Ma tean küll, et minu pinnast sa mõõdad mägede kõrgust ja samast mu pinnast mõõdad ka minu sügavust. Aga võta oma mägede mõõt minu kõige sügavamatest sügavustest ja sa saad palju kõrgemad mäed. Minu sügavuste mõõt võtta mägede tippudest. Ja sa saad palju sügavama merre. Heino Meri on meri ja mäed on mäed ja mõõt. See on ainult mõõt. Aga su silmade ilmest ma näen, et sa saad minust aru. Ja seda on hea teada. Sest kuidas me oleksime siin teineteise juures tuimalt tummad? Kui võhivõõrad. Ka mina ei oska igavust tunda. Selle poolest oleme teineteisega sarnased, sina ja mina, vanamees ja meri. Igavust ei olegi kusagil mujal kui ainult meis enestes, kes teda tunnevad. Nõmme igal päeval oma valgus, omad pilved ja oma tuul. Tähed taevas on ainult tänase öö tähed. Ja kõik minu lainele tulevad randa esimest ja viimast korda. Ükski rändlind ei lenda juba lennatud teed. Ja kuidas kalad saaksid käia tallatud rada, kui nad ei jäta ju jälgegi. Meres ei ole jälgi. Ranna sajuti on aga ka sealt minu lained pühivad ära kõik varbad, kannad ja tallad. Et ka mereäärne liiv ei oleks tallatud rannakaljude jalamitestma, murestan oma lainete murdlemises vähehaaval midagi lahti. Aga harva, kes märkab, et meri teeb liiva, segades seda oma põhjapõrandakatteks, tigude ja muude molluskid, kilp kuubedest lahti ligunenud lubja ollustega. Teisal korjan ma kokku tohutul hulgal väikesi varbajälje suurusi kive et Põlise Uhtmise uhmris lihvida siledaks nagu lindude munad. Keegi ei märka, kuidas nad väiksemaks jäävad ja ainult mina ise kuulen nende tasast kõlisemist oma lainete all. Alati on, mida näha ning peegeldada. Alati on, kuhu ära paista ning kosta, teha link, tunda. Ja aega on merel küll rohkem kui teda ennast ja liivade ääres kõigeks. Aga ega mul kõigeks ainult selleks, et igavust tunda ei leiame, ainustki hetke. Ja magama häitud on tuuled. Täna olen ma lõpmata vaikne. Nagu sa isegi kuuled ja näed. Olen vaikne, kuid pilvede vait. Vaikne kui lumised mäed. Kauaks nõnda jää, süda, talvised päevad ju praegu kõvade tormide aeg. Sinu kodumerd katab nüüd Jutusta minule sellest jääajast saadik ei tunnema, jääd ainult harva, mõned haprad kirme, killud kivide vahelt lainega murda ja kaldale pilduda. Vaikin. Ja kuulan. Räägime kohine kuulajal. Jää. See on pakaste sild üle vete. Kõva kui tahutud baas. Kalk nagu kaljude küljed. Raskete koormate voorid tulevad mööda merd saartele, rannast ja saartelt, randa. Raskete koormate voorid, ratta kettide kõlinal, regede riginal, kabjaraudade tagudes nagu kirvesilmaga kivisse. Käiakse jalgsi, Ki saarte ja randade kalurid, kasukad rihmade all, karvased kõrvikut peas, kõnnivad mööda merd nagu vastset Kristused. Nimbuseks pea kohal, piibuving. Jää. Ainult jäämerele sadanud lumi jääb valgeks ning kuivaks, kui tuhk tuul seda kihutab ringi leidmata hangele aset. Jää ainult jää. Ääretu valge lagendik, mille liikumatust ja vaikust võib murdavaid jäämurdja jäämurru mürin tõmmates laineks külmunud lumme v jume viirulist laevade teed. Merdaga ennast ei nähta ega kuulda. Jää ainult jää, öiste kui päevaste taevaste ärasalgamine merre elava vee, tema lainete kohinat külm ning halastamatu, surnuks vaikimine. Jää ainult jää. Aga ei iganes jäädavalt. Tuiskude taga on kevadetormid, pilvedel põues on päikese naer, meri isend vabastab jää all tagasituulte ja taeva all. Tänasa kõnni mugaldadest kaugemal, sest näe, kuidas virutan vahtu ja vett. Imelik ladvad ei liigugi küpressi, kui küünlad on sirged, aga laine, mul vaatamisteed, pingid ja paarid poole pargini märjaks ja soolaseks virutab. Oli vaikne taevas, sirasid tähed rannikunõlvadel linna tuledetulv, aga türgimaal turtsus tuul ja sealt see nüüd tulebki vuhh. Öösel, ma mõtlesin siin sinu kaduma külmunud merest veed nagu valgis, ei tähte, ei tuld, jää ainult jää, ükski laine ei liigu. Oh. Koidikul kohinat pestes ma mõtlesin, tore on vabadus vabaduslainete kihutuskamba jõudu ja avarust