Tänasel õhtutunnil tuletame meelde Heiti talvikut meie väljapaistvat luuletajat, kelle sünnist üheksandal novembril möödus 80 aastat kuid kelle elutee traagiliselt katkes 43. eluaastal. Nirk kirjutab eesti kirjanduse arenguloolises ülevaates nõnda. Traagilise elutunnetusega. Poeet oli Heiti Talvik, kes oma mahult napis üürikas temalt ilmus ainult kaks, kogu palavik 1934 ja kohtupäev 1937. Erilise sisendusjõuga sõnastas trotsi ja leppima tõst elu tülgastavuse kõige võltsi ning väära vastu nii ümbritsevas kui iseenesestki. Esialgu kaootilisest mässumeelsusest sünges hukkumis, ekstaas-ist ja halastamatus enese piitsutustest jõudis poeet üldisemate probleemideni kutsudes vaimuinimesi oma vastutustundes virgena püsima ja ka lootusetuse ning meeleheite kiuste oma kohal seisma. See oli Endel nirgi hinnang Heiti Talviku luuleloomingule. Kuulame nüüd meie fonoteegis leiduvat valikut Heiti Talviku luulest. Loeb Juhan Viiding. Helisalvestus on tehtud 1979. aastal. Ma õnne talumiseks olin liig mannetu ja nõrk. Nobeluus äikse ratta kolin ja kõigi tuulte kokku põrk. Movery närbus päiksepaistes ja Mäendus vihmavoos. Ah meelte jahisaaki haistes, Massumpasin vaid roostesoos. Mul julgust kotkalennuks jätkus, kui korskas tormi sain. Kuid ikka süda kõrbes katkuus, niipea kui sinna voogas õnn. Mu armastus kui epilepsis äge, kui pikselöök, ta kuiv ja viljatu. Seepärast kõigist olen hüljatu ning õnne, aiman vaid, kui teispool mäge. Ja noorus käest mul kõrbes imeruttu. Ta teele jäid vaid suitsevad rusumäed. Seal vahel süttes kahvlavad mu käed, sest ala kuuldub säält kui lapse. Külm juukseisse sul põimis härmalõngu ja jõululumme vaibus linnakära. Su rõivaist levis kannikeste hõngu ja tähesära. Nii südaööni sumpasime ringi ja kirju kuusk selloitles igas majas. Kuid leebe nukrus looritas mehingi. Sest võõraist aknaist püha meil kajas. Magaja. Võib-olla peitub must päike, võib olla ka kaks või kolm kuid suhu mul kasvab sammal. Ja juukseisse kuhjub tolm. Mu liha kuivanud on kiviks. Movery kui rooste raud. Kui kellelgi tüliks olen, siis kaevake mulle haud. Ei riiva mind. Kõdu, ingel, kas sügaval liiva all? Mu hingetõmbed on pikad? Ma magan kui metall. Ja unekollile kõrri ei krampu enne mu käed, kui variseb Altmaa värav. Ja kaheks kukuvad mäed. Ööd Allas päiks jäätunud raba hauda. Surm raskel käel, taob süsimusta rauda. Kes nüüd veel jätkama jäi, päeva reisi peab kaua käima, kohtamata teisi. Ja kes kord öösse otsima jäi venda, see kergelt kaotab käest veel iseenda. Oogeste lambi ümber peate vahti. Nüüd kandke hoolt, et leek ei säästaks tahti. Ja kellel hõõgub halg veel ahjus praksub säästku puid. Nii kauaks, kui ta jaksab. Nii paljud väsivad ja vao Pad unne. Kes nüüd on maas, neid enam koit ei tunne. Kes nüüd end unustavad, kas või hetkeks? Näidenam päev ei vaja rõõmsaks retkeks. Öö neisse poeb ja hangub mustaks malmiks vaid kaarna kraaks, neil kajab hauas valmiks. Ja kui kord hommik idas läidab leegi siis nende mälestust ei leina keegi. Enam päikse kuldsest lõõsast punud pärg, mu pääd ei igast puust ja igast põõsast hiilib mustas mantlis mehi. Võikaid, varje kerkib hulgi kohe taeva tuhmiat, seina. Kes küll poetas kaarnasulgi ruugesse Muristik heina? Punetavalt pilvepangalt nühkis õiemustreid muru hõberoheliselt kangalt. Ära küsi, pimedas ju helkimas näed aknaruutu koju nüüd. Sest öös on asju, mille külge tark ei puutu. Sügise laul. Miski külm ja miski puhas hingas hetkeks läbi hiite. Varavalgel nähti luhas härma hõbedasi niite. Ammu juba viimse vase vahtraladvad poetanud rohtu. Üksik Kuib. Täis Ruskeid vilju olgu see ka minu vastus. Tühjuvas pargis ringi ma tummalt astun, kui vang üle mu maha jääd. Pingi lõppemas, lehelang, kõrgel kõdunenud, oksis pimene puudularv kus äsja veel kuldnokk toksis kraaksumas rongaparv, pöök puismise ristena. Rajaton aimub kui surnuaed, milles ju jäädavaks peatun, aiavinguvad saed kuhuga iial vaatan muutust vaibub käik. Mind aga piinab saatan silmis naeru läik. Kinni peagi Mobingi raputab tuisus õel. Kuid igavest pillub mind ringi kiusa ja igiõel. Ah, ma teadsin juba noorelt Rahe Roosk murrapsalt toorelt ja ma kukun valmimata kõrgelt elupuust. Kukkun viljaks valmimata ja mu laul jääb salmimata. Igavesti salmimata laul mu lõikuskuust. Meile üksikuid Meile üksikuid surm on sõber. Surm on sõber. Hämarik on kodu. Möödub võõrana, meist päevi, rodu. Meie juukseid ehib ööde hõbe. Meie teel ei ole ühtki tõket veres udutsemas ühtki tungi. Ükski kirg ei paisutameis pungi. Kauge ruumi põlevad meis lõkked. Need on lõkked, mida ööde kuumal näha võib, kui taevas tähist raskub. Need on lõkked, kuhu maagi laskub, kui ta kuur täis kord hingab. Jumal. Leidvetesse jumala vitsad ja rihmale lendas mu vrakk. Mu südamelt murti pitsat ja huulilt punane lakk. Miili rahast said valla mu meeled ja kiusaja lahkus, mees said ribidest kandle. Keeled, mis ootamas mängumeest. Heiti Talviku luulet luges Juhan Viiding