Vaikne videvik märkamatult siseneb kui oma pere inimene, kel kambri nurgas kulunud ase. Mu päevad pole veel õhtul jaan, hommik. Veel pole löönud mu kell. Viimane sõna. Targu on ütlemata. Sügis raiude kohin kurdistab kõrvad. Videvus vaevab silmad, vanadus tuleb, kui vaenlased käskjalg. Kui nad tulevad sõidust tolmused kaasas janused, lapsed, teine uksed, aknad valla, et rõõmul oleks ruumi. Kord mu hauale pange teeviit siit, olen teise maailma läinud minekut, ärgem kartke. Keegi ei eksi. Olles kaotanud lahing lahingu järel hingejõu poolest tunnen end võitmatuna ja pean kaotustki võiduks. Sügispäike on unistaja. Rändlinde joonistab õhku. Lille asemel maalib tuules lendlevad seemne. Sirelid nagu kirjutamata seadus meil igas õues õieaeg lävedele õndsalt teeb armumärgi. Maakera ümbermõõt või kannatuse mõõt mis peab vastu pidama heas kurjas eluaja. Puud härmas vaikib, tuul ei okski värahta. Noorkuu kasvamist kasvab, teed näitab südamele. Nopin päevi, kui marju Jaan kõrresse ja kannan kaelas kogu suvi mu rinnal. Kui tulipunane kett. Sügav laatus täis tähepuu kuldset vilja. Mõistetuslike kujutlen maakera, kui õunatähepuuoksal. Jelena suubume päikeseloojangut del ööbimispaika. Pool elust Ulmia unelm dist põlvne, unemaalt. Teering sai täis, neid koduahju kütan taas ja koldepaistel rind pakitsevalt hõõguv tuld kannaks ei tea kuhu. Koldes tuli lööb lõkkele, lõõmab lõõskas, leek armastab puud. Ma õpetan, kui võtaks mu süda sädemest tuld.