Tänases luulekavas kuulete värsse Mats Traadi tsüklist kollane tund. Loeb Victoria traat, muusikaline kujundus Silja Vahuril. Naaberteed las une, sõba, sulepiltide silmad pimedas. Halb hea maalil. Televiisoris koliseb kannel. Keegi räägi, siis mängitakse jälle pilli. 20. sajandi õhtupalve siniselt ekraanilt vaiki ja kustu sinagi. Saavaikivaks asjaks asjade seas. Vestle laelambiga kaleidoskoopiliselt kaosest mida peate valgustama homne kumbki omal viisil. Akna taga huugab kogemuse linn, paratamatuse linn, linnade linn. Majasein on piir kahe riigi vahel, ühel pool, raamatud, teiselt tegu elu ja armastuse ristsõnad. Päeval ja öösel kus on kodu, mis poleks Bay. Koit hämariku, mina sind. Varsti tuleb kollane tund lahtiütlemise hetk. Tuulevaiksed, käed sülitavad, puude täid. Ja taevakumm on kui leiva Mõhk ümmargune soe mis kuskil talumajas saanud mälestuseks. Millessegi krabistab lehti. See kollane tund on meie kõikide omandus. Võtame, jagame ta ära lehe kaupa seemnekaupa, silmapilgu kaupa. Linn vananeb ja puitu pannud nii kui rohi hallil lagendikul testi korstna sõrmedel tänavate valusad käed embuseks kallistuseks laiali. Vaiksel päeval. Suitsune september vajutab oma pitseri kvartalitele. Tahma, pitsati alt paistab valdseid aknaid. Suutulukesi pärimusest, ajakihtide alt. On ruum, mis võib katki minna, kaduda, menetleda mõõtmed nagu delt, mille toel on välja tõmmatud maast vaid kokku vormituks lasuks lauk kuunina on ruum ja aeg läbi põimunud käed, jalad ja hind. Ja see, mis on möödas ja see, mis tuleb linnaväravast sisse, õhku ja vett, kaableid, torusid mööda. Pürgimine rebimine üles jõuda kõrgemale tunnetuse oksale üha edasi Daci latva lindude poole kõvasti elu küljes kinni, nii kui puutäi inimese kehast. Saada endast võitu pidada vastu. Et siis, kui pehme, raske öö paneb õlale käe võiks mõelda. Ilus tihe päev oli. Kes heidab armu neile, kes on sündinud maailma armastuseta? Moto Vikerlane peas plastmasskiiver kuulatav õhtul öö kuristiku serval kus rööbaste lohkavad pagunid väsinud koormast ja roostest. Mida pikem on tee seda valusam rooste. Teiste targutused, eneseheitlused, vaatepiir, hämus, roostevere roostega algab ja roostega lõpeb, kõik. Armastus roostetab roheliseks. Nagu kiriku tor. See hallus kestab kevadel sügisel, talvel. On see tõsi või ei ole. Mees, kirjuta pika-pika, kirjaread pikendavad lootust. Kaugendavate sügist. Mis sellest lehe langemisest karta? Majad tulevad nähtavale. Valged ja punased, kollased vanni, Agrossetiga, Dostojevski pildiga seinal. See pole õige, et ma tahan siit ära, mõtleb mees kui kirjutab kirja. Sa ei saa sellest aru. Või kui saad, kardad pettuda. On see tõsi või ei ole? Oleme kui liivakellade pea peale pööratud. Kuulame liiva, monoloogi. Lahutame 11 kahisevate sõnadega. Vastas on laia ekraaniga kino. See pole vastus, ma tean. Kuid mine siiski, vaata, kas on see tõsi või ei ole. Ja ära karda. Jänese jälgede metssea sammudesse. Linnukoerana lippab hall päeva kitsas valgus muljutud pilkases öös. Varese kraaksumineritab kuud näinud on nagu oleks eel ürgaeg. Ja õhtu oli üks suur pimeduse laam. Põhjan must Su põhiust pime ja pime. Kes sinna vajukes sinna vajub, seanid päikesesse ahlilt väikseta ahastus minetab nime minetav nime kõiksuseks ja kõiksuseks haju. Nagu juhteta, rahvas nagu juurteta rahvas. Kui nende nimel, kes siin on langenud aastatuhandeid välterohtu nimetad rohuks, puud puuks täidavad oma kohust. Armastus ületab ruumi piirid, ärkab jälle vana südamevalu. See on ju sinu enda nimi, mida sa kõndides otsid hommiku palgelt taevast, õhust ja veest. Ja segaja kuminal vastu su ajukoore Menbraanilt. Hämaruse hääli täis Sapklade. Lahkunud aeg, Vilpad kaugel. Ära unusta mind, ära unusta mind ära hülga tahvliga. Movoolasin kõiges Sagulasin kõigest läbi, kui vees vesi.