Läbi päiks valge tule. Veikleb vetesse vikerkaari kühmu, karusammal saari sammu metsasammas, ustest, mändide kaares väravast. Kumisedes Võhmastustes kutsub, kiusab kääna kanda. Toogoel raba rändasinud Sõekslev jälgast ära tule kaudu päiksevalge, tule ära astu mõlgastiku sinna rist Laugaste laheli, nende lius asjade vahele keri keri keri kaitseks lõnga, punast püükme, linnud pandud teele, näed neid tardunud silmateri. Näe musttuhat silmamunast, nõgi mustast, kas ei pikku soo soo poole võõritlema sõrapilgul kööritlema täpsust salaja kahetab sinud taibu, selge meele sõgedad vastu vahetab tule tule läbi päiksevalge tule. Ekrepetes Vikerkaare nupp karusammal saari, kobarduvasso, murakaid, Kuldumas kuhjaks soo, käbaraid. Jaava pihud kikkis puu, heinakiiri. Vill rohuvalgeid hiiri pahinaga Tagemas ees ja taga mööda mätaste tuharaid ära tule. Pühib päiksevalge tule sinu silmist vase värvi varjutades lauka Pervi õmblahus, timmitlev roos, Teil õhu õõtsub maltsa karva. Oh, mis hoopis kooljakar kõrva. Kurvalt klõbistad tiibu, kiil kase pojukesi harva. So kui patuse veri täis pahet, mis seal kõik ei, Mäendu leo mürgimarju lehekuur meis haudub äkki tuulepeo musta leppe raba peal nende punast rahet ÄRA TULE ÄRA TULE raba viha balda Uurmeid paksult soitleb nagu taku. Kehite kehita vastuhaku. Kuule taha. Vaata ette. Lätik parmude, sääskede soogail leitsakud higistab tema sünged leilivisked, imalat, iiveldust teevad maos oma pikad valged kiis südamesse, sul pigistab. Tule. Tule. Kustutas sky täiks tule. Armsa õhtu liial klee kiv punasuu. Kas see sind ei kutsu? Päeva elukad telkimas? Soo, näkk viibujas hülpimas? See pole tavaline, hoopis kala, tavaline roheline kübar, pääs. Vaade hangub, sini. Paistab vetes valget rinda, käänab külgi, hõbekõht tul limast, loputab soomusnaba, tõstab käsi, kehitab aga. Mitte. Mitte säält ei minda siia siia ära süüa. Härrad põgene, täpi. Enelate helmenööri köidavad Zuckeder luid. Püüavad su jalge tuid. Ära tule. Ärasee Skitule ehk küll kuu on pannud tuule mahedama jahedama põõsaste vahele põlema, lepitab silma Su, mõlema soo on sama. Kõik vees soostab, rohetab Hobu oblik, so hakkas puugipaska, nõristab kärnalil putukaid, kohetab mustre, Belget karistab. Valgekonn paterdab lohakas longates kõlgute, viies koib demarši, käiakse lehma pärast, temakse öine piimavaras, viimased piisad kiuda, raid rüüpab. Kuulab, kuis Lonberdab sondlust, Loib. Härjalõuad. Selge Ehaa tähetule, valgus kaasatu varvastel. Ära kõhkle, kahe paikselt. Ei see üksnes udu põngu Kikas põõsastel karvastel. Hukkunud hingi ootab vaikselt. Kes jäänud ilma hauakingust. Varjuteed kõnnivad sumekat, janunevad Lynim hingust soendavat verehõngu kaeda maisi sugulasi kaudu igaviku piilu. Ilma laste ihu ilu. Mis, kui hurmav mänguasi. Patuste pale Tjumekat. Virvatule all pilt kepsle siniIvegi tallanud surnuks ta tähed, õed, seal näed maas, nüüd kustunud kuu jõu kurbusest sureb. Oh, kui must on taevamägi, vast ehk keegi siin purebki, vee Harkarvest sääremarjakaan kanda, roosilist valvamas. Veidi tuhkur väristab Harje, Kärt koon õieli, valvamas sarapuukarvajõud on virgunud keset limukate rongi. Nende need rahaaugud ongi kroonid, pääs must keel suus, sirgunud kolme haaraline ise mürkaniga harul. Ära tunne. Ära. Tule. Kogunisti. Jooks mu Ruuben seal üle soo Mullenoitu taimi, marju, too Kuri kollane, nende Vaik. Ning neil on liha ja veremaik. Rahel oh, rahel ei salli mind. Kõnnib täis kõrkust, kum, kir rind, silmad kui teravat taki, pääs. Vajun, loogika ta naeru. Rahel puh rahel ei salli mind. Peidaksin päev nagu jaanalind. Karjus granaadipuu on. Armsam kui mina tal sikutan. Veedaksin pääe nagu jaanalind. Jakob. Kivil kui suinusid kahupäi Ingleid siis üles ja alla käis seegi Jehoova. Käed õnnistus täis. Löövad kõikuma, kui nende najal õhkanma vetest ei joo enam ükski veis, kui oma pisaraid pesen, neis viigipuud löövad kõikuma. Jookse, murruuben. Seal telesoo mulle noitu taimi, marju, too. Süda, ta on koht, kus kõik kuriteost maas. Koriandriseemned, kõik peost. Ruuben poeg Ruuben tuli ju. Ruhmikus. Kuldsed marjad kui kuu. Südajatel kohkus. Kui kuriteost. Oh kui him kalt sõi. Maialt venivat Maple, jõi kiimal kollaseist marjust, kust tuleb armu jess tiidus sõi sees Lea, oh kui himu, ral tõi veres ja tundis sumist suurt aseme Allevis lõhnavat juurt. Kitsena