Iisak ja need aadikene emakene memmekene. Küll sa nägid suure vaeva, kui sa pinda kasvatasid. Kasvatasid, kallistasid ülist, tõstsid, hüpatasid maha, panid, mängitasid suu juures, uisutasid kahel käel, kiigutasid süles, hoidsid süüessagi käe peal käiessagi rüpes rukist lõigates. Viisid põllel põllukehale, panid Parmaste vahele sületäie keskeeelle, et ei tulnud tuuli peale. Sega veerenud vihmahoogu. Orederveliidekene teiseks tervedalikene hinda nõnda kasvatamast kasvatamast kallistamast. Tänu teile hauassagi musta mullakate alla. Kui mina olin veel väikene mees üks helin mul helises rinna sees. Ja kui mina sirgusin suuremaks, läks helindi rinna sees kangemaks. Nüüd on see helin pea matnud mind. Ta alla rusuks on raugenud rind. See helin mu elu. Ja minu hing. Tal kitsaks on jäänud maapealne ring. Kui toome veel kauaks ka sinu maa ja raske su koorem kanda, kui enamik jõuaks, ei jõuakski kaasa. Soov meditsiiniranda. Täht süttib ehk taevasse üle veel lill tärkab su hauapinnast ja sinu mõte ja sinu meel kord tuksub su rahva rinnast ja liigub ja loob ja lehvitab ja kauneid radasid rajab. Suur rahva Ta see ehitab ja põlvest põlvini kajab. Lumi tuiskab. Mina laulan, laulan kurba laulukest. Lumi keerleb tuule Uudest, minu süda valudest. Lumi tuiskab, mina laulan, laulan kurba laulukest, lumi kogu äärde, valu, minu südame. Lumi tuiskab, mina laulan, laulan kurba laulukest, laulan kuni hauas kaetud oli nihest ja lumedest.