Ilus nimi on sellel laulul. Tähemõrsja ja laulise on ilus, mahe, nukravõitu, rahulik, viis omane nagu kodu taevatähe. Küllap sündis see meie maa nukk Turn. Ammu-ammu jäigi ehk päevased talitused lõpetanud piiga pimedal õhtul kaevu teele meelema. Pilk tähistaeval, kust paistsid vastu kõik tuttavat majariistad, sõel, reha, vart, suur ja väike vanker, kindlalt paigale löödud põhjanaelajase jutu taevatalu perepojaga. Kuulis ehk temale sedaviisi. Unistas ilusast kaugest kättesaamatust. Öö on vaikne ja rahulik. Ta lahutab teineteisest kaht töökat päeva annab puhkust väsinuile. Ent ööl öeldakse olevat üheksa poega. Sumedate ja lembetööde kõrval on ka raiuseidja tormiseid. Õnneööde selguse kõrval tuleb etega meeleheite, musti öid. Tänases saates pakume erinevate ööde pilte kirjandusest ja muusikast. Suvine ööd tukkus nagu hällitades talukohad ja seegi magas. Muu tõusis maja tagant ja lõi selle varju üle õuemuru. Ainult kaevu lind ja rehesarikad Valendasid. Poiss istus pimedas ja nägi valgustatud põllul iga kivihunnikut, mis ta ise ühes maalikooli kokku kandnud. Pikad kased karjatee ääres heitsid orje üle rukkivälja eemal ainult aimata sügavat nõgu. Lai ja vett ja tolmust maanteed. Suvine pehme tähevaene taevas kõige kohal. Öö oli vaikne oli läinud veelgi tumedamaks ja soojemaks. Tähed täitsa kustunud. Kõrgel taevas, Valendas rõõsk udupilv rohkem kui mujal seal oli kuu. Kaskide varjud kadusid. Vormel ristikheinas häälitses vääki ja Gudrutas unine põldpüü tasakutsuvalt meelitavat. Ristikhein õitses ning uimastav õie lõhn täitis niisama uimastavat suveööd. Lopsakate lepapõõsaste all veski otsa taga sulises vesi. Oja kaldal tõmbas tirts aeglaselt poognaga sürr sorr ja talle vastasritsikas veskis triiks Riixtruix. See oli talle tuttav, sõita tuli kõigest 20 minutit. End vaevalt oli Vladimir küla taha lagedale jõudnud, kui tõusis tuul ja tekkis niisugune tuisk, et ta ei näinud enam midagi. Tee tuiskas silmapilk lund täis. Ümbrus kadus ähmasesse, kollakas pimedusse, kus lendasid valged lume. Raitsakad taevas sulas maaga ühte. Vladimir sattus põllule ja püüdis taga järjetult uuesti teele pääseda. Hobune sumpas, hea õnne peale. Alatasa sõitis kord lumehange otsa korduvajus lohku, saandaks ühtepuhku ümber. Vladimir püüdis ainult õiget suunda mitte kaotada, kuid talle tundus, et oli möödunud juba üle poole tunni. Temaga polnud veel Raadrinus alunegi jõudnud. Pluss veel umbes 10 minutit. Salu polnud ikka veel näha. Meil sõitis üle välja, mida läbistasid sügavad kraavid. Tuisk ei vaibunud, taeva seis selginenud. Hobune hakkas väsima. Temaga nõretasid higist hoolimata sellest, et ta ühtelugu oli vööni lumes. Viimaks hakkas eemal midagi mustendama. Vladimir käänes, sinna lähenedes nägin salu. Jumal tänatud, mõtesta nüüd on lähedal. Sõitis salu läheduses, lootes kohe tuttavale teele pääseda, võis alu ümbertringi sõita. Kadrina asus otsesele taga. Guitas sõitis, sõitis Šadrinat, aga polnud näha. Salul ei tulnudki lõppu. Vladimir nägi kukkudes, et tuli sõitnud tundmatusse metsa. Meeleheide valdas teda. Võis olla keskpaiku. Pireuse neooni särava sadama panoraami kohal põlevad supitaldrikusuurused, sakiliste servadega Vahemeremaade taevatähed. Nad asetsevad lubamatult tihedasti absoluutselt viltu. Ja mis kõige skandaalsem taeva kõige tähtsamaid figuuludele pole taevas üldsegi ruumi leitud. Reha on rehitsetud tont teab kuhu ja suur vanker lükatud silma piirida. Liin põhjanaela puudumise tõttu puudub kogu taevatähekirjal igasugune nael. Ilus on vaadata keskkohast kõrgetele mägedele laiadele luhtadele, rohelistele metsadele. Kuid need mäed polegi mäed, jalamit neid ei ole nii all kui ka üleval on neil terav tipp all kui ka nende kohal on kõrged taevas. Need metsad, mis seisavad küngastel, ei olegi metsad. Need on metsavana juuksed, mis