Nad enam ei meeldi. Armastan enam ma ühte, kes hellem ja Kall jõgena. Nüüd armulateks on mulle mu väike mu liilia roos, mutt, huvi, muut, äike. Üks lind tuleb, lennatakse läänest ja idasse lendab koju idamaaaedade poole, kus lokkavad lõhnavad vürtsid ja Kohavad, palmid ja karged, fantaanid. Ja lennates laulab, see imelind. Armastab. Armastab Ühte pilti, ta kannab oma väikeses südames, kannab hellalt ja kõigi eest varjul. Ja ise ei tea seda veel. Aga unenäos seisak, see mees tema ees. Ja kaunitar, palu ja nutab ja suudleb ta käsi ja hüüab ta nime üles. Ärkab ja ehmunult lamab ja imestades hõõrub oma kauneid silmi. Armastab, armastab. Mastipuu najal kõrgel tekil seisin ja kuulasin Nis laulise lind. Rohekas mustad hõbelakk ratsut tormasid vood vahu kurdudesse valgeis. Nagu luikede rong merel lendasid mööda Elke vail purjedel Helgolandlased. Need Põhjamereuljad, nomaadid. Närtsinud lilled, tolmunud lokid, sinipael, mis kahvatanud täristatud teatripilet, unustatud lende anud olevasse kaminasse, kõik need heidan, sünge meel. Jubedalt, nad kärisevad. Varemed mu õnnest veel. Lembesõnade ennatlikud valevanded. Helevil korstnasse nad kaovad. Naerab väike jumala kusagil. Unistades tule juures istun, vaatan kuis kõik see tuhaks saab ja vaikselt kustub. Viimne hõõg. Hääd ööd. Aadee. Molambur mäng ei kesta kaua. Kuid ära lase tallekesi stend veristada okastest dast hoia eemale, õelad hekid ja soo, mis jätab poriplekid, äidur, puhumaid tal leida lase. Ja teed pehme oleks ase ja uni magus, maitseks tal nii nagu kord mu hõlma all. Ma vaene atlas, terve suur malm, tuur valude maailm on minu kanda. Ma kannan välja kandmatut ja rinnas mul murdumas on süda sa uhkes süda, nii sa tahtsid ju? Sa tahtsid õnne, ütlematut, õnne. Või ütlematut õnnetust, oh süda. Ja õnnetuks nüüd saidki. Valged kindad, mustad, frakid, õrnus. Liisakus on hinnas teie keskel. Kui oleks lisaks täielgas südant rinnas. Kantar rinnas, jäse kuumalt tuikaks arvust paisukese raevust. Mind tapab sõna kõlin välja mõeldud armuvaevust. Mägedele tahan minna. Seal on puhtas vabas õhus vagad hooned. Kõigest pääsen. Mis mind teie keskel rõhus? Mägedele tahan minna. Seal on ümberlaande kohin, rohked pilved, linnulaulud. Olen vaba, tunda tohin. Peened saalid, härrad-daamid. Jätan teid nüüd selja taha. Mägedele tahan minna. Naerdes vaadata sealt.