olla. Päris võluv Kohila kuulaja koduma randade meri. Jõudu sulle su heitlustes võitlustest, sügistormide aegu. Aga kui jälle jää alla jääd, oh ära siis unusta kevadet, kes sulle tagasi annab, taeva ja tuulised, rannad, lained ja laevad. Ning ma mõtlesin jah. Et teab, mis toredam on mingi kas vabadus ise või tema saamise lugu. Aprillis kiirgav ning kohiseb tormide ootus ja jäämurdmise tung. Vuh. Minu enda kuuldes on mõned luuletajad mu rahva rikkamatel randadel kuulutanud lihaks minu tormiseid, päevad ja ööd kui mu murdlained järskudelt kallastelt kihutavat vahtu ja pihu vett Plataaliga laps. Ei ole see õige luuletus, vaid häbiväärt läbi väärkuulutus. Vihane Lerg. Need on tõe küljest lahti varisenud sõna. Vihane meri. Ehk tohin ma küsida oma Kohilaga, keda või mida on minul vihata? Saad omaenda venda, kes on minu oma kaared, minul rannad ja minu põhivõi taevas. Kust tulevad kõik varjundid mu vaikset televirvendustele kui ka kõrge lainetuse vahustele Harr. Kas taevas, kes kingib mulle kõikuma pilvede pildid, tähtedes irava külluse, välkude, vikerkaarte ja virmaliste alati uued ilmutused? Või peaksin mina vihkama oma tuuste suurt tuba, kus on kajakatel lennata nagu mu vesi kaladel, ujuda kuu, mis oma rõhkude all võib mõnikord muutuda Maruks, et minuga koos alustada ürgjõulist mängu. Aga jõud ei ole vihm. Laevad, mis seal hukkunud karidel ja varisenud kai lihtsalt ei pidanud vastu tormi ja meretormise meremehi, selle mängul ei ole vihaleid murtud, meres ei ole viha ega maas ega taevas ega tuultes. Viha. On inimeste isekeskis asi. Merelahinguid lihaseid, veriseid. Olen ma näinud rohkem kui ükski muu meriaegade tuul, võttes. Aga ei, meri ole see, kes merelahing, kuid peab. Merelahinguis müriseb inimeste raev, mis merele tuleb. Sõjalaevade tulega. Merd merelahingut ei kohuta. Merel ei ole neist hirmu ega ohtu. Teraslaevad ei suuda merd puruks tallata ega tuli põlema panna. Aga ometi ahastus, ohked on kostnud mu kalonaadikumast punastuvates lainetes. Sügavuste põhjani on mind vapustanud põhja vajuvate laevade tuliste küttekollete plahvatused. Maavärisemiste taolist mere värisemist olen tundnud ma endas, kui need, kelle laule ma olen kuulnud, tarduvad tummaks mu soolases vees ning ma enam ei tunne nende näod ja käed oleksid soojemad. Minu jahedatest põhjahoovustest, ütlemu kohina, kuula ja milleks on seda vaja? Merre ei tungi merede kallale. Nutsu rasvad ei püsi oma kallastes. Aga kunagi ürgürgammu kui aeg veel hoopiski ei olnud ajalugu, vaid ainult aeg ainult aeg. Kas ka siis ei olnud meredel maa jagamist maavärisemiste ja tormiste tulvade raius. Kas ka siis ei olnud kallaste purustamist kokku põrkamist taganemist edasi surumist ja uutesse sügavustesse vajumist üles tühjusesse tõusu? Inimeste elude otsimine on tohutult noorem kui maakoore ja jää ja veekuju ning koha võtmine päikese all. Ajale tuleb veel aega anda. Sa isegi kuuled ja näed, kui mitmeid on kanda lippeni laevadel kui ka randadel. Nende taga on võitlevad leerid. Nende taga on veri ja lihased, mõtted ja näod, silmad ja unistused, käed lõpmatud, käed, südamed, südametunnistused, murdumine, varisemine, usk paremasse paremasse karjatused, suudlused, Surma surmvaikus, naeru ja laulude elu, julge jõud. Ajale tuleb veel aega anda aega, ajale aega. Inimesed tulevad ja lähevad nagu väsimatu lainetus merede vetel. Nad tulevad ja lähevad, mitte ainult selleks, et jõuda kaugemale ja kõrgemale oma maast ja oma maameredest Q ja Q merede poole ning edasi lõpmatuse linnuteede poole. Ka selleks inimesed tulevad ja lähevad, et jõuda lähemale iseendale neis enestes elavale elavale tõele ja nende eneste unistuste suurele maailmale. Kas sina, meri ise seda aimadki, kuidas sa inimesi unistada aitad? Kuidas sinu igavese lähedane hingus selgust kohiseb meisse ja enesekindlust? Olgu sulle, ma tunnistan, et ka mina ise kaldun vahel unistama. Ja kuna sa enam kauaks ei jää minu juurde, las