Päike põletas silmi. Taevas murdus Mobik vastu mu põlenud silmi, lõhkine taevas ja mudane tiik. Päike põletas silmi. Täitmis veerevad siin. Vaatan enese silmi, rattaina veerevaidsi. Päike põletas silmi, jalgees mudane tiik. Mõtte, kui verine, nii. Päikest. Sa arvad küll, et on saabunud vaikne ja pime? Küll midagi juhtub. Hakkab ehk just siis selliste akende all põlema kask, nii et valgeid sädemeid kaselehtedest tule niite, okstest, tuhased tüvest ja kasetoht põleb end uduks hõljuma, luhtadele voolama jõeline läbi luhtade. Ja sel viisil kandma mälestust ühest kunagisest kaasest. Hika uutele. Minu tumepunane süda, mis nüüd on, koolis ei lastud ja need on minu õunapuuõied, mis nüüd rüvetatud mesilaste poolt ja see on minu veri, mis voolab-voolab-voolab ja voolab lõppematu paelana mere poole, sest ta on väga-väga haige, see on minu overy seedevesi ja see on minul nägu, see sinine taevas siis ema vere kohal, see laen, kõikenägev ja kõikjale ulatuv ja köik ava. Ja ometi pean ma olema üks teie karvasest kambast ja see on nii. Sa arvad, Göring? See on saabunud vait, uue punane süda, pime mis nüüd on meil midagi juhtu, kuulist, läbilast intometi. Ja hakkad äkki just sinu siniste akende all õunakask, nii valgeid sädemeid gasell rukkadestub mesilaste puutule niite, okstest ja tuhase tüvest. See on minule kasetoht põleb, hindu kuulab. Lubaelana sellel viisil, sest ta on väga kaanlangema häälestust. Kunagisest kaaseys jõgede vesi ikka nagu minul nagu hea uus selline taeva lõhkasid mere kohal sõlmaale kõike nägi ja kõikjale ulatuv kõikova. Ja ometi peame olema üks teie karvasest kambast. Ja seal on ju raske. Kes hoolimata minna ka ja kõigest hoolimata keelatud mere äärde ei võta kinni merelainet, avas pihast ja vaadata siis sügavale mere. Kõigest hoolimata siiski juhtuma, kui minna, kas see nii keelatud mere äärde püüduma püüdmatuid, kaalu ja lood vaata kaitstavatele liivarandadele. Ja nii hakkavadki suured ning õelamis himulised mere mesilased ehi tama ümber merevangimüüri, millest insevad lained küla alatasa üle saavad jooks Ma. Kuid mille taha nad kõigest hoolimata? Mäletad sa veel seda tiiki, mille tõrva mustal veenan vetikate helerohelised linad? Muide vaatavad vanad ja väsinud hõbepajud mida kaitseb Kalmust püha metsikult pühal õhtul, mis käristab rinda kui nuga tiiki, mille kaldal iga hetk muutub üheksainsaks igavikuks lühikeseks nagu küünlaleek pikaks nagu raudtee linnast linna üle mere tiikimise, puhta imas puhtam. Sest ääres pole veel ükski inimene surnud. Mäletate veel seda tiiki? Ja seda armastust selle tiigi kalda kalmuste lõhn, kroonine ümber pea, vetikate linad ümber käte hõbepajud suletud, silmad näo kohal. Selle armastuse kaldal ootasin ma sind. Vetikate linad karvade ümber, hõbepajud, pilgud jalgade all. Kalvuste lõhn, silmade asemel, pisarad tuules, tuulega segamini. Nii olid hõbepajud neiul kalduvuste lõhn. Ja nii kadusid vetikad. Nii kadus tiivik hõbepajud kalmustele linad silma. Neile võib kõik andeks anda ja minule võib kõik andeks anda. Aga kas võib seda sinule andeks anda? Ja oi, seda