Laulu laulan, test, tuletan põimik eesti rahvaluulest saateks seadnud Inge Trikkel. Meie stuudios on täna vanameister Karl Ader muusikaline kujundaja Jaan koha. Laulust lauda ei kaeta, ei panda Ilubadaie higi, pannakse pada ainult kätevaeva maa kenasse. Enam on murret lauli alla, kui on rehepeksu alla. Free peksan, Se, unustan laulu, laulan, käis, tuletan. Läksin metsa kõndima jäi pühapäeva hommikul argipäeva õhtu Ella, mis ma metsast eesta leidsin, leidsin kure kündemasta àra kaestamasta. Varesevagu ajamast. Lõin ma kurekülje pihta ära, kamalu pihta viisin ma kure kodu. Je. Aasin anne lüpsemaie. Ann ei läinud lüpse majja. Läksin ise lüpsemaie, lüpsin Malüpsiku täied tõrud, tellin tarre täie. Lihtsalt uigut, tuulekene paugud, paha ilmakene. Ei ole tuulel ladubada, pahal ilmal ei ole paika. Tuul on loodud tuikumaie paha ilma pauku majja. Mis sina puhud, põhjatuuli, annad hoogu, hommikune, mis sina, lõõtsud lõunatuul, jõuteled, õhtu tuuli. Puhud sa puna minusta, lõõtsud verda palge esta. Punakama, raiun puida ilugama, niidan heina. Puhu neida, kes punased lõõtsu neida, kes lõkendavad. Pisut on punaminulla vähe verda palge Ella. Punajäänud puude peale. Iluheinakaare peale. Veri. Mõisa välja peale. Tuleb see õnnis õhtukene, vilets videvik, Kukene, kui lähen mina magama. Igaüks onu omaga. Gaas on kanaga iis Alex vanaemaga. Õde läks õemehega vendlaks noorenoorikuga. Teo poiss läks tüdrukuga, kellega mina vaene. Ja ma lähen nuttes nurga poole, tükin tühja sängi poole heliseks äärelauda, koliseks kolmiklauda, põrisekse põhjalauda. Kõik on külmad, küljelauad armatanud, äärelauad. Pööran külje, leian külma. Pööran selja, leian seina. Püüan Kerbuga kõnelda, lutikaga lüüa, lõõri. Kärppan, kõrki ei kõnelenud, lutik laia, ei löönud lõõri, mina vutinia vihastil riided sülle ja minema. Läksin lakk kai emagama põhku alla, põhku pääle saadi ümber sääreluid. 100 vihmaid sahin. Ise plaase vihma, et laadiseb 100 vihma kasta mulda, jäta minda kastemata. Mull pole kodu uivatajat valge särgivaali saada. Kurgaga Solpis sooda mööda vandus neida neidusid, kes olid noppinud marjad maasta varesega vastu kostemaie. Ära vannu, Kurekene tuleb, sui jõuab sügise neiu viiakse mehele. Kohioinas kopsitakse lauku, härga lahetakse. Paju lind saab pauna täie kirju lind, ka kõhutäie, vares jälle vatsa. Täie unts saab laia lõuatäie rebane Sabella täie. Panin küljed küpsemaie, sea, reie trippumaie, tuli kassi nurgastana keeru silma Iiroenda sõimuküljed küpsemas ta sea reie trippumasta. Võtsin piitsa, nurgastana lõim kassi, kaks napsu. Kass läks kaevu ja pagubye saba pika sai ledi jää. Mina saatsin saksa teada, saksa saatis valla teada, mindi kassinõude maie Niinest köisi pragada selles kanepini praksateles välja nõudes kassikesta hiired nurgast irvitasid rotid rohust, naeratasid Ottodkaaessi. Onota essee. Täna sinu lahkan nõelutakse, kus muu viisi venna naista seitse sirge, et miiniat üheksa hüva küdida. Kõik on need kassigoussa musta makrajama ossa. Ärgu tehku teised nõnda tehku teise naise tütar, mis tegin mina rumala oma hullulla peala, rumal alla mõtella oma tühja tempodella. Läksin metsas ta mehele puu otsast