ma siis sulle jutustan, näiteks toon ühe oma kangesti suure ja ühe väga väikese unistus loo. See. Täiesti selge talvine täiskuu virvendab ülemu veeAga tuledes särava ranna ja taevatähtede vahel on sakiline vööt pilkaselt pimedat ööd. Ma tean seal mägede ahelik. Ja ma mõtlen enne pimedad mäed näevad kogumu kuupaistelist pinda kuid mind nad ei lase vaadata mägedetagust maad, sest minul on kõrguse asemel sügavus. Aga tänases kuupaistes ma tahan näha ja ära paista, nagu lähevad ja paistavad mäed. Tahan. Ja nüüd oma tahtmist ma teen. Kogu oma raske soolase veerannani rannast lasen ma hoovata otse üles oma pinnalt. Nii saab minust sügavus kõrguseks mu enese süles, mu enese rinnal kogu mu määratuma tardub. Jääb seisma, kui jää, jää ainult jää. Ükski laine liigub ainult mu toonaste tormide valge vaht helendab täiskuu paistel otsekui igavese lume triibud minu kiilasjää kõrgetel jalgadel. Mõõtude võtja, tule nüüd võrdlema, kui mõlva kõrgemalt ai Petristi Roman bossist, ma vaatan oma jää sääraste silmadega kauguste varjatud maailm. Niisugune oli minu suur unistus. Aga väike, see oli see. Suviselt palava päikese all nagu praegu suur õitsemise aeg on alanud. Kuldvihma tuli kollased valangud krütsiinia pillavat kosedile iidsete müüride pääl Levatel võradel juuda puude lõõmab nõretus. Viirpuud ja kastanid vaheldumisi ja vastamisi. Säärase õitsemise ajal. Nemad tulid ranna kallide varjatud teed. Väikeste varbajälje suuruste kivide kõlin paljaste taldade all süles sulamis, sulin jooksid rinnuni vette. Sina, sina mu merre arvel. Ma kuulsin, sina mu merre ja natuke. Aga siis minu laugjas laine kattis lad hetkeks ja kulinaid tõusid ujuma. Tundsin ma enese sees nende suusuule surutud kuju. Ei ma ei raatsi seda ära anda. Las nad ise lähevad randa ja sealt edasi oma õite alusteed, aga mina tahan Nende kuju eneses, kata. Ma ei taha, et vesi tagasi valguks nende kahe asemele. Tahan, et sinna jääks ainult lainetest, virvendab valgus. Tahan oma valgusest valatud suudlejad viia härra kaugele avameretuulte alla ja neid hoida, niikaua kui päevad mu üle koidavad. Hüvasti ütlema tuli. Rutasin randa kätt sulle andma sõrmede sulinal kivide kõlinal kandade all. Välkkiire hõbekelguga tõusen kõrgele üles suure unistuse lume viirulise jääme üle su väikese unistuse kuldvihma nõrretuse ja kastanisalude kumerad, hangede. Lund, ma ei näinud su Rannul kogu talv, ei ainsatki valget päeva, ei ühelgi sammul Rodinat jalgade all. Aga seal, kuhu ruttan, on ööd praegu valged. Tuttavad, tornid teretavad mind kesköise taeva heleda hõõgumise taustal. Ja tuttav meri, see sinu kauge vend, keda sügis Marude raugedes kütkestab, jää. Ka tema lainetab praegu õitsemisaegsete tuulte lõhnava Sleebuses. Igal teel, igal teel, seal, kuhu ma lähen ja kuhu ma kuulun teretab mind minu kadunud ema, kadumatu keel mille varjatumatestki varjundites saan ma aru nagu kõige lähema kõige armsama inimese sõnatust silma vaatamisest. Aga varsti, kui valge ristikheina õitseb, seisab mu rahvas külg külje kõrval, suu juures suvise mere laugel rannal ja kogu oma südamejõuga kaugele kuulda annab, et selle väikese mure mullase maa keel võib küll laulu elavas tuules tõusta igavesti kõrguste poole ning kosta rahu ja vendluse vastu kajavatesse kaugustesse. Kuula sinagi siin. Minu kodumaa meri on niisugune meri, kes laulu nii südamejõulist on kuulnud rohkem kui ükski muu merimaailmatuultes. Need on inimesed, kes tulevad ja lähevad ja laulavad, kes elavad, jäävad elama oma tuulema kivisel, kamaral. Nii palju, ma ütleksin veel, et see su suur unistus oli siiski ainult kujutluse mäng. Lumeviiruline jääsinine, Kuitset teine see õige väike ma arvan, suur oli ikkagi väiksem ja väike oli suurem kui suur. Sest selles oli tõeline tuul, tõeline päike ja. Inimesed. Aga nüüd ma pean minema hüvasti. Ole sa terve tuule ja päikese eest südamerahu ja selguse eest mis kohises minusse sinu kõrgetel kaljustel randadel.