tdi. Haiseda poissi tüüdiga. Ja oi, sõdeti, haiseda poisside poissi küll. Ja oi seda tdi sõda geenikeedeeti Ki küll. Kul paistavad taevas heledad päikesed. Neid on palju ja nad liiguvad sihitult valgete udupilvede vahel rind. On õhk lämmatavalt kuu. Ja mul on tuline. Siis lähevad need päikesed üksteise järelmajade taha loojat ja peaks tulema. Aga tuleb hoopis üks väikene poiss, suure valge tutiga, punane müts peast ja paar võilille käes. Ta koputab kaua aknele, kuid ust ei tehta lahti. Väikene poiss, suure valge tutiga, punane müts peas. Ootad tükk aega ja hakkab lõpuks tasa, tasa nutma. Ja nii kida nutma, sammaldunud kivitrepile. Köik paistavad taevas heledad väikesed, neid on palju ja nad liiguvad sihitult valgete udupilvede vahel ringi. On õhk ikka lämmatavalt kuu muld tuline. Ja siis lähevad päikesed üksteise järelmajade taha looja ja peaks tulema öö. Aga tuleb hoopis armastust, paneb asjalikult lauale oma nokaga mütsi. Ütleb tere. Siis istub toolile laua kõrval. Minge aknast välja vaatama. Sest aega ju veel on või pole ka. Köögist tuleb magusaid lõhnu ja seinal jalutab õnneämblik. Kaugemal kohiseb meripuude taga, merel aga sõidavad valged laevad. Keegi, kes on ilma peata, läheb lõputuid treppe mööda alla, astub õuele ja murrab peenar delta roosi toob need tuppa, paneb vaasi ja kohe on tuba palju kenam. Ja nüüd peaks küll tulema ö. Aga tuleb hoopis vaht, paneb kaski värava kõrvale ja istub sellele ja kontrollid kastatisson ikka laetud. Pärast seda hakkab ta teistpoolt osutadest ööd ootama. Nii et ikkagi peaks tulema ö. Aga tuleb hoopis magav lõvi raputab oma unist lõvilakka ja möiratab nii värisevad aknaklaasid. Ja siis lähevad päikesepunased silmad laiali ja ta sädelevad kiired venivad loogiliste joonteni ümber puude, murdes rohelisi lehti punast Eksu vaikse kahina saatel, nagu põlevas kaminas. Nagu küdevast ahjust, langevad lehed padja pea ümber veni pule neuro, roheline niit, lõtvus, seos piltide vahel. Kiial sulab talvine lumi, lagi vajub vastu nägu, kuni puudutab lumist, põrand. Täikese punased silmad venivad kinni. Kustu kiir, mis teie unenägusid? Lagi tõuseb taas tagasi vanale kohale. Põrand surutakse pikkamisi ja vaikse muusika saatel vastu hõõguvad seinu. Lagi lainetab palavikust, pilved ronivad tuppa üksteise järel, trusides kahisedes vaikse muusika saatel. Õitsevad õunapuud, roosid ja võib-olla ka sinililled. Kuni päikese punaseks silmad rebitakse jälle laiali lahti pärani. Et näha, et näha, et näha, et veel korrutan, näha. Ainult näha. Kuni ta lendab vastu mu rinda nagu kivi. Vaarun, vaarun, vaarun ja vaar on kuni kaardun kooldunud, murdunud langen tee äärsele Tommusele rohule. Silitan mulle lohutussõnu, sosistama Ta vaid rohelisi rohulehti. Silitan neid julgemata, tõsta silmi, julgemata, liigutada kõrvu, julgemata, paotada huuli kuni ta langeb mu peale nagu kivi. Kuni ta tungib minust läbi nagu kivi. Kuni ta haarab mu südame nagu kivi ja suruks selle endaga mulda ja matab selle enda alla musta mulda. Rohu alla liiva peale teeveerde kuni ta kaob nagu möödalendav aeg puude