poistele kännu otsast kaasadele. Puud olid uhked, pulmalised kased, valget kaasa, naised. Sõna. Võlg oli sõidu Ruuna rägastik, kolhooste talli. Söödi, tükk oli söömalauda põllupeenar riiste pinti. Hunt oli söömas, hunt oli joomas vanahunt olivaagenissa määra pea pandi pajasse, rula reied risti peale. Küll olid uhked bulvalised. Oint oli vii juuliga vana, saadame sarvega tont, oli torupilliga. Käed löödud, viinad joodud, pikad pulmad peetud. Mode yld ei tea. Meie Tamm, läp, tantsi. Maie Kõre kuuskleb kõndi majja. Visa kuusk läheb veerebaye. Meie tammel. Kullakingad, kullake, hingad vaske, paelad hõbedased, Hormaati alla. Tare tahab tantsimista. Põrman tahab põrutamista, tuuba, uusi uhtumista. Seinaveeret sõtkumista. Taganege. Taganege. Talad. Põgenege, põgenege, barred. Seiske seinad sinnapoole. Küla mind ütles külla, sööma, külla, sööma, külla, jooma. Küllap mina ise külla teadsin, külla teadsin palju, mõistsin ära Härja söömas sõin vaadiõlut joomas, jõin mis sest härjast ära süüa. Luu on all ja nahk on peal liha kahe vahepeal. No mis sest vaadist õllest juua. Pärm on all ja vaht on peal. Õlu kahe vahepeal. Jüri jõetagune või Marimaa-alune kui seda pidu peeti ja seda jäägu, jagati naise õnne, annetti kähar Paida käänati. Mull anti musta ja rumala, tõrvaskandu ja tõsine. Kuhu pean mustaga minema tõsisega tõtta, Maie, kui oli hoitu seal Uhtsin, kus oli vett, seal virutin, kus oli loiku, loputasin. Kes kõndis palju maade siga kündis, palju maada. Kes karma seemendama varres oli varma seenendama. Tehtine trukid maha ja Saise rukkis valmi Eeezza, kes läks rukist. Lõika Baye rebane läks lõikamaie, kes läks vihkuda vedama, värblex vikkuda vedama. Kes läks Parsile panemapa sõrm läks Parsile panema, kes läks käte andemaie. Sääsk läks käte andemajja, kes läks reiebecze majja. Peened linnud peksid reie kes oli kerge, puista maie kirp oli kerge puistavaie, kes läks reie tuula Maie Tuuvikene tuulas. Reie Vesilind läks Veski, Elle toodi nüüd jahud koju ja rebastele tehti leiba. Kanadel tehti kakku. Mõistke mõistke, mehikesed, arvake, poisid, karrati, Adanege, naised, targad, mis oli meie enama alla hilpas meie Aavikust Sakkepsutas keskeda saada. Habe oli halli saba oli halli silmad, rusikasuurused, sarved olid süllo pikkused käiessa São suurune, seistes kuhja kõrgune. See ehk oli Hiiumaaisanda või oli kärme käsku jalga saksa kirjade vedaja, sõnumide sõidutaja. Minge metsa, meeletumad, aianurka, armetuvad see Polud Hiiumaaisanda ega olnud kärme käsku jalga saksa kirjade vedaja, sõnumite sõidutaja. See oli meie jääli, see meie pik kabilbas kõrva meie Aaviku Evalda. Oleks minu olemine, teiseks minu tegemine maadeks toa tuule peale elu ilma ääre peale maja marjavarre peale koja kobruleeviale. Kariimul mängib gaasikus, talled tantsivad tallermaa alla, ise, mina mängin männi otses käopojad põuessagi. Kägu kukub kuuse otsas. Kulla neiu, Hellanne Johanna. Minule ma teen sulle kolmed, kingad, ühed puusad, teised luused, kingad, kolmandad diviised. Puused teen ma pulmas käia, luused ilma lusti lüüa, kivised kyllazza käia. Põimik eesti rahvaluulest esitas Karl Ader. Muusikaline kujundaja oli Jaan koha.