Kas ta hoolikski üles tõusta vaiksest öömajast jälle edasi minna? Mööda kaste säärast maad? Aga peab reanis laste pärast, kes veel ei tea, mida nad peavad. Lapsed, nad võivad mitte märgata, äratamata, märgata jaune ulu alt ära tulla päeva lahtise taeva alla. Aega ei ole, inimesed ütlevad, kiire on, ütlevad ja paistab, et nendel on õigusruumi, ei ole, inimesed ütlevad, kitsas on, ütlevad. Ja paistab, ka nendel on õigus. Aga ma kardan, et aeg ja ruum ühest suust kord ütlevad. Inimesi ei ole, ei ole? Ei ühtegi, ütlevad. Hoidku neil olemast õigus. See toetus näis nii tarvilik ja tõhus, kui saaki varitses mu mõtteling või unistuste teede Luitis hing, healõhnalised, suitsupilved õhus. Kuid ometi su sõprus südant rõhus, ei saanud rõõmu sellest verering, vaid aga jorina sinu ving käis kiusu teed mu kopsudes ja kõhus. Jää hüvasti. Me peame lahkuma. Jää siia laeka nurka jahtuma. Su varteienambuudutamu huuled sa siiski end liig tähtsaks pidasid. Näe, neidki üsna riimis ridasid on saatnud ainult ppu Tatkevat tuuled. Mets õue lähedal on armas asi. Ta pakub seltsi, nagu hoiab sind ta kaitse all su aeda tuul ei, sasilill, õitseb mättel. Ladvas laulab lind. Ta lihtne ilu on nii mitmepalgne gold rüüs kord võistlevad seal kask ja haab. Härmadest ei ole miski valgem. Ja kevadel ka sammal nooreks saab. Kuid kõige armsam on ta suveajal, kui sina lapsi, quicat, kämblasuul metsmaasikate lõhn vastuga ajal maa müdiseb. Nad tulevad, kui tuul.