sinilehtedesse. Nagu punaseks põlenud suvi valgetesse mälestustesse kuni ta kaob teisele poole mullast kuningriiki mustade tähtede maale, valgete pilvede alla, suure mere sinisesse vette. Siis võima tõusta temal jälg rinnas, tema jälg rinnast Pi auku minus ja haudu mullas. Malen südameta, aga ma võin minna oma teed. Aga ma võin tõusta kõrgemale rohelisest ja tolmusest rohus. Ja vaadata oma südamehauda. Vilets teeäärne rohi, mille keskel see on pühitsetud ja püharohi, ütle siis, kohu mul minna, ütle siis, mida mult teha ütlesingi, keda mul vaja. Jenna, Koigi iidses muinasjutus astub mu juurde hall vanamees. Nii kortsus näoga, nii vilets nituudišev, mis surmalähedane ja mullahäälega. Aga kus tema lumivalgetel juustel on kuldne. Tähtsusetuks ja silmade asemel sätendavad tema näos kallis kivid. Imelised kalliskivid ja tema käes on võluvits, millega ta puudutab hoialgu minu väsinud minu vere vermees jalgu, nii et minusse voolab nagu jõgi millegi parema ja ilusama lootus. Nii et kus ärkab, tõuseebeeerringutab imetilluke ootus. Hall vanamees aga paneb oma värisevad, vanad käed minu näole, hall vanamees võtab mult ära, minu silmad ei märkagi seda. Tema ei tunnegi seda. Ei minu silmade asemele panete kaks kalliskivi, kaks sädelevat, kaks sätendavad kivi, helkivad kalliskivi. Ja nüüd nüüd näen ma midagi niisugust, mida ma kirjeldada vist ei oska, mida ma kirjeldada vist ei suuda, lihtsalt ei suuda. Aga mille olemasolu ma juba ammu olen aimanud, mille olemasolu ma kogu aeg olen tundnud, mida ma ikka ja alati olen teadnud, seisvat mu ümber all ja peal. Õhus, vees ja mulla seest muutun lõpmata raskeks tinaseks uniseks kiviseks. Ma vajun läbi rohelise vee, mul pole südant, mul pole silmi. Ma vajun läbi väreleva võbiseva vabiseva vee. Liiva visatakse mu peale. Ma vajun laiali, Mavoolan liival liivas liivast läbi nagu maa-alune jõgi tumedalt tummalt tuimalt tuimalt jama, pudenen. Malagunen varisenud olen. Ja ma ei näe enam midagi, ainult vool on voolanud, voolanud ja kitsamat, eks niredex. Kuivan Mauren malenduma haihtunud tuli põletab mind. Nii et magustun tahmunud, tuhmunud söestunud. Olen vesi, olen tuli, olen kaugel. Ma tulen tagasi, Ma näenhimuline. Ma kuulen ja ma ei kuule. Ma olin kivide all. Ma olen mullas Mullen liivas Ma olen vees. Olen kala. Ma olen veri, olen keha. Ma olen mälu, ma olen aju. Kas ma olen maja? Siis pole ma äkki enam midagi mittemidagi. Ainult hall vanamees naerab, naerab ja naerab. On see elu on see uni, on see midagi muud? Olla peale elu, ütleb hall vanamees. Mis võib-olla veel peale elu. Aga hall vanamees, räägin mina, kust siis on mul see tunne, see mälestus nagu oleksin ma seisnud üksinda vaikse kuupaistelise mere kaldal kuulates lainete helkivat laulu, nende laulu, sellest, mis on mere teisel kaldal. Kust see tunne, kust see mälestushall vanamees? Teda pole veel olnud, oli ainult punaste kummeli puude punaselt hulluks ajav lõhn ümber maja kus möödus su lapsepõlv. Ja enne seda oli aeg, mil sa ujusid valgekalana üle sinise ja suure mere soolases vees, mälet. Tahad midagi, ma ei mäleta