katavad tema sassis pead. Selle all vees loksub habe. Ja nii habeme all kui ka juuste kohal on kõrged aevas. Need aasad pole aasad roheline vöö, mis keskkohalt vöötab ümmargust taevast. Jery taeva ülemisel kui ka alumisel poolel jalutab. On juba öö, kui laev lahkub Traapani sadamasuust. Öös sume Pilve peitene, kuid loendamatute tulede tähitud linnast ja rannikult kummaltki poolt paremal käel ega saarestik pahemal ikkagi veel Sitsiilia rannik. Mäed on nagu mustad müürid, millel ripuvad siin-seal laternad. Ja siis löö bäkki tähekoguna särama marssala linnad. Tulestik on see hüvastijätutulevärk Euroopas valt. Tuul, haisu, lained veerevad loivadegaardena vee kohin, kasvak laev liigub ikka suuremaks hooga. Viimsed, rannatuled, lauad ja meid ümbritseb ainult Vahemerevete, vali. Taevas on täis olevaid pilvi. Siit-sealt tõuseb veepinnalt uduminet. Kuu ähmane pale tuleb aeg-ajalt pilvede vahelt nähtavale ja heidab liikuvale veele valguslaike. Vahu joomed Valendavat pimeduses rabanud hilisöine liikumatuse ja vaikimise tund. Ning isegi laev näib seisvat nagu samal paigal. Hoolimata kirglikkust ründamisest. Pimedus. Surnud ääretus, ainult veemasside, ühe sooduline voolamine. Kell viis hommikul algas torm. Juba tund varem kihutasid üle mere ja maa üksikud tugevad põhja iilid kiskudes vaikiva vee kohale terava harjalise lühikese laine tormasid üle maa märgade kadakate, vettinud põldude, pimedate külade, ärevalt kuuletavate metsade ja tühjade Liivikute, nii nagu tormav, vallatu ja karja kaotanud sällg. Heleda hirnumistega seltsi otsides tuleb säärane must saatan lehvivalaka ja lendlevad sabaga. Ta võimas kops töötab nagu sepalõõts kihutab sinust mööda ervitud hammastega. Ning mõne silmapilgu pärast on kauses kuulda ainult Cap. Piade kustub plagin. See polnud veel run. Tormi raevukas märatses kusagil põhja pool imes endasse merelõhna ja veetolmu kogus jõudu kuid ta lähenes juba võista õelat vilinat kuulda mustas kõrguses pealpool pilvi ja pilvedes juba rebis ta ribadeks ja kuhjas tompudeks paksu laus piibitust. Ta jäine rind puudutas merd. Ning siis saabus täise järsk, tugev, külm ja soolane. Aknad hakkasid klirisema, luugid käeksuma, korstnate sundama puud maasid öös okstega üles kohutatud märg vares libises üle katuste, hirmunud kraaksumisega näis, et kogu maailm muutub ebakindlaks, et kõik elav surutakse tihedamini vastu maad. Ö muutunud ootamatult jultunuks, püüab vägisi akendest sisse murda. Novembritormis dema kõikjale imbuvasse muusikas, kus mängivad kaasa orelit, basspasunad ja trummid, kus tuule kõrge vingumine ripub nagu lagi. Mere raske ja tumeda äkkimise kohal on kõik suur ja ebasõbralik. Ja nüüd südaöisel tunnil oma valvepostil avastas ta, et öö avab temale inimese. Need, kutsed, tulukesed, rahutused. Üksiktäh pimedas maja oma üksindusega. Aga see kustu on maja, mis suleb endasse armastuse või igavuse. See on maja, mis lakkab andmast elumärki muule maailmale. LED-lampide ümber istuvad talupojad küünarnukid toetatud lauale. Ei tea isegi, mida nad loodavad. Nad ei märka, et nende ihad kanduvad nii kaugele suurde, neid endasse sulgemas öösse. Aga avastab neid, kui ta tuleb 1000 kilomeetri kauguselt ja tunneb, kuidas sügavusest tulevatel lainetel lennuk tõuseb ja vajub. Lennuk, mis hingab. Kui ta on läbinud Me äikest nagu mõni maa sõja ning libisenud nende vahel mööda kumavad kuupaistet. See, kui ta nüüd üksteise järel vallutab need valgused tunneb ta end võitjana. Inimesed arvavad, et lamp valgustab ainult nende kehva laule. Aga 80 kilomeetrit eemal on valguse kutse juba kedagi tabanud. Meeleheitlik viibe asustamata meretaguselt saarelt. Kuuldud saates luges Endel Padrik katkendeid Friedebert Tuglase, Aleksander Puškini, Ellen Niidu ja Jaan Krossi Nikolai Gogoli. Juhan Smuuli Jantuandes antakse päri teostest.