kalle sai sini. Pääle punakas jääranahk. Vere siia tundis kutsumist suurt. Jooksis seikleja ümber loojangu, loo. Jätkaks seal. Pruun nagu Sid Timi koor, läigib ta õlgade lihas ja poiss põlvini rohus, mis kastestraski, jookseb Lea ümber, loojanguloor. Jacobs tooli. Tuli kui turm karide ümber õõtsus, kui norm, tähnilise dianastikud, muist lojused, Hiinasid auravais, Suis nõndaks, ta tuli, tuli, koib turm. Jää neisse köömneuste hõng. Habe täis kõrsi. Hepuna suud. Keele all. Mets meem maikuu. Süütumalt ebatruud päev läbi. Siin on neis taevas ja Laan. Kas selleks ööks? Ma annan endale, saan. Kuidas ning kärmeta kederluud. Jacob, säh toodaimi, Mariuse magab mu juures, ainus. Tänalas talub mu suudlust soi. Tulgu või roim. Kõik nagu uni, siis paistis tal Jakobi habe ta kurgu all ning tema hüplev rinde pääl leegina põlemas siin ja seal kõik nagu uni siis nähtustel. Selle kähaara muru alt suures rõõmus, kui allikalt. Metseestlikki saiu ärata plaan. Poolt veel huulilt valla ei saanud. Jõi selle kähaara muru alt. Kostab ju. Rahel kas varitseb? Mulle ükskõik. Peotäied Tootaimi marjade eest müütest mulle mu enesemeest. Kostab pugu hanede õisik. Rahel, kuis seisis seal ei, et viik. Soov nagu punane sisalik, kumbki silm, suur must mürgi diil. Too taimi marjadele, himutsem pelk kuiste. Seal seisis sale ja pikk. Müütas viis mulle mu enesemeest peotäie too taimi marjade eest. Lapsekojale avada ust, do taimi, marjadest, sigidust. Hüütas ta mulle. Mu enesemeest. Suuni mul meelde jäi. Kivil kui suinusid kahupäi Ingleid siis üles ja alla. Käed õnnistust täis. Südamed ja suu, uni mul jäi. Väljas alandab tähtede, kust seda kõvem sind hoian just. Päikese tiigrisilm pilliroos vahib, vahib meid, ehmatab koost väljas alanud tähtede koost. Kuu on käinud kohutav. Suur. Telk on heki kôik kuldne puu. Kuule, kas keegi liigates hiilib seal väljas üks emakass. Kuu on käinud kohut. Suur. Raheli. Minu ilus õe silmadeks lausa kiivuses. Lubas mulle seks ainsaks kas täna see-eest ta mu surnuks lööks. Leia oma madala silmise õe. Raheli päraltsedena taas, Lähen siis jällegi silmad maas. Isale varjuks mu kätepaar. Siit on neid sündimas isaskaar. Raheli päralt sätena taas. Peninukid peninuki. Nii käis hirmu. Koerakoon lased on ligi põgenege Emmneid võitlusesse kaitsma, kodu, hõikad, sõjasarv, räts, jala, noor ja vana, rutas mees, EParv, emad, naised, neitsid, tõstsid silme üle käe. Vaata siit veel kaua järel. Neile ülemäe. Seitse mõrsijat, noor ja kurba, seisis teiste seas. Nende uhked uljad, Teiud kadusid seal reas. Ammuks kiigel ilutseti valgel jaaniööl. Nüid neiul närtsinud õied, peiul, taperv. Vaatab taha üks ja teine mitu sõja meist. Seal see paistab kodukatust toomingate seest. Säält veel paista, puna pihikseep on tema vist. Südames kui vanu kannab õnne kunagist Sõnumit ei vähimatki ustavas ja truust. Ainult kuuldus kumisemas, see käib suhu suust. Peninuki peninukid, nii käib hirmus ööd. Koerad on, lapsed on ligi, issand hoidku nüüd. Jõellist ilmsed peninukid, koera kolbad veel sarnast pole teist ma ilmas jõhkralt vere. Peninukid peninukid tuli selle eest Seitsmel mõrsjale pisar põlemas kurva lausurmaga, neid tuleb kaitsta oma neitsi ja. Võtsid kirstust, iluriided, ees on pühad, ei puusadele kurus, kuub kaela, Helmedi oma kasvatatud linast sädelemas, õlg, Üleväriseva rinna uhke hõbesõlg. Viimsed, suvi, õied, punt, kirjuks pärijaks, pääs. Selts mekesin minekuks, ent seadsid käsikäes. Seekse surmas säärat. Nii ta seal lauldes läks elust ilust igaveseks ära, päriseks. Raba poole, tagurpidi silmad Sulek suul laulmis mataks kalmu mõte, et viiks hirmuluul suled silmi tagurpidi. Toikkuseid Nad soos üha valjemini lauldes läksid üheskoos üha enam, kas kõikus õõtsus jalge all. Ja nii lähedal. Juba kadus esimene. Kustus nagu tähtpesi veidi tervendas. Liikus Lõmu leht Aga teised haarasid taas kinni, käsi käest, laulsid oma kurba viisi kõigest hingeväest. Juba vajust, teine kolmas, neljas, langes reast. Laul kui palve. Hardamana tõusis teiste seast. Kadus viies kõndis ainult kaks laul, see muutus nende huulil aina hardamaks. Hakuldsemaks lõi taeva ukse avar kaar. Õhtu varju hõlmas hõljus veel see viimne paar. Juba kõnnib taeva serval hõbesärgis. Kooljajooki. Raba laukas. Joomas viimse suu. Nii need seitse surma mõrsja uppusid seal soos. Teiega jälle koos.