mitte midagi. Ja hall vanamees naerab ja naerab jälle oma kalliskivide särades põledes vilkudes, tuh puudes, kustudes uuesti süttides ja siis panete mu magama. Hall vanamees paneb mu magama. Aga karussell. Te ju teate seda karussellis keerleb, keerleb ja keerleb ilma ühegi inimeseta laadaplatsi valgel ööl, kui õitsevad valged toomingad tühjal valgel suveööl. Need, valged ööd, valge karussell ja valge lindina mööda jooksvad valge valged toomingad. Kurvad, kibedad. Tühjad, ja ometi lumivalged ööd. Te ju teate seda, kuni pudenevad õhku toomingaõied ja valged ööd saavad jälle pimedat, eks. Ei, miks nad üldse õitsesid? Miks küll, kui ikkagi tuleb sügis ära pekstud poiss ja värvib maa kollaseks oma pisarais nutetud lapsepõlvega. Nüüd tantsi veel hoid, tantsi veel mu pöörane ja hullunud suveneid oma roosas suve lumest kleidis. Tantsi veel ja lenda minuga läbi sügise kollase õhu läbi sügise kollased päeva läbi sügise mullase maa, sina mälestusollu. Ja hoiab Tus tulevast. Sina sügisesse, märts, tüdruk, sina hõõguv sügise öö. Tantsi veel ja suudle minu kuld kollastesse sügise silmadesse, enda silmade nukraid, jälgi selles kollendavas rohus, kollaste tähtede all, sest veel on sügi. Mis veel on närtsimise aeg? Veel on koltumise aeg ja veel on aeg püüda imelist sügise lindu, kelle sabasuled säravad loojuva päikese põlevas punas kättesaamatult, kaugete kaunitena ja üürikestena. Jälle tunnen ma kellegi häält, mis mind süüa. Ma tunnen kellelegi samme, mis mindi, jälitavad. Ma tulen kellelegi silmi, mis mind vaatavad. Ja äkki ma näen, et ma näen. Ja et ma olen halliks kiviks saanu jätma murenen aeglaselt-aeglaselt. Ja mida rohkema murenen, seda heledamaks läheb mõndeni. Seda väiksemaks muutub hall vanamees, seda kiiremini mööduvad aastad. Seda ilusam on elu, millel pole mõtet, mis variseb kokku toomingaita lämmatav lõhnal, mis sulab nagu rasvtulel. Kemis kustub nagu küünal pimedasse tuppa, pimeda vaikuse rüppe. Ja kus, kus on küll hall vanamees, kus, kus on küll kuldne kroon ja võluvits, kus on kõik see, mis juba on olnud ja mis ometi peab veel kord tulema. Ja mis lõpuks lahustub selle sinise mere soojas ja soolases vees mererohu värisevate lehtede vahele. Ainult minu rinnas lauk. Mul pole ju südant katta oma käega mu südamease. Nii et sinu käsi on minu südame asemel. Ja ta tuksub samuti ja pole mingit vahet, kes on kes, mis on, mis ja kus kus, kus on küll hall vanamees. Ma tean, et teeäärses tolmuses rohus on minu aaa see teeäärses tolm, muuseas, rohus võin ma uinuda. Seal saan ma magada, seal ei saa mind keegi segada ja ikkagi ei saa oma uinuda ka seal ei saa ma magada ka seal. Sest mul pole ju silmi, mida sulgeda. Mul pole enam silmi, sest need võttis mult ära hall vanamees. Mul on ainult kaks sätendavad kalliskivi ja neid ei saa oma kuidagi sulgeda, sest need kalliskivid sätendavad ka laugudest läbi. Nad põletavad kõik, mis läbi nende tuleb ja minuni jõuab ainult tuhk, ainult tuhk. Kõik laguneb, kõik pudeneb, köik kõduneb, on ainult. Ja millest küll laulavad need suured ja mustad linnud kes lendavad mu kohal?